Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Thomas Hobbesi põhjalik eluloo ja loomingu referaat". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
hobbes, suverään, filosoof, matemaatik, riigivõim, õiglus, lõpe, thomas, cavendish, matemaatika, loomulikud, ebaõiglus, 1651, õnnestu, reisid, leviathan, 1668, filosoofiaga, baconi, descartes, marin, pierre, veetis, leviatan, tõuke, kohtumine, olend, suutma, loomuses, hoiaks, olle, kavalus, garantii, teooriale, anete, palmik, algataja, kusjuuresTa sündimise ajal ähvardasid Inglismaad Hispaania laevastikumaardla, senise maailma kõige võimsam sõjamasin. 17.sajandi keskpaiku olid Euroopat kohutavad reformijärgsed ususõjad: 1562-1598 Prantsusmaal, 1642-1646.a Inglismaal ja Kolmekümneaastane sõda 1618-1648.a Kesk- Euroopas. Teiseks avaldasid muljet need tohutud edusammud, mida kõike olid teinud matemaatilisi meetodeid kasutav empiiriline loodusteadus. Need olid kogemused, mis olid aluseks Thomas Hobbes'i mehhanistlikule süsteemile. (1) Thomas Hobbes'i kohta on üsna palju allikaid, nii Internetis kui raamatutes, kuid tunduvalt rohkem on seda liikvel inglise keelsena. Samuti on mitmed tänapäeva ühiskonnategelased ja arvamusliidrid kasutanud oma tööde ilmestamiseks mõtteid Hobbes'ilt ning võrrelnud tänapäeva ühiskonda tema väljapakutud mudeliga. Milles seisneb kuulsa Inglise filosoofi Thomas Hobbes'i filosoofia, keda ta on sellega mõjutanud
kõik inimkonna probleemid. Tänapäeval on absolutism muutunud suhteliselt haruldaseks nähuks ning suuremates riikides seda tavaliselt ei esine. Näiteks Euroopas on vaid üks täielikult absolutistlik riik, Vatikan. Esimesena esitas absolutismi laadsed ideed N. Machiavelli oma teoses ,,Valitseja", kus ta pidas valitsejale kõiki vahendeid sobilikuks, et oma riiki tugevdada ja võimu kindlustada. Hobbes. Thomas Hobbes, üks 17. sajandi Inglismaa mõjukamaid filosoofe, on oma poliitilise filosoofia alases peateoses "Leviaatan" esitanud oma teooria riigi vajalikkusest. Ta vaatleb inimeste tunge, mis olevat enamuses egoistlikud ning leiab, et kui inimeste üle pole mingit kõrgemat võimu ehk suverääni, siis valitseb nende seas paratamatult kõikide sõda kõigi vastu. Seda saaks ületada vaid kunstlikul teel, inimeste omavaheliste lepingutega, mille teel loodaks ühiskond. Seega esitas
tõde pole olemas, sest iga asja kohta võib esitada vastupidiseid väiteid. Nad said kuulsaks oma sofismidega, mida Platon nimetas sõna väänamiseks. Partnerilt tuleb küsida, kas sa oled kaotanud sarvi. Vastus on harilikult ei. Siit järeldus, siis oled sa arvekandja, sest see mida sa kaotanud pole, on sul olemas. 05.09.11 KLASSIKALINE FILOSOOFIA Sokrates (469 399) ta ise ei kirjutanud ühtegi rida, tunneme teda põhiliselt tema õpilase Platoni järgi. Esimene filosoof, kes arvas, et filosoofia ei pea uurima loodust ega arutlema maailma üle, vaid peab uurima inimhinge, tunnetama iseennast ja lahendama elulisi probleeme filosoofia peab olema õpetus, kuidas elada. Sokratese tarkus tark on see, kes tunnetab oma mitteteadmist (ma tean, et ma mitte midagi ei tea). Tark on ainult jumal, inimene saab olla ainult tarkuse armastaja filosoof, kes paikneb targa ja rumala vahepeal. Sokratese meetod ehk dialektika
FRANCIS BACON JA THOMAS HOBBES FRANCIS BACON • Sündis 22.jaanuar 1561 ning suri 9.aprill 1626 • Inglise filosoof, riigimees ja ajaloolane • Esimene St Albansi vikont ja Verulami parun • Tähtsaim filosoofiline teos „The Advancement of Learning“ • Uusaja teadusrevolutsiooni kaitsjana töötas välja keeruka induktsionistliku teaduse metoodika, mida nimetatakse Baconi metoodikaks. • • ELUKÄIK • Bacon oli pärit mõjuvõimsast perekonnast. • Sündis Londonis York House’is • Isa oli sir Nicholas Bacon, Elizabeth I aegne suurpitsati hoidja.
