Thomas Hobbesi põhjalik eluloo ja loomingu referaat (0)

Tallinna Nõmme Gümnaasium
Thomas Hobbes
Referaat
Anete Palmik
12a klass
Tallinn 2011
Sisukord
Sissejuhatus...........................................................3
Elulugu.................................................................4
Looming...............................................................5
Looduslik seisund ja ühiskondlik seisund............7
Loomulik seadus .................................................8
Suverään ja riigialamad........................................9
Kokkuvõte..........................................................10
Kasuatud materjal..............................................11
Sissejuhatus
Käesoleva referaadi eesmärgiks on tutvustada Inglismaalt pärit ajaloolast, filosoofi ja matemaatikut Tomas Hobbes'it. Ta oli üks peamisi absolutismi teoreetikuid ning ühiskondliku leppe teooria algataja. Tema kõige kuulsam teos on „ Leviathan “, mis ilmus 1651 . aastal inglise ning 1668 . aastal ladina keeles, kusjuures ladina keelde tõlkis raamatu Hobbes ise. Ta andis oma teoses vastuse küsimustele nagu :miks tekkis riik ning milline peaks riik olema. Hobbes on üks ühiskonnafilosoofia klassiukuid.
Elulugu
Thomas Hobbes sündis 5. aprillil 1588 aastal väikeses külas Malmesbury linna lähedal Edela-Inglismaal .Tema isa oli maapreester ning ema oli talutütar. Lapsepõlves sai Thomas küllaltki hea hariduse.Algselt õppis ta oma sünnikoha koolis ning seejärel asus ta õppima Malmesbury erakooli klassikalisi keeli. 1603 . aastal läks ta tänu oma ühe sugulase toetusele õppima Oxfordi ülikooli, mille lõpetas 1608 aastal bakalaurusena. Peale ülikooli lõpetamist õnnetus tal saada tööd koduõpetajana Cavendishide perekonna juures.Härra William Cavendish oli Hardwicki parun ning hiljem sai temast Devonshire' krahv .
1610 . aastal käis Hobbes koos oma õpilase William Cavendishiga ringreisil Euroopas, ta kohtus mitmete tolleaegsete õpetlaste ja filosoofidega, ent huvitus toona kõige enam Vana-Kreeka ajaloost. Peagi hakkas ta tegelema aga ka geomeetria , matemaatika ning filosoofiaga .
Cavendishid toetasid Hobbesi kogu tema ülejäänud elu ning kui mitte arvesse võtta lühikesi katkestusi, jäi Thomas selle perekonna juurde ametisse aastakümneteks. Mõnda aega töötas ta Francis Baconi erasekretärina. Aastal 1628 avaldas Hobbes Ateena ajaloolase Thukydidese Peloponnesose sõja ajaloo tõlke. Pikkadel reisidel ajavahemikus 1629-1634 sõlmis ta tutvusi väljapaistvate teadlastega, kellel oli tema loodusteadlase- ja filosoofikarjääri seisukohast oluline tähtus. Ta kohtus Itaalias Galileo Galileiga ja tutvus Prantsusmaal Rene Descartes 'iga, matemaatik Marin Mersenne'iga ning filosoofi ja loodusteadlase Pierre Gassendiga. Suunda näitas talle sel ajal Aleksandria Eukleidese Elementide lugemine. Aastal 1640 põgenes Hobbes, kes oli kuninga suveräänsuse pooldajana tõmmanud enda peale parlamendi meelepaha, poliitilise konfliktide eest Pariisi, kus ta veetis järgnevad 11 aastat.
Kaks aastat õpetas ta seal tulevasele kuningale Charles II'le matemaatikat. Aastal 1642 avaldas ta raamatu Kodanikust (De cive), oma kavas oleva kolmeköitelise filosoofilise peateose Filosoofia elemendid kolmanda osa, mis käsitles riigiteooriat. Veidi aega enne Inglismaale naasmist 1651 ilmus tema kuulus raamat „ Leviatan “, mida üldiselt peetakse tähtsaimaks ingliskeelseks poliitfilosoofiliseks teoseks. Järgnevatel aastatel kirjutas Hobbes oma peateose esimese ja teise osa : Kehast (De corpore;1655) ja Inimesest (De homine;1658). Oma 1668. aastal lõpetatud teose Behemot kaasaegse ajaloo analüüsiva esitluse avaldamiseks ei antud talle luba. Teos ilmus alles 1889. aastal. Veidi aega enne surma tõlkis Hobbes inglise keelde Homerose (u. 700 eKr) Iliase ja Odüsseia. Ta suri 4. detsembril 1679 Hardwickis.
