JEAN-JACQUES ROUSSEAU "Ühiskondlikust lepingust" (0)

Euroakadeemia
Rahvusvaheliste suhete teaduskond
Kelly Koort
JEAN- JACQUES ROUSSEAU „ÜHISKONDLIKUST LEPINGUST
EHK RIIGIÕIGUSE PÕHIPRINTSIIBID“
Referaat
Juhendaja :
Toomas Varrak , PhD
Tallinn 2016
Raamatu kirjutamisel on Rousseau lähtunud uudishimust uurida, kas ühiskonnakorralduses võiks leiduda reegel, mis tagaks ühiskonna seadusandliku ja kindla juhtimise, st võttes nii inimesi kui seadusi niisugustena nagu nad on ning nagu nad saavad olla. Autor käsitleb raamatut pigem uurimusena, aga kindlasti mitte tõestusena.
I
Inimene sünnib vabana, kuid juhtub terve oma elu elama ahelais. Rahvast on kogu selle ühiskonna ajaloo vältel valitsetud ning rahvas on allunud. Kas inimeselt , kes saab oma vabaduse tagasi sama õiguse alusel, mille alusel see temalt rööviti, on õigus seda üldse kokkuvõttes röövida?
Kui algselt sai mainitud , et inimene sünnib siia ilma vabana, siis tuleks vaadata selle protsessi algusetappe. Vanimaks ühiskonnavormiks peetakse perekonda. Perekond on seega esimene näide riiklikust moodustisest, kus isa kujutab endast valitsejat või juhti ning lapsed rahvast. Erinevus tänapäeva riigi mõistega seisneb vaid selles, et perekonnas korvab isa armastus laste vastu talle hoole , mida ta neile osutab, riigis aga asendab käitumisrõõm armastust, mida juht enamasti oma rahva vastu ei tunne. Põigates hetkeks tagasi perekonna ning vabaks sündimise juurde näeme, et lapsed jäävad oma isaga seotuks seni, kuni nad vajavad teda enda elushoidmiseks, selle vajaduse kadudes katkeb kohe ka loomulik side. Kui nad ka edaspidi kokku jäävad, sõltub see mitte enam loomulikust sidemest, vaid vabatahtlikust otsusest . Inimese esimene seadus nõuab hoolitsemist enese alalhoiu eest ja tema esmased mured on need,mis puudutavad teda ennast.
Inimsugu jaotub loomakarjadeks, kellest igaühel on oma juht, kes tema eest hoolitseb selleks, et teda nahka panna. Nagu karjane on loomult üle oma karjast, nii on ka inimeste karjased ehk juhid oma loomult kõrgemad kui nende rahvad . Inimene kes hakkab aga orjaks, ei anna, vaid müüb end – vähemalt oma ülalpidamise eest. Mille eest aga müüb end rahvas? Kuningas ju kaugeltki ei toida oma alamaid, vaid just nemad elatavad kuningat. Ning kuningas ei ela vähesest. Väide, et inimene annab end ära tasuta, on absurdne ning arusaamatu. Väita sama kogu rahva kohta tähendab eeldada hullumeelsetest koosnevat rahvast. Hullumeelsus aga ei loo õigust.
Ühiskondlik leping kätkeb endas vaikivat kohustust, mis ainsana saab jõustada kõik teised kohustused: nimelt sunnib riik üldisele tahtele kuuletuma igaühe, kes iganes püüab sellest keelduda. Just isiklik vabadus annab poliitilisele masinavärgile elu ja teovõime ning seadustab ka kodanikukohustused, mis teisiti oleksid absurdsed ja türanlikud ning kutsuksid esile suuremaid kuritarvitusi.