Selgitage! On mõlemat. Normatiivse poole pealt üritatakse teha selgeks ideaalseid reegleid või mõõdupuid. Deskriptiivse külje pealt tahetakse selgeks teha, et kuidas asjad peaksid olema: mis on õige, õiglane või moraalselt korrektne. Loodusseisund 1. Mis eesmärki teenib loodusseisundis kujutus? Kuna loodusseisundit me reaalselt luua ei saa me ei saa lihtsalt riiki tühistada siis tuleb meil looduseisund mõtteeksperimendina läbi viia. 2. Mida arvab Hobbes loodusseisundist? Hobbesi järgi pole midagi hullemat, kui elu ilma riigi kaitseta. Hobbesi järgi viib valitsuse puudumine meid ränkadesse konfliktidesse. Loodusseisund kui sõjaseisund. See on seisund, kus igaüks on õigusega umbusklik iga teise suhtes, ja just umbusk, mitte lihtsalt egoism või sadism, viib sõjani, kus inimesed ründavad kasu, julgeoleku ja maine pärast. See sõda toidab ennast ise, sest mõistlik kahtlus vägivaldse käitumise võimalikkuses
sõprade jaoks ainult seda, mis on õige" (Laelius, sõprusest) Stoik Cicero (1. saj. eKr): "riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks" Humanistide eeskujuks oli Cicero ,,Kohustustest". Sealt on pärit voorusliku inimese ideaal, mille järgi eristuvad inimesel põhi-ehk kardinaalvoorused: 1. tarkus (prudentia) 2. kindlameelsus (fortitudo) 3. mõõdukus (temperantia) 4. õiglus (iustitia) 1. Cicero valitseja kohustustest Cicero arvates tuleb järgida Platoni juhiseid: · Kaitsta kodanike huve, unustades omapoolne kasu. Valitsemine peab teenima nende tulu, kes kaitse alla on usaldatud, mitte nende, kellele usaldatud · Hoolitseda riigi kui terviku eest, mitte mängida üht osa kodanikest teise vastu. Muidu puhkevad mäss ja riid. Rooma kodusõdade põhjus: rahvameelsus või rahameelsus.
