Sarnased karakterid ja läbivad teemad J.Austeni romaanides “Uhkus ja eelarvamus” ning “Veenmine” (0)

Viljandi Gümnaasium   
 
 
 
  Sarnased karakterid ja läbivad teemad  J.Austeni romaanides “Uhkus ja eelarvamus”  ning “Veenmine”    Uurimistöö   
   
 
 
    Autor Annabrita Kalda, II HK    Juhendaja õp Vilma Härmik   
      Viljandi 2019   
 
 
   


SISUKORD 
 
  SISSEJUHATUS 3  1. JANE AUSTENI BIOGRAAFIA 4  1.1 Päritolu ja perekond 4  1.2 Tom Lefroy 5  1.3 “Esmamuljed’’ 5  1.4 Hüvasti Steventon 6  1.5 Abieluettepanek 6  1.6 Chawtoni suvila 7  1.7 “Mõistus ja tunded’’,“Uhkus ja eelarvamus’’, “Mansfield Park’’, “Emma’’, “Veenmine’’, 
“Northangeri klooster’’ 7  1.8 Tervise halvenemine 8  1.9 Surm 8  2. RAAMATUTE AINESTIKU ÜHISKONDLIK TAUST 9  2.1 Austeni-aegse Inglismaa sotsiaalne kihistus 9  2.4 Eluase 10  2.5 Noored neiud 11  2.6 Naine ja seksuaalsus 12  3. “UHKUS JA EELARVAMUS’’ 13  3.1 Teema 13  3.2 “Uhkuse ja eelarvamuse” tegelaste iseloomustus 14  4.1 Teema 17  4.2 “Veenmise” tegelaste iseloomustus 18  5. “UHKUSE JA EELARVAMUSE” JA “VEENMISE” TEGELASTE ISELOOMUSTUS 21  6. TEGELASTE VÕRDLUS JA ANALÜÜS 24  KOKKUVÕTE 26  SUMMARY 27  KIRJANDUS 28   
 
   
      2 


SISSEJUHATUS      Jane Austen oli inglise naiskirjanik, kelle 19. sajandi alguses valminud looming on                         tänapäeval kirjandusklassikaks saanud. Kriitikud ja kaasaegsed kirjanikud peavad Austenit                   väga vastuoluliseks kirjutajaks - teda kas kiidetakse kõrgelt või laidetakse maha. ​Olles                         lugenud kuut Jane Austeni romaani, märkasin teatud mustrite ja stereotüüpide kordumist.                       Minu arvates väärib fenomenaalne naiskirjanik kooli romantismi käsitlevates õppekavades                   vähemalt äramainimist ja sellepärast valisin uurimistöö teemaks Jane Austeni sarnased                     karakterid ja läbivad teemad “Uhkuses ja eelarvamuses” ja “Veenmises”.     Töö eesmärgiks on keskenduda Jane Austeni teemadele ja tegelastele “Uhkuses ja                       eelarvamuses” ja “Veenmises” ning selgitada välja, kas autori kahes teoses leidub sarnaseid                         karaktereid. Kirjaliku materjalina kasutasin Jane Austeni kahte romaani: “Uhkust ja                     eelarvamust” ja “Veenmist”. Kuna eestikeelsed Austenit ja tema loomingut käsitlevaid                     allikad puudusid, leidsin enamiku informatsioonist ingliskeelsetelt internetilehekülgedelt.               Suurimaks takistuseks kujuneski tõlkides õige sõnastuse leidmine.     Käesolevas uurimistöös kasutasin kvalitatiivset uurimismeetodit ja narratiivset analüüsi.                 Peale raamatute läbilugemist hakkasin raamatutest sarnaseid tegelasi otsima ja kirja panema,                       lisaks uurisin autori eluloo ja kahe teose teemade kohta.     Töö on üles ehitatud kuue peatükina. Esimeses peatükis seletatakse lahti Jane Austeni elulugu                           ja looming. Teises peatükis kõrvutatakse raamatute ainestiku ühiskondlik taust tegelikkusega                     tolleaegsel Inglismaal. Kolmandas ja neljandas peatükis võetakse vastavalt läbi “Uhkuse ja                       eelarvamuse” ja “Veenmise” teemad ja karakterite iseloomustused. Viiendas osas                   analüüsitakse kahe teose sarnaseid tegelasi ning kuues peatükk koosneb kokkuvõtvast                     sarnaste tegelaste analüüsist.      3 


1. JANE AUSTENI BIOGRAAFIA    1.1  ​Päritolu ja perekond    Jane Austen sündis 16. detsembril 1775 ​Hampshire'i krahvkonnas ​Steventonis​. Ta oli                       vanemate George Austeni (1731-1805) ja Cassandra Austeni (1739-1827) abielust sündinud                     kaheksast lapsest seitsmes ning paari teine tütar. Kuna Jane’il oli palju vendi, tekkis tal väga                               lähedane suhe ainsa, vanema õe Cassandraga. Sünnijärjekorras jagunesid Austenite lapsed                     järgmiselt: James, George, Edward, Henry, Cassandra, Francis, Jane ja Charles. Vendadest                       kujunes lähem side Henryga, kes oli Jane’i hilisem kirjandusagent. (Warren, 2018)    Austenite lapsed kasvasid üles avarate õpivõimaluste, loovuse ja avatud suhtlusega                     keskkonnas. Isa George Austen töötas eemal pastoraadis ning proovis töö kõrvalt kätt ka                           talupidamises, et võimaldada aina kasvavale perele mugavamat elu. Lisaks võttis ta kodus                         enda peale õpetaja rolli. Lapsed kasvasid väga kokkuhoidvas peres ning Jane´il tekkis isaga                           eriline suhe. (Warren, 2018)    8-aastaselt (1783) saadeti Jane ja tema õde Cassandra edasistele õpingutele Oxfordi internaati                         (Warren 2018, Ahfclass 2014). Haridus sisaldas tollele ajale kohaseid teadmisi võõrkeeltest                       (peamiselt prantsuse keel) muusikast ja tantsust. Koju naastes jätkus õppimine isa ja vendade                           õpetuste järgi ning lisaks teadmised, mida Jane iseseisvalt lugedes omandadas. Neil oli                         koduses raamatukogus suur valik kirjandust. Mõlemad õed õppisid ja lugesid püüdlikult, eriti                         Jane. Jane’i isa innustas tütart avastama oma loovat külge, võimaldades ohtralt raamatuid,                         paberit ja kirjutusvahendeid. Üldine atmosfäär Austeni majapidamises oli vaikne, millele                     lisasid erksust tabav huumor ja mõned väga head vaidlusõhtud. (Warren, 2018)  Pere investeeris palju aega ja energiat kirjutiste ja näidendite loomisesse ning esitamisele                         pereringis. Sellistes tingimustes kasvatati üles tõeline talent - läbi tähelepanekute,                     improvisatsiooni, näitlemise ja osaluse. (Warren, 2018)    4 


