Antoine de Saint–Exupéry elu ja looming (0)

Antoine de Saint–Exupéry elu ja looming
„Väikese printsi “ lähivaatlus
1900–1944
Elu:
Pärit Lyonist. Peres viis last. Isa kandis krahvi tiitlit, kuid väärtust polnud. Töötas kindlustusinspektorina. Ema tegeles maalimisega, sealt ka E. huvi ja anne. Saatuslikuks said lennundus ja kirjandus. Temast sai lendur : rahu =>postivedu, sõda =>lahingulendur. Õppis põhjalikult arhitektuuri. Võttis osa Hispaania kodusõjast ja oli II ms luurelendur. Ühel lennul jääb kadunuks.
Looming:
Humaanne autor, peab tähtsaks kindla eesmärgi nimel tegutsemist. Hindab lapsemeelsust. Leiab, et töö ja üleskasvatus muudavad inimest. 
„Lendur“, „Lõunapost“, „Öine lend“ – sisse on kirjutatud muljed, meeleolud lenduri ajast.
„Inimeste maa“ – „Väikese Printsi“ kõrval tuntuim. Kõrgelt tunnustatud: Prantsuse Kirjandusakadeemia Grand Prix. Terviku moodustavad üksikud pildikesed lenduri tööst, mõttemaailmast. Teos on sügava filosoofilise alltekstiga. Erilist tähelepanu pööratakse: 1)püüab vaadelda, kuidas kujuneb isiksus, mis seda mõjutab; 2)oluline on inimese ja looduse vahelise suhte analüüs: „Maa õpetab meid paremini kui kõik raamatud kokku!“ – õpetab ennast tõeliselt tundma; 3)püüab lahata inimese olemust erinevatest aspektidest; 4)rõhutab tugevalt seda, kui oluline on näha ja tunda inimese sisemisi võimeid; 5)väidab, et lendur mõistab elu paremini, kuna näeb seda kõrgemalt – nii otseses kui kaudses mõttes – ohtlik amet, näevad elu suuremas plaanis, ei pane pisiasju tähele; võtsid elult kõike, justkui oleks viimane päev; rohkem iseseisev, mõtetes kaugel; näeb palju rohkem, mõistab paremini; 6)oluliseks peab, kuidas käitub inimene kriitilises olukorras: mõistab, millal tasub alla anda, millal edasi võidelda; 7) tuleb sisse mõte: „Olla inimene, see tähendab eelkõige vastutada.“ 8)mõtiskleb, mida tähendab olla inimene; sellega jõuab mõtteni: „Inimene on üksinda vaid siis, kui ta kannab endaga kaasas egoismi ja on ükskõikne.“ 9)pöörab tähelepanu ka sõjale–EI; 10)lahkab probleemi, kuidas käitub inimene surma palge ees. 
„Läkitus pantvangile“ – pühendatud sõbrale, kes sattus fašistide kätte vangi.
„Lahingulendur“ – keskendub lendurite kangelaslikkusele. Kõlama jäävad ideed: 1)ainus, mis saab inimkonda päästa on humanism; 2)inimese ja tema väärtuste eest tuleb võidelda; 3)inimene peab kujunema vabaduses.
„Tsitadell“ – loomingu kõige keerukam, filosoofilisem teos. Raamat võtab kokku Exupéry maailmanägemuse. Ta püüab jõuda järelduseni, arusaamiseni, mis inimest innustab, kahjustab. Põhineb Exupéry isiklikel muljetel, eelkõige Liibüa kõrbes toimunud lennuõnnetuse kogemustel. Kaaslasega nad peaaegu hukkuvad, viimasel hetkel kohalikud päästavad. Ta kõneleb milliseid mõtteid, tundeid tekitas. Emotsionaalne pool tugevalt sisse toodud. Peategelaseks on šeik, kelle silmade ja hääle läbi edastab Exupéry oma mõtteid. N: „Sandarmile on omane laeva ehitades püüda merd likvideerida.“ – olla kõikvõimas; risti vastupidi tegemine; eesmärgi poole vahendeid valimata püüdlemine(Napoleon tahtis vallutada kogu Euroopat); tegude läbimõtlematus.
„Väike prints “ –1943.a ilmunud allegooriline muinasjutt. Kajastab nii laste kui ka täiskasvanute jaoks üldinimlikke kõlbelisis arusaami. Sahara kõrbes kohtuvad lendur ja väike prints. Printsi maailma on ühteaegu lapsemeelne, kuid eetiliselt avar ja hingelisele puhastumisele kutsuv. Lendur saab sellest maailmast osa, sest temas on säilinud veel siirust ja muinasjutulise maailma mõistmise oskust. Mitte sugugi kõik täiskasvanud ei suuda seda võimet lapsepõlvest kaasa tuua ja hoida. 
