Poliitikafilosoofia essee (1)

Loodusseisund
“Kõigi sõda kõigi vastu”( Hobbes )
Loodusseisundis riiki ei ole olemas ja arvatavasti sellega seoses valitseks maailmas täielik kaos . See tähendaks seda, et alati oleks varitsemas oht ja kõik võivad teha, mida nad tahavad ning heaks arvavad , käitumisreegleid ei ole ette antud. Nagu on öelnud Thomas Hobbes oleks see kõigi sõda kõigi vastu, mis aga välistaks rahumeelse elu. Essee keskendub loodusseisundi küsimusele ning toob välja selle ohtlikkuse, samuti kui oleks võimalus selle eksistreerimisele, siis milline see oleks. Käsitletakse ka lühidalt anarhistlikke mõtteviise ning Hobbesi, Locke ’i ja Rosseau mõtteid ja arusaamu ühiskonna toimimisest loodusseisundis.
Loodusseisundi puhul tunduks, et inimesed oleksid justkui täiesti vabad, vabadus ju ongi üheks oluliseks ideeks , kuid siin tuleb mõelda laiemalt ja tunduvalt kaugemale, kuna on siiski kahtluse alla seatud täieliku vabaduse mõte. Silme ette tuleb siin loomariik, kus on küll omad seadused, kuid seal elatakse ka pidevas surmahirmus, kuna iial ei või teada, millal on sul oht saada kellegi ohvriks.
Heaks näiteks loodusseisundis toimuva arusaamiseks on William Goldingu jutustus “Kärbeste jumal”, kus tegelased leiavad end korallisaarelt, kuid peagi tekkivad vaidlused ja arusaamatused on aluseks jõhkrale hõimusõjale. Ulatuslikke pingeid täis teos sisaldab sügavat filosoofilist sügavust, kus on selgelt tunda inimeste vaenulikkust ja egoistlikkust, mis võivad äärmuslikes tingimustes ilmsiks tulla juba varajases lapsepõlves. Kuna reegleid ei eksistreerinud, siis see tekitas sellise olukorra, et igaüks võis teha, mida ta heaks arvas , sellist käitumist võib võrdsustada metslastega. Arvan, et sellist käitumisviisi tuleb tõkestada, seega on vaja kasvõi põhireegleid, mida järgida, seega loodusseisundi võimalikkus on vägagi kaheldav, kuna see oleks hävitava ja kaose iseloomuga. Goldingu jutustuse poisid olid kindlasti teadlikud käitumisreeglitest, kuid vastavas olukorras need muutusid, ning mis põhjustasid suuri kannatusi teistele. Siit järeldub see, et isegi teades teatuid norme on võimalik, et tekib võitlus teiste vastu, vaenulikkus pesitseb lihtsalt inimeste sees ning teatud olukorras võib see ilmneda väga jõhkral moel.
Kuna poliitika peamised ideed on: vabadus, õiglus, võrdsus ja õigused, siis ühiskonnas olekski vaja need mõisted koos toimima panna, et elada rahumeelset elu. Inimesed elavad koos teistega ning neid võib nimetada sotsiaalseteks olenditeks, seega on oluline ka see, kuidas nad elavad nii öelda karjas. Inimesi on palju ning me tunnene nendest hästi väheseid ja suuremat osa ei saa me iial tundma, ega ma ei oska ette aimata, mida nad kavatsevad ja teevad. Sellepärast on tähtis, et on vaja mingit ühiskonnakorraldust, mis looks teatud süsteemi, kuidas kõikidega koos elada. On oluline, et inimesed teaksid oma õigusi ja kohustusi, kuid loodusseisundi puhul oleks asjad hoopis teistsugused , silme ette tekib korrapäratus ja kaos. Kui vaadata tagasi ajalukku, siis see on täis igasuguseid erinevaid poliitilisi kordi, kus leiab palju tagakuisamisi ja genotsiidi, ka selline olukord kipub piire kaotama, kuid loodusseisundis, ei oleks üldse mingeid reegleid, seega oleks see tunduvalt hullem, kui näiteks türanlik reziim , kuna antud olukord kehtis üle terve maa.
