Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Thomas Hobbes ja George Berkeley võrdlus tabelina.". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
materialism, idealism, arendas, thomas, hobbes, berkeley, descartes, locke, nimetame, asjaks, mateeria, eksistents, sisuta, tajuduskuma hakatakse sellesse, millesse on meeldivam uskuda, ning ei tunta enam huvi asjade tegeliku seisu vastu. Baconi arvates pole võimalik iidoleid inimmõistusest täielikult väljajuurida, küll on aga võimalik vähendada nende mõju. Peamised ideed: Teadmised on jõud. Teadmised on selleks, et teha inimesed loodusest sõltumatuks. Inimene vajab leiutamise meetodit. Kogemuse kaudu saadud teadmised on inimkonna hüvangu eelduseks. Thomas Hobbes 1588-1679 Paarkümmend aastat pärast F.Baconit tõuseb esile tema õpilane Th.Hobbes. Ta polnud silmapaistev mitte niivõrd oma originaalsusega, kuivõrd oma mõtteselguse ja järjekindlusega. 2. Hobbesi filosoofia üldlaad. Erinevalt Baconist leiame siin avaruse ja laiahaardelisuse asemel üksikasjadesse ja peensustesse uppuvat kitsust. Ta filosoofiline huvi koondub kolme objekti ümber: loodus, inimene ja ühiskond.
Seega mõistuses on aprioorsed teadmise vormid (näiteks teadmine põhjuslikkusest). Tunnetusvõime astmed: 1. Meeleline kaemus (tunnetus). Aeg ja ruum kui meelelise kaemuse aprioorsed (enne kogemust) vormid. 2. Aru -Aru tasemel on inimestel kaasaündinud 12 mõtlemise aprioorset kategooriat. 3. Mõistus- leiame lahendamatud vastuolud ehk puhta mõistuse antinoomiad Subjektiivne idealism: George Berkeley 18. sajandil väitis, et ainus, mida võime kindlalt teada, on meie tajud ja tajude poolt tekitatud ideed. Välismaailm meie meelte taga on fiktsioon. Ainus reaalsus on tajud ja seega eksisteerida tähendab olla tajutav (esse est percipi). Seda seisukohta tuntakse solipsismina. 4. Empiristlik tunnetusteooria(J.Locke, D.Hume, G.Berkeley) George Berkeley viib tegelikkuse vaimse käsitluse ennekuulmatule tasemele.
Tallinna Nõmme Gümnaasium Klass:12 B 2011 Sisukord 1. Sissejuhatus............................................................................... 3 2. Elulugu.......................................................................................4 3. Berkeley eksperimentaalfilosoofia.............................................6 4. Kasutatud kirjandus...................................................................12 Sissejuhatus: Antud referaadi eesmärk on tutvustada Iirimaalt pärit teoloogi ja filosoofi George Berkeley´d (1685-1735), kes oli tuntud kui äärmuslik empirist ja kelle põhiseisukohtadeks oli, et materiaalse maailma olemasolu ei ole võimalik tõestada väljaspool empiirilist taju. Käsitletud
hõimu- ja turuiidolid) Teadus peaks pakkuma kasutamiskõlblikku informatsiooni – teadus peaks maailma paremaks muutma. Teadlased peavad oma mõistuse vildakutest ja moonutustest vabastama – see mõte oli oma ajast ees. „Teadmistes… on jõud!“ Äärmuslik skeptitsism, mis puutus kõikvõimalikesse teadmiste allikatesse peale looduse vaatlemise. Baconi arvates võis nähtusi vaadelda vaid teoloogilistest, filosoofilistest, isiklikest eelarvamustest/eelteadmistest loobudes. Rene Descartes (1596-1650) Vastuoluline isik – nautis hasartmänge, tantsimist, seiklusi, kuid samas vajas pidevalt privaatsust. Vaja otsida tõde loodusest või enda seest – endasse suunatud meditatiivne introspektiivne meetod. See olevat parem kui otsida tõde ekspertidelt ja varasematelt filosoofidelt. Ülim lõplik teadmine on matemaatiline teadmine. Pani aluse analüütilisele geomeetriale. Cogito, ergo sum. Tean et kahtlen – järelikult mõtlen – järelikult olen olemas.
