Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Thomas hobbes". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
hobbes, filos, filosoof, thomas, suverään, järg, vibu, mõjutusi, kodusõda, olend, filosoofid, matemaatik, iseenese, homini, lupus, loodusteadus, noorema, baconi, descartes, pierre, veetis, 1651, inimolemuse, leviaatan, matemaatika, klassikut, noole, isekas, põhiolemus, surmahirm, tugine, positivism, nõustun, suurendamine, 1679, metafüüsika....................10 Kasuatud materjal..............................................11 Sissejuhatus Käesoleva referaadi eesmärgiks on tutvustada Inglismaalt pärit ajaloolast, filosoofi ja matemaatikut Tomas Hobbes'it. Ta oli üks peamisi absolutismi teoreetikuid ning ühiskondliku leppe teooria algataja. Tema kõige kuulsam teos on ,,Leviathan", mis ilmus 1651. aastal inglise ning 1668. aastal ladina keeles, kusjuures ladina keelde tõlkis raamatu Hobbes ise. Ta andis oma teoses vastuse küsimustele nagu :miks tekkis riik ning milline peaks riik olema. Hobbes on üks ühiskonnafilosoofia klassiukuid. Elulugu Thomas Hobbes sündis 5. aprillil 1588 aastal väikeses külas Malmesbury linna lähedal Edela- Inglismaal .Tema isa oli maapreester ning ema oli talutütar. Lapsepõlves sai Thomas küllaltki hea hariduse.Algselt õppis ta oma sünnikoha koolis ning seejärel asus ta õppima Malmesbury erakooli klassikalisi keeli. 1603
FRANCIS BACON JA THOMAS HOBBES FRANCIS BACON • Sündis 22.jaanuar 1561 ning suri 9.aprill 1626 • Inglise filosoof, riigimees ja ajaloolane • Esimene St Albansi vikont ja Verulami parun • Tähtsaim filosoofiline teos „The Advancement of Learning“ • Uusaja teadusrevolutsiooni kaitsjana töötas välja keeruka induktsionistliku teaduse metoodika, mida nimetatakse Baconi metoodikaks. • • ELUKÄIK • Bacon oli pärit mõjuvõimsast perekonnast. • Sündis Londonis York House’is • Isa oli sir Nicholas Bacon, Elizabeth I aegne suurpitsati hoidja.
maa peal Õiglane sõda tuleneb vastase ebaõiglusest. De Civitate Dei 19.7: "Teise poole ebaõiglus asetab targale inimesele kohustuse pidada sõda." Õiguslik mõõde. Eelkõige karistus-, mitte kaitsesõda Neoskolastikud toetusid Augustinusele ning Aquino Thomasele. Nad väitsid: kuna sõda on vastus õigusrikkumisele (eelkõige karistus, aga ka otsene enesekaitse), siis saab see olla õiglane vaid ühel poolel. Enesekaitse õiglase rünnaku vastu on lubamatu. Aquino Thomas Aquino Thomas õnnest ja poliitikast Aquino Thomas väidab, et kuigi õnne ei ole võimalik maapealses elus saavutada, peab siiski püüdma oma ihu ja hinge eest hoolitseda. Hea elu on poliitiline küsimus. Inimene peab täitma oma funktsiooni ühiskonnas. Valitsejad sealjuures peavad andma välja seadusi, mis on vooruslikud. Tasuks selle eest on neile igavene elu, mitte maised hüved. Tõeline voorus aga on vaimne, seega on kirik ülem riigist.