1787. aastal saabus aeg, mil Jane Austen hakkas rohkem huvi tundma kirjutamise vastu ja                             hakkas oma töid märkmikutes tuleviku jaoks talletama. Sellised kogud koosnesid lugudest ja                         poeemidest, mis peegeldasid toonase ühiskonna peamisi huvisid. 1789. aastal valmis                     satiiriline komöödia “Armastus ja sõprus’’ ning kirjanik pühendus kirjutamisele aina                     tõsisemalt. Veidi enne 1796. aastat õhutasid Austeni pereliikmed Jane’i lõpetama üht tema                         varasemat tööd, “Elinor ja Marianne’’, mida ta kunagi pere meelelahutuseks neile lugenud                         oli. (Warren, 2018)       1.2 Tom Lefroy    Detsembris 1795 hakkas Austeni pere lähedaste naabrite nõbu neile Steventoni mitmeid                       visiite tegema. Tema nimi oli Tom Lefroy ning ta õppis Londonis advokaadiks. Mõlemad                           pered märkasid, et Tom ja Jane hakkasid koos rohkem aega veetma. Selle kohta annavad                             tõestust Jane’i kirjad Cassandrale, kus ta tunnistas oma tundmusi Lefroy vastu. Paari                         õnnetuseks pidas Lefroy perekond eelseisvat kihlust väga ebapraktiliseks ning sekkus noorte                       armastusse, saates Tomi minema. Isegi tagasi linnas olles tehti kõik selleks, et nad Jane’iga ei                               kohtuks ning Jane ei näinud oma armsamat enam kunagi. (Warren, 2018)      1.3 “Esmamuljed’’     Internaadist tulles jäid õed püsivalt koduseks ning Jane hakkas visandama uut tööd -                           “Esmamuljed’’ (“First Impressions’’). Tol ajal ei olnud tal aimugi, et see teos saab tema                             kõige tuntumaks ja kõnekamaks romaaniks, mida meie tunneme pealkirja “Uhkus ja                       eelarvamus” all.  Eelnimetatud raamatu kavandi lõpetas ta 1799. aastal. (Warren, 2018)    Isa toetas tütart kogu hingest ja panustas tema tööde väljaandmisesse. Ta toimetas ühe tütre                             raamatutest Londoni kirjastaja Thomas Cadellile, kuid too ei suvatsenud isegi pakki avada ja                           5 


lükkas töö tagasi. Jääb teadmatuks, kas Jane Austen teadis isa panusest või mitte. (Warren,                             2018)      1.4 Hüvasti Steventon  Nagu ka enamik varasemaid jõulukuid, tõi ka 1800. aasta detsember Austeni perre häid                           uudiseid. Pere üllatuseks otsustas isa George vaimulikkonnast taanduda ja pensionile jääda.                       Nende elu Steventonis sai läbi, mis mõjus Jane’ile jahmatavalt, kuna ta pidi lahti ütlema                             kallist kodust, kus oli üles kasvanud. 27-aastasena kolis ta kogu perega Bathi. (Warren, 2018)      1.5 Abieluettepanek       Noore kirjaniku ellu ilmus ammune peresõber Harris Bigg-Wither. Jällegi detsembris,                     seekord 1802. aastal, tehti Jane’ile ainus teadaolev abieluettepanek. Mõistes mõlema poole                       praktilist kasu, jäi ta nõusse. Bigg-Wither oli pärimas märkimisväärset kinnisvara, kuid oli                         niigi jõukas. Tema ainsaks miinuseks võib nimetada Jane’i nägemust temast kui tervikust.                         Neiul ei olnud mehe vastu kiindumust, rääkimata tõelisest armastusest. Ta andis nõusoleku                         nii enda kui pere edaspidiseks tagatud mugavusele mõeldes. Sarnaselt ühe tema loodud                         karakteriga katkestas ka tema järgneval päeval kihluse. Aastaid hiljem palus üks tema                         nõbudest Jane’ilt suhtenõuannet ning oma kirjas vastab ta lihtsalt - ära abiellu ilma                           armastuseta. See on pilguheit kirjaniku mõttemaailma, mis nähtavalt kajastub igas Austeni                       romaanis, kus teose kangelannad ei abiellu raha ja võimu, vaid armastusest pärast. (Warren,                           2018)    6 


1.6 Chawtoni suvila  21. jaanuar 1805 tõi Austeni perre suured muudatused. Armastatud isa George Austen, kelle                           haiguse kulg oli üsna järsk, suri pere suureks šokiks. Intsident sundis Jane’i töö ajutiselt                             kõrvale jätma. Vennad aitasid proua Austenil ja kahel õel elukohta vahetada. Nad asusid                           algselt elama vend Edwardi juurde, kes daamidele hiljem lähedal asuvat Chawtoni suvilat                         pakkus. Selles majas tegi kirjanik oma loomingus suuri edusamme. Elu suvilas oli Jane’ile                           meelepärane. End mugavalt sisse seadnud, tundis Jane, et on võimeline tööd jätkama. Ema ja                             õde uskusid Jane’i töösse niivõrd, et võtsid endi õlule suurema osa tema majapidamistöödest,                           et Jane’il oleks rohkem aega kirjutada. (Warren, 2018)      1.7 “Mõistus ja tunded’’,“Uhkus ja eelarvamus’’, “Mansfield Park’’, 
“Emma’’, “Veenmine’’, “Northangeri klooster’’    Vend Henryl õnnestus romaani “Mõistus ja tunded’’ käsikiri toimetada Londoni kirjastajale                       Thomas Egertonile, kes nõustus loo avaldama. Austeni esimene teos toodi avalikkuse ette                         1811 oktoobris ning esmatrükk oli  täielikult välja müüdud aastaks 1813. (Warren, 2018)    Järgmisena võttis Egerton käsile “Uhkuse ja eelarvamuse”, panustades raamatusse seekord                     rohkem aega ja raha ning jaanuaris 1813 valmis köide, mida tabas kohe õnnestumine. Raamat                             müüdi nii ruttu välja, et järgmine trükk telliti juba oktoobriks. (Warren, 2018)    “Mansfield Parkiga’’ hakkas Jane´i edu aina kasvama (avaldatud juulis 1814). Inimesed olid                         tema tööst vaimustuses. Tol ajal oli tegu kõige menukama ja tulusama teosega, mida Austen                             avaldanud oli. Suurema kasumi tõstmiseks vahetas Jane kirjastajat ning liitus palju kuulsama                         Londoni avaldajaga, John Murrayga. Murray jäi Austeni viimaseks kirjastajaks kuni Austeni                       surmani. (Warren, 2018)    7 


Murray käe all avaldati teine “Mansfieldi Parki” väljaanne, “Emma’’ (detsember 1815),                       “Northangeri klooster’’ (detsember 1817. Originaal nimega “Susan’’ oli Austeni esimene                     valminud töö, mis oli mõeldud kirjastamiseks, mille kirjastused seni aga aina tagasi olid                           lükanud),  ja “Veenmine’’( detsember 1817). (Warren, 2018)      1.8 Tervise halvenemine  1816. aasta alguses märkas Jane, et tema tervisega ei ole kõik korras, kuid ignoreeris                             haigusnähte ja keskendus lõpetamata kirjutistele. Muutused hakkasid end iga päev tundma                       andma ja ka tema pere pani seda tähele. Üha nõrgemaks jäädes teeskles ta sõprade ja pere ees                                   tervet, samal ajal kahte viimast “Veenmise’’ peatükki kirjutades. Sellega ühel pool, alustas ta                           uut projekti ”Vennad”. Austen jõudis lõpetada 12. peatüki, enne kui haigus tõsisema pöörde                           võttis. Kõndimine kujunes väljakutseks ja iga kergem ülesanne nõudis tohutut energiat.                       Aprilliks jäi 41-aastane kirjanik voodihaigeks. (Warren, 2018)    1.9 Surm  1817. aasta mais otsisid õde Cassandra ja vend Henry haige õe jaoks ravi. Nad toimetasid                               Jane’i Winchesteri, lootes leida arstiabi haigusele, millele tol ajal veel ravi ei oldud avastatud.                             18. juulil 1817 Jane Austen suri ja võttis endaga kaasa kõik lõpetamata tööde edasised                             lahendused. Henry kasutas tutvusi, et õde Winchesteri katedraali maetaks. (Warren, 2018)    Jane ei näinud oma kahe viimase teose kirjastamist. Õde Cassandra ja vend Henry nägid                             kõvasti vaeva, et ka “Veenmine’’ ja “Northangeri klooster’’ Murray kaudu trükki saada. Seni                           ei seostatud Austenit tema teostega, raamatuid avaldas ta “Lady’’ nime all. Ta isik oli                             maailmale tundmatu, ainult vähesed pereringis teadsid raamatute autori õiget nime. Henry                       avalikustas Jane Austeni nime, luues esimest korda lugejate ees sideme Jane’i ja tema tööde                             vahel. (Warren, 2018)  8 