"Tajutavate asjade maailmas leiame mõjutavate põhjuste järjestuse. ... Nii peab vältimatult möönma, et on olemas esimene mõjutav põhjus ja sellele annab igaüks nime Jumal." 3. Argument: Kui kõik oleks olemas juhuslikult (võiks olla või ka mitte olla), siis võib ette kujutada olukorda, kus midagi ei ole. Siis poleks midagi tekkinudki. Peab olema paratamatu olend. 4. Argument: Jumal kui väärtuste ja hinnangute absoluutne alus (vrdl. juba Platoni sedastus sofistide vastu). Thomas ei saa leppida mõttega, et väärtused on pelgalt kokkuleppelised. 5. Argument väidab, et maailmas valitseb teleoloogia, eesmärgipärasus. Peab olema "juht", kes seda suunab. 10. Uusaja filosoofia tekkimine Descartesi mõtlemise läbi, subjekt-objekt suhe. Descartes (1596-1650): Descartes'i järgi peab metafüüsika andma teadmistele vundamendi, olema teadmiste-puu juureks. Nüüd on otsustav ülesanne selles, et rajada filosoofia
Valitses ilmutususk (vahetu maailmamõistmine, algkristluses) või siis juba teoloogia.Jumal oli iseoleva alus ja algpõhjus, kes loob maailma eimiskist. Ka eetika küsimus oli kindla suunaga. Pääsemine seisneb Jumalas. Inimene ise ei suuda ennast päästa, lunastada. Usk langeb inimestele osaks vahetult, ilmutusena. Anselm: Jumalast suuremat pole võimalik mõelda. Jumal on suurim. Idee suurimast on jumalikku päritolu, olematu poleks mõeldav. Thomas: mõeldavusest ei järeldu olemasolu.. Jumal on liikumatu liigutaja. Vahetud ja lõplikud põhjused. Miski pole olemas juhuslikult. Jumal kui väärtuste ja hinnangute absoluutne alus. Maailmas valitseb eesmärgipärasus ja peab olema juht, kes seda suunab. 9. Siit uusajast peale inimese maailmasolemist iseloomustanud subjekt -- objekt suhe. Descartes'i pöördega uusajal sai mõtlev subjekt, inimene ise oma teadmiskindluse (tõe) aluseks, mis soodustas üha enam
filosoofia, teoloogia, teadus. 3.Oleva alge probleem- millest sai maailm alguse. Alge- millest miski algab, tekkiva päritolu. Thales- arche vesi: kõik elusolendid sisaldavad vett ja kõikjal leidub vett. Anaximandros- oleva alge apeiron(piiriti, mitte-piiriline) Anaximenes- arche piiritletud, õhk-nii aine kui samas ka apeiron. Pythagoras- tegelas matemaatikaga, tema jaoks arche arv. Kaust esimesena sõna filosoof. 4. Parmenides- tegelas ka oleva alge küsimustega. Arendas eeldust, et alge peab olema ainus ja valitsev. Tema mõtlemine lähtub triviaalsest tõigast, et on. Toob sisse olematu mõiste. Piiritleb olema archena vastandina olematule. Mõtlemise vajalik otsustav vahetegu: kas on või ei ole? Otsustus on või ei ole on Parmenidese järgi hädavajalik, on 3 võimalikku teed: et on, on ja ei ole, et ei ole(käimatu tee)Tuleb valida tee ja seda mööda käia, vihja metoodilisele mõtlemisele. Zenoni apooriad- Achilleus ja kilpkonn, Lendav Nool. 5
ReneDescartes. Uusaja filosoofia rajaja, Prantsuse filos.(valgustusajal). Ennekõike teadlane (teaduse arendamises pöörduda filosoofia poole). Nooruses reisis palju, hiljem elas tagasitõmbunult.Armastas soojust niivõrd, et mõtiskles tihti ahjus (vältides ka inimeste seltskonda).Muutis pidevalt oma aadressi, pidas sõpradega ühendust kirja teel.Kõige produktiivsemal perioodil elas vabameelses Hollandis.Armastas palju magada (tõusis harva enne keskpäeva). Suurteoses ,,Geomeetria" arendas välja analüütilise geomeetria ja rajas teed modernsele matemaatikale.Kõige tuntum teos ,,Metafüüsilised meditatsioonid".Oli kirjavahetuses tuntud kuninglike isikutega, sh Rootsi kuninganna KristiinagaElu Rootsis oli saatuse absurdne nali magamist ja soojust armastanud õpetlane pidi hommikuti kell viis tõusma (et kuningannale filosoofiat õpetada) ning taluma põhjamaa pakast.Suri kopsupõletikku paar kuud pärast Rootsi saabumist.Inimesena mõõdukas
