Prosper Mériée - „Carmen“ (1)

1. kokkuvõte
I teos:
Prosper Mériée „ Carmen “
„ Carmeni “ ainestik pärineb autori sõnade kohaselt Montijo krahvinnalt ning raamat kuulub autori kõige küpsemasse loominguperioodi. Autor on enne raamatu kirjutamist tutvunud hoolega Pürenee poolsaarega ja sealsete rahvastega. Teos sisaladab kohati kõrvalepõikeid ajalukku ja keeleteadvusesse, samas räägib metsikutest kirgedest, mustlastest ja nõidustest, mille omavahel segamine tekitas minus raamatu lõpus suurema kaasahaaratuse tunde. Raamatu viimast, neljandat, peatükki lugedes tekkis tunne nagu ikstuksid loengusaalis ning kuulaksid loengut mustalste ja nende keele kohta. See oli küll huvitav, kuid jäi minu jaoks kuidagi raamatu tegevistikust välja ning tundus samaaegselt vajalikult ning ebavajaliku lisana .
Raamatu peamine sõnum on see, et armastusel on suurepärane võime inimesel pea segi ajada. Sa võid küll mõista, et see, millega sa tegeled on vale ning isegi soovida sellest loobuda, kuid kui see hoiab sind su armastatuga koos eirab inimene pahatihti oma sisetunnet ning talitab vanamoodi edasi.
Tegevistiku annab raamatu algul edasi jutustaja , kelle kuju autor on võtnud. Peamine tegevus antakse edasi don José jutustuse kaudu, mida too vangis istudes jutustajale räägib.
Raamatu peategelaseks on mustlanna Carmen, keda kirjeldatakse vasekarva nahaga, imetlusväärsete, kuid veidi viltus silmadega, ilusate huulte, valgete hammaste ning veidi karedate, kuid läikivate ronkmustade juustega. Ta silmist peegeldus iharus ning tõrksus üheaegselt. Minule jäi Carmenist mulje kui isekast ja negatiivsest tegelasest. Oli ju tema see, kes don José pea segi keeras ning mehe pimesi armastust ära kasutas enda tarbeks ning nõndaviis mehe elu ära rikkus.
Raamatu teiseks kandvaks tegelaseks on don José, kellega jutustaja teose algul tuttavaks saab ning tema usalduse võidab. Seepärast räägibki ta vanglas istudes jutustajale oma loo. Don José on lootusetult armunud Carmenisse. Temaga tutvudes oli don José kapral ning tal oli lootus seersandipaeltele, kuid Carmeni osava petmise pärast jäi ta neist tiitlitest ilma. Tal tekkis Carmeniga suhe ning armukadedusest tappis ta oma ülemuse ning pidi liituma röövlitega. See kõik oli don Joséle vastumeelne, kuid võimaldas tal koos olla oma armastatud Carmeniga. Ühel hetkel tuli Carmeni päris mees tagasi ning ühe tüli käigus tappis don José ta ära. See tegu tundus raamatus kuidagi positiivsena – oli ju Carmeni mees üks üdini paha ja ebameeldiv tegelaskuju. Don Josést sai Carmeni päris mees, kuid kohe peale seda leidis viimane omale uue kiindumusobjekti.
Carmenist jäi ebameeldiv mulje. Ta võrgutas mehi, et ära elada, kuid need ei tähendanud temale midagi. Samas oli tal kogu aeg olemas oma armastatu ning päris oma mees, kes ei olnud kunagi üks ja sama isik. Niipea, kui ta armastatust sai ta mees teatas Carmen, et ei armasta teda enam ning tal on uus armastatu.
Selline käitumine viis don José armukadeduse viimase piirini . Raamatu lõpus annab ta Carmenile valida: ta tapab ta ära või Carmen põgeneb temaga koos ning alustavad uut elu. Carmen ajab põikpäiselt põgenemisele vastu jutuga, et ta on tulevikku näinud ja tema saatus ongi saadid surmatud läbi don José käe läbi. Seepeale tapabki don José Carmeni ära ning annab ennast politseisse ülesse, kus ka teda ootab ees hukkamine .
Raamatust lugesin ma enese tarbeks välja moraali, et armastatuga koos olemine ei ole alati see kõige tähtsam. Kedagi armastada on ilus tunne, selle pärast kannatada samuti. Kuid kui kellegi armastamise pärast sa oma elu teadlikult ära rikud ning sellest endale veel aru ka annad on täielik lollus . Don José soovis koos Carmeniga põgeneda, tal oli pideval sisemised heitlused hea ja kurja vahel, kuid ikka jäi ta selle juurde, mille eest soovis põgendea. Ja seda kõike pimeda armastuse pärast naise vastu, kes tema hädades suuresti süüdi oli.
2. kokkuvõte