Loomulikust seisundist ühiskondlikku seisundisse üle minnes tekib inimeses silmatorkav muutus: tema käitumises asendub instinkt õiglusega ja tema tegudesse ilmub neis varem puudunud moraalsus . Kuigi ühiskondlikus seisundis kaotab inimene nii mõnedki talle looduse poolt antud eelised, võidab ta samas juurde uusi suuri võimalusi: tema võimed täiustuvad ja arenevad, tema silmaring avardub, tema tunded õilistuvad, tema hing üleneb sedavõrd , et ta peaks lakkamatult õnnistama hetke, mis rebis ta igaveseks välja loomulikust seisundist. Ühiskondliku lepinguga kaotab inimene oma loomuliku vabaduse ja piiramatu õiguse kõigele, mida ta ihaldab ja suudab saavutada. Kuid ta saab endale kodanikuvabaduse ja omandiõiguse kõige selle üle, mida ta valdab . Ühiskondlikus seisundis saavutatakse vaimne vabadus, mis ainsana teeb inimese tõeliselt iseenda isandaks . Üksnes himust ajendumine on ju orjus, ise endale antud seadusele allumine aga vabadus.
II
Erinevate huvide ühisosa moodustab ühiskondliku sideme ja kui ei leiduks ainsatki kõikide huvide kokkulangemispunkti, ei saaks ühtegi ühiskonda olemas olla. Järelikult tuleb ühiskonda valitseda üksnes selle ühishuvi alusel. Edasi on võimalik anda võimu, kuid kindlasti mitte kuidagi tahet.
Üldise tahte selge väljendumise nimel on oluline,et riigis ei esineks eraldiseisvaid ühendusi ja et iga kodanik kujundaks oma arvamuse iseseisvalt. Kui aga tervikliku ühiskonna raames moodustatakse kildkondi ja eraldiseisvaid ühendusi, muutub iga niisuguse ühenduse tahe üldiseks tema enda liikmete suhtes ja eratahteks riigi suhtes. Siis võib öelda, et hääletajaid pole enam sama palju kui inimesi, vaid ainult nii mitu, kui on üksikuid ühendusi. Erinevate arvamuste hulk väheneb ning nad annavad vähem üldise lõpptulemuse. Kui viimaks mõni neist ühendustest saab nii suureks, et hakkab ületama kõiki teisi, ei saa te lõpptulemuseks enam väikeste erinevuste summat , vaid üheainsa eriarvamuse. Üldine tahe kaob ning hääletamisel võidab lihtsalt üks eriarvamus. Kui aga eelnimetatud ühendused on ikkagi olemas, suus tuleb nende hulka veelgi suurendada ning hoida neid omavahel tasakaalus – nii nagu tegid Solon , Numa ja Servius.
Niisamuti kui loodus annab igale inimesele absoluutse võimu kõigi tema ihuliikmete üle, annab ühiskondlik leping riigile samasuguse võimu kõigi tema liikmete üle. Seda üldise tahte poolt juhitavat võimu nimetatakse suveräänsuseks.
Oluline on esiteks selgesti eristada kodanike ja suverääni vastastikuseid õigusi ning teiseks kodanikel alamatena täita olevaid kohustusi neist loomulikest õigustest, mis kuuluvad neile kui inimestele. Kodanik võlgneb riigile suverääni esmese nõudmise peale kõik teened, mida ta iganes saab talle osutada. Kuid ka suverään ei või koormata alamaid ühegi ühiskonnale tarbetu nõudmisega. Üldine tahe (kui ta tahab tõesti üldine olla) pean olema üldine nii eesmärkide kui oma olemuse poolest. Ta peab lähtuma kõigist, et käia kõigi kohta. Üldisena ei saa ta midagi öelda ühegi inimese ega üksikjuhtumi kohta. Suverään tunneb ainult rahvust kui tervikut ega erista ühtegi selle liiget. Mis siis õigupoolest on suveräänsuse akt? See pole ülema kokkulepe alamaga, vaid tervikliku üksuse kokkulepe, kuna ta toetub ühiskondlikule lepingule; see on erapooletu kokkulepe, kuna ta on kõikide jaoks ühine; see on kasulik kokkulepe, kuna tal ei saa olla teisi eesmärke peale üldise hüve; ja kindel kokkulepe, kuna teda kaitsevad riigi jõud ja kõrgeim võim. Suveräänil pole kunagi õigust kohustada ühte alamat rohkemaks kui teist.
