Renessanss, barokk, klassitsism ning valgustusaeg (6)

Hispaania renessansis oli tähtsal kohal romaan. Eriti arendas romaani edasi Hispaania renessanssi ajastu.
Miguel de Cervantes Saavedra (1547- 1616 ) sündis Madridi lähedal linnakeses Alcalā de Henares, arsti perekonnas. Hariduse sai Madridis humanitaarkallakuga koolis, kus hakkas avalduma ka ta kirjanduslik anne. Töötas kardinali sekretärina ja peale seda läks Hispaania armeesse sõjaväkke, pidades seda tähtsaks. Ühes lahingus sai ta vasakust käest halvata, kuid pidas seda oma elu parimaks päevaks. Oli viis aastat Alžeerias mereröövlite käes vangis. 1580 pääses Hispaaniasse tagasi ning hakkas kirjandusega tegelema. Tema esimesed katsetused ei toonud edu, võiks öelda, et need olid halvad. Ta töötas kakskümmend aastat tavalise maksukoguja ning kroonu moonavarustajana, rännates ringi mööda Hispaaniat. Sealjuures pidi ta kaks korda vangis istuma. 1605. a ilmus “Don Quijote ” 1 osa, mis tõi talle tuntuse kirjanikuna. Cervantes kirjutas raamatule ka teise osa, mis ilmus 1615. aastal. 1613 ilmus novellikogu “Õpetlikud novellid”, peale mida hakati teda Hispaanias parimaks novellistiks pidama . Tema tuntuim poeem on “Teekond Parnassile”. Elu lõpus elas Cervantes Madridis ning suri 23. aprill 1616 (samal päeval suri ka Shakespeare ).
Commedia dell ’arte on rahvalik teater, mis tekkis XVI sajandi keskel. Esinejad olid elukutselised näitlejad, nimi rõhutas teatri professionaalsust. Valmistekst näidendile puudus, oli vaid stsenaarium. Eriti tugeval ja tähtsal kohal oli kõnekoomika, mille allikaks olid kindlad tegelastüübid, kes kordusid näidendist näidendisse. Kasutati erinevate piirkondade dialekte . Mõned näitlejad: Vana himur Pantalone, tarbetult askeldav õpetlane Dottore, ärplev Capitano,. Suurimad naerutajad olid teenrid e. džannid. NT: veiderdav juhmard Arleccino, intriigitsevad Brighella, Pearolino, Pulcinella jt. Teenijatüdrukutest oli tuntuim Colombina. Tavaliselt seisnes tegevus armastusintriigis.
William Shakespeare (1564-1616) sündis jõukas peres Strafford-Uppon-Avoni linnakeses Euroopas. Ta õppis kohalikus “grammatikakoolis” ning asus 1587 aastal Londonisse elama. Tema sulest on ilmunud kokku Kirjutas kokku 36 näidendit. Näidendites oli tähtsalt kohal taustana loodus, mis elustab armastust. Armastus aga on Shakespeare’i komöödiate valitsev teema. Tuntuimad komöödiad on “Tõrksa taltsutus” ( 1593 ), “Suveöö unenägu” ( 1595 ), “Veneetsia kaupmees ” (1596), “Palju kära eimillestki” ( 1598 ), “Nagu teile meeldib” (1599), “Windsori lõbusad naised” ja “Kaheteistkümnes öö” (1600). Shakespeare õigustab kõikjal noorte loomulikke tundeid ning nende armastuse vabadust, kirjutades ka ajalookroonikaid. Tema varajasse draamaloomingu perioodi kuuluvad 2 tragöödiat “ Romeo ja Julia” (1595) ning “ Julius Caesar ” (1599). XVII sajandi esimesel aastakümnel lõi Shakespeare tragöödiad, mis on suurteostena läind maailma ajalukku: “ Othello ” (1604), “Kuningas Lear” (1606), “MacBeth” (1606), “Antonius ja Kleopatra ” (1606.1607), “Timon Ateenast ” (1607), “Corolianus” (1608) ning “Mõõt mõõdu vastu” (1604). Tema kuulsaimaks näidendiks on peetud “Hamletit” (1600-1602)
Christopher Marlowe (1564-1593) õppis Cambridge ülikoolis usuteadust. Sai ateisti kuulsuse, kuulus vabamõtlejate hulka, kes olid koondunud ühe meremehe ümber. 1593. aastal mõrvati ta rahutuste käigus ühes kõrtsis. Kirjutas põhiliselt näidendeid, milledest tuntumad on “Tamerlan Suur”, “ Doktor Faustuse traagiline lugu”, “Malta juut“ ning “Edward II”.
