Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Teater läbi oma ajaloo". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
teatr, film, mask, publik, wiera, rahvusteater, elevant, komöödia, publiku, menning, teatrid, teatrite, kiirest, näitleja, juubel, ammu, lavastuse, needus, theatre, kangilaski, monarhistlik, seljataha, vanimaid, teatreid, brook, institutsioonid, teatrist, sedavõrd, finants, vahekord, komöödiad, trupp, jaanus, kuuekümnendad, harras, stagnatsioon1870. aastatel rajati innukalt seltse ka väiksemates linnades, kus harrastati laulu ja näitemängu (Viljandi "Koidus" lavastati esimene tükk 1873, Narva "Ilmarises" 1874, Pärnu "Endlas" 1875). Eestikeelseid näidendeid tehti samuti Peterburi ja Riia aktiivsetes kogukondades. Edasi kandus teater ka alevitesse ja küladesse. Varsti loetleti Eesti aladel juba sadakond kohta, kus harvemini või tihedamini lavastati näidendeid. Tugevamad keskused olid Tartu, Viljandi- ja Virumaa. 8. Wiera teater. 33 aastat kestnud ,,Vanemuise" amatöörteatri ajast juhtis 25 aasta vältel seda August Wiera (1853-1919), kelle juhatusel toodi lavale kokku üle 1600 etenduse. Wiera laulis 1869. aastast ,,Vanemuise" seltsi kooris ning valiti 1878. aastal laulu-, koori, orkestri ja näitemängu juhiks. Wiera on esimene eesti kutseline teatritegelaseks. Kuid esialgu piirdus Wiera juhtimistöö peamiselt muusikaga. Alles 1886 aastast võttis Wiera teatriohjad tugevamalt enda kätte
Muutused teatrite koosseisudes. I nõukogude aasta: · Hakatakse juurutama nõukogulikku tsentraliseeritust ja planeerimist. · Kunst kui ideoloogia tööriist. · Ideoloogilised tellimused kirjanikele uute algupärandite saamiseks (präänik ja piits) · Sotsialistlik realism. · Ajakiri Teater muudetakse ajakirjaks Teater ja Muusika, seejärel suletakse üldse. · Tänu riiklikule dotatsioonile on teatrite majanduslik olukord üsna hea. · Publik on äraootavalt uudishimulik. Uue ideoloogia sõnastas J. Sütiste 1940 oma artiklis ,,Meie teater aktiviseerugu!" rõhutab teatri ja ühiskonna seose tähtsust, vastandub selgelt eelmisele (s.t Eesti Vabariigi) perioodile. Oli ka õnnestumisi, näitlejatöödes. Nt Liina Reimani nimirollid Gorki näidendites ,,Ema" ja ,,Vassa Zeleznova". 1941. a oli kavas Eesti kunsti dekaad Moskvas, mis jäi alanud sõja tõttu ära.
aega. Algaastatest tänaseni on pööratud suurt tähelepanu maailmaklassika lavastamisele ning kaasaegsele uue dramaturgiale eri maadest. Järjepidevalt on tehtud koostööd kaasaegsete eesti autoritega. 1920. aastatel, pärast ühe tollase populaarse külakomöödia lavastust algas just sellest teatrist rahvusliku dramaturgia buum: hakati rohkem näidendeid kirjutama, samuti dramatiseerima kaasegsete prosaistide töid, need said publiku hulgas väga populaarseks. Laval olid eesti autoritest Raudsepp, Kitzberg, Vilde, Tammsaare, Luts. 1950. aastatel lavastati palju tollaseid noori autoreid (Smuul, Rannet, Liives). 1955. alustas Draamateatris lavastajana tööd Voldemar Panso, Moskvas GITIS-es lavastajaks õppinud mees, kellest hiljem sai üks legendaarsemaid eesti teatritegelasi, teatrikooli ja noorsooteatri looja, aastatel 19701976 Draamateatri peanäitejuht. Lisaks
Üheks probleemiks muutus vaataja istumine laval see kärpis näitlejate mänguruumi. Kuna tegu oli õukonnateatriga (klassitsism), siis tundus tolleaegsetele, et on loomulik kui vaataja end tunneb nagu kodus, näitleja end aga külalisena. Pärast kuninga surma oli klassitsistlik teater suremas. Voltaire püüdis teatrit päästa kõikvõimalike reformidega. 1759. aastal hakati sisse viima muudatusi, Commedie Francaise ehitati suuremaks, kohtade arvu suurendati ning PUBLIK EEMALDATI LAVALT. Sisuliselt tähendas see reform lava eraldamist saalist, kahe autonoomse tsooni tekkimist.mänguruum iseseisvus ning nõudis suuremat tähelepanu. Lava oli nüüd nagu tühi ruum, mida näitleja ei olnud harjunud täitma. Mängu tulid massistseenid lava täitmiseks. Kodanliku teatrirevolutsiooni üheks viljaks proovide arvu suurenemine (3lt 10-12 proovini). Ka keel lihtsustus. Direktori õlule langes järjest rohkem kohustusi, ei suutnud enam toime tulla üha mahukama