Tõeline õndsus seisneb igaveses elus ja rahus. Riik on pattulangemise tulemus ja ajend, ent samas hädavajalik, et tagada kord ja rahu. Seetõttu on igasugune riik (ka paganlik) osa Jumala plaanist. Kristlik riik teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral. Kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust, teha "oma võimust Issanda teenri, kasutades seda tema kultuse levitamiseks suurimal võimalikul määral." 6. Aquino Thomas õnnest ja poliitikast Aquino Thomas väidab, et kuigi õnne ei ole võimalik maapealses elus saavutada, peab siiski püüdma oma ihu ja hinge eest hoolitseda. Hea elu on poliitiline küsimus. Inimene peab täitma oma funktsiooni ühiskonnas. Valitsejad sealjuures peavad andma välja seadusi, mis on vooruslikud. Tasuks selle eest on neile igavene elu, mitte maised hüved. Tõeline voorus aga on vaimne, seega on kirik ülem riigist. 7. Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus
uurima teisi filosoofia valdkondi. Stoitsistlik koolkond (Cicero) Moraalifilosoofid rõhutasid indiviidi käitumist ja eesmärke epikuurlased : peab püüdlema naudingu poole stoikud : vooruslikkuse poole Ei ole oluline olla polise ühiskonnas (nagu Kreekas eeldati), vaid peaks käituma universumis raamistikus (jumalikud loomuseadused). Kreeka ja Rooma perioodi erinevused : Orjandus: Ori kui mõistuseta olend (kreeklaste jaoks) vs ori kui õiguslik kategooria (roomlaste jaoks, ükski inimene ei sündinud loomupoolest orjana, sellesse kategooriasse võis satuuda teatud tegude läbi, nt ebaõiglase sõja pidamisel roomlaste kätte vangi sattumisel) Sõda: ,,loomulik" sõda kreeklaste ja barbarite vahel roomlaste jaoks sõda kui kõrvalekalle loomulikust harmooniast Üldteema : partikularism vs universalism . Kelle ees kohustsued? Kas inimkonna kui terviku ees (kosmopoliitne)? KESKAEG
Loodus oli iseenesest mõistus. Mis oli loomulik, oli ka hea, sest see oli mõistlik. Grotius ei eitanudki looduse päritolu Looja tahtest, kuid looming elas iseseisvat elu. Looja Jumal tõmbus pärast looduse lõpuleviimist teispoolsusesse tagasi ja jättis selle siinpoolsusesse. 1 Samuel Pufendorf (1632-1694) koostas Euroopa loomuõiguse süsteemi Althusiuse, Grotiuse ja Descartes´i ( ka Thomas Hobbes)1 tööde pinnalt. 1672. aastal teos "De iure naturae et gentium libri octo" ning 1673. a. Oma õpetuste kokkuvõtte, millega kujundas Euroopa õigusteadust kuni Prantsuse revolutsioonini välja. Pufendorfi käsitluse kohaselt oli mõistuseõiguse kõrgeim käsitlusobjekt kohustus, officium. Ta teatas otsekoheselt ja põhjendamata, et inimelu eesmärk on täita kohust. Kohusest kasvas välja õigus. Alles siis, kui kohustus seisneb mõistlikus loomulikus
Loodusseisund "Kõigi sõda kõigi vastu"(Hobbes) Loodusseisundis riiki ei ole olemas ja arvatavasti sellega seoses valitseks maailmas täielik kaos. See tähendaks seda, et alati oleks varitsemas oht ja kõik võivad teha, mida nad tahavad ning heaks arvavad, käitumisreegleid ei ole ette antud. Nagu on öelnud Thomas Hobbes oleks see kõigi sõda kõigi vastu, mis aga välistaks rahumeelse elu. Essee keskendub loodusseisundi küsimusele ning toob välja selle ohtlikkuse, samuti kui oleks võimalus selle eksistreerimisele, siis milline see oleks. Käsitletakse ka lühidalt anarhistlikke mõtteviise ning Hobbesi, Locke'i ja Rosseau mõtteid ja arusaamu ühiskonna toimimisest loodusseisundis. Loodusseisundi puhul tunduks, et inimesed oleksid justkui täiesti vabad, vabadus ju ongi üheks
Ethica –üksikisik inimelu projektid ja suhted, vara-ja uusajal oluline, sest mõjutas tähendused pole fikseeritud ka pol.suhteid John L. Austin (1911-1960) “kõneaktide” teooria: Oeconomica- perekond Lokutiivne akt. Asjade nimetamise funktsioon Politica – ühiskond, pol.fil. Inimene kui ühiskondlik olend. Illokutiivne akt. Ütlemisega tehakse tegu (käskimine, palumine) Milleks ideede ajalugu? Mida tähendas ideede ajaloole? 1)Antikvaarne huvi või vastused tänap.küsimustele. (vastus sõltub ajal.fil. Avastati autor kui tegutseja, kes tegeles oma ajas, mitte ajatuses