Kõik filosoofid , kes on püüdnud uurida ühiskonna aluseid, on tahtnud mõttes minna tagasi loodusseisundisse, kuid see pole õnnestunud. Nad on kandnud küll ideid, mis räägivad inimestest kui metslastest, kes on egoistlikud ja omakasupüüdlikud. Arvan, et loodusseisundi puhul saaks tugevamad suure eelise nõrgemate ees, kuna neil on rohkem jõudu ja võibolla ka kiirust ja osavust ning nad kasutaksid seda oma kasuks kindlasti vajadusel ära. Rosseau on öelnud, et tagasipöördumine loodusseisundisse oleks võimatu, kuna me oleme juba tugevasti ühiskonna poolt rikutud ja mõjutatud. Samuti paneb Rosseau sünge arusaam mind sügavalt mõtlema, tema traktaat haridusest algab nii: “Jumal tegi kõik asjad headeks, inimene paneb neile käe külge ja nad muutuvad halbadeks.” ( Wolff 1996). Kui selle mõtte üle arutleda, siis on see tõesti mingil määral nii ning see paneb kurvastama ning sügavamalt mõtlema. Kuid inimesed on kord sellised, et teatud hetkedel nad mõtlevad ja lubavad, et enam nii ei juhtu, kui on toimunud midagi sellist, mis on ebameeldiv, kuid aja möödudes tavaliselt siiski kõik jälle kordub.
Rosseau räägib ka sellest, et metslase üksik elu on selline, et loodus on talle andnud varustuse, millega ta saab üksinda toime tulla. Kui inimene oleks sel viisil tugev, kiirejalgne ja vaba haigustest , siis metslasele on vajalik ainult toit, seksuaalne rahuldus ja puhkus ning karta saab ainult nälga ja valu. Selline elu välistab ka iha kuulsuse järele, kuna metslane ei tunne huvi teiste arvamuste vastu, sellises staadiumis pole inimesel välja arenenud keelt ning enda väljendamise võimalused on väga piiratud, samuti puudub võimuiha (Wolff 1996). Kuid kas selline elu oleks täisväärtuslik, teades, et inimesed on suutelised arenema ja elama hoopis teistsugust elu kui metslane, kes ei tea suurt midagi, kuna tal ei ole vastavaid tingimusi. Arvan, et enamus siiski oleks nõus elama nii öelda seaduste maailmas, kui vahetada oma elu loodusseisundi vastu, kus neid ei takistaks riik oma piirangutega, sest siiski ühiskond, kus on olemas kindlad reeglid on turvalisem ja kindlam .
Aga miks, siis tuleks ikkagi alluda riigile, mitte elada vabas loodusseisundis? Kuna inimesed on ettearvamatud ja erinevate tahtmiste ja soovidega, on siiski hea kui on olemas teatud ühiskonnakorraldus, mis seab teatud piirid ja reeglid. Kui sa kedagi ei kahjusta oled sa siiski vaba ja on olemas voli teha mida soovid ning saad elada rahumeelset elu. Riik seab palju piiranguid inimestele, kuid leian, et ilma selleta valitseks tõesti täielik kaos.
Vabadus tähendab ju seda, et me saame teha seda, mida soovime ehk olla sõltumatud, tänapäeval väärtustatakse vabadust väga laialt, aga siiski tuleb vabadusi piirata, et oleks mingi kindel süsteem, vastasel korral võiks igaüks näiteks kellegi sillalt alla lükata, saamata selle eest mingit karistust ning tundmata mingit süüd. Oluline ongi see, et loodusseisundis võiks sedasi toimida, kuid toimivas ühiskonnas nii käituda ei oleks võimalik, vabaduse piirid ulatuvad selleni , et niikaua on inimene vaba, kui ta ei kahjusta teisi ning minu arvamus on sama, kuna ilma reegliteta ei oleks võimalik arenenud maailmas elada. Võibolla kuskil hõimurahvaste juures võib täheldada loodusseisundile sarnaseid jooni, kuid siiski ka seal on omad reeglid ja tavad, mida inimesed järgivad.
Loodusseisundile sarnaseks võib pidada anarhistlikku mõttemaailma. Tänapäeval tahavad anarhistid taotleda sellist ühiskonnakorda, kus ei oleks poliitist korda ning puuduks majanduslikud ja sotsiaalsed hierarhiad. Selle nimel tahavad anarhistid luua anarhia, kus puuduks valitsus, võim, riik ja kapitalism. Nad arvavad, et sedasi saaksid indiviidid olla tõeliselt vabad ning võrdsed. Kuid kas mitte ka loodusseisundi puhul ei kehti samad asjad? On arusaadav, et riik valitseb inimeste üle, kuid kas siis teistmoodi olekski võimalik, arvestades inimeste olemust, siis meenutades “Kärbeste jumala” sündmusi tuleks välja jällegi pigem inimeste kättemaksuiha ning egoistlikkus. Anarhistid kritiseerivad praegust ühiskonda ning nende visiooniks on luua uus ühiskond, mis oleks praeguse ühiskonna vastand ning tähtsaimad eesmärgid on nende jaoks vabadus, võrdusus ja solidaarsus . Sellist mõttemaailma järgitakse teatud inimeste poolt, kuid seda reaalselt olemas ei ole nagu loodusseisunditki. Anarhistid väärtustavad kõrgelt vabadust, üksikisiku vabadust kui ka terve ühiskonna vabadust. Tähtsaks peetakse individuaalsust, mis teeb inimesest unikaalse isiku. Inimesed vajavad arenemiseks teisi inimesi, et nad saaksid areneda, täieneda ja kasvada.