Aluseks ühiskondlik mõte mingid mõisted teatud ajas. Jagatakse moraali (armastus, õnn, au, sõprus) ja poliitika (riik, demokraatia, Lingvistiline pööre: õiglus, vabadus, impeerium) ideedeks, mitte suurteks-väikesteks mõtlejateks. Ludwig Wittgenstein Varauusajal philosophia practica: Keel kui “tööriistade kogum”, erinevad kasutusviisid, sõnade Ethica –üksikisik inimelu projektid ja suhted, vara-ja uusajal oluline, sest mõjutas tähendused pole fikseeritud ka pol
Riik on pattulangemise tulemus ja ka põhjus. Hädavajalik, et tagada kord ja rahu - seetõttu riik osa Jumala plaanist. Kristlik riik teostab õiglust kõrgemal määral. 1 kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust, teha "oma võimust Issanda teenri, kasutades seda tema kultuse levitamiseks suurimal võimalikul määral. 6. Aquino Thomas õnnest ja poliitikast Kuigi õndsust ei ole võimalik maa peal saavutada, on õnn siinpoolsuses teatud määral võimalik. Inimene on osa ühiskonnast, hierarhilisest süsteemist. Inimestel eri funktsioonid. Hea elu on poliitiline küsimus. Valitseja ülesanna seotud seadustega, mis võimaldavad voorust? Tõeline voorus on vaimne: seega kirik on riigist ülem. Ka valitseja vooruse tasuks igavene elu, mitte maised hüved. 7
3) Millised olid antiik-Kreeka poliitilised ideaalid? 4) Milline on Platoni nägemus parimast võimalikust riigist teoses "Seadused"? · Poliitilise filosoofia alase teaduse tegemisest Kui soovite kirjutada bakalaureuse või magistritööd poliitfilosoofia alal, on soovitav, et teema kattuks vähem või rohkem võrdleva poliitika või rahvusvaheliste suhete temaatikaga. Nt rahvusvaheliste suhete teooriate vallast, kus Machiavelli, Hobbes, Kant ja paljud teised on olulised. o Kuna ei politoloogia ega avaliku halduse õppekavades pole poliitilise filosoofia õppekava, tuleb end nendes teemades täiendada iseseisvalt või õppekavade väliselt ning ikkagi sobituda olemasolevate õppekavade raamidesse. o Kui kirjutada kahe teksti võrdlust, siis järgib see täiesti omaette loogikat, võrdlevast
Augustinus õnnest ja poliitikast. surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest õnnest surelik inimene saab oodata oma tulevast õnne teises elus ja olla "õnnelik lootuses" tõeline õndsus seisneb igaveses elus ja rahus riik on: 1) Pattulangemise tulemus 2) Hädavajalik korra ja rahu tagamiseks 3) Osa jumala plaanist 4) Teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust Aquino Thomas õnnest ja poliitikast õndsust ei ole võimalik maa peal saavutada peab hoolitsema oma ihu ja hinge eest hea elu on pol. küsimus valitseja ülesandeks on seaduste kaudu harjutada inimesi vooruslikult käituma kirik on ülem riigist valitseja vooruslikkuse tasuks on igavene elu Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus inimese panevad liikuma ihad hea ja kuri on seotud inimese ihadega õnn on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab
selles hing, mis annab kogu kehale elu ja liikumise; riigiametnikud ja teised õigusemõistmise ja täideviimise ametnikud on tehislikud liigesed; tasu ja karistus (mis kinnitab iga liigese ja ihuliikme suveräänsuse trooni külge ning paneb neid oma kohust täitma) on närvid, tehes sedasama loomulikus ihus; kõigi üksikliikmete vara ja rikkused on tugevus; salus populi (rahva turvalisus) on tema ülesanne; nõuandjad, kes soovitavad talle kõike vajalikku, mida ta peab teadma, on mälu; õiglus ja seadused on tehislik mõistus ja tahe; kooskõla on tervis; mäss on haigus; ja kodusõda on surm. Viimaseks, need kokkulepped ja lepingud, millega selle poliitilise keha osad kõigepealt loodi, seati kõrvuti ja ühendati, sarnanevad Jumala poolt loomisteol öeldud käsusõnale – “Tehkem inimesed”5. Et kirjeldada selle tehisliku inimese loomust, ma uurin: Esiteks, tema ainest ja tema meistrit [artificer], kelleks mõlemaks on inimene.