Lendur on vastandlik. 
a) täiskasvanulik – talle on oluline lennuki parandamine, ei pööra Printsile selle ajal tähelepanu. Rääkis numbritest. Esitas palju küsimusi, mis printsi jaoks olid ebaolulised. 
b) Lapselik – joonistas lamba, kasti, suukorvi. Võttis printsi tõsiselt.
Tegelased sümboliseerivad kõik mingit iseloomuomadust.
Roos – printsi elu saladus, hoolitses ta eest. Ta on uhke roosi üle, mida miljonitel tähtedel ei ole olemas kui üksainus, sellest on küllalt, et tähti vaadates õnnelik olla. Kui prints oma planeedilt lahkus, nuttis see kaitsetu ja pisut kõrk lill, tal oli vaid 4 okast, millega end kaitsta. Roos kuulub printsi maailma, ta armastab oma roosi, olles ühtaegu nõutu roosi tõrksuse ees ning õnnelik, et saab olla abitu lill kaitsjaks.
Kuningas – tema jaoks maailm lihtne, kõik in on tema alamad ja kogu maailm allub tema käskudele. Oma riigitarkuses ootab kuningas aga , millal tingimused käskimiseks on soodsad. Lahkudes ütleb VP, et suured in on väga imelikud. Kuningas valuleb käskimise järele, see ongi printsile mõistmatu. Igaüks loob endale ju oma maailma vastavalt oma ihaluste põhjal. 
Võimuahnus; näiline võim, vajadus käskida, üksildus, tähelepanuvajadus, mõistlikkus (andis vaid neid käske, mida oli võimalik täita).
Uhkeldaja – õnnelik kui prints saabub, nüüd võib paluda VP-lt imetlust. Tema maailm on edevusel põhinev eneseimetluse maailm, mis enamikule võõras pole, kuid siirale ja lapsemeelsele printsile küll. Enesekesksus, edevus, eneseimetlus.
Joodik – joob, et häbi unustada. Häbi tunneb, kuna joob. Tegemist on ummikusse jooksnud saatusega, traagikaga, mis mõjub parotoksaalsena. Ja see ongi maailm, mille keerukusest välja tulla on joodiku jaoks lootusetu. 
Nõrkus, ükskõiksus, õpitud abitus, enesehaletsus, tahtejõuetus, pettumus iseeneses.
Ärimees – on väga rikas, sest tal on palju taevatähti panka pandud, ei oska nendega midagi peale hakata, kuid ta on õnnelik, et need on tema omad. Näeb ainult üht rolliosa oma ametis, võtab eluülesannet poolikult, nähes selle keskmes ainult iseennast. 
Materiaalse väärtustamine; ei tea, miks omada.
Laternasüütaja – printsile mõistetavam kui eelmised, sest ta ei tegele mitte iseendaga, vaid tema tööl on mõte. Elu on raske, kuna planeet pöörleb kiiremini, aga kord on endiseks jäänud. Kehastab töö kammitsaisse jäänud inimest.
Ainust, kelle tegevusel oli mõte; tema ei olnud isekas.
Maateadlane – kirjutas geograafiaraamatut. Ise pole nendes paikades käinud, millest kirjutas, ringi liikunud, sest see olevat maadeuurijate ülesanne. Tegemist on missiooni pooliku tajumisega, oma kitsasse maailma sulgumisega. 
Näiliselt tark, pealiskaudsus, ei mõelnud oma eesmärgi põhjustele, sõltuv teistest, nägi vaid oma maailma, uhke, piiratud.
Madu – VP saab teada, et üksi ollakse ka inimeste juures.
Kõrbelill – õpetab, et inimestel pole juuri, see teeb nende elu väga raskeks.
Rebane – palun ennast taltsutada. Taltsutama tähendab suhteid looma. Kohe meenub printsile oma roos: „On üks lill…ta on mu vist taltsutanud…“ Rebane õpetab ka traditsioonidest kinnipidamist: „Traditsioon on see, mis teeb, et üks päev teisest erineks, et üks tund oleks teistmoodi kui kõik teised.“ Lõpuks avaldab rebane oma saladuse: 1)Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu; 2)Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled.
Maa peal toimunud muutused Printsiga:
Madu – igal pool võib olla üksi, välimus on petlik.
Rebane – Prints mõistis, et tema roos ja rebane on olulised, sest ta taltsutas nad, sest ta on nendega vaeva näinud, aega kulutanud. Ja seepärast ta ka vastutab nende eest.
Väikese Printsi jaoks oli surm vaid lahkumine kehast, ka lendur mõistis seda. Ent sellegipoolest oli neil kurb üksteisest lahkuda. 
Põhiidee: suured inimesed mõtlevad ainult arvudele, ei saa kunagi millestki aru ja vajavad alati seletusi. Lapsed on need, kes hoolivad tunnetest ja saavad asjadest õigesti aru. 
Lapseliku lihtsusega saab palju ära öelda. Tõelisus on alati nähtamatu. “Laps olla on sama raske, kui olla terve elu aus.” (Helle Laas).