Barokk ja klassitsism on kaks suunda, milleks 17 saj. renessansi kirjandus välja arenes.
Barokk tuleneb sõnast barocco , mis tähendab ebakorrapärast pärli. Levis valdavalt Hispaanias (mõneti ka Itaalias ja Saksamaal). Tunnusjoonteks on teravad kontrastid , erakordsed tegelased ning dramaatilised situatsioonid. Kirjutamise stiil on raskepärane, mitmemõtteline ning kasutatakse palju sümboleid. Kõige rohkem barokseid jooni on Hispaania kirjanike luules ning draamakirjanduses. Tol ajastul oli palju elukutseliste näitlejate rändtruppe ning avati palju avalikke teatreid , kuhu sai väikese raha eest minna. Näidendid olid 3-vaatuselised ja nende vaheaegadel esitati laulu- ja tantsunumbreid. Ka näidenditesse põimiti palju laulu ja tantsu.
Lope Felix de Vega Carpiot (1562-1635) peetakse rahvaliku draama loojaks. Ta kirjutas väga palju näidendeid (arvatavasti üle 2000). Tema teostest kujunesid välja Hispaania teatri põhilised näidendiliigid, milledest populaarseimaks said põnevad ja lõbusad mõõga- ja mantlikomöödiad (“Koer heintel”). Peategelased olid julged ja hakkajad neiud, kes julgesid võidelda enda iseseisvuse ning tundevabaduse eest. Teise rühma moodustasid ajaloolised näidendid, mille sisuks oli hispaania rahva minevik . Kolmandaks rühmaks olid audraamad (“Sevilla täht”). Lope de Vega polnud eriti psühholoogiline kirjanik.
Pedro Calderon de la Barca (1600- 1681 ) loominguga saavutas Hispaania teater oma tipu ning vajus seejärel unustusse. Repertuaari kuulus ligi 200 lavateost ning esindatud olid kõik näidendiliigid. Tuntuimaks näidendiks on “Elu on Unenägu”, mida on võrreldud Shakespeare’i “Hamletiga”.
Klassitsism is (17 saj. lõpp Prantsusmaal) võeti eeskuju antiikkirjandusest, rõhutades selgust ja lihtsust .
Jean Bapiste Moliére (Poquellini) (1622- 1673 ) sündis Pariisis, tema isa oli vaiba - ja mööblipoodnik. Võõrasema oli “kuri võõrasema”, keda ta arvatavasti kujutas teoses “ Ebahaige ”. 14-selt pandi ta Clermonti kolleegiumi, kus Moliere sai väga hea hariduse. 1643. aastal lõi ta koos sõpradega teatri „ Hiilgav teater“, mille koosseisu kuulus kümneliikmeline teatritrupp. Võlgade tõttu lõpetas teater tegevuse, kuid jätkati rändnäitlejatena, kui Moliére rikas isa võlad ära maksis. Rahvale läksid Moliere komöödiad peale ning nende trupi tuli kõikjalt häid näitlejaid juurde. 1658 . aastal mängisid nad juba kuninga juures. Sellest sai alguse Moliér’i karjäär eduka teatridirektori ja näitekirjanikuna. Kuna usuti , et kõik komöödiatega seotud lähevad põrgusse, keeldus kirik Moliere pärast tema surma (mis leidis aset peale „Ebahaige“ neljandat etendust) matmast ning ta maeti St. Josephi kalmistule, kuhu enamasti maeti enesetapjaid. Tema tuntumad teosed on “Naeruväärsed eputised ” (1658), “Naiste kool” ( 1662 ), “Tartuffe” ( 1664 ), “Don Juan ” (1665), “ Misantroop ” (1666), “ Ihnus ” (1668), “ Kodanlasest aadlimees” (1670), “Scapini kelmused” (1671), “Õpetatud naised” (1672), “Ebahaige” (1673).
Valgustusaeg
Charles Louis de Montisqueu ( 1698 - 1755 ) sündis põlises gaskooni aadliperekonnas, pühendades end ennekõike õigusteadusele. Lõi mahuka entsüklopeedilise teose “Seaduste vaim” (1748), mis pandi paavsti “Keelatud kirjanduse” nimekirja. Ilmus ka “Pärsia kirjad” (1721), mis näitab teda nii küpse satiirikuna kui ka ühiskonnavaatlejana. Teos on kiriromaan , mis koosneb tegelaste saadetud kirjadest.