Sissejuhatus
„Carmen“ – romantikast ning seiklustest pakatav raamat. „Carmen“ annab aimu mustlaste elust ning vastupandamatust armastusest, õpetab inimestes kahtlema ja neid usaldama , räägib, kuidas käituda ja kuidas mitte.
Järgnevas analüüsis püüan selgitada välja erinevad tegelastüübid, analüüsida autori seisukohta ning uurida süžee eripärasid.

Teose ajalooline skeem
Raamatus on põhiliseks jutustajaks mina-tegelane, kes mingi aja möödudes annab jutujärje üle järgmisele kõnelejale. Sündmustik toimub 19. sajandil, lõppedes 1830. aastaga.
Ühe kirja järgi, mis Merimee kirjutas Montijo krahvinnale, oli „Carmen“ inspireeritud ühest loost, mille naine rääkis talle, kui Merimee Hispaanias käis. Mees ütles: „See oli Malaga löömavennast, kes oli tapnud oma armukese ning hiljem pühendanud oma naise eksklusiivselt avalikkusele. [...] Kuna ma olen mõnda aega mustlaselu uurinud, siis tegin ka enda kangelanna mustlaseks.“

Teose tegelaskond
Tegelaskond on suhteliselt väike ning selle keskpunktis on Jose ja Carmen.
Jutustav tegelane on tüüpiline ning erilised tunnusjooned puuduvad. Kõige omanäolisem tegelane oli ilmselt Carmen – tulihingeline ning vembutaja. Ta oli ilusam kui mustlane . Ülejäänud tegelased on kergelt omanäolised, kuid mitte midagi väga ekstravagantset.
Ühe suurema grupi moodustavad tegelastest salakaubavedajad, kelle hulka võib lugeda ka Jose ja Carmeni. Väheolulistest tegelastest, keda on vaid kaudselt mainitud, moodustasid suurima rühma sõjaväelased. Väiksemateks gruppideks võib pidada rongatrahteri pidajaid ning Carmeni ohvrid .
Peategelasteks olid Jose ja Carmen. Kõrvaltegelasteks jutustaja, salakaubavedajad, Carmeni ja tema jõugu ohvrid, sõjaväelased ning mustlased , kes Carmenit siin-seal aitasid.

Tegelaskujude analüüs.

Tegelase koht üldises tegelassüsteemis
Üldises tegelassüsteemis oli kõige olulisem koht Josel, kes oli mõlemas raamatuosas oluliseks tegelaseks. Samuti oli seda ka Carmen, kuid temast oli esimeses pooles vähem juttu . Mina-tegelane mängis olulist rolli vaid raamatu esimeses pooles.