Eesti keeles on kokku pandud kogumik „Sõnad kui taevatähed“, mis sisaldab katkendeid erinevatest Exupéry teostest. „Inimene ei ole midagi muud kui suhetepundar.“
„Igaüks kannab kõikide inimeste patte“ – inimkond on üks ja vastutab oma tegude eest.
„Naeratusega elustatakse, aga naeratuse viisis võib olla ka põhjus, miks surrakse.“ 
„Sõda ei ole seiklus, sõda on haigus nagu tüüfuski.“
„Elada tähendab aeglaselt sündida, oleks liiga mugav võtta laenuks täiesti valmis hing.“
Draama – näitekirjandus. Draamale on omane, et realiseerub lõplikult laval (lavastaja nägemus). Draama jaguneb kolmeks:
1) tragöödia – tõsise sisuga näidend, keegi positiivsetest tegeleastest hukkub. 
„Kuningas Oidipus“, „Hamlet“, „Othello“, „Macbeth“, „Faust“, „Libahunt“, „Kauka jumal“, „Juudid“.
2) komöödia – jaguneb omakorda situatsiooni-, karakteri- ja sõnakoomikaks. Üks ei välista teist.
„Kirsiaed“, „Suveöö unenägu“, „Kajakas“, „Pisuhänd“, „Vigased pruudid“.
3) draama – tõsise sisuga näidend, aga lõpp võib olla õnnelik.
„Onu Vanja“, „Tabamata ime“, „Kuningal on külm“
Draama etapid ja esindajad
I. Antiikteater – kasvas välja Dionysosele pühendatud pidustustest. Läbi pidustustel korraldatud näidendivõistluste kasvas välja antiikteater. 
II. Väga suur osakaal oli kooril, kes oli dialoogis ühe näitlejaga. Hiljme toodi juurde ka teine ja kolmas näitleja. Näidend algas alati proloogi ehk eelmänguga. Etendused vabas õhus. Kõige olulisemaks kohaks oli orkestra – koht, kus asus koor. Nende taga oli skeene – telgitaoline moodustis, kus näitlejad said riideid vahetada. Kanti konturne – paksu tallaga kingi – ja maske. Aischylos, Euripides, Sophokles.
III. Keskaja teater – 6-16. sajand. Teater oli tihedalt kirikuga seotud. Tekkisid uued žanrid: müsteeriumid ja miraaklid, mis räägivad pühakute elust ja kannatustest. Mängiti linnaväljakutel ja laadaplatsidel. Kujuneb välja simultaanlava – kolmest küljest korraga sai jälgida, laval oli kolm tegevuspaika: maa, taevas ja põrgu. Tegevus toimus igas küljes kogu aeg. Olulisem esindaja Pierre Gringoire.
IV. Renessansi teater – 16-17. sajand. Paneb aluse tänapäeva teatrile. Kujuneb välja žanr commedia del arte – rahvalik komöödia, - kus segunevad sõnad, muusika ja tants. Tekivad kindlad tegelastüübid, mis jagunevad kolme gruppi: 1) kaks armastajapaari, 2) koomilised vanamehed ja 3) teenijaskond. Olulisemad esindajad on Shakespeare ja Lope de Vega. 
V. Klassitsistlik teater – 17. sajand. Alguse sai Prantsusmaalt, eeskujuks oli antiikteater. Omane on rangus ja lihtsus, kehtib kolme ühtsuse nõue: aja-, koha- ja tegevusühtsus – tegevus toimub lühikese aja jooksul, vähe tegevuskohti ja vähe tegevusliine. Olulisemad esindajad olid Moliere, Racine ja Corneille.
VI. Kodanlik draama – 18. sajand. Saab alguse Saksamaalt. Püüab kajastada oma kaasaegseid probleeme või ajaloosündmusi. Põhitähelepanu pööratakse tegevusele. Olulisemad esindajad Goethe, Schiller ja Lessing. 
VII. Realistlik psühholoogiline olustikudraama – 19. sajandi lõpp - 20. sajandi algus. Püütakse edasi anda inimese mõttemaailma. Esindajad on Tšehhov, Ibsen ja Strindberg. 
Sotsialistliku realismi draama – 20. sajand. Venemaal esindavad Gorki ja Majakovski. Ülistab riigikorda, veidi naiivne. Gorki ja Majakovski suudavad luua paar püsivat väärtust. 
Gorki „Põhjas“ – lugu vaeste öömajast, kellel kunagi on olnud hea elu, kuid nad on vaesunud. Mõjub ka kaasajas värskena. 
Majakovski on tuntud eelkõige luuletajana, on kirjutanud ka kaks näidendit: „Saun“ ja „Lutikas“. Satiirilised komöödiad, mis kritiseerivad bürokraatiat.
VIII. Modernistlik draama – ühelt poolt püsib realistlik joon, aga lisandub katselisi eksperimente. Pannakse sisse absurdidraama sümboolika. Brecht paneb alus eepilisele teatrile – oluline on vaataja analüüsivõime, mitte emotsioonid. 