Roomas poolringikujulised. Koori kadumisega orkestriat enam ei vajatud. Seepärast oli rooma teatrimaja keskseks kohaks kõrge lava, mille ees paiknesid pingiread, taga oli aga keerukalt välja ehitatud , tihti kahekorruseline lavasein frons scaene. Rooma lava oli ilmses suguluses lihtsate ajutiste poodiumitega. Meie ajaarvamise esimeseks sajanditeks oli rooma teatreid ehitatud kõikjal Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal, ning Põhja-Aafrika koloonias. Publiku jaoks püstitati varikatused, rahvast teenindasid puuviljamüüjad. Ometi olid need teatri ilusad surevad kestad , kus vaatajale pakuti surevat kunsti. Sealseid etendusi ei saa võrrelda Kreeka varasemate aegade teatriga. Rooma teatrites mängiti enamasti jämekoomilisi nilbeid ja roppe miime , ning farsse, mille sisuks põhiliselt purjetamine, ahnus, abielurikkumine, või efektsed akrobaatilisi vaatemänge, kus tõmbenumbriks napis riietuses tantsijannad
ainult komplekselt, kus käivitava mehhanismina tuleb uurida poliitilisi otsuseid, nende mõju teatrielule laiemalt ning seejärel mõju teatriinimestele. Teatril on võimalus mõjutada publikut, kujundada mentaliteeti läbi kollektiivse kunstilise elamuse. Seetõttu pidi teater totalitaarses ühiskonnas muutuma rahva vaimseks (ideoloogiliseks) teejuhiks ja täitma religiooni hääbumisest järelejäänud tühimikku. Teater pidi olema publiku kasvataja, õpetaja ja tuleviku valgustaja, teater oli oluline propagandasõjas, mis käivitus taasokupeeritud Eestis. Teatrikunsti ideoloogiline eelisseisund Nõukogude Liidus ja vajadus teha see massidele kättesaadavaks tagasid ka Eestis teatritele aastail 1945–1948 märkimisväärse dotatsiooni, kokku 24,4 miljonit rubla (Hion 2002: 91). Hoopis teises ühiskonnas kasvanud ja koolis käinud teatriinimestel tuli uudse koolitaja rolliga
külakomöödiate ja romantiliste melodraamadega, ehkki mõlemad vahendasid piiratult ja varjatult ka ühiskondlikke hoiakuid. Eestlaste jaoks muutus teater populaarseks 1880. aastail kattis maad linnu ja külasid juba üle saja mängupaiga. Asjaarmastajaliku arengujärgu vältel oli juhtivaks Tartu ,,Vanemuine", mis August Wiera käe all kujunes juba poolkutseliseks teatriks. Kunstiliselt asetus selle kõrgaeg 1880. aastatesse, kui katsetati ka maailmaklassikaga. Hiljem jäi Wiera oma jantide ja laulumängudega kiiresti esile tõusva harituma kihi nõudmistest märgatavalt maha. Kutseliste teatrite rajamine Kutseliste truppide rajamisega 1906.aastal Tartu ,,Vanemuises" ja Tallinna ,,Estonias", 1911.aastal ka Pärnu ,,Endlas" astus eesti teater uude arengujärku. Neile üldrahvalike korjanduste toel püstitatud esinduslikud hooned said juba ise rahvuslike kultuuripüüdluste sümboleiks; ja hoonete planeerimine ,,rahvamajadena", kus toimusid ka muud avalikud
" on olnud Rakvere Teatri tunnuslauseks alates 1996. aastast, mil teatri juhtimise võtsid üle peanäitejuht Üllar Saaremäe ning direktor Indrek Saar (Karulin 2013: 8). Teatri kaduvus ja lühiajalisus ongi selle kunstiliigi üheks tunnuslauseks. Etendused ja teatrikunst on looming, millesse panustavad väga paljud inimesed. Etenduste keskmiseks kestvuseks on kaks tundi. Uurimistöö käigus tahan välja selgitada, kas teatrikunsti eesmärgiks ongi saavutada vaid lühiajaline publiku tähelepanu ja aplaus või on etendusi, mis jäävad publiku südamesse pikemas ajaks püsima. Uurimistöö teemaks on ,,Rakvere Teatri publikumagnetid aastatel 2014 - 2016". Kuna uurimistöö tegemist on alustatud 2017. aastal, siis kolmeaastaseks ajavahemikuks oli otstarbekas võtta aastad 2014-2016. Antud teemat ajendas uurima põhjus, et selgitada välja publiku arvamus selle kohta, kas teater on kaduv kunst ja kaob kohe ära, või jäävad mõned