Tegelase iseloomustus
Jose Lizarrabengoa – „Mees oli noor, keskmist kasvu, kuid tugeva kehaehitusega, sünge ning uhke pilguga. Tema muidu vist ilusa jume oli päike juustest tumedamaks parkinud.“ lk. 160
Josel oli kindlasti kaasas musketon, mis enesekaitseks alati käepärast oli.
Ta oli sündinud Elizondos Baztani orus. Temast taheti teha vaimulikku, kuid see ei edenenud. Ta armastas kirglikult sulgpalli ning see oligi see, mis ta hukutas. Ükskord oli sulgpalli pärast üks kaklus , mille Jose võitis ning ta pidi maalt lahkuma .
Ta sattus kokku tragunitega ning astus Almanza ratsarügementi. Peagi sai ta kapraliks ning anti lootust seersandipaeltele, kuid siis määrati ta valvekorda Sevilla tubakamanufaktuuri, kus ta kohtas Carmenit. Kuna Jose lasi Carmenil põgeneda pandi ta kuuks ajaks vangi. Kuna ta lasi peagi Carmenil korra veel seadust rikkuda, pidi ta Sevillast kiirelt lahkuma. Ta lahkus ning ühines salakaubavedajatega, kellega Carmen koostööd tegi. Peale mitmeid rööve tappis Jose Carmeni abikaasa ning lõpuks ka Carmeni enda. Ta pandi vangi ning hiljem ilmselt poodi üles.
Jose käitus täpselt nii nagu Carmen teda palus . Ta oli pimestatud armastusest Carmeni vastu ning oli valmis kõigeks, et Carmen teda armastaks. Ta püüdis käituda kaine mõistuse järgi, mis käskis tal keelduda mitmetest tegudest, kuid lõpuks sundis siiski Carmeni palve teda meelt muutma.
Oma sõjaväe töösse suhtus Jose suurima lugupidamisega ning austusega. Ta kaitses meeleldi seda riiki, kus ta elas. Ta pürgis järjest kõrgemate auastmeteni. Oma kaaslastesse suhtus ta enamasti nii nagu nemad suhtusid temasse. Kuigi Ükssilma tappis ta vaid palavast armastusest Carmeni vastu. Enamikel juhtudel püüdis Jose siiski oma kaaslaste eest võidelda ning nendele toeks olla. Iseendasse suhtus ta kindlasti madalama lugupidamisega kui Carmenisse. Ta enda heaolu polnud pooltki nii oluline.
Jose uskus tõelisesse ning kirglikusse armastusse .
Jose oli piisavalt temperamentne , kui asi puutus millesegi, mis pidi kuuluma temale, kuid muidu oli ta rahuliku olekuga.
Carmen – „Noor, ilusa kehaehituse ja väga suurte silmadega väheldane neiu .“ lk. 171
Tema ümber oli alati mehi ning ilmselt mingeid maagilisi asju, sest ometigi oli ta ju nõid.
Töötas Sevilla tubakamanufaktuuris kuni oli sunnitud põgenema, sest ta oli rünnanud kaastöötajat. Ta oli petis ning varas . Ta kohtas Jose’d ning peale temaga koos tehtud rööve jms sai ta Jose poolt tapetud .
Carmeni käitumine oli väga ootamatu ja ettearvamatu. Tema teod olid väga äkilised. Ta elukutselised tegemised olid planeeritud ja veatud, kuid ülejäänud ettevõtmised kulgesid omasoodu.
Oma tööd tegi ta innuga ning ise seda nautides. Kaaslaste seltskonda nautis ta samuti, kuid ei lasknud mitte kellelgi enda üle valitseda. Iseendasse ta uskus ning ei kahelnud endas hetkekski. Enesekindlusega ei tekkinud tal eales probleeme.
Carmen oli väga temperamentne ning pidurdamatu. Teda ei häirinud ühiskondlikud normid ning ta nautis elu ja vabadust. Kõik tegemised olid tema käes lihtsad ning nauditavad.

Autor lasi mõlemal peategelasel sujuvalt edasi liikuda ning ei seadnud ei ühiskondlikke ega moraalseid piire nende tegevusele. Tema ideeks oli kirglik tegutsemine ning minnalaskmine. Paljud tegevused pidid toimuma emotsioonide ajel.
Iseloome kirjeldati läbi tegelaste tegevuste. Otseseid isikukirjeldusi polnud.
Carmeni puhul pean olulisteks stseenideks isiku mõistmise puhul neid stseene, kus ta kellegagi tuttavaks sai (mina-tegelaseka nt.). See kuidas ta mehele lähenes ning juttu alustas annab juba aimu sellest, milline ta oli.
Jose püüdis rääkida võimalikult leebet juttu ning kasutas malbeid sõnu, kuid Carmen seevastu ei hoolinud sellest, mis ta välja ütleb ning kasutas sõnu, mis pähe tulid, kuid vulgaarseks asi ei muutunud.

