Kas maailm on moraalne? (0)

Essee
Kas maailm on moraalne ?
Kas võime öelda, et maailm on moraalne? Või peaksime kõigepealt tõstatama küsimuse, kas inimesed on moraalsed üksteise suhtes? Thomas Hobbes uskus, et inimesed toimivad alati sellest lähtudes, mis on neile kõige kasulikum, püütakse vältida kahju ja otsitakse rahuldust, et kõik oleks nii nagu on neile parim.
T. Hobbes on öelnud, et loodus on loonud meid kehalistelt ja vaimsetelt võimetelt ligikaudu võrdsetena, seega oleme me kõik suutelised teist inimest kahjustama või isegi vajadusel tapma. Kui inimene ei suuda teha seda üksi, on ta selleks suutline teiste abiga. Nii võib välja tuua näiteks Osama bin Ladeni tabamise, kus Barack Obamal õnnestus olla Osamast veidi tugevam ja tal õnnestus teiste abiga Osama tabada. Sven Mikser avaldas too aeg oma koduleheküljel, et Osama bin Ladeni tabamine on kindlasti moraalne võit lääne terrorismivastasele koalitsioonile ja nendele poliitilistele liidritele, kes on pidanud põhjendama, miks terrorismivastane võitlus pole seni olnud piisavalt edukas. Mikser leidis, et moraalne rahuldus on lääneriikides suurem kui sündmusest tulenev mõju terrorismivastasele võitlusele, sealhulgas kindlasti ka meile, kes me oleme selles aktsioonis juba aastaid osalised olnud. T.Hobbes on öelnud, et me kõik tahame saavutada oma eesmärke, milleks on näiteks toit, turvalisus, võim, peavari , rikkus ja lisaks veel teisedki ressursid . Just turvalisust võib pidada Obama põhiliseks eesmärgiks, mille põhjusel ta soovis Osama bin Ladeni’t tabada nii, et USA rahval oleks turvaline.
Kahjustamisvõime võrdsus ja soov rahuldada oma eesmärke – need kaks võimet viivad inimese ebastabiilsele seisundile. Hobbes leidis, et võimete võrdsusest suguneb lootuste võrdsus oma eesmärkide saavutamise osas. Ja seetõttu, kui kahe inimese eesmärgiks on sama asi või hüve, muutuvad nad oma vahel vaenlasteks ning teel oma eesmärgile , milleks on põhiliselt nende endi püsimajäämine või mõnikord kõigest nauding , üritavad nad teineteist hävitada või alistada. Ja seetõttu juhtubki vahel nii, et vallutajal pole karta mitte midagi enamat kui kõigest ühe ainsa mehe jõudu - kui üks istub, külvab, ehitab või on end mugavalt sisse seadnud, võib teisest tõenäoliselt oodata ettevalmistumist ja ühendatud jõude, et temalt ära võtta mitte ainult tema töö vili, vaid ka elu või vabadus. Vallutajat ennast ähvardab jällegi samasugune hädaoht teise poolt. Arvestades seda julgeoleku puudumist, on inimestel alust üksteist karta. Hobbes nimetab seda „loodusseisundiks“, kus puuduvad ühine eluviis, pealesunnitud seadused või moraalireeglid ja puuduvad ka õiglus või ebaõiglus, sest need mõisted pole rakendatavad. Puuduvad usaldusväärsed ootused teiste inimeste käitumise suhtes – välja arvatud see, et nad järgivad omaenda suundumusi ning seda, mida arvavad olevat enda huvides, kaldudes olema meelevaldsed, vägivaldsed ja tujukad . Niisiis on ilmne, et sellisel ajal, mil inimesed elavad ühise võimuta, mis hoiaks neid kõiki aukartuses, on nad säärases seisundis, mida nimetatakse kõikide sõjaks kõikide vastu. Sest sõda ei seisne ainuüksi lahingus või võitlemise aktis , vaid ajavahemikus , mille jooksul tahe lahingusse