Tooge näiteid olustikurealistlikust teatrist. Olmerealism muutus populaarseks 50nendate II poolel, 60nendatel. Seda iseloomustas stiililine järjepidavus, staatilisus, olustikulisus, täpsus, pisiasjadel lasus suur osatähtsus, näitleja mängus taotleti lihtsust, edasi kanti elutarkus ja mõõdukus. Teatrilavastus lähtus tekstist, stiil tulenes kirjandusliku teksti stiilist. Populaarsed olid nii Eesti kui ka nõukogude repertuaar. Publiku hulgas oli populaarne Eesti klassika, seda lavastati olmerealistlikus võtmes. Lavakujundus ja kostüümid: visuaalne keskkond ja illusionism, detailsus, ajalooline ja olustikuline tõepärasus. Näitlejatööd iseloomustas lihtsus ja loomulikkus, läbielamise eelistamine ekspressioonile. Ruum ei iseloomustanud inimesi, ruum pandi psühholoogilisse tähendusse seda ei kasutatud. Lavakujundid olid ruumilises mõttes passiivsed. Nii näitlejad kui ka kriitikud jälgisid seda, kas
Etenduskunstid laiem valdkond kui teater, hõlmab tantsu, tsirkust, muusikat, tegevuskunsti etenduslikke kunstiliike Näitekunst teatri ja näitlemise sünonüüm Teater a) kindlat tüüpi hoone, mis jaguneb lavaks ja saaliks need on kokkuleppelised etendajate ja vaatajate alad b) teatud tüüpi käitumine: teatraalsed igapäevasituatsioonid, rollide võtmine, stsenaariumi järgimine jne. Sotsiaalsed ja kultuurilised normid teatris, mis reguleerivad teatritöötajate ja publiku käitumist. c) kunstiliik d) institutsioon, mille tegevust reguleerib etendusasutuse seadus. Näidend draamavormis kirjanduslik tekst, teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst. Lavastus kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike, heliloojate jt koostöös loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis. Virtuaalne kunstiteos, mis realiseerub etendustes. Lavastus on invariant, kõigi toimuvate etenduste ühisosa. Etendus lavastuse ühekordne esitamine, variant.
................................................................................................................................................ Sissejuhatus......................................................................................................................................... 1. Teater Kreekas 1.1 Teatri teke....................................................................................................................... 1.2 Tragöödia ja komöödia................................................................................. 1.3 Lava....................................................................................................... 1.4 Näitlejad ja kostüümid......................... 1.5 Pealtvaatajad.................................................................................................... 2. Teater Roomas..............................................................................
..............................................................................................................................................2 1. Sissejuhatus..........................................................................................................................................3 2. Teater Kreekas 2.1 Teatri teke........................................................................................................................................ 2.2 Tragöödia ja komöödia................................................................................................................... 2.3 Lava................................................................................................................................................ 2.4 Näitlejad ja kostüümid................................................................................................................... 2.5 Pealtvaatajad.............................................................