Loodusseisund "Kõigi sõda kõigi vastu"(Hobbes) Loodusseisundis riiki ei ole olemas ja arvatavasti sellega seoses valitseks maailmas täielik kaos. See tähendaks seda, et alati oleks varitsemas oht ja kõik võivad teha, mida nad tahavad ning heaks arvavad, käitumisreegleid ei ole ette antud. Nagu on öelnud Thomas Hobbes oleks see kõigi sõda kõigi vastu, mis aga välistaks rahumeelse elu. Essee keskendub loodusseisundi küsimusele ning toob välja selle ohtlikkuse, samuti kui oleks võimalus selle eksistreerimisele, siis milline see oleks. Käsitletakse ka lühidalt anarhistlikke mõtteviise ning Hobbesi, Locke'i ja Rosseau mõtteid ja arusaamu ühiskonna toimimisest loodusseisundis. Loodusseisundi puhul tunduks, et inimesed oleksid justkui täiesti vabad, vabadus ju ongi üheks
Kas voorusest piisab õnneks? Stoikute vastus (Cicero, Seneca, Marcus Aurelius) · voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus ehk õige arusaam sellest, mis on hüve, kuidas voorused ja hüved seonduvad · tõeline hüve on see, mis on oma loomu poolest hea. Kas tervis, nauding, rikkus, sünnipära on loomu poolest head? ei ole, sest väärtus sõltub sellest, kuidas ja milleks neid kasutatakse. Tõelised voorused on tegutsemisviisid: õiglus, mõõdukus, julgus on seesmiselt head · Õnn tähendab kindlust hüve omamises, ent ainult tõelise hüve omamises saab olla kindel. Välised hüved on meist sõltumatud ja võime nad vastu enda tahtmist kaotada. Seesmised hüved ehk meie enda käitumine, mõtlemine, tunded ja ihad on midagi, mida saame kontrollida. Nende omamises saame olla kindlad. Epictetos: peame olema väliste hüvede suhtes täiesti ükskõiksed. Kõik need sündmused, mis toovad kaasa
kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid: o head teod nõuavad vastavat varustust · Aristoteles (Poliitika) keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi Stoikud: · Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus õiged arusaamad sellest, mis on hüve · Peamised voorused on õiglus, mõõdukus ja julgus · Kuidas seonduvad voorused ja hüve? Tõeline hüve on ainult see, mis on seesmiselt, loomu poolest hea: o Tervis, nauding, ilu, tugevus, rikkus, kuulsus ja kõrge sünnipära ei ole tõelised hüved. Miks? o Voorused on seesmiselt head · Õnn tähendab kindlust hüve omamises · Ent ainult tõelise hüve omamises saab olla kindlus · Järeldus: õnn ja voorus on kattuvad mõisted 3
inimsuhetest ja huvidest, enamusele mõtlejatest enam põhiküsimuseks. ,,Inimene on kõigi asjade mõõt, nende asjade, mis on, ja nende asjade, mida ei ole." (Protagoras. 480-410 eKr). Keskenduti rohkem humanitaarteadustele. Inimesest lähtuvalt seletati maailma. Miks? Kreeklased kohtusid paljude eri kultuuride ja tavadega ning see ajendas neid selles paljususes otsima püsivat ja muutumatut. Nad hakkasid eristama tavasid ja loodust (viimane peaks olema kõigi jaoks ühine). Ideaalne õiglus tuleneb loodusest. Sokratese (470-399 eKr) suur huvi oli eetika: kui on palju erinevaid tavasid ja kombeid, siis mis väärtused on tõelised ja õiged? Seejuures on tunda ka loodusteaduste uurimise (füüsilise filosoofia) mõjusid: nt uskumus, et voorus on teadmine, seda saab õppida ja õpetada. On võimalik ära tunda üldiseid käitumisreegleid ning 1. kasvatada neid inimestesse läbi hariduse, 2. luua eetilist riiki. Platon
Reformatsioon. Paavsti kuulutamine antikristuseks protestandite poolt. Universaalsete autoriteetide lõpp. Universalism partikularism. Uusaegne riik suveräänsus 2) Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Partikularism kodanliku riigi mõne osa püüdlus saavutada võimalikult sõltumatut seisundit üldriiklikus tervikus, säilitada kohalikke eesõigusi. Aristoteles polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm Aquino Thomas (13. saj) poliitilise elu põhivormiks ,,perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Need kogukonnad peaksid elama harmoonias. Humanistid (15.-16. saj) stoitsism: ,,riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks". Riigi säilimine on hädavajalik, garanteerib inimese säilimise. Indiviid peab end riigi nimel ohverdama.