2. RAAMATUTE AINESTIKU ÜHISKONDLIK TAUST    See peatükk aitab avada Austeni romaanides kujutatud ühiskonnakihte tolleaegsel Inglismaal                     ning naiste olukorda.       2.1 Austeni-aegse Inglismaa sotsiaalne kihistus    Tolleaegses Inglise ühiskonnas oli kolm kihti: aristokraadid, keskklass ja alamklass.  Sellest, millisesse kihti kuuluti, olenes elukoht, elustiil, töö ja haridus. Väga raske, peaaegu                           võimatu oli klassi vahetada. Pääsme kõrgklassi tagasid vaid vähesed positsioonid: vaimulikud                       ja kuninglik pere (kuningas, kuninganna), tähtsamad riigi ohvitserid (baronetid, rüütlid,                     aadlikud, maahärrad,  hertsogid, vikontid). Seisuste vahest kinnipidamine oli väga oluline.   Aristokraadid olid reeglina rikkad ning nad ei pidanud enamasti töötama. Nad veetsid aega                           lugedes, sotsialiseerudes, mängisid mänge nagu male ja kaardid ja tegid teisi tegevusi, mis ei                             olnud eriti koormavad. Neile oli kättesaadav parim võimalik haridus: palgati eraõpetajaid, ka                         õppematerjalid olid kättesaadavad. See andis neile teiste ees suure eelise, kuna suur osa                           ühiskonnast ei suutnud endale head haridust lubada. Aristokraadid omasid palju luksuslikke                       asju, neil olid suured majad, arvukas teenijaskond, hea söök, ehted jne. (Policelli, 2014)    Keskklass koosnes oskuslikest töötajatest. Võib näida, nagu teeninuks nad vähem raha, aga                         paljud neist olid peaaegu sama rikkad kui aristokraadid. Keskklassist linnakodanikud tegid                       töid või pidasid ameteid, mis nõudsid pikaajalist harjutamist või head haridust, näiteks arst ja                             advokaat. Keskklass jagunes kaheks: alumine ja ülemine keskklass. Alam keskklass koosnes                       väiksema jõukusega inimestest. Sellised olid näiteks poepidajad, kaupmehed,                 (riigi)ametnikud ja madalama taseme ärimehed. (Policelli, 2014)    9 


Ülemise keskklassi kodanikud olid jõukamad ja pidasid ameteid, mis olid rohkem oskust                         nõudvad või ühiskonnas väga hinnatud, näiteks vabrikuomanikud, prestiižsemad ärimehed,                   pankurid, arstid, advokaadid, insenerid, vaimulikud ja õpetajad. (Policelli 2014)    Siis oli veel alamklass. See oli eelmistest madalam ning seda iseloomustas vaesus. Nagu                           keskklassil oli ka alumisel klassil kaks alarühma: töölisklass ja vaesed. Töölisklass koosnes                         harimata vabrikutöölistest, neile maksti väga vähe ja neid oli ühiskonnas palju. Tuntumad                         ametid olid korstnapühkijad, juhutöölised, õmblejad, kaevurid. Töötamist pidi alustama tihti                     juba lapsena. (Policelli, 2014)    Enamik madalamast klassist oli vaene, aga kõige raskem oli kõige alumisel klassil - vaestel.                             Need inimesed olid kodutud, töötud ja elasid tänavatel. Neile vaadati põlgliku pilguga ülevalt                           alla. (Policelli, 2014)     2.4 Eluase   Aristokraadid elasid uhketes mõisates ja paleedes, olenemata kiirest industrialiseerimisest 18.                     sajandil oli linnades kehv sanitaarne olukord ja reostunud õhk, seega jõukad inimesed elasid                           linnade ümbruses. (Policelli, 2014)    Keskklass elas erinevates kohtades, eliidil oli võimalus äärelinnas elada, teised jagunesid                       maale ja linna. (Policelli, 2014)    Alamklass oma madala sissetuleku tõttu elas linnas. Linnas olid neil kitsad ja räpased                           korterid, mida nad jõudsid endale lubada. Pisikud ja haigused levisid kiiresti, kuna korterid                           asusid lähestikku, samuti oli kuritegevus väga kõrge. (Policelli, 2014)     10 


  2.5 Noored neiud  Aristokraatide või ülemise keskklassi noored daamid ei aidanud emal enam süüa teha ega                           koristada, neil olid selle jaoks teenijad. Neiu eesmärk oli mehele saada (soovitavalt jõukale).                           Et neiu oleks väärtuslik ja atraktiivne, pidi ta oskama prantsuse keelt, mängida klaverit,                           tantsida. Samuti pidi ta õppima etiketti: kuidas käituda, kui lähedal kellelegi seista, kuidas                           temaga suhelda, kehahoiakut, kuidas ennast laua ääres vabandada, et tualetti minna jne.                         Keskklassi tüdrukud pidid olema haritud ja oskama lugeda, et oma väärtust tõsta, samas oli                             oht muutuda sinisukaks ehk liiga haritud naiseks, kes luges üleliia palju, rääkis poliitikas                           kaasa, kellele meeldis targutada, kellele läks korda ühiskonnas toimuv, kes tahtis juurde                         õppida, näiteks erinevaid keeli. Arvati, et selliseid naisi ükski täie aru juures olev                           meesterahvas naiseks võtta ei taha. Eesmärk oli õppida, aga mitte liiga palju - tuli osata kaasa                                 rääkida, aga mitte teemasid liiga süvitsi käsitleda. Väga oluline oli kena välimus. Tüdrukud                           võisid sellega liiale minna, näiteks Austeni tegelased Kitty ja Lydia, kes muutusid rumalateks                           tüdrukuteks, edvistasid, olid pinnapealsed ja  kergelt kättesaadavad. (Hughes, 2014)    Alamklassi naistöölistel ei olnud palju töövõimalusi, neile jagus kohti vaid vabrikutes,                       teenijana, prostituudina või koduabilisena. Neil oli elu väga raske ja nad tegid rasket füüsilist                             tööd. Ka abielus jätkus nende raske elu. Majapidamises polnud ei elektrit ega häid                           pesemisvõimalusi. Enamikul töölisklassi liikmetest oli siiski võimalus haridust saada.                   (Hughes, 2014)     Kesk- ja ülemklassi naisele dikteeris ühiskond, et naine on kodune ja hoolitseb kodu ja laste                               eest. Nad võisid õppida seni, kuni see nende majapidamise eest hoolitsemist segama hakkas.                           Sinisukad olid “hullumeelsed’’, liigset õppimist ei tolereeritud. (Hughes, 2014)        11 


2.6 Naine ja seksuaalsus     Naisel ei tohtinud enne abielu olla mitte ühtegi seksuaalset kontakti, eriti kui nad olid kesk-                               või ülemklassist. Abikaasal olid “õigused’’ naise kehale, hoolimata naise tunnetest. Naised                       olid tihti lapseootel. Statistika järgi oli iga kahesaja sünnitaja kohta üks surnu. Naise jaoks                             võis vahekord lõppeda ka psühholoogilise traumaga. (Hughes, 2014)      12 