Igal inimesel on õigus oma elu päästmiseks oma eluga riskida. Ühiskondliku lepingu eesmärk on lepinguosaliste ellujäämine . Kes soovib oma elu säilitada teiste arvelt, peab vajaduse korral ka ennast teiste eest ohverdama. Kõik ühiskonna õigust ründavad kurjategijad osutuvad oma roimade tõttu mässajaiks ja isamaa reetureiks. Isamaa seadusi rikkudes lakkab kurjategija olemast tema liige - ta koguni sõdib isamaa vastu. Kui süüdlane hukatakse, siis mitte kodanikuna, vaid vaenlasena. Võidakse väita, et kurjategija süüdimõistmine on eriakt, kuid nii see ka on: süüdimõistmine ei kuulu suverääni kompetentsi . Selle õiguse saab ta küll kellelegi anda, kuid ta ei saa seda ise täide viia. Õigus armu anda ja kurjategijat seaduse järgi määratud ning kohtu poolt välja kuulutatud karistusest vabastada kuulub ainult sellele, kes seisab nii seadusest kui kohtust kõrgemal – nimelt suveräänile.
Riik ärgu olgu nii suur, et teda ei saaks hästi valitseda, ega nii väike, et ta ei suudaks omal jõul püsima jääda. Mida pikemaks ühiskondlik side venib , seda lõdvemaks ta jääb. Siit tulenevalt on enamasti väike riik suhteliselt tugevam kui suur. Ülepaisutatud riigil mitte ainult et jätkub vähem jõudu ja kiirust seaduste täitmise tagamiseks, rõhumise takistamiseks, võimu kuritarvitamise vältimiseks ning kaugetes paikades puhkeda võivate mässukatsete ennetamiseks, vaid ka rahvas on seal vähem kiindunud oma juhtidesse, keda ta kunagi ei näe, oma kodumaasse, mis paistab tema silmis terve maailmana, ja kaaskodanikesse, kellest enamik talle on võõrad.
Riiki saab mõõta kahel viisil: nimelt pindala ja rahvaarvu järgi. Nende kahe mõõtme sobivaim suhe annab riigile tema tõelise suuruse. Inimesed moodustavad riigi ja maapind toidab neid. Maast peab piisama elanike ülalpidamiseks ning elanikke peab olema nii palju,et maa suudab neid toita. Ei ole võimalik välja pakkuda kindlat arvu, mis väljendaks pindala ja rahvaarvu optimaalset suhet, kuna arvesse tuleb võtta palju tegureid; samuti mõju, mida seaduseandja võib loota seal oma tegevusega saavutada. Ta nimelt ei pea toetuma oma otsuseis sellele, mida ta näeb, vaid sellele, mida ta ette näeb ning ta ei või leppida elanikkonna hetkeolukorraga, vaid tal tuleb pidada silmas seisundit , milleni antud rahvas peaks loomu poolest jõudma. Riigile tuleb panna alus ajal, mil valitsevad küllus ja rahu, sest sündiv riik on kõige vastupanuvõimetum ning kõige kergemini purustatav. Riigi rajamise hetke valik on üks kindlamaid tundemärke, mille põhjal saab seadusandja loomingut eristada türanni omast.
Iga seadusandlussüsteemi eesmärk taandub kahele põhipunktile : vabadusele ja võrdsusele. Vabadusele sellepärast, et igasugune isiklik sõltuvus on ühtlasi riigilt ära võetud jõud; võrdsusele seetõttu, et teisiti ei saa vabadust olemas olla.
Rikkust ärgu olgu ühelgi kodanikul nii palju,et ta saaks teise kodaniku ära osta, ning keegi ärgu olgu ka nii vaene, et ta oleks sunnitud end müüma. See eeldab, et suured on mõõdukad oma rikkuses ja mõjukuses ning väikesed – oma ahnuses ja himudes.