kogukonna hüvanguks. 4. Epikuurlased õnnest Õnnelik elu sõprade seltsis, poliitikast eemal. Ainus tõeline hüve on nauding, ainus halb on valu. Õnneni viivad voorused, ihade piiramine. 5. Augustinus õnnest ja poliitikast. Tõelised voorused on kristlastel, õnn on olla tänulik et voorusliku elu kaudu same õnnelikuks järgmises elus. Riik on pattu langemise tagajärg, tagab rahu ja korra, õige riik on kristlik riik, usku peab levitama. Aquino Thomas õnnest ja poliitikast Õndus maapeal võimatu, kuid natuke õnne võimalik, seadused suunavad inimest headuse poole, kõrgeim voorus on vaimne voorus, kirik kõrgeim. 6. Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus Õnn on igaühe oma asi. Kõik asjad on KEHAD, ka inimene, mida panevad liikuma jõud(ihad tungid), hea ja kuri on nimed mille inimene ise paneb. ÕNN=PIDEV ÕNNESTUMINE asjades mida ihaldame. 7. Shaftesbury subjektiivsest õnnest
Valgustusajastu oli ajajärk Euroopas, mil vähenes usk traditsioonilistesse religioossetesse printsiipidesse, kirikusse ja seisuslikesse autoriteetidesse ning hakati rohkem väärtustama ratsionaalset mõtlemist, demokraatiat, inimõigusi ja teadust. Arvatakse, et valgustus on kõige olulisem vaimne liikumine Euroopas pärast reformatsiooni. 18. sajandit nimetatakse ka valgussajandiks. Ajastu märksõnadeks said Mõistus ja Valgus. Prantsuse filosoof Rene Descartes ütles ,,Mõtlen, järelikult olen olemas," mis kutsus kahtlema kõiges ja usaldama oma mõistust. Immanuel Kant defineeris valgustust kui inimese väljumist tema omasüülisest, sh kirikule, tuginevat mõtteviisi ning innustas mõtlema iseseisvalt Progressi aluseks pidasid nad teaduse arenemist ning hariduse ja kultuuri levitamist rahva hulgas. Teaduste (nt füüsika) edendamine kõigutas kirikudogmasid. Valgustuse juhtmõtteks
selleks oli vaja ka väliseid hüvesid. Hilisemas eluetapis väitis ta, et õnn ongi võrdne voorusega ainult. Aristotelese jaoks on loomutäius õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, sest head teod nõuavad vastavat varustust. Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi Stoikud väitsid, et voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus õiged arusaamad sellest, mis on hüve. Peamisteks voorusteks nende jaoks õiglus, mõõdukus ja julgus. Tõeline hüve on see, mis seesmiselt, loomult on hea. Vooruste valesti kasutamine ei ole enam hüve. Õnn seisneb kindluses hüve omamises. Et ainult tõelise hüve omamises saab olla kindlus, on voorus ja õnn stoikude jaoks kattuvad mõisted. 3. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast Õnneliku elu vormid saavad olla kas riigimehe või filosoofi elu. Riigimehe näol on tegemist poliitilise juhiga, kes rakendab õigluse, julguse,
Hiline Platon : jah, piisab täiesti, kui me oleme jõudnud kõrgema ilutunnetus tasandile. Aristoteles : loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid : head teod nõuavad vastavat varustust. Aristoteles (Poliitika) keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi. Stoikude vastus : Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus õiged arusaamad sellest, mis on hüve. Peamised voorused on õiglus, mõõdukus ja julgus. Erinevad hüved : tervis, nauding, ilu, tugevus, rikkus- stoikud ütlesid , et need pole tõelised hüved, sest neid võib kasutada valedel eesmärkidel, järelikult pole loomu poolest hüved. Voorused on seesmiselt head. Õnn tähendab kindlust hüve omamisel. Epikuurlaste vastus Probleem : kas vooruslik rattale tõmmatud inimene on õnnelik? Nad ütlevad, et ilma naudinguta ei saa me õnnest rääkida. Ainus tõeline hüve ongi nauding.