3. “UHKUS JA EELARVAMUS’’    3.1 Teema  Raamatu läbivaks teemaks on abielu, mis on ka raamatu avalauseks: “Eks ole üldiselt teada,                             et varakal vallalisel mehel on tingimata naist vaja”. Romaanis ei ole mees see, kes endale                               elukaaslast otsib, vaid mrs Bennet, kes oma vanematele tütardele sobivat abikaasat otsib.     Teos avastab armastuse ja abielu erinevaid tüüpe. Mr Bennet ja mrs Benneti kooselu on                             kujutatud kui katastroofi või läbikukkumist, kus naine käitub rumalalt ja mees on taganenud                           oma elevandiluust torni ehk raamatukokku elama häirimatut elu. Bennetite abielu kontrastiks                       on Gardineride meeldiv kooselu, kes on kokkuhoidvad ja üksteisele toeks. Charlotte Lucas                         aga nõustus mr Collinsi abieluettepanekuga, et tagada majanduslik stabiilsus. (TheBestNotes                     Staff, 2017)  Lydia armastust, valdavalt sensuaalset, on kujutatud õõnsa, tühja armastusena arutu,                     vulgaarselt flirtiva, õela ja hoolimatu mehe vastu. Lydia ja Wickhami vastastikustele                       tundmustele toob autor kontrastiks mr Bingley ja Jane’i armastuse, mis on üheselt mõistetav,                           lihtne, puhas ja süütu. Mr. Darcy ja Elizabethi suhe on täiuslik sobivus kahe elava ja                               intelligentse täiskasvanu vahel, kes tõeliselt armastavad, toetavad ja austavad teineteist.                     Selline on Jane Austeni nägemus ideaalsest abielust. (TheBestNotes Staff, 2017)    Uhkus ja eelarvamus on raamatu järgnevad põhiprobleemid. Uhkus on inimese arvamus                       endast ning teoses eristab autor selle edevusest, mille tähendus seisneb rohkem selles, mida                           me tahame, et meist mõeldaks. Kuigi paljud tegelased, sealhulgas Elizabeth, koosnevad                       mingil määral laastavast uhkusest, on siiski Darcy see, kes kehastab uhkust ja ülbust. Uhkus                             on aristokraadi puhul loomulik omadus, kuid Darcyl on see tema suurim komistuskivi. Tal                           olid ülemkihti kuuluvana seisuste suhtes kitsad piirid, mis andis talle vaenuliku, ebasalliva                         hoiaku kõigi teiste suhtes. Elizabethist võlutud, hoiab ta temaga siiski distantsi tolle madala                           seisuse ja juhmi perekonna tõttu. Oma tunnetes selgusele jõudes ja Elizabethile ettepanekut                         tehes on ta solvav ja üleoleva hoiakuga, mis andis Elizabethile julgust kohe pakkumine tagasi                             13 


lükata. Neiul oli juba enne mehe suhtes pime eelarvamus, põhjustatud mehe käitumisest                         tema, tema õe ja Bingley lahutamise ning Wickhamile arvatavalt põhjustatud kannatuste eest.                         Elizabethi keeldumine alandas kõvasti Darcy uhkust ning pani teda tõsiselt kõige üle järele                           mõtlema. Darcy pärastised lahkusavaldused nii Elizabethi kui ta pere suhtes panevad ka neiu                           oma senistest eelarvamust loobuma. (TheBestNotes Staff, 2017)     Lõpus saab paar oma uhkusest ja eelarvamustest võitu ja nad leiavad omavahel tõelise                           armastuse ja vastastikuse imetluse. Jane Austen näitab Darcy ja Elizabethi kaudu lugejale                         seda kahju, mis võib tekkida enda või teiste vääritimõistmisest. (TheBestNotes Staff, 2017)           3.2  ​“Uhkuse ja eelarvamuse” tegelaste iseloomustus    Alljärgnevas loetelus iseloomustan “Uhkuse ja eelarvamuse” peategelasi ja tähtsamaid  kõrvaltegelasi. Iseloomustustesse lisasin ka mõned tsitaadid raamatust, mis tegelasi eriti hästi  kirjeldavad.   
Elizabeth ​on spontaanne, rõõmsa meelega, elav, vaimukas, hea südamega noor daam. Samas                         on ta ka taibukas, keeruline ja intrigeeriv indiviid, kes on elu suhtes realistlik. Ta ei jaga õde                                   Jane’i arvamust, et inimesed on veatud. Elizabeth räägib alati seda, mida mõtleb. Tal on                             terane vaatlusvõime ning ta on kange karakter. “Tal ei olnud ei vestlusoskust, stiili, maitset                             ega välist veetlust’’ (miss Bingley arvamus lk 36). Elizabethil on tugev õelik kiindumus, ta                             jääb Jane´i juurde, kui too Kellynchis haigestus. “Neiu olekus olid armsus ja kelmikus nii läbi                               põimunud, et tal oli üldse raske kedagi tõeliselt trotsida’’ (Darcy arvamus lk 54). Võib öelda                               ka, et Elizabeth ongi uhkus ja eelarvamus. Ta armastab naerda nii teiste kui ka enda üle,                                 räägib tihti vastupidist oma arvamusele; “Mr. Darcy on viisakus ise (lk 27) ’’. Elizabeth                             jagab oma nägemust irooniast isa ja jutustajaga. Lõpu poole Darcy kirja lugedes peab endale                             tunnistama, et ei ole nii hea inimeste tundja, kui ta eelnevalt oletas. Neiu süüdistab ennast, et                                 oli lasknud Wickhami välisest veetlusest kujundada oma arvamust. Elizabeth on iseseisev,                       14 


emotsionaalne (Mure Jane’i, Kitty ja Lydia pärast), lahke südamega (suhted Charlotte’i ja                         Georgianaga). Ta ei ole veatu - suurimaks veaks eelarvamus.        Fitzwilliam Darcy esindab raamatu uhkuse poolt. Oma hinnangutes on ta täiesti veendunud.                         “Mr. Darcy on üks hirmus ebameeldiv, kole inimene, kelle meele järgi ei tasugi olla. Nii kõrk                                 ja ennast täis, et lihtsalt väljakannatamatu’’ (lk 13 mrs Benneti arvamus). Darcy on tark. Ta                               on ühtaegu kõrk, reserveeritud ja nõudlik ja ta olek heast kasvatusest hoolimata tõrjuv. Ta                             käitumine tekitab seltskonnas nördimust. Darcy on vähese jutuga, välja arvatud ainult kõige                         lähemate sõprade ringis. Tema ühiskondlik positsioon annab talle õiguse olla uhke: ’’Ma                         annaksin talle tema uhkuse andeks, kui ta poleks riivanud minu uhkust’’(Elizabethi arvamus                         lk 20). “Mul on mitmeid vigu, aga ma loodan, et vähemalt mu mõistusel pole midagi viga.                                 Oma iseloomu eest ma ei vastuta. Ma ei suuda teiste inimeste rumalusi ja pahesid nii kiiresti                                 unustada, kui peaksin, samuti mulle osaks saanud solvanguid. Iga katse mind liigutada ei küta                             veel mu tundeid üles. Minu meelelaadi võib vist sapiseks nimetada. Kui keegi on minu silmis                               kord juba langenud, on ta langenud igaveseks.’’  (lk 60 mr Darcy arvamus endast) .    Elizabethi isa mr Bennet on teraste vaimuannete, sarkastilise huumori, tagasihoidlikkuse ja                       kapriiside iseäralik segu. Ta armastab kõiki tütreid, kuid hoiab eriliselt Elizabethi. Mr Bennet                           oma tütardest: “Ükski neist pole eriti kiita, nad on kõik ühteviisi rumalad nagu tüdrukud ikka.                               Aga Lizzyl on terake elavam vaim kui ta õdedel’’ (lk 5) . Ta tundis lõbu perele hämmastuse                                   tekitamisest.       Elizabethi ema on vähese taibu ja teadmistega ning püsimatu temperamendiga naisterahvas.                       Kui ta on halvas meeleolus, peab ta ennast närviliseks. Vali, käitub kohati impulsiivselt,                           valmistab seltskonnas Elizabethile piinlikkust nii jutu kui käitumise poolest. Muudab oma                       arvamusi inimestest vastavalt sündmusele (näiteks vaenulik suhtumine mr Collinsisse, kuid                     kuuldes, et tollel on plaan tütarde seast naist võtta, muutub ta südamlikuks ja vastuvõtlikuks).                             Tema elu eesmärgiks on tütred mehele panna. Tema peamiseks troostiks on külaskäigud ja                           kuulujutud.   15 