Brechti tuntuim näidend on „Kolmebrossi ooper“ – lugu kurjategijast, kes tuleb igast loost puhtalt välja. 
Maeterlink – „Pimedad“ ja „Sinilind“. Williams oli psühholoogilise suuna esindaja – „Tramm nimega Iha“, „Kass kuumal plekkkatusel“, „Elamiskõlbmatuks tunnistatud“, „Räägi minuga vihmakeeli“. 
Absurd – Beckett „Godot’ oodates“ – mitte midagi ei toimu, oodatakse ainult Godot’. Näitab ainult ootamist. 
Sürrealism – Ionesco (pidi olema absurdihuumor) „Kiilaspäine lauljatar“, „Tulevik on munades“.
Hemingway ja Remarque.
Ernst Hemingway elu ja looming + “Kellele lüüakse hingekella”
Eluaastad 1899-1961
Sündis Chicago äärelinnas arsti pojana. Tihedad kokkupuuted loodusega . See on loomingu sees. Tal on 2 põhiharrastust: küttimine ja kalastamine. Tihedad kokkupuuted ka indiaanlastega – sealt saab olulised tarkused. Tundis huvi ka spordi vastu (poks).On korduvalt tõsiselt vigastada saanud. Saab töö ajalehes reporterina I maailmasõja vabatahtlike armees, aga rindele ei läinud – oli ühest silmast poolpime. Lõpuks sai Punase Risti kaudu Euroopasse ning pääses ka rindele . Saab Itaalia rindel haavata. Tema mõtted sõjast tulles muutusid võrreldes endisega. Tekkisid küsimused sõja mõttetusest. Pärast sõda uuesti Euroopasse. Peatub Pariisis, väljasõidud Itaaliasse ja Hispaaniasse. Oli ajalehereporter. Tuleb Euroopast tagasi Floridasse. Käib Aafrikas küttimas. Paar reisi ka Hispaaniasse – tema teiseks huviks härjavõitlus . Elu lõpuaastatel tervis halveneb, jahiretkel saab silmale uue obaduse – see toob kaasa veremürgituse. Elab elu jooksul läbi 2 auto-, 2 lennu- ja 1 sõjaõnnetust. Ei olnud võimeline istuma. Elu viimased teosed tegi püsti seistes. Viimase osa elust luges . Mõjutused Turgenevilt, Tolstoilt, lemmik ka Jack London. Lõpetas elu enesetapuga. Inimesena oli Hemingway elurõõmus, kuigi kirjutab sõja muserdamisest.
Kirjutab kadunud põlvkonnast – otse koolipingist I maailmasõtta ja peab osalema ka II maailmasõjas. Väidab , et noorus ja minevik võeti ära ja kriips tõmmati peale ka tulevikule. Suur osa ei saanud aru, ,mille nimel sõdivad. Tavaliseist sõdureist ei hoolita. Kirjeldab lõhestunud hingega inimest.
1) “Meie päevil”
Peategelane sarnane Hemingway endaga – tahtmine võidelda pahede vastu – ei leia õiget väljundit. Läbimõeldud sõnakasutus, kirjeldusi pole. Keelega tehtud tõsist tööd. Tihti kordub üks ja sama motiiv, et selle olulisust rõhutada.
2) 1926 “Ja päike tõuseb”
Peategelane Jacob – ajalehetoimetaja, sõjainvaliid. Sees palju autobiograafiat (peategelane kui mina tegelane). Armastus, naine meest ei taha, linnaelu, loogiline süzee puudub, kirjeldab, mis toimub inimeste hinge – ja mõttemaailmas, kibestumine, rõõmutu elu, tegelased ei suuda raskemeelsusest välja rabelda. 
Töö on see mis aitab muredega võidelda.
3) “Jumalaga relvad” (“ Hüvasti relvad”)
4) “Surm pärastlõunal “ härjavõitlus
5) “Aafrika haljad künkad”
6) Aafrika teemaline reisikiri
7) näidend “Viies kolonn”
8) filmistsenaarium “Hispaania maa”
9) 1940 “ Kellele lüüakse hingekella”
Kõigis kolmes sees Hispaania teema. Viimases peategelane Robert hispaania vabadusvõitleja. Tegevus 4 päeva jooksul. Armub Mariasse. Robert saab surma. Sõnakasutus väga täpne. Peaosa teoses on arhitektuuril, mitte sisedekoratsioonil – s.t. kirjeldusi on vähe, tähtsam on sündmus. Sõdalaste eesmärk on tappa võimalikult palju vastaseid. Ütlevad, et võitlevad vabariigi nimel, aga tegelikult selle nimel, et endale kuulsust koguda.