Looming
Seitsmekümnenda sajandi keskpaiku andsid Euroopa intellektuaalsele eliidile kõige rohkem mõtteainet kaks kogemust. Esiteks olid Euroopat laastanud kohutavad reformatsioonijärgsed ususõjad : 1562 - 1598 Prantsusmaal, 1642- 1646 Inglismaal ja Kolmekümneaastane sõda 1618-1648 Kesk-Euroopas. Teiseks avaldasid muljet need tohutud edusammud, mida kõikjal oli teinud matemaatilisi meetodeid kasutav empiiriline loodusteatus. Need kaks kogemust olid aluseks Hobbesi mehhanitsistlikule süsteemile, mis räägib looduse tunnetamisest ja inimloomusest , kõige rohkem aga riigist.
Hobbesi vaimustus uuest mõtteviisist loodusteaduses võis saada tõuke Francis Baconilt, kelle juures ta nooruses sekretärina töötas. Kui tema mõttelaadi mõjutasid palju rohkem kohtumine G.Galileiga Itaalias ja vaidlused moodsate filosoofidega Pariisis, kus ta veetis üle kümne aasta oma elust. Kõige olulisemalt mõju avaldasid talle seal Pierre Gassendi ( 1592 -1655), kes oli taasavastanud Epikurose atomistliku materialismi, ja munk Marin Mersenne (1588-1648), kelle kaudu Hobbes tutvus oma noorema , kuid varakult kuulsaks saanud kaasaegse Descartes'i ideedega.
Kohtumine Galileiga pani aluse Hobbesi veendumusele, et loodus koosneb kehadest, mis tõmbumise ja tõukumise tõttu väljaarvutataval viisil liiguvad. Antiikaja atomismist võttis ta omaks seisukoha, et ka inimese tajul on materiaalne iseloom, ja kartesiaanlusest võttis ta üle „geomeetrilise meetodi“, mis seisneb loogiliselt paratamatute järelduste tegemises iseenesestmõistetavatest tõdetest, millele omistatakse samalaadne kehtivus, nagu on matemaatika aksioomidel. Oma materialistliku süsteemi esitas ta kolmes teoses : Kehast, Inimesest ja Kodanikust. Nii nagu materiaalne maailm, mis funktsioneerib nagu keeruline uuritaoline hammasratastega mehhaaniline masinavärk, nii ei ole ka inimene põhimõtteliselt midagi muud, kui masin. Seda oli Hobbesi vanem sõber arst William Harvey (1578-1657) vereringe näitel hiilgavalt tõestanud. Sellepärast saab Hobbesi arvates ka psühholoogilisi ajesid – afekte nagu rõõm ja valu, armastus ja vihkamine , ihaldamine ja kartus – seletada füüsilise enesesäilitamise instinktiga. See tung on paratamatu, järelikult ei saa inimese vabast tahtest juttugi olla.