Terviku korraldamisel ehk riigile parima võimaliku vormi andmisel tuleb silmas pidada mitmesuguseid suhteid. Esiteks – kogu riigi suhet iseendasse. Kõnealust suhet reglementeerivaid seadusi nimetatakse riigiseadusteks ning samuti põhilisteks seadusteks. Teine suhe on ühiskonnaliikmete omavaheline suhe ja nende suhe kogu ühiskonda. Suhte esimene pool peab olema nii väike, kui võimalik, teine nii suur kui võimalik – nõnda, et iga kodanik oleks täiesti sõltumatu kõigist teistest ja maksimaalses sõltuvuses polisest. Kõnealusest teisest suhtest sünnivad kodanikuseadused. Võib rääkida ka kolmandat liiki suhtest inimese ja seaduse vahel, nimelt seaduserikkumisest. Selle suhte alusel kehtestatakse kriminaalseadused, mida võib lugeda kõigi teiste seaduste sanktsiooniks. Neljandaks võiks välja tuua kombed, tavad ja avaliku arvamuse - seda ühiskondliku elu tahku ei tunne meie riigimehed peaaegu üldse, ent omet sõltub just sellest edu kõikides teites valdkonades.
III
Igal vabal tegevusel on kaks põhjust, mis ühiselt aitavad seda toime panna. Üks on loomulik: tahe, mis määrab teo. Teine on füüsiline: jõud, mis teo täide viib. Samasugused tõukejõud panevad liikuma riigi: sealgi saab eristada jõudu ja tahet, mida nimetatakse vastavalt täidesaatvaks ja seadusandlikuks võimuks. Riigis ei toimu, või vähemalt ei pea toimuma midagi ilma nende osavõtuta.
Selleks, et riik püsiks kenasti tasakaalus, on kogusummas vaja, et valitsuse enda tegevus, ehk võim, võrduks kodanike ( ühelt poolt suveräänid ja teiselt poolt alamad ) tegevuse ehk võimuga. Selleks, et end hästi õigustada, peab valitsus olema suhteliselt seda tugevam, mida arvukam on rahvas.
Riiki ja valitsust eristab olemuslikult see, et esimene eksisteerib iseenesest, teine aga tänu suveräänile. Kuna valitsuse kogujõud kunagi ei muutu, siis tuleb järeldada, et mida enam valitsus kulutab jõudu oma liikmete peale, seda vähem jätkub tal jõudu terve rahva mõjutamiseks. Niisiis , mida rohkem on riigiametnikke, seda nõrgem on valitsus.
Täiuslikus seadusandluses ei tohi era- ehk individuaalne tahe mingit rolli mängida. Valitsuse seisusetahe peab olema rangelt allutatud ja järelikult peab üldine ehk suveräänne tahe alati domineerima, kehtides kõikide teiste jaoks ainsa juhtnöörina. Seadusandja kunst seisneb oskuses tabada punkt, kus valitsuse jõud ja tahe – mis on alati võrdeliselt seotud – kombineeruksid riigi jaoks kõige soodsamas vahekorras.
Riigivormide jaotusest nõnda palju, et esiteks võib suverään valitsemise üle anda kogu rahvale, või suurimale osale rahvast, nõnda, et riigiametnikest kodanikke on rohkem kui eraisikust lihtkodanikke – seda riigivormi nimetatakse demokraatiaks.
Teiseks võib suverään koondada valitsemise väikese grupi kätte, nõnda, et lihtkodanikke on rohkem kui riigiametnikke – seda nimetatakse aristokraatiaks.
Lõpuks võib ta koondada kogu valitsemise ühe ametiisiku kätte, kellelt siis pärivad oma võimu kõik teised ametnikud. Kolmas vorm on kõige levinum ja seda nimetatakse monarhiaks , ehk kuninglikuks valitsemisviisiks. Tuleb märkida, et kõik need vormid, või vähemalt kaks esimest – on enam või vähem paindlikud ja nende piirid võivad üsna suures ulatuses kõikuda. Neist kolmest kombineeritud vormist võib tuleneda terve hulk segavorme, millest igaüks on omakorda korrutatav kõikide lihtvormidega. Üldiselt sobib demokraatlik valitsemisviis väikestele, aristokraatlik keskmistele ja monarhistlik suurtele riikidele.