10) 1950 “Üle jõe ja puude vilus”
pettumus lugejatele ja kriitikutele, arvati, et kardab ennast. Inimese hingeline liigvarane raugastumine
11) 1952 “Vanamees ja meri” (jutustus) – Nobeli preemia
suur vaimustus, erilist sündmustikku pole. Peategelane kalur. Inimese võib hävitada, kuid teda ei saa võita. Ta pole loodud alistumiseks. Loodusjõud vastandatud inimesele. Kirjutab väga täpselt.
- Pärast vananemist palju artikleid kirjaniku seisukohast. Ütleb, et kõik raamatud on mingis mõttes ühesugused. Raamat on hea siis, kui see, mis on raamatus räägitud, on palju tõelisem, kui elus. Lugejale peab peale raamatu lõpetamist jääma mulje, et see juhtus tema endaga. Autor peab lähtuma tõest
12) 1960 “Ohtlik suvi”
viimane teos, härjavõitlus
13) Pärast surma annab abikaasa välja teose “Pidu sinus eneses ”
Kirjeldab Hemingway esimesi samme kirjaniku teel, palju portreesid jne. Elurõõmus, optimistlik.
Ernest Hemingway "Kellele lüüakse hingekella" 
Peategelane on vaid veidi üle kahekümne aasta vanune noor mineerija Robert Jordan. Ta saadetakse üle rindejoone - vaenlase tagalasse geriljasalka, missiooniga lasta rünnaku alguses õhku kohalik sild , kuid seda peab ta tegema täpselt rünnaku alguses, mis teeb ülesande väga raskeks.Ta kohtub paljude heade inimestega, kaotab paljud, kohtab oma elu armastust. Saades ülesandega ühelepoole, saab ta haavata ja jääb ülejäänud pääsenutest maha. 
Robert Jordan teejuhiks on hispaanlane Anselmo, kes aitab ta rindejoone taha ja viib kokku Pabloga, salgapealikuga. See mees on oma paremad ajad ära elanud: oli kunagi vägev fashistide hirm, kuid seal on ta juba päris raisus, ta on alla andnud, mures ja kardab surma. Kogu salga kõige nõrgem lüli tegelikult, kuid siiski pealik . Laagrisse jõudes kohtub Robert Jordan mustlase Rafaeliga (heasüdamlik,kuid veidi kergemeelne), Pablo vägeva naise Pilariga (tubli ja tark naine, tugevam oma mehest) ja salga noore kasvandiku Mariaga (19.a, põgenenud vang, siilipeaga (irw... siilisoenguga ikka) ja varsalik tüdruk, salgaga ühinenud siis, kui eelmise mineerija juhtimisel rongi õhku lasti). Mariasse armub Robert Jordan sealsamas ja Pilar kui võimetega mustlasmutt, teab. Ta näeb ette, mis Robertist saab ja mida on tarvis teha, kuid mehele ta midagi ette ei kuuluta. 
Anselmoga silda kontrollides saab Robert Jordan teada et vanamees põhimõtteliselt on tapmise vastu, kuid teeb seda kui vaja. See on peaaegu tema kreedo. Tagasiteel laagrisse kohtub Robert Jordan Agustiniga (tubli ja usaldatav mees, kuid ropendab hirmutavalt palju). Õhtusöögil kohtub Robert Jordan ka teiste meestega - Primitivo, Andrés, Eladio. Stseen: Pablo on silla õhkulaskmise vastu, väidab et see tõmbaks neile terve koorma sitta kaela. Pilar kuulutab seepeale end pealikuks, väites et Pablost pole enam üldse asja. Mehed on tema poolt. Mustlane arvab et Robert Jordan peaks Pablo maha laskma, kuid ta ei tee seda: tegelikult oli kogu probleem hoopib salgasisene asi. Pablost pole tõepoolest enam juhti, trotslikkust aga tal jätkub. Robert Jordan ei maga koopas - poeb magamiskotiga koopa taha ja Pilar pea et sõna otseses mõttes topib Maria talle kaissu. 
Hommikul lendab ringi palju hävituslennukeid. Robert Jordan paneb Anselmo teevalvesse, kohtub väärika Fernandoga (ülepingutatult kombekas, kuid õige). Pilar jutustab oma elust härjavõitlejaga Valencias - ta on hea jutuvestja. 
Hiljem, teel naabersalga pealiku El Sordo juurde, räägib Pilar Pablo korraldatud veresaunast, mille ta oma kodukülas pidi läbi elama, tapeti fashiste ja muidki. See on hoopis eraldi lugu, kuid haarav ja mõtlemapanev. 
El Sordo on poolkurt väärikas mees, missiooni olukorras võib temale loota küll. Tagasiteel tundub Pilar end veidi halvasti tundvat ja jätab noored kahekesi - need loomulikult kasutavad olukorra hästi ära. Unistused elust siis, kui kõik on möödas - see läheb üksikasjadeni ja Robert Jordan oma sügavates mõtetes isegi usub natuke, et kõik läheb õnneks. Algab vägev lumesadu, Anselmo istub kannatlikult valves ja külmetab. Ta on küll kohusetundlik, kuid ei tee vahet ohvitseriautode ja tavaliste autode vahel. Robert Jordan ei tea, et rünnak on lekkinud. 