2) Achilleus; start ja finis; enne terve distantsi läbimist tuleb läbida pool; enne seda poolest pool jne; liikumine ei saa kunagi alata. Olemisefilosoofia. Zenoni apooriad esitasid väljakutse antiikaja ajamõistele, mis eeldas aja lõputut jagatavust ning viisid hiljem matemaatilise analüüsi väljakujunemisele. Olemine on filosoofia kategooria, mis hõlmab kõik olemasoleva, nii materiaalse kui ka ideaalse, seda täpsemalt määratlemata. Materialistlikku olemiskäsitlust arendas Parmenides, kes pidas ühtset, igavest, liikumatut, muutumatut ja jagamatut olemist maailma materiaalseks aluseks. Ta samastas olemise mõtlemisega, põhjendades seda väitega, et mõelda saab ainult olevast. Platon rajas olemise idealistliku käsitluse, mille järgi tõeliselt on olemas ainult ideed, materiaalne maailm on ideede "vari". Aristoteles kasutas terminit "olemine" mitmes tähenduses. "Ühelt
Vt. “Prolegomena …” § 10, 12, märkus I. Kanti vastuväited oma positsiooni kriitikale. Vt. “Prolegomena …” lk. 46-55. Kant enda filosoofia vahekorrast Descartes`i ja Berkeley`i arusaamadega . Ajendiks sellele, et määratleda enda seisukoht kummagi nimetatud autori positsiooni suhtes, sai Kanti jaoks nn. Göttingeni-retsensioon tema “Puhta mõistuse kriitikale”, milles tema õpetust kvalifitseeriti idealismiks, mis sarnaneb Berkeley õpetusele. Kant määratleb idealismi väitena, “et eksisteerivad üksnes mõtlevad olendid, ülejäänud asjad, mida me arvame kaemusega tajuvat, olevat aga ainult mõtlevates olendites asuvad kujutlused, millele tegelikult ei vasta mingit väljaspool neid olendeid olevat objekti” (lk. 49). Asjad on Kanti järgi kahest aspektist käsitletavad: asjadena iseendast ja asjadena meie jaoks. Kummaski suhtes asjade eksistentsi kahtluse alla seadmine või eitamine on tema terminoloogias idealism
Teine oluline aspekt: maailmavaate kujunemisel oluline koht keskkonnal, kultuuril, maailmavaade on inimesi ühendav. Samas inimesele iseloomulik, et ta ei lahustu maailmas, on alati teadlik, et see on tema ise, kes maailma suhtub. Siit uusajast peale inimese maailmasolemist iseloomustanud subjekt -- objekt suhe. 2 3. Teada metafüüsika põhiküsimuse sisu. Tunda sellega seotud olulisi mõisteid ja eristusi: idealism-materialism, subjektiivne ja objektiivne idealism, monism-dualism, sokraatiline hoiak põhiküsimuse suhtes, skeptitsism (selle konstruktiivne ja radikaalne vorm). Solipsismi mõiste. Mis(ja miks) on olev tervenisti. Miks on ülepea miski olemas ja mid moodust olemasoleva olemuse, mis on oleva algpõhjused. Metafüüsika tegeleb oma põhiküsimuse üldisuse tõttu aprioorsete tõestustega, mitte mepiirilistega. Metafüüsika põhiküsimus on konstant. Metafüüsilisele mõtlemisele isel äärmuslik tõesuspretensioon
mõttepärandit. Sel ajastul on 3 erandlikku kuju: DIONYSIOS AREOPAGITAST (u.500): peeti apostel Pauluse õpilaseks (nime järgi, Piiblis esineb). Tegelikult võis olla üks Süüria kristlane. Sünteesib uusplatonistlikke ja kristlikke mõtteid ning pakub ideid skolastikale. Tema teosed kujunevad keskajal populaarseteks, tsiteeritakse koos Piibliga. Mõju müstikale, arhitektuurile (gootika, katedraalid), kunstile ja kultuurile. 3 teed/ Jumala tunnetamiseks: 1)via positiva (jaatav, nimetame Jumala positiivseid omadusi - N: tugev, igavene, kordumatu); 2)via negativa (eitav, eitab loodud asjade võrdlust Jumalaga, iga võrdlus kohatu); 3)via symbolica ,müstiline (iga võrdlus sümboolse tähendusega). Iga aste viib Jumalale lähemale (vihje uusplatonismile). Läbi müstilise elamuse ja askeesi tõustakse kõrgemale, astmetele vastavad sümbolid. JOHANNES SCOTUS ERIUGENA (u.810-877): 850 kutsub Karl Kiilaspea ta oma õukonda. Igasugune inimlik tung teadmiste järele lähtub usust