· Poliitilisest elust: Riik on pattulangemise tulemus ja ajend Samas ta on hädavajalik, et tagada korda ja rahu Seetõttu on riik (ka paganlik riik) osa Jumala plaanist Kristlik riik teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral Kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust, teha "oma võimust Issanda teenri, kasutades seda tema kultuse levitamiseks suurimal võimalikul määral." 6. Aquino Thomas õnnest ja poliitikast 3 Kuigi õndsust ei ole võimalik maa peal saavutada, peab siiski püüdma hoolitseda oma ihu ja hinge eest Inimene: osa ühiskonnast (riigist), hierarhilisest süsteemist, mille eri osad täidavad eri funktsioone. Seega hea elu on poliitiline küsimus Valitsejad ülesanne? Seadused -> voorused Tõeline voorus: vaimne. Seega: kirik ülem riigist
Reformatsioon. Paavsti kuulutamine antikristuseks protestandite poolt. Universaalsete autoriteetide lõpp. Universalism partikularism. Uusaegne riik suveräänsus 2) Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Partikularism kodanliku riigi mõne osa püüdlus saavutada võimalikult sõltumatut seisundit üldriiklikus tervikus, säilitada kohalikke eesõigusi. Aristoteles polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm Aquino Thomas (13. saj) poliitilise elu põhivormiks ,,perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Need kogukonnad peaksid elama harmoonias. Humanistid (15.-16. saj) stoitsism: ,,riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks". Riigi säilimine on hädavajalik, garanteerib inimese säilimise. Indiviid peab end riigi nimel ohverdama.
Euroopa ideede ajalugu I loeng 07.09.2012 Inimene kui ühiskondlik olend. Moraalsed ja poliitilised ideed kuidas on seotud? Kes on inimene ja mis on tema eesmärgid, ihad? Üksikisiku tegutsemise sfäär ehk moraalsed ideed õnn, au etc Poliitilised ideed riik, demokraatia etc Moraalifilosoofia Varauusajal räägiti praktilisest filosoofiast, mis jagunes kolmeks eetikaks (üksikisiku elu), ökonoomikaks (perekonnaelu) ja poliitikaks (ühiskondlik elu). Eetika inimestevahelised suhted (õnn, au...), teaduslik lähenemine sõprusele (mis hoiab
astus ta ülikooli usuteaduskonda. Hiljem Kant veendus, et kutsumust tal vaimuliku elukutseks ei ole ning häälgi oli selleks liiga nõrk. Kant kuulas lisaks matemaatika-, filosoofia- ja füüsikaloenguid ning tema kaaslased ei saanudki aru, mis elukutseks ta valmistub. Pärast Königsbergi ülikooli lõpetamist töötas Kant üheksa aastat koduõpetajana mitmes peres, muu hulgas ka krahv Keiserlingi juures. Kant ja krahvinna said suurteks sõpradeks ning selles peres omandas filosoof peened kombed. Vestlused krahvinnaga toimusid peamiselt lõunasöögi ajal ning siit saigi alguse Kanti harjumus lõunatada seltskonnas ning vestluse saatel. 1755. aastal võeti Kant privaatdotsendina tööle Königsbergi ülikooli filosoofiakateedrisse. 1770. aastal sai temast loogika ja metafüüsika korraline professor. Talle ei meeldinud, kui tudengid tema loengul kõik üles kirjutasid. Tuupimine oli tema arvates kahjulik
kui läheb asi liiga vabaks siis ei suuda kiireid otsuseid teha "Kes ei tee halba sel pole vajadust seaduse järele" inimene kes ei riku seadusi ei vaja ka neid "Kui ma pean kas ise halba tegema või laskma endale halba teha siis eelistaksin lasta endale halba teha" "Nauding on kohutav kiusatus" "Kui ma midagi ei tea siis ma ei väida end seda teadvat" tegeleme asjadega mida oskame Platoni õpetus On idealistlik filosoof, Maailm meie ümber ei ole tõeline, seda ei eksisteeri Tegelikult eksisteerivad eidosed ehk ideed, millele võlgnevad oma olemasolu meeltega tajutavad asjad On mittemateriaalsed vormid, muutumatud, surematud ja igavesed, saame tajuda üksnes mõistusega Iga materiaalne asjade liik vastab vastavale ideele Ideed olid juba enne asju olemas ja nad on inimmõistusest sõltumatud, ideest kõrgeim idee on hüveidee=saab samastuda üksnes jumalusega