    Mr Bingley on hea väljanägemisega härrasmees. Tal on meeldiv nägu ja vaba, loomulik                           käitumine. Teose alguses peetakse teda Darcy kontrastiks. Jane: “Ta on täpipealt niisugune,                         nagu üks noormees olema peab: arukas, heatujuline, elav. Ja ma pole veel kohanud nii                             võrratu käitumisega inimest. Nii sundimatu, ja ometi nii hea kasvatusega’’ (lk 14). Ta oli                             kergesti mõjutatav, Darcy arvamus oli talle ülimalt oluline.       Jane on Elizabethi vanem õde, kes on leebe ja heatahtlik. Elizabeth: “Sa tead isegi, et sulle                                 hakkavad inimesed liiga kergesti meeldima. Sa ei näe kelleski midagi laita. Sinu meelest on                             terve maailm hea ja meeldiv. Ma ei ole elu sees sinu suust kellegi kohta halba sõna kuulnud.’’                                   (lk 15). Jane ei taha kedagi ülepeakaela hukka mõista, kuid sellegipoolest sarnaselt                         Elizabethile kõneleb alati sellest, millest mõtleb. Ta on arukas, tagasihoidlik, isegi häbelik                         neiu. Viiest õest on ta vanim ja ilusaim. Ta on edevuse ja tagamõtteta siiras, leiab igas                                 inimeses head. Elizabethi sõnul on nende suurimaks erinevuseks see, et Jane’i üllatasid                         komplimendid, kuid teda mitte kunagi.    Mr Collins ​on süžeesse toodud näitamaks abielu negatiivset külge. Ta on sükofant (orjalik                           tallalakkuja/pugeja), kes lipitseb endast kõrgemal positsioonil seisvate inimeste ees,                   ülespuhutud vaimulik ja kummaline kombinatsioon vajadusest teenida ja ennast kehtestada.                     Tema grotesksus (pentsikus, veidrus, moonutatud välimus jne) mõjub lugejale koomiliselt.     Leedi Catherine on väga jõukas ülemklassi kuuluv naisterahvas, Darcy tädi ja mr Collinsi                           patroon. Ta on ebaviisakas, autoriteetne ja domineeriv isiksus, kellele meeldib talle lähedaste                         ja temast sõltuvate inimeste elusid juhtida. Tema kaudu õpetab autor seda, et ülemise klassi                             paremus ei tähenda tingimata paremat intellekti, eetikat ega moraali. Kogu oma elutarkuse ja                           snobismi poolest on ta omamoodi sama jäme ja labane kui mrs Bennet.      16 


4. “VEENMINE”  4.1 Teema  Klasside jäikus ja sotsiaalne mobiilsus (liikumine ühest klassist teise) on “Veenmise’’ kõige                         olulisemad teemad. Abielu ja sõjaväeline professioon on kaks peamist võimalust, kuidas                       sotsiaalset positsiooni mõjutada. Jane Austen ei ole revolutsionäär; ta kaitseb ühiskondlikke                       väärtusi ja austab traditsioone. Samas hukutab ta delikaatselt mittesallivust sotsiaalse                     mobiilsuse vastu ning soovib omalt poolt, et see oleks ühiskonnas rohkem tolereeritud. Aga                           Jane Austeni maailmas on sotsiaalsele ambitsioonile omad piirid ja reeglid. Mr Elliot ja mrs                             Clay said karistatud isekuse eest, mida nad näitasid piiride ületamisel ja reeglite rikkumisel.                           Autor on oma austuses klassi traditsioonide vastu konservatiivne, samas mõistab ta sotsiaalse                         mobiilsuse paindlikkust. (SparkNotes Staff,  2010)      Rumalad vanemad on teose oluline motiiv ning ka üks korduvaid probleeme Austeni                         romaanides. Sir Walteri mõtlematus ja ettevaatamatus kulude ja tulude osas põhjustavad                       Elliotidele esimese tagasilöögi, kus nad on sunnitud hinnalise Kellynchi mõisa rendile andma                         ja ise Bathi kolima. Sir Walter ei ole oma tütardele eeskujuks: ta on liiga edev ja                                 enesekeskne, et teha pere jaoks häid otsuseid. Ta on pärandanud oma nn tobeduse nii Anne’i                               vanemale õele Elizabethile kui ka noorimale, Maryle. Elizabeth jagab isa edevust ja                         enesekesksust, Mary on aga hõivatud enesehaletsusega ning võtab kõike isikliku solvanguna.                       Tema lapsed on kontrollimatud, kuna talle ei paku huvi nende õpetamine. Kuigi Anne’il on                             hea mõistus ja tugev iseloom rumaluse vältimiseks, on tal siiski pereliikmete pärast piinlik.                           Lapsed, kes peavad toime tulema vastutustundetute või naeruväärsete vanematega, on                     Austeni romaane läbiv teema. (SparkNotes Staff,  2010)    “Erinevate valdkondade mõte” oli 19. sajandi teooria, et elus on kaks mõjupiirkonda: avalik                           ja kodune. Traditsiooniliselt oli mees vastutav kõige eest, mis puudutas avalikku suhtlust,                         näiteks finants- ja õiguslikke küsimusi. Naine aga vastutas kõige kodus toimuva eest ( maja                             perenaine, jagas teenijatele käske jne). See romaan paneb erinevate valdkondade teoorias                       kahtlema, tutvustades lugejale Crofte. Neil on õnnelik, ideaalne abielu, kus nad jagavad                         17 


teineteise kohustusi. Mrs Croft käib abikaasaga laevade peal kaasas ja mr. Croft aitab hea                             meelega naist kodustes tegemistes. Jane Austen esitab väljakutse ühiskonnas üldlevinud                     arvamusele, et meeste ja naiste rollid on jaotatud eraldi valdkondadesse. (SparkNotes Staff,                         2010)    Raamatus on kaks väga erinevat versiooni Inglise džentelmenist. Esimene on Sir Walter,                         traditsiooniline, maad omav, tiitliga mees, kes väldib tööd ja otsib mugavust. Teisena on                           kapten Wentworth ja admiral Croft. Mõlemad mereväeohvitserid on oma varanduse ise                       teeninud. Isegi kui nende kombed on laitmatud, ei ole nad sama kõrgel positsioonil kui Sir                               Walter. Sellel perioodil Inglise ajaloos kasvas “džentelmeni’’ tähendus paindlikumaks,                   “Veenmine’’ peegeldab seda muutust. (SparkNotes Staff, 2010)        4.2 “Veenmise” tegelaste iseloomustus    Alljärgnevas loetelus iseloomustan “Veenmise” pea- ja tähtsamaid kõrvaltegelasi. Nagu  “Uhkuse ja eelarvamuse” tegelaste iseloomustuste puhul kasutasin ka siin tsitaate, et anda  tegelaste isiksust selgemini edasi.    Anne Elliot on “Äärmiselt kena neiu, kellel ei puudunud ei õrnus, tagasihoidlikkus, hea                           maitse ega ka tunded’’ (lk 24). Ta häbeneb isa, Sir Walteri ja õe Elizabethi lipitsevat                               käitumist (pugemine leedi Dalrymple´ile ja preili Carterile lk 130). Anne´i ei panda kodus                           tähele, peres ei küsita tema arvamust: “Isa ja õe jaoks tühi koht - oli nii isa kui õe jaoks                                       eikeegi: tema sõnal polnud mingit kaalu,temalt oodati alati järeleandlikkust- ta oli ju kõigest                           Anne’’ (Autori märkus lk 7). Uppercrossis õde Mary juures on Anne seevastu väga hinnatud                             seltskonnakaaslane, kes kuulab kannatlikult teiste muresid ja on tihti lepitavaks lüliks.                       Anne’ile meeldib sealne seltskond, kuna tunneb end kasulikuna ning temasse suhtutakse nii                         austavalt kui ka võrdväärselt. Anne on see, kes suudab ainsana kriisiolukorras mõistust                         säilitada (Louisa kukkumine lk 97). Raamatu alguse poole on ta vagur, kergelt mõjutatav                           neiu, lõpu poole aga on tema julgus kasvanud ja ta on valmis enda õnne eest seisma.   18 