5. Augustinus õnnest ja poliitikast. Riik on pattulangemise tulemus ja ajend Samas ta on hädavajalik, et tagada korda ja rahu Seetõttu on riik (ka paganlik riik) osa Jumala plaanist Kristlik riik teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral Kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust, teha "oma võimust Issanda teenri, kasutades seda tema kultuse levitamiseks suurimal võimalikul määral." 6. Aquino Thomas õnnest ja poliitikast Valitsejad ülesanne? Seadused -> voorused Tõeline voorus: vaimne. Seega: kirik ülem riigist Ka valitsejate vooruse tasuks on igavene elu, mitte maised hüved 2 7. Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus "Õnn (felicity) on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. [---] Ei ole olemas sellist asja nagu
hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi. 1 Stoikud: Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus. Tähtis on õige arusaam sellest, mis on hüve. Tõeline hüve on see, mis on seesmiselt, loomu poolest hea: · tervis, ilu, nauding, tugevus, rikkus, kuulsus ja kõrge sünnipära nende väärtus sõltub kasutamisest. · Seesmiselt on head voorused: õiglus, mõõdukus, julgus Õnn tähendab kindlust hüve omamises, ent ainult tõelise hüve omamises saab kindel olla. Järeldus: õnn ja vooruslikkus on kattuvad mõisted. 3. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast Õnneliku elu vormid: · riigimehe elu: - Poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks; - Ta ei suuda aga rakendada tarkuse voorust oma elus;
** Essee Kas maailm on moraalne? Kas võime öelda, et maailm on moraalne? Või peaksime kõigepealt tõstatama küsimuse, kas inimesed on moraalsed üksteise suhtes? Thomas Hobbes uskus, et inimesed toimivad alati sellest lähtudes, mis on neile kõige kasulikum, püütakse vältida kahju ja otsitakse rahuldust, et kõik oleks nii nagu on neile parim. T. Hobbes on öelnud, et loodus on loonud meid kehalistelt ja vaimsetelt võimetelt ligikaudu võrdsetena, seega oleme me kõik suutelised teist inimest kahjustama või isegi vajadusel tapma. Kui inimene ei suuda teha seda üksi, on ta selleks suutline teiste abiga. Nii võib välja
Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Harmoonia tähendab seda, et need osad on õiglases vahekorras ja ükski osa ei sega vahele teise toimimisele, igaühel on oma funktsioon. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad mõistust ja annavad tegutsemiseks jõudu, instinktid on ohjeldamatud, need peavad olema kontrollitud, st peab olema mõõdukalt. Kui iga osa täidab oma funktsiooni, on hinges õiglus ja see tingib ka voorusliku käitumise teiste suhtes. Hilistes dialoogides (nt Pidusöök) räägib Platon, et vooruslik elu sünnib ilu püüdlusest ehk armastusest. Aristoteles väitis, et õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna. Üldiselt lahtiseletatuna tähendab see inimese oskust toimida mõistuspäraselt. Suurim hüve on oma 1 funktsiooni teostamine parimal viisil
impersolnaalsus: riigi autoriteeti eristatakse valitseja autoriteedist ja kogukonna autoriteedist; võim on seaduste ja institutsioonide struktuuris, mida administreerivad/valitsevad inimesed; valitsejad muutuvad, riik jääb 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) · Aristoteles (4. saj eKr): polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm · Skolastiline aristoteliaan Aquino Thomas (13. saj): poliitilise elu põhivormiks on "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid; need kogukonnad peaksid elama harmoonias · Stoik Cicero (1. saj eKr): riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks · Niccolo Machiavelli (1469-1527): maailma poliitiline korraldus põhineb iseseisvatel kogukondadel, mis tagavad ühise hüve; need on loomupärases