5. Augustinus õnnest ja poliitikast. Riik on pattulangemise tulemus ja ajend Samas ta on hädavajalik, et tagada korda ja rahu Seetõttu on riik (ka paganlik riik) osa Jumala plaanist Kristlik riik teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral Kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust, teha "oma võimust Issanda teenri, kasutades seda tema kultuse levitamiseks suurimal võimalikul määral." 6. Aquino Thomas õnnest ja poliitikast Valitsejad ülesanne? Seadused -> voorused Tõeline voorus: vaimne. Seega: kirik ülem riigist Ka valitsejate vooruse tasuks on igavene elu, mitte maised hüved 2 7. Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus "Õnn (felicity) on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. [---] Ei ole olemas sellist asja nagu
tõde pole olemas, sest iga asja kohta võib esitada vastupidiseid väiteid. Nad said kuulsaks oma sofismidega, mida Platon nimetas sõna väänamiseks. Partnerilt tuleb küsida, kas sa oled kaotanud sarvi. Vastus on harilikult ei. Siit järeldus, siis oled sa arvekandja, sest see mida sa kaotanud pole, on sul olemas. 05.09.11 KLASSIKALINE FILOSOOFIA Sokrates (469 399) ta ise ei kirjutanud ühtegi rida, tunneme teda põhiliselt tema õpilase Platoni järgi. Esimene filosoof, kes arvas, et filosoofia ei pea uurima loodust ega arutlema maailma üle, vaid peab uurima inimhinge, tunnetama iseennast ja lahendama elulisi probleeme filosoofia peab olema õpetus, kuidas elada. Sokratese tarkus tark on see, kes tunnetab oma mitteteadmist (ma tean, et ma mitte midagi ei tea). Tark on ainult jumal, inimene saab olla ainult tarkuse armastaja filosoof, kes paikneb targa ja rumala vahepeal. Sokratese meetod ehk dialektika
3) Millised olid antiik-Kreeka poliitilised ideaalid? 4) Milline on Platoni nägemus parimast võimalikust riigist teoses "Seadused"? · Poliitilise filosoofia alase teaduse tegemisest Kui soovite kirjutada bakalaureuse või magistritööd poliitfilosoofia alal, on soovitav, et teema kattuks vähem või rohkem võrdleva poliitika või rahvusvaheliste suhete temaatikaga. Nt rahvusvaheliste suhete teooriate vallast, kus Machiavelli, Hobbes, Kant ja paljud teised on olulised. o Kuna ei politoloogia ega avaliku halduse õppekavades pole poliitilise filosoofia õppekava, tuleb end nendes teemades täiendada iseseisvalt või õppekavade väliselt ning ikkagi sobituda olemasolevate õppekavade raamidesse. o Kui kirjutada kahe teksti võrdlust, siis järgib see täiesti omaette loogikat, võrdlevast
** Essee Kas maailm on moraalne? Kas võime öelda, et maailm on moraalne? Või peaksime kõigepealt tõstatama küsimuse, kas inimesed on moraalsed üksteise suhtes? Thomas Hobbes uskus, et inimesed toimivad alati sellest lähtudes, mis on neile kõige kasulikum, püütakse vältida kahju ja otsitakse rahuldust, et kõik oleks nii nagu on neile parim. T. Hobbes on öelnud, et loodus on loonud meid kehalistelt ja vaimsetelt võimetelt ligikaudu võrdsetena, seega oleme me kõik suutelised teist inimest kahjustama või isegi vajadusel tapma. Kui inimene ei suuda teha seda üksi, on ta selleks suutline teiste abiga. Nii võib välja
Augustinus õnnest ja poliitikast. surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest õnnest surelik inimene saab oodata oma tulevast õnne teises elus ja olla "õnnelik lootuses" tõeline õndsus seisneb igaveses elus ja rahus riik on: 1) Pattulangemise tulemus 2) Hädavajalik korra ja rahu tagamiseks 3) Osa jumala plaanist 4) Teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust Aquino Thomas õnnest ja poliitikast õndsust ei ole võimalik maa peal saavutada peab hoolitsema oma ihu ja hinge eest hea elu on pol. küsimus valitseja ülesandeks on seaduste kaudu harjutada inimesi vooruslikult käituma kirik on ülem riigist valitseja vooruslikkuse tasuks on igavene elu Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus inimese panevad liikuma ihad hea ja kuri on seotud inimese ihadega õnn on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab
Valgustusajastu oli ajajärk Euroopas, mil vähenes usk traditsioonilistesse religioossetesse printsiipidesse, kirikusse ja seisuslikesse autoriteetidesse ning hakati rohkem väärtustama ratsionaalset mõtlemist, demokraatiat, inimõigusi ja teadust. Arvatakse, et valgustus on kõige olulisem vaimne liikumine Euroopas pärast reformatsiooni. 18. sajandit nimetatakse ka valgussajandiks. Ajastu märksõnadeks said Mõistus ja Valgus. Prantsuse filosoof Rene Descartes ütles ,,Mõtlen, järelikult olen olemas," mis kutsus kahtlema kõiges ja usaldama oma mõistust. Immanuel Kant defineeris valgustust kui inimese väljumist tema omasüülisest, sh kirikule, tuginevat mõtteviisi ning innustas mõtlema iseseisvalt Progressi aluseks pidasid nad teaduse arenemist ning hariduse ja kultuuri levitamist rahva hulgas. Teaduste (nt füüsika) edendamine kõigutas kirikudogmasid. Valgustuse juhtmõtteks
Seejuures ei oma mingit rolli ei tavad ega rahva arvamus (sest teaduslik teadmine on alati ülem rahva arvamusest!). Platon mingil juhul ei kulutaks oma pead EMORi avaliku arvamuse uuringutele... Riik kui tüüp, riigi idee Hea peab olema üks ja muutumatu alati ja igal pool. Põhineb eeldusel, et inimesel kogu maailmas üks ja seesama "loomus", mis erineb väljanägemisest ning selle loomuse mõistmine eristab teadmist inimese kohta arvamusest inimese kohta. Filosoof on see, kes on selle hea objektiivsele teadmisele kõige ligemal, temas on teadmise-arvamise suhe kõige positiivsem. Samamoodi iga riigijuht peab teadma, mis on hea, mida nõuab selle saavutamine ning mis riik on mitte vaid oma variatsioonides, aga ka olemuslikult. Platon leiab seega, et on oluline teada, mis riik olemuslikult on ning kui reaalsus ei ühti sellega, siis seda halvem reaalsusele!
* Sõprus on "müsteerium" seletamatu side. Sõprus era- ja avalikus sfääris: Enamus inimühendusi põhineb naudingul või kasul, isiklikel või avalikel vajadustel, ja erinevad seega sõprusest, lisades sellesse muu põhjuse ning sihtmärgi kui sõpruse. Selliseid suhteid saab püsivalt tagada vaid poliitiline võim, mida omakorda toetab kodanike harjumus. Kodaniku esimene voorus poliitikas on seetõttu kuulekus ja kohusetunne - sõprus iseendaga. 4. Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ning riigist. Hobbes: sõprus ja riik põhinevad omahuvil (ühiskonda ei erista). Mandeville: sõprus, ühiskond (majandus) ja riik põhinevad kõik omahuvil. 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust. Sõprus näitab inimese loomupärast sotsiaalsust, hea ühiskond ja riik toetuvad hästimõistetud omakasule ja loomulikule sotsiaalsusele. 6
Tõeline õndsus seisneb igaveses elus ja rahus. Poliitikast: Riik on pattulangemise tulemus ja ajend. Samas ta on hädavajalik, et tagada korda ja rahu. Seetõttu on riik (ka paganlik riik) osa Jumala plaanist. Kristlik riik teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral. Kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust, teha "oma võimust Issanda teenri, kasutades seda tema kultuse levitamiseks suurimal võimalikul määral." 6. Aquino Thomas õnnest ja poliitikast Kuigi maises elus pole võimalik õndsust saavutada, tuleb siiski hoolitseda oma keha ja hinge eest. Inimene on osa ühiskonnast (riigist), kus kehtib hierarhia, selle eri osad täidavad erinevaid funktsioone. Hea elu on seega poliitline küsimus. Valitseja ülesanne on luua seadused, mis on kooskõlas voorustega. Tõeline voorus on vaimne. Seega on kirik ülem riigist. Ka valitseja tasuks on igavene elu, mitte maised hüved.