Thomas Hobbes on oma peateoses “Leviaatan” ( 1651 ) kirjutanud sellest, et riik on inimühiskonnale parim eksisteerimisvorm, sest ilma selleta valitseks maailmas loodusseisund, mis tähendaks “kõikide soda kõigi vastu”. Hobbes peab ka inimest iseloomult egoistlikuks ja kui inimeste tegvusi ei piirataks, siis tekiks reguleerimata inimgrupi hulgas huvide konflikt, mis oleks aluseks kõikidevaheliseks sõjaks. Selline elu ei saaks olla pikk ega täisväärtuslik, see oleks pigem armetu, lühike ja kehv . Hobbes peab parimaks riigikorraks absoluutset monarhiat , kus oleks võim koondatud ühe inimese kätte, kes oleks ideaalis õiglane ja omakasupüüdmatu ja kes oleks võimeline seadustega õhiskonda kontrollida. Hobbes ei pidanud õigeks seda, et valitsevad paljud inimesed, sest siis tekivad ikka nendevahelised probleemid. Leian, et üks monarh ei suudaks tervet maailma valitseda ja kontrollida, kuna tal puuduks ülevaade ning üks inimene ei ole võimeline tervet maailma edukalt juhtima . Samuti mängivad suurt rolli siin erinevad arusaamad ja kultuurid, mis seavad omakorda piiranguid sellise monarhi leidmiseks.
Hobbes kujutas ette riigi teket nii, et teatud hetkel tulid loodusseisundis elanud inimesed kokku ja otsustasid, et senine elu peab paranema, kuna see elu oli vilets. Taheti leida inimene, kes saaks piiramatu võimu ning kes kehtestaks seadused, mis hoiaks ühiskonda kontrolli all, kuid samas ei ole teada ühtki riiki, mis oleks sellisel viisil tekkinud. Hobbes püüdis arendada mõtet, et inimesed pole loomult halvad, kuid on vajalik, et nende üle valitsetakse . Hobbes arvas, et lõpetada loodusseisund, lõid inimesed ühiskondliku lepinguga riigivõimu ja see võim pidi olema nii tugev, et inimesed allusid sellele. Sellele arusaamale on paljud teinud vastuväiteid, et sedasi kindlasti riigivõim ei tekkinud, kuid vastupidist ka samas ei suudeta tõestada, kuidas siis tegelikult see tekkis, kuid arvan, et õige on siin see, et inimeste jaoks on oluline, et nende üle valitsetakse.
Hobbes’i arvates on inimesed looduse poolt võrdsed, kuid iga inimene on füüsiliselt kui ka vaimselt teistest erinevad. Võib juhtuda olukord, et inimesed tahavad üht ja sama asja, kuid korraga nad seda ei saa omandada ning sellepärast võivad muutuda vaenlasteks. Seega siit tuleb jälle välja see, et looduslik seisund on sõjaseisund. Kui inimesed lubavad endal teha kõike, mis neile pähe tuleb, siis sõda ei saa lõppeda ja oluline on lähtuda Evangeeliumi seadusest: “Kõik, mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka neile!” (Mt 7: 12)
Kui on olemas seadused, siis need kohustavad inimesi neid järgima. Loomulikke seadusi inimesed ei järgi, kuna nad tahavad olla loomult täielikult vabad. Seega on oluline riigivõimu olemasolu, kuna see tagab julgeoleku, vastasel korral oleksid inimesed hirmu all (Hobbes, 1990).