  Kapten Wentworth oli nooruses elu ja indu täis inimene, optimist: “Tal oli alati vedanud, ta                               teadis, et see vedamine jätkub’’( kapteni arvamus lk 25). Leedi Russell näeb temas Anne’ile                             ohtu: “Kapten oli sädelev, kapten oli põikpäine’’(lk 26). Kapten on uhke, Anne’i peale                           kibestunud, kuid alateadvuses lojaalne armastaja. Lõpus surub ta eneseuhkuse alla. Tal on                         laitmatud kombed ning ta meeldib kõigile. Temas on vahvust, iseseisvust ja vaprust, mis                           tulenes tema kõrgelt hinnatud mereväeohvitseri tiitlist. Ta ajas oma varanduse ise raske töö ja                             vaevaga kokku, olles seega kontrast Sir Walterile, kes kulutas raha, mis tuli talle tema                             positsiooni kaudu.     Leedi Russell ​. “Ma olen alati kuulnud leedi Russellist kui naisterahvast, kes avaldab                         kõikidele inimestele väga suurt mõju! Minu silmis on ta ikka olnud inimene, kes suudab                             veenda mõne inimese tegema ükskõik mida.’’ (Henrietta Musgrove, lk 91). Ta on tark                           leskproua, kellele on kõik Sir Walteri tütred armsad, kuid hoiab eriti Anne’i, kellele on olnud                               ema eest. Leedi Russell on inimene, kes pidas Anne’iga nõu. Aukartustäratav.      Hr William Elliot ​. “Härra Elliotis oli kõik kooskõlas: taiplikkus, õiged seisukohad, ilma ja                           inimeste tundmine ning soe süda’’ (Anne Elliot, lk 127). Ta peab kalliks perekondlikke                           sidemeid ja suguvõsa au, ilmutamata seejuures kõrkust või nõrkust; ta elab lahedalt nagu                           varakas mees kunagi, kuid seejuures uhkeldamata; tal on igas olulisemas asjas oma seisukoht,                           ilma et ta avalikku arvamust trotsinud oleks. Ta oli tasakaalukas, tähelepanelik, mõõdukas,                         siiras, ei lasknud end kunagi ennatlikult kaasa kiskuda tujudest või isekusest. Härra Elliot oli                             liialt kõigi meelepärast. Ta on kõigile liiga vastuvõetav, liiga lugupeetav (Anne’i arvamus lk                           140).        Söör Walter Elliot “Ei võtnud kunagi niisama oma lõbuks ühtegi raamatut lugeda, peale                           alamaadliartikli - tema lemmikköites oli kirjas tema elulugu. Edevus on söör Walteri a ja o,                               edevus nii iseenda isiku kui ka oma seisuse suhtes. Hindab kõrgelt oma välimust ja tunneb                               seltskondlikust positsioonist suurt rõõmu “(lk 1). Ta on ennasttäis, rumal, enesekeskne.    19 


Elizabeth Elliot on õdedest kõige kaunim, on suutnud mitte enam väga noorena nooruse ilu                             säilitada. Ta on isaga väga sarnane - samasugused vaated seisustele, hoiakud, külmus,                         enesekesksus, nõudlikkus. Tal on tugev suguvõsauhkus nagu isalgi, peab ennast parimaks.                       Nad on isaga suured rahakulutajad. Kui raamatu alguses võlgadesse satuvad, teeb Elizabeth                         kulude kärpimisi ebavajalike annetuste, külalistetoa sisustuse ja Anne’i iga-aastase Londoni                     kingituse pealt. Kuid ka need piirangud ei aita, aga ei isa ega tütar ole suutelised välja                                 mõtlema vahendeid kulutuste vähendamiseks, nii et ei tuleks teha kompromisse väärikuse                       arvel või loobuda taluvuspiiri ületaval määral elumõnudest.               20 


5. “UHKUSE JA EELARVAMUSE” JA “VEENMISE”  TEGELASTE ISELOOMUSTUS    Otsisin tegelaste seas sarnasusi nende ühiskondlike hoiakute, suhtumiste, käitumismustrite ja  eneseväljenduste põhjal. Lisaks võrdlesin mõlema teose mees- ja naispeategelast.    Darcy ja ​Bingley (mõlemad teosest “Uhkus ja eelarvamus”) - Nad on väga erinevad                           karakterid, kuid neid seob kindel sõprus. Nad on teineteise kontrastiks. Darcyt köidab                         Bingley sundimatus, avameelsus ja paindlikkus. Darcy lugupidamine on Bingleyle ülimalt                     oluline. Mõistuse poolest on Darcy temast üle. Bingley pole küll millegi poolest puudulik,                           aga Darcy on tark. Ta on ühtaegu kõrk, reserveeritud ja nõudlik ja ta olek heast kasvatusest                                 hoolimata tõrjuv. Sõbral on tema suhtes eelis - Bingley võis kindel olla, et meeldib kõikjal,                               kuhu ta iganes ilmub. Darcy käitumine seevastu tekitab nördimust.     Elizabeth (“Uhkus ja eelarvamus”) ja ​Anne ​(“Veenmine”) - Mõlemad häbenevad ühte oma                         vanemat- Elizabeth rumalat ema ja Anne edevat isa. Sarnane on see, et nad jäävad endi                               vanematele õdedele ilu poolest alla. Nad on küll kenad, kuid mõlemas teoses on põhirõhk                             nende iseloomul. Üldiselt on nad erineva iseloomu ja käitumislaadiga, peaaegu et teineteise                         vastandid. Elizabeth on jõuline, väljapoole elav ja rõõmsameelne, Anne seevastu rohkem                       rafineeritum. Anne’i ranget käitumisvormi nõudis ka kõrgem ühiskondlik positsioon.    Peategelaste isad - Neid ühendab selge poolehoid ühele tütrele. Mr Bennet (“Uhkus ja                           eelarvamus”) hoolib küll kõigist tütardest, kuid Elizabeth valmistab talle rohkem rõõmu oma                         erksama vaimu poolest. Sir Walteri (“Veenmine”) armastus on ainult vanimale tütrele                       suunatud, sel lihtsal põhjusel, et too teda mõtteviisi, käitumise ning välimuse poolest kõige                           rohkem meenutab. Sellel põhjusel sarnaneb Sir Walter ka mrs Bennetiga, kuna temagi                         armastab Lydiat just samadel asjaoludel.       21 