See materialistlik inimeseteooria ( antropoloogia ) on lähtekohaks Hobbesi filosoofia kõige tähtsamale ja jäävamale osale, tema riigiteooriale: enne kui inimesest saab kodanik, on ta loomu poolest olend, kes tahab ennast säilitada ja peale selle veel oma eksistentsiuuri nautida. Ta tahab endale võimalikult palju ega hooli oma ligimehest. Ta ei ole oma loomult seltsi otsiv olend nagu Aristotelese Zoon politikon, inimene kui poliitiline loom, vaid uusaegne, pidevalt omataolistega konkureeriv kodanlane, varajane kapitalist. Hobbesi kogemus kodusõdadega lõhestatud maailmast ütleb, et inimene on inimese hunt: homo homini lupus est. See ei ole Hobbesi moraaliotsustus, vaid lihtsalt loodusliku seisundi kirjeldus. Inimesed kisuksid üksteist lõhki, kui neil puuduks aru, mis ütleb, et on üks asi, mis on nende kõikide huvides - see on rahu. Seetõttu sõlmivad nad lepingu, millega nad loovutavad tsentraalse instantsi - suverääni – kasuks osa oma loomulikust õigusest võimalikult palju kasu saada. Suverään peab suutma tagada, et kõik peavad kinni ühiskondliku lepingu tingimustest. Sellepärast peab tal olema sõjaline jõud ja maksustamisõigus. Samuti peab ta kontrollima riigi vaimu- ja usuelu, et suuta eos lämmatada enda vastu suunatud salasepitsusi. Suverään-riigivõim- võib olla usurpaator nagu Inglise revolutsiooni juht Oliver Cromwell , kelle võimu all 1651. aastal esimest korda ilmus Hobbesi riigiteooriat põhjalikult esitav raamat „Leviatan“, mis sai nime ühe Vana Testamendi koletise järgi, kes pidi sümboliseerima riigivõimu. Suverään võib olla ka päritav võimu kandja nagu Hobbesi õpilane Charles II. Igal juhulaga peaks suverään suutma olla absoluutne valitseja, keda ei kontrolli teised instantsid, sest tema võimu igasugune kärpimine tooks kaasa segaste võimuvahekordade ning seetõttu ka kodusõja ohu. Hobbes mõtles oma riigiteooriaga lõpuni need mõtted, mis Machiavelli oli sõnastanud Euroopa kodu- ja ususõdade ajastu alguses, ja tegi modernsest riigikäsitusest uusajastu alguses, ja tegi modernsest riigikäsitusest uusaja ratsionalismi koostisosa. Nõnda sai Hobbesist teerajaja poliitilisele absolutismile ning koos sellega ajajärgule, mis rahuajana tegi võimalikuks filosoofilise valgustusliikumine .
Looduslik seisund ja ühiskondlik seisund
Kuidas elasid inimsed siis, kui riiki ei olnud? Hobbes kujutas riigieelset seisundit kõige mustemates värvides, nimetades seda looduslikuks seisundiks. Inimesed on Hobbesi arvates looduse poolt võrdsed. Kui ka üks inimene on füüsiliselt või vaimselt teistest üle, siis lõppkokkuvõttes ei anna see kellelegi olulisi eeliseid . Füüsilist nõrkust saab kompeniseerida salakavaluse või teiste abiga. Vaimsete võimete suhtes võib Hobbesi arvates samuti tähendada võrdsust, kui jätta välja eeldused teadustegevuseks, milleks nagunii on vaid vähesed võimelised.Oma vaimsete võimetega on igaüks rahul ning Hobbesi arvates just see tõestabki, et neid võimeid jaguneb kõikidele võrdselt. Inimeste võrdsusest tuleneb ka lootuste võrdsus. See tekitab aga olukorra, kus kaks või enam inimest soovivad üht ja sama asja, mida nad korraga ei saa omandada, ning muututav seetõttu vaenlasteks.
Nii ongi looduslik seisund sõjaseisund. Inimese loomuses on Hobbesi arvates kolm põhjust, mis ajendavad sõda: võistlemiskirg , mure oma julgeoleku pärast ning auahnus. Kuni inimesed elavad ilma üldise võimuta, mis hoiaks kõiki hirmu all, on nad sõjaseisundis; see on kõigi sõda kõiki vastu. Sõda ei tähenda seejuures ainult pidevat sõjategevust, vaid ka vahepealset valmistumist lahinguteks. Sellises sõjas pole kellelgi mingit muud oma julgeoleku garantiid kui end füüsiline jõud ja leidlikkus. Siin ei ole kohta töökusel, sest on oht, et töö tulemused satuvad teiste kätte. Ei ole ka omandust : iga inimene saab enda omaks pidada vaid seda, mis tal on õnnestunud hankida, ning ainult senikaua , kuni tal õnnestub seda enda käes hoida. Looduslikus seisundis on kõigil õigus kõigile- isegi teise inimese elu elule ning seetöttu ei saa keegi olle kindel, kas ta sureb loomulikku surma. Inimestel on pidev hirm ning oht vägivaldselt surra. Sellises kõigi sõjas kõigi vastu ei ole miski õige eha ebaõiglane, õiglane ega ebaõiglane, sest kus ei ole üldist võimu , seal pole seadusi; kus pole seadusi, pole ka õiglust ega ebaõiglust. Jõud ja kavalus on sellises sõjas kaks peavoorust.