Inimühiskonna varaseim eksisteerimistüüp on nii nimetatud acephelous ehk peata ühiskonnad, millel puudub tuvastatav juht, kes omab võimu juhtida ja käsutada teisi ühiskonna liikmeid ( Hunter , Witten 1976) ning sellised olid ainukesed inimkooselu vormid kolmkümmend kuni nelikümmend tuhat aastat alates kaasaegse inimese evolutsioonilisest tekkest tekkest (Hunter, Witten 1976). On tõenäoline, et arhailine inimene on elanud peata ühiskonna elukorraldusega eelnevad kakssada tuhat aastat ( Harris 1975). Arvatakse, et eelajaloolisel perioodil elasid inimesed teatud “loomulikus” statuses, kus igaühel olid oma seadused, aga kui aeg edasi läks tekkisid teatud grupid, kus esines juba kindel kultuur. Siit järeldub see, et loodusseisund esines, kui üldse esines väga kaua aega tagasi ja inimesed on juba kaugel ajal pooldanud sellist ühiskonnakorraldust, kus oleks mingi süsteem ja seadused. Ka erinevad filosoofid ei taha väita, kas loodusseisund on eksisteerinud. Jean-Jacques Rousseau arvas aga nii, et loodusseisundist “tsiviilühiskonnani” jõudmiseks oleks olnud tarvis nii palju aega, et oleks pühaduseteotus eeldada, justnagu oleksid moodsad ühiskonnad tekkinud sel viisil. Ta väitis, et üleminekuks vajalik aeg oleks olnud pikem, kui on maailma vanus pühakirja järgi. Aga teisest küljest uskus Rousseau, et nüüdisajal leidub näiteid loodusseisundis elavatest rahvastest, samas kui John Locke arvas, et see peab paika paljude seitsmeteistkümnenda sajandi Ameerika rahvarühmade kohta“ (Wolff, 1996). Arvan, et täielikus loodusseisundis ei ela tänapäeval enam keegi, sest kindlasti on teatud reeglid igalpool paika pandud, ka hõimurahvaste juures ja see välistaks jällegi loodusseisundi eksisteerimise, kuna seal ei ole olemas ettekirjutisi ja seadusi.
On väidetud ka seda, et inimesed on elanud alati riigi tingimustes ning see ongi ainus viis, kuidas nad saavad elada. Riigi olemasolu on inimeste jaoks loomupärane ja on ka öeldud seda, et võibolla ilma riigita ei olekski me inimesed. Seega kui inimesed on olemas on olemas ka riik ja seega oleks loodusseisundi üle arutlemine mõttetu. Kuid samas siiski on jällegi mõned teoreetikud väitnud, et on tõendeid, et inimesed on suutnud elada ilma riigita. Selliseid argumente võib leida anarhistlike autorite argumentides. Aga siiski kui mõelda, et miks on olemas riik, siis võime siiski mõelda, mis toimuks siis, kui inimesed leiavad ennast ilma riigita maailmas (Wolff, 1996).
Ka Locke on käsitlenud loodusseisundit, kuid tema ei väida, et see oleks kui sõjaseisund. Locke on öelnud, et on võimalik elada vastuvõetavat elu kui riiki ei eksisteeri. Locke väidab, et loodusseisund on täiusliku vabaduse seisund, võrdsuse seisund ning seotud Loodusseadusega. Tema arusaam õiguste kohta on järgmine: ühelgi inimesel pole loomulikku õigust ühtegi teist alla suruda. Locke arvas, et kellelgi pole loomulikku õigust valitseda selles mõttes, kui Jumal pole selleks otstarbeks kedagi määranud. Locke seadus ütleb, et keegi ei peaks kahjustama teist – ei tema elu, tervist, omandit ega vabadust, tema põhjus peitub Jumalas, täpsemalt kirjeldades, et meil pole loomulikke maapealseod valitsejaid vaid meil on taevane valitseja. Siit tuleb välja see, et me oleme kõik Jumala olendid, kes on maa peale saadetud tema teenriteks. Inimesed on tehtud selleks, et valmistada naudingut Jumalale, mitte üksteisele. Loodusseadus on Locke’i jaoks lihtsalt mõte, et inimkonda tuleb säilitada niipalju kui võimalik. Locke’i arvates on selge kohustus mitte kahjustada teisi loodusseisundis, ja meil on isegi kohustus neid aidata, kui saame seda teha iseennast kahjustamata (Wolff 1996). Kuid arvan, et see mõte ei toimiks reeglite puudumisel, ma ei usu, et inimesed suudaksid elada nii, et nad ei kahjustaks oma tegevusega teisi.