Kui valitsemise funktsioonid on jagatud paljude ametite vahel, siis omandavad need, millel on vähem liikmeid, varem või hiljem suurima võimu. See toimib iseenesest, kas või ainult asjaajamise lihtsuse tõttu. Näiteks kodusõdadele ja sisemistele rahutustele pole ükski teine riigivorm nii aldis , kui seda on demokraatia, ehk rahvavalitsus. „Parem ohtlik vabadus, kui rahulik orjus.“
Iga kliimavöötme juurde kuuluvad teatavad loomulikud tegurid, mille järgi saab kindlaks määrata, millist valitsemisviisi antud kliima nõuab, ja isegi lubavad öelda, millised peavad olema sealsed elanikud. Vaieldamatult parimaks saab lugeda seda valitsust, mille all kodanike arv kõrvalise abita , sisserändeta ja kolooniateta kõige enam kasvab. Halvimaks aga seda, mille alluvuses rahvas väheneb ja välja sureb .
Enamasti manduvad valitsused kahel viisil: kas siis, kui valitsus koondub väiksema hulga inimeste kätte, või siis, kui riik laguneb. Valitsus ei muuda ealeski oma vormi enne, kui ta pole oma jõuvarusid ammendades sedavõrd nõrgenenud, et lihtsalt ei suuda enam senist vormi säilitada. Riik võib laguneda kahel viisil: esiteks sel juhul, kui valitseja ei juhi enam riiki seaduste järgi ja kui ta usurpeerib suveräänse võimu. Teiseks laguneb riik juhul, kui valitsuse liikmed usurpeerivad eraldi võimu, mida nad peaksid realiseerima ainult kollegiaalselt. Kui riik laguneb, nimetatakse võimu kuritarvitamist anarhiaks. Eraldi võttes mandub demokraatia ohlokraatiaks, aristokraatia oligarhiaks ning kuningavõim türanniaks. Riik ei püsi mitte seaduste, vaid seadusandliku võimu toel, kus iganes aga seadused vananedes nõrgenevad, viitab see seadusandliku võimu kadumisele ja riigi surmale .
Mida tugevam on valitsus, seda sagedamini peab suverään end ilmutama . Hetkel, mil rahvas on seaduslikult suveräänse koguna kokku tulnud, kaotab valitsus igasuguse käsuvõimu. Täidesaatev võim on ajutiselt tühistatud – sest seal, kus seisab esindatu, pole enam esindajat.
Kõrgeimat võimu saab muuta niisama vähe, kui võõrandada; tema piiramine tähendab tema hävitamist. Absurdne ja vasturääkiv oleks, kui suverään asetaks kedagi endast kõrgemale, sest see, kes kohustub alluma isandale, taastab enda täieliku vabaduse. Riigis saab kehtida vaid üks leping, nimelt ühinemisleping. Oluline on aru saada, et riigis ei leidu ühtegi kuitahes tähtsat seadust, mida ei oleks võimalik tühistada. Isegi ühiskondlik leping ei ole siin erandiks . Kui kõik kodanikud tulevad kokku selleks, et ühisel nõul pakti rikkuda, siis rikutakse seda kahtlemata täiesti seaduslikult.
IV
Üldiste asjade käsitlemise viis võib riigi kommete ja tervise hetkeseisundit küllalt tabavalt iseloomustada. Näiteks mida suurem üksmeel rahvakoguduses valitseb, seda enam üldine tahe domineerib . Kuid pikad vaidlused, lahkarvamused ja ebakõlad annavad märku erahuvide tõusust ja riigi langusest.
Ühehäälsuse ja võrdsuse abil on palju ebavõrdseid jaotusi, mille suhteid saab hinnata vastavalt riigi seisundile ja vajadustele. Neid suhteid aitavad reguleerida kaks üldist maksiimi. Esiteks: mida tähtsamaid ja tõsisemaid asju otsustatakse, seda suurema häälteenamuse peab saavutama võitnud seisukoht. Teiseks: mida kiiremat lahendust arutatav asi nõuab, seda väiksemat häälte jagunemise erinevust tuleb arvestada; kui otsus tuleb langetada lahinguväljal, peab piisama kas või ühehäälelisest ülekaalust.