Tingituna surmahirmust, soovist saada head elu soodustavaid asju ning lootusest omandada neid oma tööga tahavad inimesed sellise sõja lõpetada. Mõistus ütlesb, millistel tingimustel on võimalik
rahu ning kokkulepet saavutada, ning neid tingimusi nimetatakse loomulikeks seadusteks. Enne kui edasi lähme, mõtleme, kas selline seisund on tegelikult olnud. Hobbes ei anna oma arvamuse kohta mingit ühemõttelist infot. Ta nõustub, et kogu maailmas pole selline seisund ehk valitsenud, kuid väidab, et mõni Ameerika rahvas elab ikka veel sellistes tingimustes.
Loomulikud seadused
Loomulik seadus on Hobbesi sõnul ettekirjutus või mõistuse abil leitud üldine reegel, mis keelab inimesel teha seda, mis kujutab ohtu ema elule või jätab ilma selle elu säilitamise vahenditest. Loomulikud seadused on muutumatud ja igavesed. Hobbes loetleb kakskümmend sellist seadust:
Esimene loomulik seadus : iga inimene peab taotlema rahu ning säilitama seda; kui see aga ei õnnestu, siis kaitsma end sõjas kõigi võimalike vahenditega.
Teine loomulik seadus: inimene peab loobuma õigusest asjadel sel määral, kuivõrd see on rahu ja enesekaitse huvides, ning rahulduma sellise vabadusega teiste suhtes, mida ta lubaks ka teistele iseenda suhtes. Kuni inimesed lubavad endale teha kõike, mida nad tahavad, ei lõpe sõda. Seepärast peavadki inimesed lähtuma evangeeliumi seadusest : tee teistele seda, mida sa tahad , et nemad sulle teeksid (Mt 7:12)
Kolmas loomulik seadus : inimesed peavad järgima sõlmitud lepinguid. Seal, kus pole lepinguid, ei saa olla ka õiglust. Ebaõiglus on lepingu täitmata jätmine. Kõik, mis ei ole ebaõiglane, on õiglane. Et sõnad õiglus ja ebaõiglus omandaksid sisu, peab olema mingi võim, mis karistuse ähvardusega kaaluks üles need hüved, mida inimene loodab lepingu täitmata jätmisest saada.Selline võim saab olla vaid riigis.
Neljas loomulik seadus : see, kellele tehakse head puhtast südamest, peab püüdlema selle poole, et heategijal poleks mõistlikku põhjust kahetseda oma heategu . Inimene teeb Hobbesi arvates head ainult lootuses midagi vastu saada. Kui aga pettutakse, siis kaob igasugune heategevuse ning üksteise aitamise alus.
Viies loomulik seadus : iga inimene peab end kohanduma teistega
Kuues loomulik seadus : Tuleb andeks anda neile inimestele, kes kahetsevad oma tegu ja soovivad andeksandmist- juhul kui tuleviku suhtes on garantii , et see enam ei kordu.
Loomulikud seadused kohustavad , kuid ei taga veel nende elluviimist. Inimesed ei järgi loomulikke seadusi, kui need on vastuolus nende loomulike kirgedega. Niisiis on vaja riigivõimu, mis julgeoleku tagamise eesmärgil sunniks inimesi neid järgima. Ilma riigivõimuta, mis hoiaks inimesi hirmu all ning sunniks karistuse ähvardusel täitma lepinguid ja loomulikke seadusi, viivad inimeste loomulikud kires sõjani :
„Lepingud ilma mõõga toetuseta on vaid sõnad,mis ei suuda tagada inimeste julgeolekut“
(Hobbes,Leviathan, lk 129.)