astuda on küllaldaselt teada. Nii nagu halva ilma loomuses ei seisne ühes või kahes vihmahoos, vaid kalduvuses sellisteks hoogudeks paljude päevade jooksul, nii ei seisne ka sõja loomus tegelikus võitlemises, vaid teadaolevas kalduvuses võitlemiseks kogu selle aja vältel, mil puudub kalduvus vastupidiseks. Hobbes kirjeldas selle loodusseisundi – selle kõikide sõja kõikide vastu – tagajärgi järgmiselt: Säärases olukorra pole kohta töökusel, sest selle viljad on ebakindlad ja järelikult pole ka maaharimist; pole meresõiduoskust ega mugavate hoonete kasutamist; pole abinõusid liikumiseks ja liigutamiseks – asju, mis nõuavad palju jõudu; pole teadmist selle kohta, kuidas Maa välja näeb; pole ajaarvamist; pole kunste; pole kirjandust; pole ühiskonda ja mis kõige hullem, valitseb pidev hirm ning vägivaldse surma oht; inimese elu on üksildane, vilets, vastik, loomalik ja lühike.
Kuid see loodusseisund, või täpsemalt anarhia ja kaose seisund, pole kellegi huvides. Meile kõigile on parem, kui jõuame kompromissini, loobume osaliselt oma loomulikust vabadusest teha seda, mis meeldib. Sellisel juhul on tõenäolisem, et me kõik saame neid asju , mida tahame: turvalistust, õnne, võimu, jõukust ja rahu. Seega, ratsionaalsete egoistidena, kes me Hobbesi arvates oleme, loobume teatud määral oma vabadusest ning nõustume ühiskondliku lepinguga. See leping määrab meile valitseja ning reeglid, millele peame alluma , kuna neid reegleid jõustab võimas valitseja – riik. Alles selle lepingu sees tekib moraal ning saavad alguse õiglus ja ebaõiglus. Seal, kus ei panda maksma seadust, puuduvad õige ja väär, õiglus ja ebaõiglus.
Sven Mikser avaldas peale Osama tabamist, et omaette küsimus on, kui suur roll tal oli ja kas tema tabamine ja edasipidi puudumine reaalselt kuidagi globaalset terrorismi aitab pärssida. See ei ole sugugi kindel. Lisaks märkis Mikser, et terrorivõrgustik oli suuresti lõdvalt seotud ja kättemaksu võivad organiseerida ka need terroriorganisatsioonid, kes on deklareerinud ennast bin Ladeni jüngriteks. See sunnib lääneriike ja ameeriklasi tähelepanelikkusele, et seoses bin Ladeni tapmisega võib mõni rühmitus kavandada kättemaksuaktsiooni. Täpselt sama leidis ka Hobbes, et kui kaks inimest tahavad sama asja, muutuvad nad vaenlasteks ja kui üks on end mugavalt sisse seadnud , võib teisest tõenäoliselt oodata, et nad tulevad ettevalmistatult, et temalt ära võtta mitte ainult töö vili, vaid ka elu ja vabadus. Ning vallutajat ennast ähvardab jällegi samasugune oht teise poolt.
Nagu Thomas Hobbes uskus, et inimesed toimivad lähtudes sellest, mida nad tajuvad olevat oma huvides, st nad otsivad alati rahuldust ning püüavad vältida kahju ehk siis inimesed käituvad nii nagu on neile parim, esiplaanile pannakse alati ennast, teiste vajadused ja soovid jäävad alati tagaplaanile, sellest kõigest võib teha järelduse, et me ei ole teineteise suhtes sugugi moraalsed ja sellest tulenevalt ei ole maailm ka piisavalt moraalne.
Kasutatud kirjandus:

Pojman, L. P. Eetika : õiget ja väära avastamas. Tallinn, 2005

Artikkel - Tamme, J. Meie sõda // Postimees . 2010. 02. august.

http://et.wikipedia.org/wik i

Mikser, S. Osama bin Ladenist. http://svenmikser.sotsdem.ee