....................V2 F1 F2 4 V1 V2 F1 F2 V – vaimuseisund F – füüsiline seisund Näiteks jala põletus (F1) põhjustab valu (V1), mis põhjustab otsustuse (V2) jalg tule juurest eemale tõmmata (F2). Keha, vaimu probleem on: Vastasmõju probleem e. interaktsionism- millises seoses on omavahel keha ja vaim? (Descartes) keha ja vaim on 2 substantsi, mõjutavad teineteist Kuidas nad saavad vastastikku mõjuda? Descartes ei seleta, kuidas on omavahel seotud animaalsed vaimud ja vaimne substants (vaimne objekt). Isegi kui animaalsed vaimud on peenmateeria, on tegu ikka mateeriaga. Vastuväited Pierre Gassendi (1592-1655): 1. keha-vaimu interaktsioon (vastasmõju) eeldab, et mingi kehaosa on ühenduses vaimuosaga ja vastupidi. 2. keha-vaimu ühenduseks on vajalik kokkupuutepunkt. Kuna vaim ei jagune osadeks ning on ulatuseta, mõõtmeteta, siis ei saa interaktsioon toimuda. Parallelism ja okasionalism
Filosoofia on käärimine, protsess ilma lõputa. On vaid tõde, põhjendus ja mõistus- ning püüdlus tungida edasi üha sügavamale. On nõu pidevalt otsida, nõue laiendada mõistmist üle tuntud piiri. Selle väljakutse sümbol on Sokrates. PLATON Sokratese andekaim õpilane oli Platon(427-347 eKr). Õpetaja traagiline surm vapustas teda ning asus teda kaitsma läbi oma kirjutiste. Mõndades kirjutistes ta aga varjus Sokratese tegelaskuju taha ning arendas omaenda seisukohti, mis filosoofiat suuresti muutisd. Vastupidiselt Sokratesele ta kirjutas palju, samuti oli ta ise pigem sünteesiv. Platoni kirjutised on meeleolukad ja värvikad. Platon on intellektuaalse vaimutsemise suurmeister. Maailm muutub tema haardes filosoofiliseks süsteemiks. Tema kirjutised ei ole ühtlased. Tema soositum väljendusviis on dialoog. Ta on eemaldanud teostest iseenda. Ta on mõistatuslik. Sarnaselt Sokratesega tahtis ka tema olla eelkõigeõpetaja. Rajas Akadeemia.
muutu. Majade tagastamisel lepiti kokku, et kui remondi käigus ehitati ümber rohkem kui 50% majast, siis see pole enam sama maja (igaks juhuks püüame siinkohal mitte täpsustada kuidas seda protsenti arvutada ...). 3. Isiku samasus e. personaalidentiteedi probleem. Kokkulepe siin ei aita. Siin puutume kokku subjekti teadvuse mõistega, kusjuures peame arvestama, et teadvusi (mentaalseid maailmu) ei saa ei mitmeks lõhestada ega ka kokku sulandada. John Locke (1632-1704) vastas personaalidentiteedi probleemile isiku samasuse tunnustega: isiku määravad mälupildid ja assotsiatsioonid. R. Nozick'i (1938) reduplikatsiooni paradoks. A. C. Swinburne (1837-1909): Isik on sama, kui tal on sama hing. Võib osutuda, et küsimus hinge olemasolust ja olemusest võib osutuda praktiliseks probleemiks pärast teleportatsiooni kasutuselevõttu ... OLEMISE PROBLEEM Mis on tingimus, et võib öelda, et miski pigem on olemas, kui teda ei ole? Kui ei taju,
Kes seda suudab mõista, mõistab kõike. Tegelikkus e Platoni jaoks ideedemaailm on tabatav ainult mõtlemise abil. Meeltega on võimalik tajuda vaid näilikku, nagu koopasse suletud vangid näevad ainult varje. Et küündida tõsiolevani, peame püüdlema tegelikkuse selle taseme poole, mis on meie selja taga ja mille peegeldus on see meeltega tajutav näilisus, varjutegelikkus. Alles mõtlemise abil saavutatud muutumatud ideed teevad tegelikkuse mõistmise võimalikuks. KEHA JA VAIM: Rene Descartes: Descartes ei eita materiaalsuse olemasolu, ta usub, et olemas on nii keha kui vaim, mis on omavahel tihedalt seotud. Ta leiab, et hingel pole loomupäraselt mingit seost ruumilise ulatuvuse, mõõtmete ega muude mateeria omadustega, mis iseloomustavad keha. Tema arvates on hing seotud vaid keha organite tervikuga, see tähendab, et kui eraldada mingi osa keha tervikust, lahkub hing kehast, kuna sel juhul on keha organite omavaheline seos hävitatud.