Tagasi koopas, on Pablo juba eriti ülbeks muutunud, otsustatakse ta maha lasta, kuid too kuuleb pealt ja käitub nii mesimagusalt, et sest mõttest ei tule enam midagi välja. Pilar jutustab surmalõhnast ja tõestab sellega, et teab tõesti ühtteist. Näiteks teadis Pilar ette teise mineerija surma - selle, kellega rong õhku lasti. Rong on kogu salga parim mälestus ja kui ühtekuuluvuse sümbol. 
Tegelikult on surmalõhn ka Robert Jordani küljes, kuid seda Pilar ei ütle. Öö veedab Robert Jordan jälle Mariaga. Hommikul tapab Robert Jordan ühe ratsapatrulli, mis annab üleüldise alarmi - pannakse välja valvepostid ja ollakse valmis lahinguks. El Sordo poolt kostab tulistamist, mis teeb hinge haigeks - kõik tahaksid sinna appi minna, kuid päästa ei ole enam midagi. El Sordo ja ta mehed peavad küll vapralt vastu, kui hävituslennukitele neist vastast ei ole. Anselmo näeb seda pealt. Robert Jordan saadab teisele poole raporti, et rünnak ära jäetaks: lootusetu. Kuller teeb kõik, mis suudab, näeb palju vaeva kuid jõuab kohale liiga hilja. Rünnak toimub. 
Koopas aga varastab Pablo süütevahendid ja kaob kui tina tuhka. Vahepeal jõuavad teised end haigeks vihastada, kuid siis tuleb tagasi, ilma vahenditeta (need viskas kuristikku), kuid mõne lisamehega. Ettevalmistustel lahinguks tundub kõik olevat korras ja meeleolugi on lootusrikas. Lahingus saavad surma kõik Pablo mehed (see on kahtlane natuke, RJ-le tundub et ta tegelikult tulistas neid ise, et pääseda), Eladio ja Fernando. Plahvatus õnnestub, kuid Anselmo saab selles surma. Põgenemisel tulistatakse Robert Jordanit ja teised peavad ta maha jätma. Just seda Pilar ette nägigi ja hoolimata sellest et teadis ja sedagi, et pääsu pole ja Maria peab sellest üle saama, ei hoidnud ta seda ära. Läbivaks mõtteks on idee, et sa sured nagunii - tee aga enne nii palju ära, kui suudad. Raamat lõpeb, kui Robert Jordan, teades et temaga on kõik läbi, sihib fashistiohvitseri, kes El Sordo hävitamise eest vastutav oli.
17. Remarque` i elu ja looming + “Triumfikaar” 
Eluaastad 1898-1970
Pärit Osnabrückist. Isa oli raamatuköitja. Võeti koolipingist sõjaväkke. Pärast sõda ei saanud majanduslikult jalgu alla. Töötas paljudes ametites (juhutööd). Kirjutas kadunud põlvkonnast – otse koolipingist I maailmasõtta ja ka II maailmasõtta. Noorus ja minevik võeti ära, tulevikule kriips peale. Suur osa ei saanud aru, mille nimel sõdivad. Tavalisest sõdurist ei hoolita.
1) 1929 I teos “Läänerindel muutusteta”
Remarque öelnud : pole mõeldud süüdistuse ega pihtimusena: katse jutustab põlvkonnast, kelle hävitas sõda, isegi kui kuulid neid ei tabanud. Peategelased 18-19 aastased poisid – satuvad sõtta. Oma kaaslased surevad. Nad ei saa aru, miks nad peavad seal olema. Miks sõda peetakse? Peategelane tuleb kodust tagasi pettununa, sest ei suuda minevikku selja taha jätta. Kui läheb tagasi, ütleb, et talt on võetud ka tulevik. Rinne, kaaslaste hukkumine ja surmahirm. Loodus on see, kus inimene leiab lohutust. Romaan mina vormis, palju sisemonoloogi. Noortel poistel puudub usk endasse ja arengusse.
2) 1931 “Tagasitulek”
1.romaani järg. Räägib neist, keda kuulid ei tabanud, kuid ometi kriips peal. Sõda lõppenud. Saksamaal revolutsioon. Inimesed peavad leidma tee uude ellu. Lihtsõduritest ei hoolita. Noored sõjas võltsideaalidega. Sõjast tagasi tulles mitte enam vaprad ja arad, vaid rikkad ja vaesed. Tagasitulekut hingelises plaanis ei toimu.
3) 1938 “Kolm sõpra” (Kolm seltsimeest)
Sündmustik 20. lõpp, 30. algus. Tööpuudus, inflatsioon, enesetappude laine. Peategelased 3 sõpra, kes olid koos rindel . Sõjast tagasi tulles tundsid end kui kaevurid kokkuvarisenud kaevanduses. Fašism jõuab Saksamaale. Inimesed on kui puulehed, mida tuul kannab teadmata kuhu ja milleks. See on ka armastuslugu.