Kas maailm on moraalne? Selleks, et teada saada kas maailm on moraalne peab leidma kõigepealt vastuse küsimusele, kas me oleme moraalsed üksteise suhtes. Thomas Hobbes uskus, et inimesed toimuvad alati sellest lähtudes, mida nad tajuvad olevat oma huvides, st nad otsivad alati rahuldust ning püüavad vältida kahju ehk siis inimesed käituvad nii nagu on neile parim. Hobbes leidis, et loodus on loonud meid kehaliselt ja vaimselt võimetelt ligikaudu võrdsetena, nii et ehkki üks inimene võib olla teisest mõnevõrra tugevam või targem, on igaüks suuteline teist kahjustama või isegi tapma- kui mitte üksi , siis teiste abiga. Nii oli just hiljuti Osama
Loodus oli iseenesest mõistus. Mis oli loomulik, oli ka hea, sest see oli mõistlik. Grotius ei eitanudki looduse päritolu Looja tahtest, kuid looming elas iseseisvat elu. Looja Jumal tõmbus pärast looduse lõpuleviimist teispoolsusesse tagasi ja jättis selle siinpoolsusesse. 1 Samuel Pufendorf (1632-1694) koostas Euroopa loomuõiguse süsteemi Althusiuse, Grotiuse ja Descartes´i ( ka Thomas Hobbes)1 tööde pinnalt. 1672. aastal teos "De iure naturae et gentium libri octo" ning 1673. a. Oma õpetuste kokkuvõtte, millega kujundas Euroopa õigusteadust kuni Prantsuse revolutsioonini välja. Pufendorfi käsitluse kohaselt oli mõistuseõiguse kõrgeim käsitlusobjekt kohustus, officium. Ta teatas otsekoheselt ja põhjendamata, et inimelu eesmärk on täita kohust. Kohusest kasvas välja õigus. Alles siis, kui kohustus seisneb mõistlikus loomulikus
* Au saab pohineda ainult voorusel. Aust endast tuleb hoolida moodukalt.* Eneseväärikus taielik loomutaius enese suhtes.* Enesevaäärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline.* Suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures koige rohkem *2.Cicero vabariiklase aust Au saab põhineda ainult voorusel. Aust endast ei tule hoolida. 3.Kristlus ja au, Aquino Thomas pühakute aust. Esimene kristlik voorus on enesealandamine. Au võib taotleda ainult Jumalale, pühakute erilised teod on tehtud Jumala nimel. Au ja kristliku enesealanduse lepitamine. 4.Feodaalne au Vallutaja au, millest saab järkjärgult oigluse ja usu eest seisja ja nõrgemate kaitsja au. 5.Rüütliau (chivarly) koodeks kõrgkeskajal.Kavaleriideaal. Oigluse, mitte oma isiku voi isanda kaitse. Kolm peamist suunda: 1) kohustused kaaskodanike ja kaaskristlaste suhtes. 2)
ihuliikmete üle, annab ühiskondlik leping riigile samasuguse võimu kõigi tema liikmete üle. Seda üldise tahte poolt juhitavat võimu nimetatakse suveräänsuseks. Oluline on esiteks selgesti eristada kodanike ja suverääni vastastikuseid õigusi ning teiseks kodanikel alamatena täita olevaid kohustusi neist loomulikest õigustest, mis kuuluvad neile kui inimestele. Kodanik võlgneb riigile suverääni esmese nõudmise peale kõik teened, mida ta iganes saab talle osutada. Kuid ka suverään ei või koormata alamaid ühegi ühiskonnale tarbetu nõudmisega. Üldine tahe (kui ta tahab tõesti üldine olla) pean olema üldine nii eesmärkide kui oma olemuse poolest. Ta peab lähtuma kõigist, et käia kõigi kohta. Üldisena ei saa ta midagi öelda ühegi inimese ega üksikjuhtumi kohta. Suverään tunneb ainult rahvust kui tervikut ega erista ühtegi selle liiget. Mis siis õigupoolest on suveräänsuse akt? See pole ülema