" Filosoofi (tõeteoreetikut) ei huvita küsimus, kas mingid konkreetsed väited on tõesed. - Kas on tõsi, et see auditoorium mahutab 200 inimest? - Kas vastab tõele, et loeng toimub esmaspäeviti? Filosoofi huvitab tõesuse loomus. - Mis on see ,,miski", mis teeb tõsed väited tõeseks? - Kas kõigil tõestel väidetel on mingi ühine ,,olemus"? Erinevad vastused, teooriad, lähenemised. 38. Korrespondentsusteooria Platon, Aristoteles, Thomas Aquinost, Bertrand Russell. Tõesus seisneb väite ja tegelikkuse vastavuses. Väide X on tõene siis ja ainult siis kui X vastab faktile. Nt. Väide ,,kass on katusel" on tõene siis, kui mõni kass on tõepoolest katusel, väär aga siis kui seal pole mingit kassi. Väide on tõene siis, kui asjad on nii, nagu väide ütleb, vastupidisel korral on ta väär. Korrespondentsusteooria probleemid: - Kuidas näidata vastavust? - Moraalsed ,,faktid"?
teravmeelsele argumentatsioonile. meelelistele aistingutele. · Filosoofia · Üleloomulikest asjadest on sel viisil võimalik saada · Tema filosoofia on vastuhakk Thomasele. aga üksnes ebaselgeid, vahendatud tunnetusi. · Loomulikule mõistusele kättesaamatu valdkonna · Kui Thomas uskus mõistuse esmasust ja pidas tunnetamiseks vajab inimene ilmutust. teadmisi tarkusest olulisemaks, siis Duns rõhutas tahte esmasust. · Duns kõneleb ironiseerivalt neist, kes teoloogia ja · Mõistus näitab tahtele, mis on võimalik, aga tahe ei filosoofia segamini ajavad. järgi lihtsalt kõike, mis mõistus talle ette kirjutab
Keha surm ei kujuta endast teadvuselakkamist, kuivõrd vaimu eksistents jätkub. Substantsdualism – keha ja vaim on erinevad loogilised substantsid. Substants: miski mis eksisteerib iseseisvalt; omaduste kandja, olemata ise üks nendest omadustest. Omadusdualism – vaim ei ole substants, kuid on olemas mittefüüsilised vaimsed omadused. Ratsionalism - paratamatuid tõdesid, asjade olemust haaratakse mõistusega aprioorsel teel, mitte meelte või kujutlusvõime abil. Rene Descartes: Teos „Meditatsioonid“.Kaks eesmärki: näidata vaimu ja keha erinevust; näidata, et Jumalat saab tunnetada lihtsamalt ja kindlamalt kui asju maailmas. Epistemoloogiline taust. Kui vaim on midagi materiaalsest maailmast eraldiolevat, siis pole ta maailmaga vahetus ühenduses. Uskumused maailma kohta põhinevad meelte vahendusel tekkinud ideedel, mis asuvad vaimus. Cogito – Descartesi metoodiline kahtlus. See, mis jääb väljapoole kahtlust, saab olla teadmiste aluseks
Ideaalne on ühiskondlik omand ja isiklik huvi, mis kokku teevad ühiskondliku huvi. Töökohustuseks 6 tundi, ülejäänud aeg enesetäiendamiseks. Empirism Filosoofiline tunnetus: teoreetiline suund, mis peab tõsikindlate teadmiste allikaks kogemust. Teaduslikel vaatlustel, katsetel, faktidel põhinevat tunnetust. Alahindavad abstraktse mõtlemise osa tunnetusprotsessis. Eelkäijateks olid stoitsistid, epikuurlased ja nominalistid. 17. saj. esindajateks Bacon, Hobbes, Locke. Francis Bacon Inglise filosoof. Uusaja materialismi ja eksperimenteeriva teaduse rajaja. Baconi loodusfilosoofia eesmärgiks on tõepärane looduse tunnetamine, et selle kaudu saavutada ülemvõimu looduse üle. Tõetunnetuse lähtealus on loodustunnetus. Selleks, et mõista elu tõelisust, peab inimene vabanema pettekujutlustest(=iidol), mis takistavad teda tõe tunnetamisel. Tema teooria järgi olid soo, koopa, turu ja teatri iidolid. 1