Mr Darcy (“Uhkus ja eelarvamus”) ja kapten Wentworth (“Veenmine”) - mõlemale                         meesterahvale on omane teose vältel arenemine ja eneseuhkuse ületamine. Darcy vaatab                       mööda kõigist takistustest, kui ta Elizabethile esimese ettepaneku teeb, ning kapten ei suuda                           hoolimata varasemast eitavast vastusest siiski Anne’i oma südamest välja saada ja talle                         aastaid hiljem taaskohtumisel teistkordselt tundeid avaldab. Darcyl on kõrge positsioon                     päritud, aga kapten pidi enda koha aastatega välja teenima. Iseloom on kahel mehel erinev:                             Darcy suhtleb ainult talle lähedaste inimestega ning tema käitumist võib kergelt hukka                         mõista, kapten seevastu on laitmatute kommetega, avatud olekuga ja jutukas.     Mrs Bennet (“Uhkus ja eelarvamus”) ja ​Mary Musgrove ​(“Veenmine”) on närvilised,                       kergesti ärrituvad, tihti hüsteerilised naisterahvad. Neile on iseloomulik ohvri või kannataja                       mulje jätmine. Veel ühendab kahte karakterit soov sotsiaalsele tõusule. Kui Mary on oma                           kahe poja suhtes hoolimatu ja tähelepanematu, siis mrs Benneti elueesmärgiks on tütred                         mehele saada. Mary ei lase end segada poja haigusest, kui on vaja külla minna, õnneks on                                 olemas tädi Anne, kes lapse eest hoolitseb.    George Wickham ​(“Uhkus ja eelarvamus”) ja ​mr. Elliot ​(“Veenmine”) on teoste                       antagonistid. Nad on mõlemad libeda jutuga, pealtnäha laitmatute kommetega, nägusa                     väljanägemisega ja osavad suurepärase esmamulje jätmises. Tegelikkuses on nad ahned ja                       isekad. Wickham mustab valelikult Darcyt, kellele ta tegelikult on hoopiski tänuvõlglane.    Anne Elliot ​(“Veenmine”) ja ​mr Bingley ​(“Uhkus ja eelarvamus”) - mõlemale karakterile                         on väga oluline neile lähedase inimese arvamus, Anne’ile on selleks talle ema eest olnud                             leedi Russell ja Bingleyle hea sõber mr Darcy, kellele ta alt üles vaatab. Mõlemaid tabab                               nukker saatus, kui neid erinevatel põhjustel raamatu alguse poole armastatust eraldatakse.                       Anne’i ja kapten Wentworthi puhul ei uskunud leedi Russell noorte majanduslikku edukusse                         ja nägi seda kihlust väga ebavõrdsena. Noore ja mõjutatavana kuulas Anne tookord vanema                           sõbratari arvamust ja noored lahutati järgnevaks kaheksaks aastaks. Bingley ja Darcy puhul                         on asjaolud teised - Bingley lahutati Jane’ist, kuna Darcy arvab oma tähelepanekute põhjal, et                             Jane’il puuduvad sügavamad tunded sõbra vastu. Kiiret lahutust kannustab ka Jane’i pere                         madalam seisus Bingleyga võrreldes. Armastajate lahutamine kõrvalseisjate poolt on seotud                     ka olulise seigaga Austeni enda elus.  22 


    Charles Musgrove (“Veenmine”) ja ​mr Collins ​(“ Uhkus ja eelarvamus”) - nende pealtnäha                           kahe täiesti erineva persooni suhtes võib täheldada sarnasust nende võimes tundeid kergelt                         edasi kanda. Charles Musgrove teeb algselt abieluettepaneku Anne’ile, tolle keeldudes küsib                       noormees Anne’i noorima õe kätt, kes innukalt nõustub. Sarnaselt juhtus ka mr Collinsiga.                           Longbourni külaskäigul avaldab ta mrs Bennetile algselt soovi vanima miss Benneti käe                         järele, kuuldes, et see on võimatu, kanduvad mr Collinsi tunded üle järgmisele tütrele. Kui ka                               sealt eitav vastus tuleb,  naitub mr Collins  lõpuks Elizabethi parima sõbratari Charlotte’iga.    Sir Elliot ​(“Veenmine”) ja ​leedi Catherine ​(“Uhkus ja eelarvamus”) - Väga enesekesksed                         persoonid. Tänu oma positsioonile arvavad end kõigist teistest üle olevat ja ei lase raisku                             ühtegi võimalust oma teistest kõrgema seisuse demonstreerimiseks.     Lydia (“Uhkus ja eelarvamus”) ja Louisa ​(“Veenmine”) - Elizabethi noorim õde Lydia ja                             Musgrovide noorim võsu Louisa on paljuski sarnased. Pere noorimate tütardena on nii Lydia                           kui Louisa omal moel oma emade silmaterad. Lydia puhul on ema imetlus piiritu. Oma                             nooruse ja kogemuste vähesuse tõttu on mõlemad põikpäised, vabameelsed ja ülemäära                       energilised. Lydial puudub korralik kasvatus. Louisa emal on liiga palju tegemist iseendaga.                         Mõlemad neiud on vaimustuses ohvitseridest ja mereväest ning on väga altid armuma.     Mr ja mrs Croft ​(“Veenmine”) ja ​Gardenerid (​“Uhkus ja eelarvamus”) on mõlemas teoses                           kõrvalised tegelaspaarid, kuid sümboliseerivad Jane Austeni silme läbi täiuslikku abielu, kus                       naine ja mees jagavad suhtes mõlema soo rolle, austavad ja imetlevad üksteist ning elavad                             harmoonias.         23 


6. TEGELASTE VÕRDLUS JA ANALÜÜS   
“Uhkuse ja eelarvamuse” ja “Veenmise” tegelaste võrdlusest saab välja tuua korduvaid                       motiive. Kummagi teose peategelastest armastajapaarid on teineteise vastandid ja                   tasakaalustavad teineteist - omadus, mida autor pidas ideaalse abielu keskmeks. Õnneliku ja                         õnnetu abielu ja armastuse motiiv on üheks läbivamaks teemaks ka autori teistes romaanides.                           Kontrastilisust esineb nii armastajate kui ka sõprade vahel, näiteks kapten Wentworth ja                         Anne (“Veenmine”) ning Darcy ja Bingley (“Uhkus ja eelarvamus”).      Teiseks põhiteemaks, mis ilmneb ka mõlemas raamatus, on rumalad vanemad. Elizabethi                       kohutab ema vaba, ebaviisakas käitumine seltskonnas ja Anne tunneb häbi isa enesekesksuse                         ja -imetluse üle. Nii nagu tütred üht oma vanemat häbenevad, näitavad ka vanemad tütarde                             vastu jahedust välja. Mrs Bennet (“Uhkus ja eelarvamus”) armastab oma tütardest Elizabethi                         kõige vähem, seda muidugi seni, kuni Elizabeth mr Darcyga kihlub. Küll aga näitab mrs                             Bennet suurt armastust välja oma noorima tütre Lydia vastu. Samamoodi ei hooli ka Sir                             Walter Anne’ist, vanemale tütrele aga pühendub rõõmuga. Põhjuseks on ilmselt see, et nad                           sarnanevad oma lemmiklastega palju rohkem kui ülejäänud tütardega ning sellepärast on                       neid lihtsam armastada.     Huvitavaks sarnasuseks romaanides on see, et maaomanikele mr Bennetile ja Sir Walterile ei                           sündinud kummalegi meespärijat, hoopis palju tütreid.     Hüpohondrikutel mrs Bennetil ja Mary Musgrove’il on palju sarnaseid omadusi. Mõlemad                       mõtlevad end tihti haigemateks kui nad tegelikult on, tüüdates sellega oma abikaasasid.                         Samuti meeldib neile seisuste rõhutamine ja oma positsiooni tähtsustamine, aga neis on ka                           kadedust: mrs Bennet ei talu mõtet, et tema sõbrannal leedi Lucasel tihti temast paremini läks                               või et Lucased tänu Charlotte’i abielule mr Collinsiga Bennetite valdused ühel päeval enda                           kätesse pärivad. Mary on küll õde Anne’i kihluse üle rõõmus, kuid tunneb ka kahjurõõmu, et                               õde samaväärset abielu ei sõlmi, pidades mereväeohvitseri seisuselt endast madalamaks.     24 


