Absolutism Prantsusmaal (0)

Absolutism Prantsusmaal.
Domineeris 17. sajandil ning 18. algul. Selle hiilgavaimaks esindajaks peetakse Louis XIV, juhtlausega: "Riik, see olen mina" (l'Etat, c'est moi). Riigikorda iseloomustab valitseja täielik seismine väljaspool inimkonda, Jumala tahet enam kuigivõrd ei rõhutata, pigem peetakse absolutismi lihtsalt kõige loomulikumaks ja ideaalsemaks valitsemisviisiks.
Louis XIV valitsusajal, kui absolutism rakendus Euroopa ajaloos ilmselt kõige hiilgavamalt ja ulatuslikumalt, tekkis sellele ka mitmeid toetavaid teooriaid , millest ühe autoriks oli ka kuningas ise. Ta uskus, et tema kohustus, aga ka samas nauding on oma alamatele pakkuda turvalisust ning tsentraliseeritud võimsa riigi poolt antavaid kõikvõimalikke hüvesid. Võim pidid tema arvates olema täielikult tsentraliseeritud, sest kui see pidanuks jagunema mitme inimese vahel, võisid nood seda kurjasti, oma kasuks ära kasutada. Sellise vaate järgi sai vaid kuningas esindada üldiseid hüvesid. Sellisele ratsionaalsele põhjendusele lisandusid ka müstilisemad, nagu saanuks valitseja absoluutse võimu Jumalalt ning nagu oleks absolutism loomulikem, perekonnast välja kasvanud valitsusvorm. Louis XIV ajal võib märgata mõistuspärasuse ja konfessiooni tasakaalu (kuningas valitseb Jumala armust , kuid nii, nagu tema arvates ühiskonnale (mitte otseselt Jumalale ) parim on) ning valgustuslikus absolutismis domineeris selgelt inimmõistus, mis loodeti suutvat lahendada kõik inimkonna probleemid.
Tänapäeval on absolutism muutunud suhteliselt haruldaseks nähuks ning suuremates riikides seda tavaliselt ei esine. Näiteks Euroopas on vaid üks täielikult absolutistlik riik, Vatikan .
Esimesena esitas absolutismi laadsed ideed N. Machiavelli oma teoses „Valitseja“, kus ta pidas valitsejale kõiki vahendeid sobilikuks, et oma riiki tugevdada ja võimu kindlustada.
Hobbes .
Thomas Hobbes , üks 17. sajandi Inglismaa mõjukamaid filosoofe, on oma poliitilise filosoofia alases peateoses " Leviaatan " esitanud oma teooria riigi vajalikkusest . Ta vaatleb inimeste tunge, mis olevat enamuses egoistlikud ning leiab, et kui inimeste üle pole mingit kõrgemat võimu ehk suverääni, siis valitseb nende seas paratamatult kõikide sõda kõigi vastu. Seda saaks ületada vaid kunstlikul teel, inimeste omavaheliste lepingutega, mille teel loodaks ühiskond. Seega esitas Hobbes esimesena ühiskondliku lepingu teooria. See leping toimiks aga vaid siis, kui kõik inimesed annaks osa oma õigustest (sest ühiskonnata ehk loomuseisundis on igaühel õigus ja vabadus teha ükskõik, mida, seega ka igaüht kahjustada) ainuvalitseja ehk suverääni kätte. Siit tuleneb ka absolutismi legitiimsus, kuna rahvas ise on valitsejale piiramatu võimu andnud ning too peab nüüd seda selleks kasutama, et saavutada võimalikult suurt harmooniat, ühtsustunnet ja üldist heaolu. Riik ongi Hobbesi jaoks kunstlik moodustis , inimeste poolt loodud "surelik jumal", mis on loodud nende endi kaitseks iseenda eest.
Suverääni võim lepinguga loodud ühiskonnas ehk riigis tagatakse sellega, et tema ei sõlmi inimestega lepingut, vaid võtab neilt antud võimu lihtsalt vastu, seega ei ole ta neile andnud mingeid siduvaid kohustusi. Valitsejal on sisuliselt täielik vabadus oma võimu teostamiseks täpselt sellisel teel, nagu ta parimaks peab. Oma võimu suverään jagada ei tohiks, sest see viiks rivaalitseva võimukeskuse tekkeni ning kodusõjani (nagu oli tema ajal Inglismaal ka läinud). See seisukoht kehtib ka religioosse võimu osas: riigis saab olla kas teokraatlik või poliitiline suverään. Hobbes eelistab viimast, sest selle võim on ratsionaalsem, seetõttu ka efektiivsem. Nõnda peaks kirik olema riigile allutatud, parimaks lahenduseks oleks aga see, kui monarh oleks ise kirikupea , nagu see Inglismaal Hobbesi ajal oli ja praegugi on. Samas ei võta absoluutne suverään inimestelt ära kõiki nende õigusi, sest Hobbes leiab, et indiviidid ei saagi kõiki oma õigusi loovutada, sest nad ootavad loovutamise eest alati mingit kasu. Nõnda ei saa inimene anda kunagi ära oma õigust enesekaitsele, sest Hobbes peab inimelu suurimaks väärtuseks, mille säilitamiseks on riik üldse loodudki. Seega õigustab Hobbes ka vastuhakku suveräänile, kui mängus on inimese enda elu, kuid vastustab tugevalt alamatepoolset initsiatiivi kodusõja algatamiseks. Riik pole tema jaoks seega mitte väärtus omaette , nagu arvasid Vana- Rooma vabariiklased ja on arvanud ka mitmed teised patrioodid vaid ratsionaalne vahend negatiivsete inimtungide allasurumiseks. Oma mõtisklustes erinevate riigikordade üle jõuab Hobbes lõpuks järeldusele, et parim lahendus oleks absoluutne monarhia , kuna ainuvalitseja isik suudaks kõige paremini inimeste egoistlikke tunge alla suruda ning ühiskonda unifitseerida, sest suveräänses kogus võivad tekkida tugevad erahuvid, mis riigi hävingusse tõukaksid. Alamate ja valitsejate üksmeel on aga riigi püsimise puhul peamine, seetõttu peab ka suverään seda alati taotlema, rahval tuleb talle aga samal põhjusel alati alluda . Hobbesi absolutismiteooria ei rõhu seega riigivalitsemise osas otseselt ainuvalitseja (absoluutse monarhi) isikule, vaid hoopis inimeste põhimõttelisele võrdsusele ning nende tungide ohjeldamise vajadusele. Seetõttu sattus ta traditsiooniliste monarhistide tugeva kriitika alla, eriti seetõttu, et tema teooriast võis välja lugeda ka seda, et kuna Oliver Cromwell oli võimu Inglismaal juba enda kätte haaranud, siis võis teda pidada uueks suverääniks ning rahva allumiskohustus pidanuks kehtima tema suhtes. Hiljem suutis Hobbes ka kuningaga ära leppida ning restauratsiooniajal Inglismaal olid ta ideed küll au ees, kuid reaalselt ei leidnud tema põhimõtted riigivalitsemises kunagi rakendamist.