· Teatriiidolid (idola theatri) meeldima hakanud seisukohad saavad omaseks (horoskoop) · Baconi arvates on kolme liiki teadlasi: · A) empiirikud nagu sipelgad · B) dogmaatikud e ratsionalistid nagu ämblikud · C) empiristid on nagu mesilased · B arvates peab uurima küllaldast hulka ning piisavalt mitmekesiseid fakte · Saadud andmed tuleb panna avastamistabelitesse · Avastamistabelite alusel teeme me üldistused DESCARTES · Rene Descartes (1596-1650) oli prantsuse filosoof, matemaatik ja loodusteadlane ratsionalismi rajaja · Ratsionalism on arusaam, et tõsikindel teadmine pärineb mõistusest enesest, olles sünnipärane · Nii nagu Francis Bacon, vastandus ka D keskaja mõtlejatele ennast · "Kuigi minu kasvatajad ei ole mulle õpetanud midagi tõsikindlat, olen ma siiski tänulik selle eest, et tänu neile seadsin ma kõik kahtluse alla"
filosoofia tugineb ainult mõistusele ja ratsionaalsele uurimisele, midagi ei võeta niisama tõe pähe usundites on tõeallikateks ka ilmutus või pühakiri religioonile on iseloomulik kultus On ususekte, kus teoreetiline mõtlemine on lausa põlu all. Kuid nt budismis sisaldub rikkalik filosoofiline pärand. erinevates usundites filosoofilist mõtlemist erineval määral. 3. loeng OLEMINE Alusmõisteid: Idealism - arusaam, et kõik olemasolev sõltub vaimust. Idealismi järgi on vaim fundamentaalsem kui mateeria. Realism - realism mingi valdkonna/objekti suhtes väidab, et see valdkond/objekt on vaimust sõltumatu. Teaduslik realism - teaduslikud teooriad saavad olla tõesed ning nad kehtivad reaalsete objektide kohta maailmas. Instrumentalism - teaduslikud teooriad on vaatluste ennustamise vahendid. Kui
Tartu Kivilinna Gümnaasium RENÉ DESCARTES Ander Troost 11e Tartu 2010 Sissejuhatus 1. Sissejuhatus..............................................................................3-4 2. Rene Descartes'i eluloost ja loomingust...................................4-6 3. Descartes'i meetodid...............................................................6-10 4. Descartes ja jumala olemasolu..............................................10-12 5. Kokkuvõte.............................................................................12-13 6. Võrdlus teise filosoofiga.......................................................13-14 7. Kasutatud kirjandus....................................................................15 2 1.Sissejuhatus Oma uurimustöö teemaks valisin filosoof René Descartese
Platoni pooldas teooriat: Jumal lõi hinged ja asustas nendega tähed, igal tähel üks hing. Hingesid juurde ei teki, nad toituvad ideede vaatlusest. Ideede maailmas näeb hing ideaalset ilu ja õiglust (iga hingealge täidab talle loomukohast ülesannet). Locke on empirismi peaesindaja. Empiristliku käsitluse kohaselt on kogemus kõige alus. Iga teadmine on kogemusest sõltuv ja selle kontrollile allutatud. Oma teadvuses leiab iga inimene kujutlusi, mida Locke nimetab ideedeks, mis pärinevad kogemusest. Locke vastandub teooriale, et inimesel on ideed kaasasündinud. Sünni hetkel on inimene tabula rasa ning kõik ettekujutused tekivad aja jooksul kogemuse teel. Kogemusel on kaks allikat: väline meeleline taju ja sisemine enesetaju (mõtlemine, tahe, usk). Nendest tulenevad kujutlused on kas lihtsad või kompleksed. Lihtsad ideed võetakse vastu kas üksnes meeltega (värvid, helid) või paljude meeltega (ruum,
Karl Marxi materialism. Marx annab materialismile uue sisu. Tema tõlgenduse kuulsaim osa on tema materialistlik ajalookäsitlus. Marx kasutab materialismi nagu Thomas Aristotelest- kummalgi juhul i ole filosoofia omaette eesmärk, vaid tee kuhugi edasi. Mõlemad omandavad mingi filosoofilise positsiooni ja mõistelise sõnavara. Marx on omapärane materialist ja kuigi ta annab materialismile uue ühiskondlikmajanduslikult põhjendatud sisu, ei saavuta ta siiski mitte kunagi tõelist filosoofilist sisuliselt selget materialismi käsitlust. Marxi materialism ei kristalliseeru filosoofiliseks tervikuks. Karl Marxi materialistlik ajalookäsitlus