impersolnaalsus: riigi autoriteeti eristatakse valitseja autoriteedist ja kogukonna autoriteedist; võim on seaduste ja institutsioonide struktuuris, mida administreerivad/valitsevad inimesed; valitsejad muutuvad, riik jääb 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) · Aristoteles (4. saj eKr): polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm · Skolastiline aristoteliaan Aquino Thomas (13. saj): poliitilise elu põhivormiks on "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid; need kogukonnad peaksid elama harmoonias · Stoik Cicero (1. saj eKr): riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks · Niccolo Machiavelli (1469-1527): maailma poliitiline korraldus põhineb iseseisvatel kogukondadel, mis tagavad ühise hüve; need on loomupärases
joovastav rikkuse ja võimu kasv. Sellel suurejoonelisel teosel on eelkõige tegutsemise motiiv. "Filosoofid on maailma ainult mitmeti seletanud, kuid asi seisab selles, et teda muuta." "Otse vastupidiselt saksa filosoofiale, mis laskub taevast alla maa peale, tõuseme meie siin maa pealt taevasse..." MATERIALISM Marx annab materialismile uue sisu. Materialismi nimekamad esindajad enne Marxi olid Ludwig Feuerbach ja Thomas Hobbes (1588-1679). Antiikkreekas olid materialimsi esindanud "atomistid" Leukippos u.450 eKr) ja Demokritos (u.460-360 eKr). Seda materialismi oli esindanud ka Lucretius (u.100-55 eKr) oma poeemis Asjade loomusest. Noor Marx oli tutvunud just antiikse materialismiga. Marx kasutab materialismi nagu Aquino Thomas Aristotelest. Mõlemad on dogmaatikud, kuid targad dogmaatikud. Marx ja Engels lisavad uue aspekti, küsimuse "teadvuse vahekorrast olemisega, vaimse vahekorrast materiaalsega"
territooriumi üle. Prantsusmaa: võim kuulub rahvale, valitsejatele on see ainult laenatud. Inglismaal: parlament kehtestab rahva suverräänsust. 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Partikularism, kodanliku riigi mõne osa püüdlus saavutada võimalikult sõltumatut seisundit üldriiklikus tervikus, säilitada kohalikke eesõigusi. Aristoteles: polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm. Aquino Thomas (13. saj.): poliitilise elu põhivormiks "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Need kogukonnad peaksid elama harmoonias. Humanistid (15.-16. saj.) - stoitsism: "riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks". Riigi säilimine on hädavajalik, garanteerib inimese säilimise. Indiviid peab end riigi nimel ohverdama! Machiavelli: (aristotelism + stoitsism). Maailma poliitiline korraldus
Eritas kahte põhilist eluviisi: Riigimehe elu: Riigimehel on ka võimalik teatud õnne saavutada, sest ta rakendab erinevaid olulisi voorusi kogukonna hüvanguks (õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi). Probleem on selles, et ta ei suuda rakendada tarkuse voorusi oma elus ning üleüldse ta rakendab oma voorusi ebatäiuslikes tingimustes(nt sõda või teatud sotsiaalne korraldus). See teeb õnne saavutamise raskemaks, seega on eelistatud filosoofi elu. Filosoofi elu(eelistatud): Filosoof on see, kes rakendab kõige täiuslikumalt tarkuse voorust. Ta on tarkuse saavutanu, kes mõtleb maailma üle oma teadmiste valguses ja seeläbi elab jumala-sarnast elu. Poliitika eesmärgiks, nagu inimestelgi, on õnn. Poliitika peab tagama polises inimesele õnneliku elu võimalikkus. Sellega seoses väidab Aristoteles, et polis on õnneliku elu jaoks hädavajalik. Filosoofid vajavad polist, sest ainult korralikult töötav riik annab võimaluse tagasitömbunud eluks.