Suverään ja riigialamad
Riigivõim peab kaitsma inimesi võõraste sissetungi ning üksteise eest. Et see nii oleks, tuleks kogu võim koondada kes ühe inimese või inimeste kogu kätte. Riigivõimu kehtestamiseks on vaja, et inimesed määraksid ühe inimese või inimeste kogu oma esindajaks . Selle ühe esindaja kaudu ühineb suur hulk inimesi nagu üheks tervikuks. Sõltuvalt suveräänist on kolm riigivõimu vormi :

• monarhia, mida Hobbes pidas parimaks valitsemisvormiks
  
• demokraatia
  
• aristokraatia
  

Kui enamik inimesi on kuulutanud kellegi suverääniks, siis vähemusse jäänud peavad alluma enamuse otsusele. Põhjendus on niisugune: suverääni määramiseks tulid inimesed kokku vabatahtlikult ning juba sellega andsid nõusoleku alluda enamusele. Kui nüüd keegi protsestib enamuse otsuse vastu, siis ta rikub lepingut ning toimib ebaõiglaselt. Kui ta ei nõustu, siis ei kehti tema kohta riigi seadused ning tema suhtes pole seega miski ei õiglane ega ebaõiglane.
Kui riik on juba rajatud ning suveräänile valitsemiseks õigus antud, ei tohi rahvas ilma suverääni loata uut lepingut sõlmida ega uut suverääni valida. Iga riigialam kannab vastutust suverääni iga teo eest, st mida iganes suverään ette ei võtaks, ei saa teda süüdistada ebaõigluses. Mitte ühegi suvrääni ei tohi ka hukata ega mingil muul moel karistada : karistades suverääni, kasristaksid inimesed teda tegude eest, milles nad ise süüdi on. Järelikult peavad riigialamad olema oma suveräänile kuulekad. Rahva osavõtt riigikorralduse kujundamisest piirub seega täielikult vaid suverääni valimisega .
Seadusandja saab olla olla vaid suverään ning ainult tema saab seadusi ka tühistada. Suverään ise ei allu riigi seadustele , sest kuna tal on õigus seadusi välja anda ja tühistada, on tal võimalus teda akistavad seadused muuta või tühistada. Hea seadus on see, mida on vaja rahva heaolu heaks ning mis on seejuures üldarusaadav. Suveräänil on õigus ette võtta kõike, mida ta peab heaks rahu ja heaolu nimel. Tal on õigus otsustada, milliseid õpetusi ja arvamusi tuleb tema riigis levitada.
Suverääni õigusi piirab vaid see, et ta on Jumala alam ning peab seetõttu järgima loomulikke seadusi. Suverääni kohus on hoolitseda rahva julgeoleku eest, sest just seal eesmärgil on ta suverääniks määratud. See kohus tuleneb loomulikkudest seadustest ning selle täitmise eest kannab suverään vastutust Jumala ees, kes on loomuliku seaduse loonud. Julgeoleku tagamine tähenab muuseas ka iga inimese heaolu tagamist , mille inimene saavutab oma tööga, kui see ei kujuta ohtu riigile.Selleks peab suverään korraldama rahva valgustamise ning looma hea seadusandluse. Hobbes on veendunud, et suverääni heaolu ei saagi lahutada rahva heaolust. Monarhil võib olla endal õigus määrata oma järeltulija valitsema või määrab selle keegi teine isik või mingi kogu- vastasel juhul riik laguneks.
Kokkuvõte
Thomas Hobbes oli matemaatik, filosoof ja ajaloolane . Lapsepõlves sai ta hea hariduse ning peale ülikooli lõpetamist suundus Hobbes tööle ühe Inglismaa jõuka pere juurde koduõpetajaks. Tänu sellele töökohale sai ta võimaluse teha koos oma õpilasega ringreise, mil ta kohtus tähtsate filosoofide ja õpetlastega ning samuti õppis ta reisides tundma Vana-Kreeka ajalugu. Need reisid andsid Hobbesile tõuke hakata tegelema ka matemaatika, geograafia ja filosoofiaga.
Hobbes usub, et täiuslik riik vajab suverääni, kes oleks justkui rahva isa. Suverään võtab vastu kõik seadused ning tema vastutusel oleks inimeste heaolu. Temale ise aga seadused ei kehtiks, kuna suverään saab iga kell kõiki seadusi muuta, muudaks ta lihtsalt ennast segava seadust ära. Ainus asi, mis takistaks suverääni üle piiri minemast on Jumala seatud kakskümmend loomulikku seadust.
Hobbes oli ühiskonnale väga tähtis mees, kuna ta pani aluse ühiskondliku leppe teooriale .
Kasutatud kirjandus

*Indrek Meos „Uusaja filosoofia
*www.wikipedia.org
* Perez Zagorin „Hobbes ja loomulik seadus“