4) 1940 “Armasta oma ligimest”
Perekond kodumaalt välja, sees fašism, piinakambrid. Toob otsesõnu välja, et armastus on surmast tugevam. Peategelane (pagulane) saab teada, et naine kodumaal surmavalt haige. Läheb tagasi, kuid teab, et see on enesetapp.
5) 1946 “Triumfikaar”
Ilma armastuseta siin elus oled kui laip puhkusel. Palju sees sümboolikat.
6) 1952 “Elusäde”
Tegevus koonduslaagris sõja lõpus. Sealt tulles nähakse ilusat maja, millest järgi vaid fassaad. Üks sõdur küsib, kas nad on tõesti viimased inimesed maailmas. Teine ütleb, ei, esimesed.
7) 1954 “Aeg antud elada, aeg antud surra”
peategelane see, kellel vaated muutuvad. Mees, kes kogu aeg olnud rindel. Arvab, et õige võidelda õigete ideaalide eest. Saksamaa saab lüüa, hakkab sõja olemuses tõsiselt kahtlema. Arvab, et võitlus, mida pidanud, pole õige. Lõpeb puändiga. Pannakse valvama vene partisane, otsustab lahti lasta. Sel hetkel, kui avab ukse, üks vabastatu tapab ta samast relvast, millega ta oli just enne tapnud saksa sõduri, kes partisane valvas.
8) 1957 “Must obelisk”
Tegevus 20 . lõpus Saksamaal, tööpuudus, inflatsioon. Peategelane peab väikest äri (hauaplaadid ja mälestusmärgid). Kriisisituatsioonides inimeste väiklus võib saada ülisuureks. Ka surm võib saada äriks. Teos fašismi vastu.
9) 1961 “Taeval ei ole soosikuid”
Sees surmateema. Peategelane naine, surmavalt haige. Lahkub sanatooriumist, et nautida aega, mis on järele jäänud. Tee viib kokku võidusõitjaga. Tekib armastus. Romaani lõpp üllatuslik. Mees sõidab end surnuks enne, kui naine sureb.
10) 1862 “Lissaboni öö”
raamjutustus, pagulasteema. Noored inimesed, kes põgenevad fašismi eest. Teisalt inimesed, kes sõja pärast kannatada saanud.
“Triumfikaar”
Peategelaseks on saksa emigrant Ravic , endine haigla peaarst ja geniaalne kirurg. Ta elab illegaalselt Pariisis ja opereerib salaja prantsuse doktorite Veberi ja Durant ' eest, et elatist teenida. Ta elul pole viga midagi, võrreldes sellega mida paljud teised pagulased läbi peavad elama. Ometi on tal pidevalt igav, ta ~40aastane elu tundub olevat end ammendanud ja mees ei igatsegi midagi ergemat. 
Valitseb üldine minnalaskmismeeleolu, ta laseb end rutiinist kanda. Ühel õhtul satub ta tänaval kokku surnud silmadega naisega. Too on nagu kuju, hirmunud ja külm - Ravic võtab ta kaasa, veidi vastutahtsi, kahetsedes, et naisele tähelepanu pööras. Too aga haarab kinni esimesest veidi lahkemast näost. Ravici juures nad magavad koos, ja see tundub samuti nagu kõik muu veidi igapäevane, loomulik ja tavaline.
Joan Madou, pärit itaaliast, elanud koos mingi mehega, kes vahetult enne surnud oli, on see poolsurnud naisenatuke. Ta elul ei näi enam olevat eesmärki, ta ei suuda jalul püsida. Ravic aitab teda veidi - elementaarsest inimlikust kaastundest. Läheb tema hotelli, klaarib omanikuga arved ja muretseb talle uue elukoha. Sellega peab mees asja unustatuks. Kuid Joan võtab jälle ühendust, tundes et Ravic on sel hetkel tema ainuke tugi. Mees aga ei mäleta enam ta nimegi, kuid leiab talle töökoha oma tuttava venelase Morozovi ööklubis. Sünnib suhe, mis elustab mõlemaid. Joan muutub taas normaalseks, Ravici igavene igavus näib kaduvat. Ometi närib teda kerge kahtlus, ta ei saa olla kindel et tunneb tõepoolest seda mida arvab, ometi tajub ta ka ise oma armastust Joani vastu. Ravic elab pagulasi soosivas hotellis "International"…mitte et see tähtis oleks aga järgmises raamatus on ka see sisse toodud.
Ravici tunnetest ei ole väga kerge aru saada; kord on Joan talle ingel , kord tundub täiesti tühine - ta ei mõista naist lõpuni. Nende esimesel ühisel reisil - Rivierasse, on ka esimene tüli. Ravic arvab, et Joan eelistab talle glamuuri ja jätaks ta iga hetk, kui midagi paremat silmapiirile ilmuks. See paneb Joani vihastama - süüdistus oli täiesti alusetu. Nende kahe vahele tekib lõhe.