Riik on pattulangemise tulemus ja ka põhjus. Hädavajalik, et tagada kord ja rahu - seetõttu riik osa Jumala plaanist. Kristlik riik teostab õiglust kõrgemal määral. 1 kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust, teha "oma võimust Issanda teenri, kasutades seda tema kultuse levitamiseks suurimal võimalikul määral. 6. Aquino Thomas õnnest ja poliitikast Kuigi õndsust ei ole võimalik maa peal saavutada, on õnn siinpoolsuses teatud määral võimalik. Inimene on osa ühiskonnast, hierarhilisest süsteemist. Inimestel eri funktsioonid. Hea elu on poliitiline küsimus. Valitseja ülesanna seotud seadustega, mis võimaldavad voorust? Tõeline voorus on vaimne: seega kirik on riigist ülem. Ka valitseja vooruse tasuks igavene elu, mitte maised hüved. 7
varase surma mõttega, kartes ainult, et raamat, mis sisaldas ta üksinduses tekkinud sügavamaid mõtteid ja mida ta polnud julgenud avaldada oma elu ajal, võiks kaotsi minna või hävida pärast ta surma. Ta asetas oma kõige väärtuslikuma käsikirja väikesesse laekasse, lukustas selle, andis võtme oma peremehele ja palus saata laegas ja võti Amsterdami kirjastaja kätte, kui ta ise on läinud igavikku. Pühapäeval, 20.veebruaril 1677 läks pererahvas kirikusse. Kui tagasi tuldi, leiti filosoof igavikuvaikuses. SPINOZA MATERIALISTLIK FILOSOOFIA Samuti nagu Descartes püüdis ka Spinoza rajada filosoofiat absoluutselt tõsikindlatele lähte-eeldustele. Tõsikindluse ja range tõestatuse musterkujuks pidas Spinoza geomeetriat, kus aksioomidest rangelt dedutseeritakse teoreemid. Sellepärast kirjutas ta oma peateose "Eetika" niinimetatud geomeetrilisel meetodil. "Eetika" alguses on antud definitsioonid, siis on sõnastatud aksioomid , edasi on nende definitsioonide ja
Tervis, nauding, ilu, rikkus, kuulsus ei ole tõelised hüved, sest nende voorus põhineb sellel, kuidas neid kasutatakse. 3. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast Riigimehe elu: Riigimees on poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks. Ta ei suuda rakendada tarkuse voorusi oma elus. Ta rakendab oma voorusi ebatäiuslikes tingimustes(nt sõda või teatud sotsiaalne korraldus). Filosoofi elu(eelistatud): Filosoof on see, kes rakendab kõige täiuslikumalt tarkuse voorust. Ta on tarkuse saavutanu, kes mõtleb maailma üle oma teadmiste valguses. Elab jumala-sarnast elu. Poliitika eesmärgiks, nagu inimestelgi, on õnn. Poliitika peab tagama inimesele õnneliku elu võimaluse. Parim riigivorm on see, mis garanteerib inimesele õnneliku elu: riik, kus kõik kodanikud osalevad poliitikas ja toimivad vastavalt loomutäiusele; suure keskklassiga riik. 4. Epikuurlased õnnest
uskuma hakatakse sellesse, millesse on meeldivam uskuda, ning ei tunta enam huvi asjade tegeliku seisu vastu. Baconi arvates pole võimalik iidoleid inimmõistusest täielikult väljajuurida, küll on aga võimalik vähendada nende mõju. Peamised ideed: Teadmised on jõud. Teadmised on selleks, et teha inimesed loodusest sõltumatuks. Inimene vajab leiutamise meetodit. Kogemuse kaudu saadud teadmised on inimkonna hüvangu eelduseks. Thomas Hobbes 1588-1679 Paarkümmend aastat pärast F.Baconit tõuseb esile tema õpilane Th.Hobbes. Ta polnud silmapaistev mitte niivõrd oma originaalsusega, kuivõrd oma mõtteselguse ja järjekindlusega. 2. Hobbesi filosoofia üldlaad. Erinevalt Baconist leiame siin avaruse ja laiahaardelisuse asemel üksikasjadesse ja peensustesse uppuvat kitsust. Ta filosoofiline huvi koondub kolme objekti ümber: loodus, inimene ja ühiskond.