Ülevaltoodu põhjal on selge, et Hobbesil ja Locke’il on väga erinevad arusaamad Loodusseaduste iseloomust. Aga neil on ka erinev arusaam terminist „loomulik vabadus“. Hobbesi jaoks on see selline, et meil on loomulik vabadus, tähendab öelda, et sageli võib olla täiesti ratsionaalne ning väljaspool moraalset kriitikat teha ükskõik mida, mis aitab tagada meie enda ellujäämist, isegi kui see tähendab süütute ründamist. Locke’i arusaam on hoopis teistsugune, kuna ta väidab, et ehkki loodusseisund “oleks vabaduse seisund, pole see ometi omavoli seisund. Loodusseisundis on valitsevaks Loodusseadus, mis seab kohustuse igaühele.” Siit järeldub see, et Locke arusaamade kohaselt on meil kohustus oma käitumist piirata, aga see ei tundu siiski piisav, näitamaks, et loodusseisundis poles umbusku ega ka hirmu. Hobbes ju väitis, et hirm ja umbusk võivad olla aluseks, et loodusseisund muutuks sõjaseisundiks. Aga Locke mõtteviis on selline, et inimesed peaksid käituma nii nagu Loodusseadus neid õpetab. (Wolff, 1996). Leian, et inimesed soovivad elada õnnelikku elu ja püüdlevad täisväärtusliku elu poole, inimesed tahavad, et nende soovid oleksid rahuldatud ja see tekitaks samuti jällegi teatud võistlust ja konflikte oma kaaslastega, mis jällegi nõuab seda, et oleksid teatud piirangud. Aga samas jällegi loodusseisundi puhul oleksid ju inimesed kõik võrdsed, miks siis mitte elada sellises maailmas, kus on kõigil võrdne võim? Aga siiski, siis peaks olema mingid loomulikud õigused, ilma nendeta saab jälle rääkida sellest, et loodusseisundi võimalikkus on suure kahtluse all.
On väidetud, et õigused lähtuvad meie inimlikust loomusest, mille on kinkinud meile Jumal või siis loodus. Selline lähenemine aga näeb õigusi meie inimlikkuse osana, paigutades need kõrgemale poliitukute ja juhtiva enamuse suvast. Aga selliste õiguste nõrgaks kohaks on see, et võimatu on seletada, kuidas neid õigusi saadakse ning kas inimesed tunnetavad neid, samuti tekitab segadust see palju neid õigusi üldse olemas on. Siit järeldub see, et ka loodusseisundi puhul oleksid inimestel nii öelda kaasasündinud õigused, kuid siiski ainult sellistele õigustele tugineda ei ole võimalik ja neid ei anna piiritleda.
Aga mismoodi oleme jõudnud sellisesse ühiskonda kus me praegu elame? Arvatavasti loodusseisund eksisteeris kaugel inimese eelajaloos, kus inimene veetis aega ilma kõneta, ilma koduta , ilma kõneoskuseta, talle oli võõras kõik, nii sõda kui ka igasugused sidemed. Loodusseisundist tsiviilühiskonda tulemine võis olla siis, kui kasutati oma enesetäiustamise oskust, leiutades tööriistu eluvõitluseks. Rosseau toob siin välja, et see tekitas omakorda rahvaarvu kasvu. Tööd kergemaks muutev uuendus tööriistade valmistamine tegi töö kergemaks ja see äratas inimese uhkuse ja intelligentsuse (Wolff 1996). Loodusseisundis võib olla mingil hetkel küll külluse seisundis kuid arvan, et kaua see kesta ei saa, arvestades inimeste iseloomu. Samas kui mõelda, et praeguses ühiskonnas, kus on olemas seadused ja reeglid, võib samuti tekkida sõda, kuid siiski on see väiksema tõenäosusega kui loodusseisundis.
Kokkuvõtteks võib öelda, et inimesed siiski püüdlevad õnne poole ja tahes tahtmata satuvad nad teatud olukordades hüvede pärast konfliktidesse, ning kui pole olemas riiki, õigusi, seadusi ja võimu, kes neid kontrolliks, siis muutub see õnnelikkuse püüe hoopis sõjaks kõigi vastu, seega loodusseisundi võimalikkus on suuresti kaheldav. Käesolev töö tõi ülevaate loodusseisundist, tuginedes erinevate autorite mõtetele, selgus, et loodusseisund on inimühiskonnale ohtlik, kuna inimesed on egoistlikud ja kättemaksuhimulised ning neile on vaja reegleid ja kedagi kes neid juhiks.
Kasutatud kirjandus
Arapovitš, B., Mattelmäki,V. Piiblilood . (1992) Piiblitõlke Instituut,1992, Stockholm
Golding.W. (2003) Kärbeste jumal. Tänapäev
Hobbes, T. Leviathan ehk kirikliku ja tsiviilriigi olemus, vorm ja jõud (katkendid).
- Tekste poliitikateaduste klassikast, Tartu 1990.
Hunter, D., Whitten, P. (1976) The Study of Anthropology, New York : Harper & Row
Marvin, H (1975) Culture, People, Nature , New York, Thomas Crowell
Wolff, J. (1996) Sissejuhatus poliitikafilosoofiasse.Tartu Ülikooli Kirjastus
7