Jose võib meenutada tüüpilist seebiooperikangelast, kuid Carmen oli isikupärane ning temas olid koos kõik ekstsentrilised iseloomujooned. Kõige emotsionaalsem oli tegelastest Jose, kelle südame oli Carmen täielikult vallutanud. Jose muutus ka kõige väiksematest asjadest armukadedaks ning püüdis kõrvaldada teelt kõik takistused, mis tema ja Carmeni vahele tulid. Carmen aga suhtus kõigesse rahulikult ning ei vaevanud ennast liigsete tunnetega. Kuigi ta ei kartnud kasutada sõna armastus.

Süžee
Raamatu alguses kohtuvad mina-tegelane ning Jose. Kui Jose vangi läheb, külastab jutustaja teda seal. Jose räägib, kuidas ta tutvus Carmeniga ning millised seiklused nad läbi elasid. Ta rääkis, kuidas Carmen oli käitunud ning lõpuks oli Jose ta tapnud.

Kompositsioon
Raamatu esimeses osas kohtus mina-tegelane Carmeniga ning raamatu teises osas jutustas Jose sellest samast hetkest. Süžeeliinid ristusid.
„Carmen“ polnud tüüpiline romantistlik romaan, kuid siiski loetakse teda üheks. Romantistlike tunnuste vahele oli põimitud ka realismile omaseid jooni.
Dialoogi kasutati parajal määral. Mitte kuskil ei pingutatud sellega üle.
Väga mitmetes kohtades kasutas autor kõrvalepõikeid ajalukku, keeleteadusesse jms, et luua taas neutraalne pind ning sealt edasi taas pinget arendada.
Teos jagunes neljaks peatükiks: esimene peatükk, kus kohtusid Jose ja jutustaja; teine peatükk, kuidas mina-tegelane Carmeniga tutvub, kolmas peatükk, kus toimub põhisündmustik ning Jose räägib, kuidas tema Carmenit teab ja mida nad koos tegid ning neljas peatükk, mis on ülevaade mustlaste elust üldiselt.

Autori keel ja stiil
Autor kasutas palju tsitaate erinevatest teostest ning mitmeid väljendeid ja vanasõnu. Sõnavara oli lihtne, kuid siiski köitev. Samuti oli terviktekst .
Terve teos oli stiilipuhas. Tugevad karakterid, metsikud kired ning eksootika vahelduvad teadliku kiretuse ning nõrkade iseloomuomadustega. Jutusaja lisamine loob neutraalse pinna, millelt juttu alustada ning sealt edasi on väga hea teosesse pingestatust tuua.

Teema ja idee
Autor püüdis selgitada inimloomuse nõrkust ning tugevust, selgitada tunnetemängu.

Lõpphinnang teosele kui tervikule
Autor oli väga hästi loonud teoses pingestatust ning kompositsioon muutis teose lugemise huvitavamaks. Autori keel oli väga nauditav, sest teksti olid põimitud mitmed võõrkeelsed väljendid ning võõrad võõrsõnad. Sisu oli lihtne, kuid samas köitev.