ebaloomulik. Ehk siis kõik füüsiline ja inimene ise tegeleb oma asjadega ja järgib omi reegleid va siis kui puutub kokku vaimuga. Tuleb ka meeles pidada, et tema jaoks aju ja vaim tähendasid erinevaid asju. Aju on ühendus vaimu ja keha vahel, sest see on füüsiline ja samas ka mitte päris vaim. Vaim on terviklik, keha on muutev. Loomade puhul on asi teistmoodi, sest nad käituvad vastavalt oma instinktidele ja kooskõlas loodusega. Descartes oli selline mees, kes pani kahtluse alla kõik, milles saaks üldse kahelda ja selle lootusega, et leida algne tõde. Descartes arvas, et inimese olemus koosneb kahest osast – keha ja vaim, mis omavahel ei sobitu aga kuuluvad siiski kokku. Vaim on siis midagi mitte-füüsilist ja mõtlevat ning keha midagi füüsilist ja mitte-mõtlevat. Seega üks saab eksisteerida ilma teiseta. Ta üritab tõestada seda järgnevalt: ma suudan ette kujutada, et
Psühholoogiline strateegia Jüri Allik, Psühholoogia Gümnaasiumile: · Peale meid ümbritsevate asjade (nt seinad, lauad ja toolid) ja protsesside (nt auramine) on nähtused, mida nimetatakse vaimseteks ehk mentaalseteks. Näiteks märgates, et sõber istub keskendunult, vaadates ühte punkti, küsime temalt: "Millele sa mõtled?", eeldades, et ta oli ametis tegevusega, mida me tavaliselt nimetame mõtlemiseks. Või kui me näeme kassi, kes on tõmmanud küüru selga ja teeb susisevat häält, siis ütleme, et ta on vihane ja võib kellelegi kallale karata. Mõlemal juhul kõneleme sündmustest, mis toimuvad kellegi peas. Nii mõte kui viha on asjad, mis toimuvad organismi sisemuses ja nende olemasolust saame aimu vaid mõnede iseloomulike väliste märkide abil. Selliseid organismi sisemuses toimuvaid vaimseid ja hingelisi tegevusi
ise teiseks ei saa, midagi, mis muutub vaid niivõrd, kui tema omadused ja seisundid vahelduvad. Aristoteles nimetas seda oleva struktuuri “olemuseks” – ousia`ks (ladina keeles substantia) – ning interpreteeris seda oleva esinemisvormi selle ajaliste seisundite ajatu “algupärana” (arche). Uusaegne mõtlemine Descartes`ist kuni Kantini mõistab algu- pärasust samamoodi. Descartes rajas uusaegse filosoofia sellega, et ta käsitles mõtlemist ennast subiectum`i, hypokeimenon`ina (neid mõisteid küll kasutamata). Mõtlemise ajalised seisundid on tema käsitluse kohaselt siis ettekujutused (ideae). Uusaegsele aru- saamale vastavalt omame me asju ja nende seisundeid üksnes ettekujutuste kaudu mõtlemise jaoks. Seega mõistetakse mõtlemist nüüd enda ajaliste seisundite ajatu algu- pärana ning oma ettekujutuste valitsejana
Referaat: arutluskäik + seosed. Referaat: teise arutelu(argumenteeritus vastuse otsimine küsimusele), tuua välja küsimus, mida arutleda. Eessõna + 1-5 prg – tuleb välja küsimus. Näidata, kuidas üks küsimus läheb üle teisele – mitu küsimust Kant’i teoses. Miks ta esitab selliseid küsimusi, mis sunnib teda esitama neid küsimusi? Seose loomine nende traditsioonidega? Kus antiikfilo asetseb filosoofilise mõttelises traditsioonides? Kuidas need on püstitatud ja mida nende peale hakkab? Mõisted, mida Kant kasutab, peavad olema formulaseeritud – mis tähenduses need mõistsed on arutluses. Kant kasutab ühte sõna erinevates tähendustes – kompetentne inimene oskab märgata erinevusi. Abstraktsed mõisted. Mida kant silmas peab? Kõiki küsimusi peab siduma omavahel! 1. Seminar. Eessõna. 1-8 lk. Kant reageerib retsensioonile. Tema sõnumit ei märgatud. Püüti leida traditsioonist kedagi, kellega võrrelda. Kant vastandab siin kahte filosoofia praktikat – t