Riik on eraldatud kirikust nagu mõistus on eraldatud usust. Kirik peab alluma riigile. Ehkki on olemas inimese käitumist hukkamõistev või heakskiitev religioosne seadus, on olemas ka puhtalt sotsiaalsed ja inimlikud kriteeriumid õige ja kasuliku äratundmiseks. Sellel seadusel pole jumalikku ega loomulikku alget, vaid selle loob seadusandja. Seadus, mis samuti nagu riik on inimlik konstruktsioon, on kõrgeim võim, seda pole mitte monarh või valitsus. Seega riigivõim on ilmalik. Võimul pole jumalikku õigustust: minu kuningriik pole selles maailmas (JKr). Rahvas kontrollib valitsemist läbi seaduste. M. leidis nagu Aristoteleski, et kus pole seaduse ülemvõimu, seal pole ka tõelist riiki. Valitsemissüsteem on rahvast esindav. Ideaalne valitsus juhib kooskõlas rahvaga ning on moodustatud valimistel; lisaks tuleb valida esinduskogu. M-se ideaaliks oli siiski valitav monarhia. Valitsus, mis valitseb ilma kooskõlata rahvaga, on türannia. Riigi
territooriumi üle. Prantsusmaa: võim kuulub rahvale, valitsejatele on see ainult laenatud. Inglismaal: parlament kehtestab rahva suverräänsust. 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Partikularism, kodanliku riigi mõne osa püüdlus saavutada võimalikult sõltumatut seisundit üldriiklikus tervikus, säilitada kohalikke eesõigusi. Aristoteles: polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm. Aquino Thomas (13. saj.): poliitilise elu põhivormiks "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Need kogukonnad peaksid elama harmoonias. Humanistid (15.-16. saj.) - stoitsism: "riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks". Riigi säilimine on hädavajalik, garanteerib inimese säilimise. Indiviid peab end riigi nimel ohverdama! Machiavelli: (aristotelism + stoitsism). Maailma poliitiline korraldus
(protsess ja huvid). Religioossetel eeldustel põhinevad teooriad tunnistavad ülipositiivse õiguse olemasolu, mille keskmeks on jumalik olend. Inimesel kui Jumala näo järgi loodud on väärtus iseeneses ning loomuõigusest tulenev sünnipärane väärikus. Loomuõiguslike teooriate 3 traditsioon on pärit antiikajast, stoikute ja Aristotelese filosoofiast. Keskajal jätkas traditsiooni Aquino Thomas. Peale Grotiust ja Pufendorfi on traditsioon ilmalikustunud. Järgnesid püüded leida loomuõiguse ja inimõiguste allikas inimese sotsiaalsest ja ratsionaalsest loomusest. Selle teooria kohaselt on loomuõigus sõltumatu seadusandlikust fiat'ist, eksisteerides isegi juhul kui me eeldame, et Jumalat pole olemas. John Locke'i sõnastatud loomulike õiguste teooria kasutati nii Ameerika kui ka prantsuse revolutsiooni käigus. Teooria järgi on indiviididel
* Sõprus on "müsteerium" seletamatu side. Sõprus era- ja avalikus sfääris: Enamus inimühendusi põhineb naudingul või kasul, isiklikel või avalikel vajadustel, ja erinevad seega sõprusest, lisades sellesse muu põhjuse ning sihtmärgi kui sõpruse. Selliseid suhteid saab püsivalt tagada vaid poliitiline võim, mida omakorda toetab kodanike harjumus. Kodaniku esimene voorus poliitikas on seetõttu kuulekus ja kohusetunne - sõprus iseendaga. 4. Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ning riigist. Hobbes: sõprus ja riik põhinevad omahuvil (ühiskonda ei erista). Mandeville: sõprus, ühiskond (majandus) ja riik põhinevad kõik omahuvil. 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust. Sõprus näitab inimese loomupärast sotsiaalsust, hea ühiskond ja riik toetuvad hästimõistetud omakasule ja loomulikule sotsiaalsusele. 6
annaabi.ee 