Kasutatud kirjandus
http://en.wikipedia.org/wiki/Carmen_(novella)
P. Merimee „ Colomba . Carmen“ Europeia. Avita. 2006
3. kokkuvõte
Prosper Mérimée CARMEN
 
PEATEGELASTE ISELOOM
 
Carmen – mustlanna. Noor, ilusa kehaehitusega, suurte silmadega väheldane neiu. Ta nägi välja palju kenam kui teised tema rahvusest naised. Tal oli täiesti sile vasekarva nahk, veidi viltused silmad. Pisut täidlased, ilusa kujuga huuled, valged hambad. Veidi karedad pikad juuksed olid ronkmustad ja läikivad. Tegeles nõiakunstiga. Oli harjunud inimesi ümber oma sõrme keerama ning saama mida tahab. Teadis alati, kuidas saada mida tahab. Carmen oli salakaval. Kasutas ära oma head välimust oma tahtmise saamiseks. Tegeles pettustega, aitas pätte. See tegi temast kaasosalise. Näppas aegajalt ka ise. Pidas ennast vabaks hingeks. Oma vabaduse eest oli kõike nõus tegema, jäi kindlaks oma põhimõtetele. Oli rõõmsameelne, tegi palju ülemeelikusi. Iseloomult tugev. Kuid oma mehele on tolle nõrkuse ajal truu.
 
Don Jóse – noor, keskmist kasvu, tugeva kehaehitusega, sünge ning uhke pilguga. Tegelane pidas tihti sisemist võitlust iseendaga . Ta ei tahtnud elada röövli elu, kuid ta armastas Carmenit ja seega tahtis olla ka koos temaga. Lasi ennast ära võluda Carmeni ilul ja seetõttu tõi endale häda kaela. Armastuse pärast kaotas terve mõtlemise.
 
TEOSE IDEE, PROBLEEMISTIK
 
Kogu teose probleemistikuks on Carmen, kelle pärast satub don Jóse vangi. Carmen pöörab paljudel meestel mõtlemise sassi, pannes nad endasse armuma. Tema pärast mõrvatakse palju teisi. Lõpuks laseb ta ka ennast tappa.
 
Elus ei saa kõike mida tahetakse ning kõigi oma tegude eest tuleb lõpuks maksta.
 
ROMANTISMILE ISELOOMULIKKU, NÄITED

• Põgeneti loodusesse – raamatu alguses jõudis mina-tegelane suurele imekaunile aasale
  
• Palju kirjeldusi – kirjeldati Carmeni väljanägemist, aasa
  
• Romantikuid lummas võõraste ja kaugete maade ja rahva eksootilisus. - „Carmen“ tegevustik toimub Hispaanias
  
• Kirglik vabaduse igatsus – Carem oli oma vabaduse nimel kõigeks valmis
  
• Romantism on tundeline kirjandusvool – Carmen armus tihti
  
• Romantikutele tähtis erandlikkus – tegelased oli eraldatud, neil ei olnud kellegagi tihedaid sidemeid
  
• Esiplaanil autori omad ideaalid – autor oli ise üheks tegelaseks, temale jutustati see lugu
  
• Hinnati huumorit – Carmen oli rõõmsameelne ja tegi nalju
  
• Kujutati maailmavalu – jutt räägibki don Jóse kurvast elust
  

 
HUVITAVAID MÕTTEID, LAUSEID

• Mustlase silm on hundi silm, ja see näitab head vaatlusvõimet. Kui teil pole aega minna loomaaeda, et uurida hundi pilku, siis jälgige oma kassi, kui ta varitseb varblasi.
  
• Reisil tuleb kõik ära proovida.
  
• Koera ja hunti ei saa kauaks paari panna.
  
• Kääbus on kangelane, kui sülitab kaugele.
  
• Jões, mis kohiseb, leiab kas palju vett või palju kive.
  
• Hulkuv koer leiab ikka kondi .
  
• Rääkimine hõbe, vaikimine kuld
  

 
ARVAMUS TEOSE KOHTA
Teosel oli idee, kuid puudus sisu. Mina-tegelane läks otsima vastust arheoloogilisele küsimusele ning jõudis välja vanglasse, kus kuulas ühe varga elulugu. Raamatu lõpp, mis tundus eelnevast teosest täiesti kõrvalseisva teemana, oli siiski huvitav. Mõnes mõttes oli teos segane. Paljud asjad lihtsalt ei sobinud omavahel kokku. Kuid võibolla ei suutnud lihtsalt mina nende kokkusobimist märgata.