Tribunaat – üks eriline amet, mis ei kuulu kokku mitte ühegi teisega , mis seab kõik riigi liikmed õigesse vahekorda ja mis loob sideme ehk võrdse siseliikme kas valitseja ja rahva või valitseja ja suverääni vahel; või, kui vaja, kahe poole vahel korraga. Tribunaat ei ole polise olemuslik koostisosa ning ta ei tohi omada mingit seadusandlikku ega täidesaatvat võimu. Tribunaat mandub türanniaks niipea, kui ta usurpeerib täidesaatva võimu või kui ta tahab tühistada seadusi. Tribunaati, nagu ka valitsust, nõrgestab tema liikmete kasv. Kuigi ükski valitsus pole selle peale veel tulnud, saaks tolle nii kardetava organi võimuliialdusi kõige paremini vältida nõnda, et tal ei lastaks toimida pidevalt, vaid määrataks kindlaks ajavahemikud, mille kestel tema tegevus oleks peatatud.
Kui riigi kriisiolukorra päästmiseks piisab valitsuse tugevdamisest, siis koondatakse valitsusvõim ühe või kahe valitsusliikme kätte. Kui aga hädaoht on selline, et seaduste aparaat ise osutub takistuseks, siis nimetatakse ametisse kõrgeim juht, kes sunnib kõik seadused vaikima ning patab hetkeks suveräänse võimu. Ükskõik mil viisil see tähtis volitus antakse, igal juhul on oluline, et sellele määrataks vaid väga lühike kehtivusaeg, mida ei tohiks iial pikendada.
Nii nagu üldine tahe avaldub seadustena, avaldub avalik õigusemõistmine tsensuurina. Tsensorid pole kaugeltki kohtumõistjad rahva arvamuse üle, vaid ainult selle teatavaks tegijad . Tsensuur võib aidata kombeid säilitada, aga iial ei suuda ta neid taastada. Tsensuur säilitab kombeid sel teel, et takistab avaliku arvamuse korrumpeerumist ning hoiab seda oma targa sekkumise abil õigena. Mõnikord tuleb tal ka anda kindel kuju alles ebamäärastele arvamustele.
Esialgu ei olnud inimestel teisi kuningaid peale Jumalate, ega teisi valitsusi peale teokraatlike. Ainuüksi sellest, et iga riikliku moodustise etteotsa seati Jumal, järeldub, et Jumalaid oli niisama palju kui oli rahvaid. Nõnda tulenes rahvuslikust jagunemisest polüteism ja sellest omakorda usuline ning ühiskondlik sallimatus – mis, on oma loomult üks ja seesama nähtus.
Ükski oma kultuse ja valitsusega riik ei eristanud oma Jumalaid oma seadustest . Poliitiline sõda oli ühtlasi usuline. Ühe rahva Jumalal polnud mingeid õigusi teiste rahvaste üle. Kuna kõik religioonid olid seotud ainult selle riigi seadustega, mis neid ette kirjutas, ei saadud rahva usku muuta teisiti, kui teda alistades; vallutajad olid tollal ainsad misjonärid . Kui vaadelda religiooni seost ühiskonnaga, mis on kas üldine või üksik, siis näeme, et ka religioon võib jaguneda kaheks liigiks – inimesereligiooniks ja kodanikureligiooniks.
Õigus, mille ühiskondlik leping annab suveräänile alamate üle, on piiratud üldise kasuga. Seega peavad alamad suveräänile oma vaadete kohta aru andma ainult neis küsimustes, mis omavad tähtsust kogu ühiskonna jaoks. Nüüd, kus enam ei ole ega saagi olla puhtalt rahvuslikku religiooni, tuleb sallida kõiki teiste suhtes tolerantseid usundeid, kui vaid nende dogmad ei käi vastu kodanikukohustustele.
Autor on oma raamatuga välja toonud riigiõiguse tõelised põhipritsiibid, millega oleks võimalik üles ehitada tugev ning pea igavesti toimiv riik. Ta on oma raamatus lähtunud eelkõige riigi seespidisest toestamisest, mistõttu on soovitatav edaspidi uurida riigi välispoliitikat, rahvusvahelis õigust, kaubandust ja teisi välis-valdkondi.