“Veenmise” ja “Uhkuse ja eelarvamuse” kahte nn halba tegelast, hr. William Ellioti ja                           George Wickhami seob ühine hea esinemisoskus, igal pool hea mulje jätmine, oma kena                           välimuse ja sarmika vestlusoskusega naiste võlumine. Austeni kirjutamisviisile omaselt on                     tegemist tüüpilise omakasu peal väljas oleva majanduslikult laostunud noormehe                   prototüübiga.     Sarnasusi leiab veelgi. Anne’i ja mr Bingley puhul on tegemist isiksustega, kes                         klammerduvad neile lähedase inimese arvamuse külge ja võib ka juhtuda, et nende eest asjad                             ära otsustatakse. Selline olukord tekib mr Bingleyl, kui too Jane’ist Netherfieldsis lahutati,                         algatajaks oli mr Darcy, ning Anne, kes kaptenit südamest armastab, allub siiski leedi                           Russelli veenmisele ja katkestab kihluse.     Positsioonilt leiab ühiseid arusaamu Sir Walteri ja leedi Catherine’i vaadetes - eneseteadlike                         inimestena peavad nad oma seisust kõige olulisemaks ja ei väsi seda ka teistele meelde                             tuletamast. Selge sarnasus esineb ka noorima miss Benneti ja preili Musgrove’i vahel - neid                             seob eale vastav naiivsus ja pealiskaudsus, imetlus ohvitseride ja mereväe vastu ning                         valmisolek mõtlematult abielluda. Lydia Bennet on viimase kirjelduse veidi elavam versioon                       kui preili Musgrove, kuid ühiseid jooni leidub neil küll.     Märkimist väärib ka Austeni nägemus täiuslikust abielust, mida ta väljendab “Uhkuses ja                         eelarvamuses” Gardineride ja “Veenmises” Croftide kaudu, kus vastaspooled austavad ja                     abistavad teineteist.     Pealtnäha kahes täiesti erinevas armastusloos esineb palju sarnasusi. Tegelased ja asukohad                       varieeruvad, kuid paljud kindlad käitumismustrid jäävad korduma. Olles lugenud ka                     ülejäänud nelja Jane Austeni lõpetatud romaani, võin tõdeda, et teatud ühiseid jooni on                           võimalik ka neist leida.       25 


 KOKKUVÕTE    Käesoleva uurimistöö eesmärgiks oli keskenduda Jane Austeni kahe romaani, “Uhkuse ja                       eelarvamuse” ja “Veenmise” sõnumitele ja teemadele, leida raamatutest sarnaseid tegelasi ja                       neid võrrelda ning analüüsida, kas kirjanikul leidub teostes kindlaid stereotüüpe. Uurimisele                       võtsin kaks lemmikut romaani Austeni loomingus: “Uhkuse ja eelarvamuse” ja “Veenmise”.                       Esimeses peatükis kirjutasin Austeni elust ja loomingu valmimisest, teises peatükis                     kõrvutasin kirjaniku raamatute ühiskondlikku tausta 19. sajandi Inglismaaga, kolmas ja neljas                       peatükk on “Uhkuse ja eelarvamuse” ja “Veenmise” temaatikast ja tegelaste iseloomustustest,                       viiendas peatükis tõin kahe teose tegelaste vahel sarnaseid paralleele ning kuuendas osas                         koostasin kokkuvõtva analüüsi sarnaste tegelaspaaride alusel.    Uurimistööst selgus, et autoril on kahe teose vältel ühiseid motiive, näiteks on peategelaste                           paarid üksteise vastandid, tasakaalustades sellega teineteist, luues harmoonilise kooselu, mis                     Austeni meelest oli ideaalse abielu aluseks. Sarnaseid tegelastüüpe, keda kõrvutada, leidus                       palju, ühiseid jooned tulid selgelt välja hüpohondrikute Mary Musgrove’i (“Veenmine”) ja                       mrs. Benneti (“Uhkus ja eelarvamus”) vahel ning ka leedi Catherine’i (“Uhkus ja                         eelarvamus”) ja Anne’i isa Sir Walter Ellioti (“Veenmine”) puhul, kes mõlemad oma staatust                           ülimaks pidasid. Ühtisid ka mitmed probleemid, nagu positsioonist tulenev uhkus, ebavõrdne                       seisuste vahe ja armastuseta abielu. Jane Austenil oli kirjutades oma stiil, ta oskas peenelt                             ironiseerida ja delikaatselt ühiskondlikke probleeme kritiseerida - naerda välja, kuid samas                       traditsioone austada.     Uurimisprotsessi käigus veendusin oma varasemates hinnangutes, et Jane Austenil on omad                       kindlad tegelastüübid ja kindel põhisõnum, mis tema kõigist romaanidest läbi jookseb. Lisaks                         arendasin uurimistööd tehes vormistamis- ja analüüsimisoskust. Suurimad raskused esinesid                   ingliskeelsetele seletustele õige eestikeelse vaste leidmisega.    Ma tänan oma uurimistöö juhendajat, kes teema paremaks mõistmiseks ka ise Jane Austeni                           “Uhkuse ja eelarvamuse” ja “Veenmise” läbi luges.   26 


SUMMARY    The aim of this research was to concentrate Jane Austen’s two novels’ “Pride and prejudice”                               and “Persuasion” messages and themes, to search similar characters and to compare them,                           then analyse, if the author has her own certain stereotypes in her two writings. For this I                                   chose two of my personal favourites from her creation: “Pride and prejudice” and                           “Persuasion”. In the first chapter I wrote about Austen’s life and development of her creation,                               in the second I compared writer’s books’ society’s backround to the real life 19th century’s                               England, the third and the fourth chapter is about “Pride and prejudices” and “Persuasions”                             themes and characterizations. In the fifth chapter I brought similar parallels between the                           characters and in the sixth part I prepared final analysis based on similar character-pairs.     It emerged, that the two author novels have common motives, for example the main character                               pairs are each other’s contrast, balancing one another with it and creating a perfect harmony,                               which was Jane Austen’s idea of perfect marriage. There were many similar characters to                             compare. As an hypochondriac, Mary Musgrove (from “Persuasion”) and mrs. Bennet (from                         “Pride and prejudice”) had a lot in common, also the similarities came across between lady                               Catherine (from “Pride and prejudice”) and sir Walter Elliot (from “Persuasion) who both                           high-valued their positions. There were many similar problems in both books, like pride,                           which came with high position, an unequal class ranking and marriage without love. Jane                             Austen had her own style, she knew how to use irony exquisitely and to criticize delicately                                 society’s problems - to laugh out, but at the same time stay true to the traditions.    During the research process I was convinced of my earlier judgements, that Jane Austen has                               her own character - stereotypes and certain main message, which runs through of all her                               novels. Additionally, I developed my formalization and analysing skills. The biggest                       difficulties occurred with finding right estonian definitions for english explanations.    I thank my research supervisor, who for the better understandment about the books, read both                               of the books herself.   27 


KIRJANDUS   
 
Ahfclass 2014. The Education of Jane and Cassandra Austen 
https://byuprideandprejudice.wordpress.com/2014/01/21/the-education-of-jane-and-cassandr
a-austen/ ​ (03.03.2019)   
 
Austen, Jane 2002. Uhkus ja eelarvamus. Kirjastus Varrak. 
 
 
Austen, Jane 1997. Veenmine. Tallinn: Eesti Raamat. 
 
 
Hughes, Kathryn 2014. Gender in 19th century Britain ​.  https://www.youtube.com/watch?v=vkJJFX8Qn90 ​ (08.10.2018)   
 
Policelli, Nora 2014. Social Classes: Victorian England. 
https://www.youtube.com/watch?v=dlHV8tvngxU ​ (08.10.2018)   
 
SparkNotes Staff. Persuasion Main Ideas. SparkNotes.com. 
https://www.sparknotes.com/lit/persuasion/themes/ ​ (26.11.2018)   
 
TheBestNotes.com Staff. TheBestNotes on “Pride and prejudice”. TheBestNotes.com 
http://thebestnotes.com/booknotes/Pride_And_Prejudice_Austen/Pride_And_Prejudice_Stud
y_Guide26.html ​ (21.11.2018)   
 
Warren, Renee 2018. Jane Austen Biography. 
https://www.janeausten.org/jane-austen-biography.asphttps://www.janeausten.org/jane-aust
en-biography.asp ​ (17.09.2018)   
 
 
 
 
 
  28 


 
 
  29