Ego on keskmine tase. Kolmas kihistus on super ego- kõrgeim tase, esindab kultuurinorme, lubab käituda mingis kindlas tsiviliseeritud vormis. Inimest iseloomustab teatud kompleksid. Freud terapeudina üritas ka hüpnoosi kasutada, üritas narkootiliste ainetega alateadvust uurida. Freudi psühhoanalüütiline kusett. Karl Gustav Jung- Sveitsist, Freudi õpilane- jõudis järeldusele, et Freudi teooria on liiga panseksuaalne. Freudi järgi- Inimene ripub suguelundite küljes!!! Arendas analüütilise psühholoogia suuna. Teine õpilane oli Adler- keskendus võimutundmisele ja alaväärsuskompleksile. Biheiviorism (Thorndike, Skinner, Watson) Psühholoogia taandumine objektiivselt mõõdetava välise käitumise uurimisele vastavalt stiimuli reaktsiooni meetodile. Palju loomkatseid ning keskendumine õppimise seaduspärasuste väljaselgitamisele. Inimeste ja loomade jälgitav ja mõõdetav käitumine on teadusliku psühholoogia lauseks. Liigutused,
Epistemoloogia on tunnetusteooria ehk teadmusteooria. Põhiküsimused: Mis on teadmine? Mida me teame? Mis erinevus on teadmisel ja pelgal uskumusel või arvamusel? Millised on teadmise kriteeriumid? Millised on õiged meetodid teadmiste hankimiseks? Millised on teadmiste allikad? Mida me teame? Mida on üldse võimalik teada? Kuidas defineerida teadmist? Epistemoloogia põhisuundad: empirism – kõik, mis on mõistuses, on pärit kogemustest. (John Locke – inimene sünnib puhta lehena). Francis Bacon ratsionalism – mõistuse rõhutamine. Teadmiste allikas on mõistus ja loogiline mõtlemine. Rene Descartes, Spinoza. Äärmuslikud epistomoloogilised teooriad on skeptitsism ja agnostitsism. Skeptitsism on kahtlemise filosoofia. Agnostitsism on õpetus, mis eitab teadmiste võimalikkust. 3. Milliste küsimustega tegeleb ontoloogia (olemisõpetus, põimunud metafüüsikaga) ja mis valdkonna alla ta kuulub? Ontoloogia ehk olemisõpetus
Aristotelese saavutused Lääne filosoofia ajaloos on olnud suurimad. Põhiteosed ,,Metafüüsika", ,,Füüsika", ,,Esimene analüütika", ,,Teine analüütika", jm. Tema filosoofia (n.-ö. esimese Aristotelese filosoofia = metafüüsika; "teise" Aristotelese filosoofiat = looduse kui physise filosoofilist mõistmist hakati tunnistama alles viimastel aastakümnetel) oli kogu Euroopa keskaja filosoofia ja maailmavaate alus. Tõsi küll, seda moonutati tugevalt (nt Aquino Thomas 13. sajandil kohandas seda kristluse eesmärkidega). Aristoteles jaotas teadused teoreetilisteks, praktilisteks ja loomingulisteks. I Teoreetilised teadused on metafüüsika (Aristotelese sõnul esimene filosoofia; nimetus metafüüsika tuli käibele pärast Aristotelest ja tähendas 'pärast füüsikat', kuna see teos ilmus algselt pärast teost nimetusega "Füüsika"), matemaatika ja füüsika (füüsika oli Aristotelese sõnul teine filosoofia).
Kõige varasem on nn sokraatlike dialoogide grupp.Näiteks ,,Euthyphron","Laches","Menon".Hiljem kirjutas ta dialoogid ,,Pidusöök",Phaidon" ja ,,Riigi".Veel hiljem ilmusid ,,Riigi" ülejäänud raamatud,"Phaidros","Parmenides". Lõpp-perioodil kirjutatud: "Sofist", "Poliitik","Philebos","Timaios","Kritias" ja ,,Seadused".Vormi,iseloomu,esitlusviisi väärtuse poolest ei ole Platoni dialoogid ühelaadilised. Idealism.Õpetus ,,ideedest" Isegi need,kes filosoofia ajalugu õppinud pole või on seda pealiskaudselt teinud,kujutavad endale ette või vähem selgelt ette,et idealism on õpetus,mille järgi asjade tõeline olemine pole muud kui mõte,idee,mõiste.Uuel ajal aitas selle kujutluse juurdumisele eriti tugevasti kaasa Hegel.Hegelil on asja olemine ja isegi terve maailma olemus tõepoolest ,,idee".Loodus see on ,,idee" olemise teine vorm,ta ,,teisitiolemine".Inimühiskonnast ja ühiskondliku inimese
annaabi.ee 