Päevad hiljem aitab Ravic tänaval ühe õnnetuse ohvrit, reflektoorselt, ja ta arreteeritakse. Noh, oli siis vaja... Ülekuulajaks on Leval, politseinik, kellel Ravic isiklikult hiljuti oli sapipõie liigsöömise pärast välja lõiganud - khm, Durant' nime all muidugi, tolle suurest honorarist sai Ravic väljapressimise peale 2000, see võttis ihnuskoilt tüki küljest. Levalile rääkis aga igasugust soga kokku küündimatutest pagulasarstidest-soperdistest, mille tagajärjel-mõjul Levalile saab Ravic kolm kuud vangistust ja ta saadetakse riigist välja. Kogu selle aja jooksul armastus Joani vastu ainult kasvab, samas kui naine on kindel et Ravic teda enam ei taha ja elab juba teistega. Joani kergemeelsus meestega ja nende hoolimatu valik tekitavad temast küll üsna tühise pildi. Mõlemad küll armastavad veel, kuid taasalustamine ei olegi nii kerge.Nad üritavad oma suhet lõpetada, et kõik mööda saaks, ka see ei õnnestu.
Samal ajal ilmub välja gestaapoohvitser Haake , keda Ravic sügavalt vihkab, tõeliselt julm mees. Ravic seab eesmärgiks sellest mineviku haavast lahti saada ja teeb end Haakega “tuttavaks” - too ei tunne teda ära. See on kättemaksuplaani kogu alus. Haake ei kahtlusta midagi, Ravic kasutab ära tema kiimalisust ja kõrvalise bordelli nime all sõidutab ta Haake metsa, tapab ära ja kaotab kõik jäljed. Tunneb end isegi hästi pärast - saavutus missugune.
Joani katsed ära leppida ei vii kuhugi. Tema tollane elukaaslane, nõme argpüks ja hädakas, tulistab ähvardusel kogemata Joani. See kutsub Ravicu, kuid teda päästa ei ole enam võimalik. Stseen annab kinnituse et nad siiski veel armastavad teineteist. Joan sureb, Ravic laseb end täiesti ükskõikselt arreteerida. 
*** 
Samuti kui raamatus “Armasta oma ligimest”, esinevad üksikud stseenid erinevatest inimestest, millel sisu seisukohast suuremat tähtsust ei ole: “kummist” illegaalne aborditegijast vanamutt, süüdi paljudes surmades; vigane laps Jeannot, keda huvitab ainult kindlustuse raha ta amputeeritud jala eest; suht läbiv tegelane, dr. Veber, hea mees ja Ravici sõber; ahne ja saamatu dr. Durant; reeturlik õde Eugenie, tänu kellele Ravic lõpus kinni võetakse; lõbumaja järelevaataja Rolande, puhaste ideaalide ja eluplaanidega; sinise tagumikuga menukas libu; fatalistist intelligent Seidenbaum... 
Ravic kasutas erinevaid nimesid: õige nimi on Ludwig Fresenburg, erinevate arreteerimiste ajal on tekkinud Wladimir Wozzek, Neuman, Günther. Haakele esines Ravic von Horni nime all.
Kahes raamatus on õhustik sarnane, ometi on peaprobleemideks erinevad asjad - Triumfikaares armastus, inimsuhete olemus ja armastuse võimalikkus sellisel ajal. Tüüpilised pagulusprobleemid - kuidas ära elada, on jäetud tagaplaanile. Teises raamatus on Kerni ja Ruthi armastus väga lihtne ja komplikatsioonideta, suurim probleem on ellu jääda ja kuidagi suuta elada ka nii rahututel aegadel. 
Kogu raamatus on tunda läheneva sõja külma hingust, autor toonitab tihti käärimist, mis tol ajal Euroopas toimumas oli.
"Mõtlemisvõime rikub inimese võimaluse õnnelik olla." Tundub, et tegelaste elu võiks olla palju õnnelikum, kui nad endile asju keeruliseks ei mõtleks. Pidevalt on inimeste tõelised motiivid ja käitumiste põhjused kusagil peidus, ausust on vähe. 
Tegevusliinid:
1) Ravic ja Joan.
2) Ravici patsiendid
Lõbunaised
Lucielle, kes haiglas abordi tegemise pärast
Kate Hegström (vähk) – surmale määratud
3) Ravic ja tema kolleegid
Veber (Ravici sõber)
Durant (tahab, et tema eest opereeritakse)
4) Haake ja Ravic
5) Ravic ja Morozov
Põhiprobleemid:
- Kas armastus korvab kõik?
- Kas kodumaalt põgenemine on õige?
- Kas kättemaksust võib teha elu eesmärgi?
- Kas heategu jääb karistamata?
- Kas sõda on väärt inimelusid?
- Kas allaandmine on lahendus?
- Kas südametunnistus eksisteerib?A