Voltaire (Frančois Marie Arouet 1694-1778) sündis Pariisis notari pojana ja ilmutas juba koolipõlves anderohkust ja pilkehimu. Vanglasse sattununa kirjutas oma esimese tragöödia “ Oidipus ” (1718) ja alustas eepost “Henriaad” (1723). Kui Voltaire maalt välja saadeti, kirjutas ta Inglismaal Shakespeare’ist mõjutatud näidendid “ Brutus ” ( 1730 ) ja “ Zaire ” (1732) ning ka esimene tõsisema filosoofilise kallakuga töö “Filosoofilised kirjad” ( 1734 ). Tema esimene tuntum filosoofiline jutustus on “Zadig”(1747), millele järgnesid “Mikromegas”(1752), “Candide” (1759) ning “ Kohtlane ” (1767).
Daniel Defoe (1660?-1731) on Londoni lihakaupmehe poeg, kes väljendas enda teostes keskmise inimese vaatepunkti. Ülikoolis ta ei käinud, kuid oli sellele vaatamata tark. Usuliselt oli protestant, kes kuulus kirikust lahkulöömist taotlevate protestantide hulka. Defoe pandi kinni peale “Parim viis dissenteritest lahti saada” ilmumist. Suuremate teosteni jõudis Defoe vanemas, küpse elukogemuse eas. Tema kuulsaim raamat “Robinson Crusoe ” ilmus 1719. aastal, millele järgnesid teosed “Kapten Singelton”(1720), “ Moll Flanders”( 1722 ) ning “ Kolonel Jack”(1722).
Jean Jaques Rousseau ( 1712 -1778) on päritolult prantslane , kes sündis Genfis protestantlikus perekonnas. Tema kellassepast isa äratas pojas varakult huvi galantsete salongiromaanide vastu. 16 aastaselt lahkus ta kodust ning hakkas muusikat õppima. Seetõttu pääses ta Pariisi kirjanike ja haritlaste ringi. Kuulsaks sai ta oma esimese filosoofilise esseega “Arutlus küsimuse üle, kas teaduste ja kunstide areng on aidanud puhastada kombeid” (1750). Enda ideestiku radikaalsust tõendas ka tema järgnev essee “Arutlus inimeste ebavõrdsuse päritolust ja tekkest” ( 1754 ), tuues kaasa võimude teravdatud tähelepanu tema suhtes ning sundides Rousseaud vahetama pidevalt elupaika. ”Kiri d’Alambert’ile” ( 1758 ), milles ta ründas kaasaegse teatri moraalilagedust, viis ta vastuollu entsüklopedistide ja Voltaire’iga. Ülimenukaks sai ta tugeva romantilise kallakuga kiriromaan “ Julie ehk uus Héloise”(1761). Rousseau mahukas kasvanduslik traktaat “Émile ehk kasvatusest ” (1762) määrati võimude poolt põletamisele ja “Ühiskondlik leping”(1762) tõukas tegutsema jakobiinidest revolutsioonilisi demokraate. Elades tagakiusamise tõttu Pariisis tagasihoidlikus korteris lõpetas ta avameelsuse poolest erandlikud “Pihtimused”( 1781 ) ja “Üksildase uitaja unistused”( 1782 ). Rosseau kaudu kõneles masside hääl!
Denis Diderot (1713- 1784 ) paistis XVIII sajandi teise poole prantsuse kirjanduses silma oma poleemiliste teostega. Ta oli materialistlik filosoof ja juhtiv entsüklopedist, olles samas karm usukriitik ja mehine võitleja eesrindlike kodanlike ideede eest. Teda köitis eeskätt draama. Inglise kodanlasedraamade eeskujul kirjutas ta näidendid “Vallaspoeg” (1757) ja “Perekonnapea” (1758). Oma osa romaani arengusse andis ta teostega “ Nunn ”(1760) ja “ Fatalist Jacques”(1773)
Johann Cristoph Friedrich von Schiller (1759-1805) sündis Saksamaal. Tema isa oli sõjaväe velsker , mistõttu ka Schiller 13-aastaselt sõjaväkke astus. 21-selt saadeti ta Stuttgarti rügementi. Seal hakkas noormees kirjutama ning sai kuulsaks draamakirjanikuks. Sõbra Goethe mõjul hakkas kirjutama näidendeid. 9. mail 1805 suri ta tuberkuloosi, jäädes Saksamaal üheks teatrites mängitavaimaks kirjanikuks . On kirjutanud ühiskonnakriitilised draamad “Röövlid” (1781), “Fiesco vandenõu Genuas” (1783), “Salakavalus ja armastus” (1784) ning “Don Carlos ” (1787), draama “Wilhelm Tell ” ning luuletused “Ood rõõmule” ja “Kellalaul”. Luuletustes armastas ta headust ja vabadust ning taunis türanniat.