• teadmised ei saa enne eksisteerida, kui esmalt ei ole kogutud tunnetatavaid, sensoorseid tõendeid – seega, empiiriku jaoks algab teadmiste kogumine aistingutest. • kõik järgnevad intellektuaalsed protsessid, mille abil väidetakse midagi maailma kohta, peavad keskenduma ainult aistingutele. Enamik filosoofilisi lähenemisi kasutab aistinguid ühe osana oma seletustest teadmiste päritolule; empiiriku jaoks omavad aistingud aga ülimat tähtsust. Thomas Hobbes (1588-1679) Inimene kui masin – Hobbes leidis, et inimesi võib vaadelda masinatena, funktsioneerimas suuremas masinas – universumis, ning analoogiliselt selle suurema masinaga. Kõik, mis eksisteerib, koosneb ainest, mateeriast. Kuna kõik olemasolev on mateeria ja liikumine, oli Hobbesi jaoks absurdne väita mittemateriaalse vaimu olemasolu, nagu tegi Descartes. Hobbesi peamine huvivaldkond oli poliitika. Ta oli täielikult veendunud, et parim valitsusvorm on absoluutne monarhia.
Otsiti algnormi, millele on taandatavad kõik loomulikud seadused: Canterbury Anselm käsitles sellena „kuldset reeglit“ - kellelegi ei tohi teha seda, mida ei soovita endale osaks saavat; kelleltki ei tohi nõuda seda, mille tegemiseks sa ise ei ole valmis. Petrus Abaelard leidis, et selline kuldreegel kujutab endast üksnes armastusekäsu rakendust ja algnormiks on käsk armastada Jumalat ja ligimest. ● Viimasest on saanud kristlikus maailmas õige käitumise põhinorm. Aquino Thomas (1225-1274) Kõikidel eesmärkidel on ülim eesmärk, täiuslikkus Inimese võime teha vahet heal ja kurjal ei tulene Jumala käsust. Jumal lõi inimese niisugusena, et ta leiab hea ja kurja mõõdupuu oma eesmärgi päraselt arenevas loomuses. Kui inimene järgib oma loomust, käitub ta eetiliselt Eetika peamine käsk – Täiusta ennast! Saa selleks, kes sa olla saad, sest see käitub hästi, kes järgib iseenese olemuse täieliku lõpule viimise eesmärki. Lõppeesmärgiks on Jumala
kogukonna hüvanguks. 4. Epikuurlased õnnest Õnnelik elu sõprade seltsis, poliitikast eemal. Ainus tõeline hüve on nauding, ainus halb on valu. Õnneni viivad voorused, ihade piiramine. 5. Augustinus õnnest ja poliitikast. Tõelised voorused on kristlastel, õnn on olla tänulik et voorusliku elu kaudu same õnnelikuks järgmises elus. Riik on pattu langemise tagajärg, tagab rahu ja korra, õige riik on kristlik riik, usku peab levitama. Aquino Thomas õnnest ja poliitikast Õndus maapeal võimatu, kuid natuke õnne võimalik, seadused suunavad inimest headuse poole, kõrgeim voorus on vaimne voorus, kirik kõrgeim. 6. Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus Õnn on igaühe oma asi. Kõik asjad on KEHAD, ka inimene, mida panevad liikuma jõud(ihad tungid), hea ja kuri on nimed mille inimene ise paneb. ÕNN=PIDEV ÕNNESTUMINE asjades mida ihaldame. 7. Shaftesbury subjektiivsest õnnest
annaabi.ee 