1635. aastal ta sureb. Tema oligi Hispaania teatri ülesehitaja. Enne Lopet ei saa rääkida regulaarsest Hispaania teatrist. Hiiglaslik teatriehitis, mis tehtud Lope kätega. Kujundas teatri zanrid (mõõga ja mantli komöödiad eriti popid). Oli ka kõige renessanslikum hispaania dramaturg. Seda mitte vormilt vaid sisuliselt. Commedia erudita järgi jälgiti kolme ühtsuse reegleid. Oli selle poolehoidjaid ja vastaseid. Poolehoidja oli näiteks Cervantes, kelle ideaaliks oli nn õige komöödia nõuded keelele ja zanripuhtusele. Ülev süzee nõudis ülevat keelt. Teiste hulgas kiitis ka noort Lopet ja tema draamateoseid. Mõne aasta pärast pühkis viljakas Lope Cervantese teatrist täielikult minema. Lope kirjutas meeletult palju, säilinud 430 teost (oli üle tuhande, 1500-1800 teost). Võis üksi kindlustada kõik hispaania trupid. Teater oligi nagu tema impeerium, tema selle valitseja. Kõik trupijuhid ja näitlejad olid tema sõbrad ja tuttavad. Cervantese jaoks oli see
Asutajate hulgas palju draamastuudiolasi. Hakati oma etendusi müüma lavastuskulude ja näitlejate palga eest. Töölisteatri etteotsa draamastuudiolane Priit Põldroos. Trupp siis peamiselt draamateatrist. Üks silmapaistvamaid müüduid etendusi oli Lauteri 1927 lavastatud Faiko „Õpetaja Bubus“, kus nimiosas Kalmet, mille eest teda kiideti. 1925/26 2. hooaeg tagasi realismi tagasi Engelbergi lavastatud Mohri komöödia „Improvisatsioonid juunis“ - sai suure tunnustuse osaliseks ja sai sellega nö kutseliste teatrite täieõiguslikuks liikmeks. Kiita sai ka Kalmet oma spliinis nooruki Jan Miller kehastamise eest. 1926/27 suured võlad, kõrge üür. Legendid Aaloe kuldkella panti panemisest. Aga üldiselt võttis teater jumet, „Bubus“ ja Shakespeari „Palju kära ei millestki“ said kiita. 1927 läksid lahku, töölisteater sai oma trupi – hakati rääkima draamateatri surmast sest toetust ei
läksid läbi vaatlejad, seejärel tuli sisse koor ja näitlejad. Kui keegi astus lavale (orkestrale) paremast sissekäigust, tähendas see, et tegelane tuleb linnast või sadamast, kui ta tuli vasakust, siis oli tegelane saabumas kaugemalt maalt. Keset orkestrat asetses Dionysose altar. Mitmesugustes osades esineva näitleja sissetoomisega tekkis vajadus ümberriietumisruumi järele. See ruum nn skeene ("telk") oli ajutist laadi ja asetses algul väljaspool publiku vaatevälja; varsti hakati teda ehitama orkestra taha ja kunstiliselt kujundama dekoratiivseks taustaks mängu jaoks. Skeene kujutas nüüd hoone, kõige sagedamini lossi või templi fassaadi, mille seinte ees arenes tegevus (kreeka draamas ei toimu tegevus iial majas). Tema ette ehitati sammastik (proskeenion); sammaste vahele pandi maalitud laudu, mis olid nagu leppedekoratsioonideks: nendel kujutati midagi, mis meenutas näidendi miljööd. Pärastpoole
Suure rattana kohal mõlemas lavastuses, nim Rattalavastusteks. Raidi hilisemates lavastustes süvenes eeskätt kammerlikkus ja peen psühholoogiline töö näitlejatega. Peet Vallak/M. Unt, ,,Epp Pillarpardi Panjaba potitehas" 1974, Pärnu teater ja Rein Saluri, Külalised. 1974, Tallinna Draamateater. Kujundlikud misanstseenid. Süntees metafoorse ja psühholoogilise vahel. 10. Jaan Toominga teatrimõistmise ja rezii peajooned, lähemalt üks lavastus. Jaan T jõudis publiku ette seoses teatriuuendusega. Tema tollane ja mõningate reservatsioonidega ka hilisematel perioodidel andis aimu totaalsest teatrist, mis kasutab külluslikult kõiki teatri kasutuses olevaid võimalusi näitlejat emotsionaalsest kõrgepingest lavaefektideni. Tema lavastajaloomingus on olnud oluline koht folkloorsel ainesel. Tundub et sõltumata väljenduslaadist (ekspressiivne või füüsiliselt aktiivne, emotsionaalsetele
tunnetamiseni). · Kasutati ära Apolloni kultus (laenab teatrile esitusmaneeri. Apollonilt rapsoodid, kes esitasid lugulaule pikki kangelaslugusid; võeti üle kirjanduslik tekst ja selle esitusmaneer; meenutas retsitiivi). Apollon ise oli traagiline kangelane, kes väljenduslaadilt sarnanes rapsoodiga käib läbi kannatustetee (Demeter) ja seda kõike Dionysose koori saatel. Jäi üle see kõik veel paigutada arhitektuuri taustale ja ette panna maskid. Mask oli identiteediloojaks tegi näitlejast tegelase. Lugu ise võeti mütoloogiast. Teatrietendus oli nagu areopaagi kohtuistung: kangelane annab aru koorile, koor kehastab alati kodanikke. Koor pidi käivitama nö kohtuistungi. Teater=linnakultus, kujutas endast jumalate kultuste ärandamist. Zeusi tappis tegelikult demokraatia mitte madu. Väljapaistvamaid kirjanikke: Aischylos (,,Oresteia", ,,Pärslased"), Sophokles (,,Kuningas Oidipus",
19911992 Collin Fenwick ("Rohukannel") 19921993 Jermolai Lopahhin ("Kirsiaed") (http://et.wikipedia.org/wiki/Elmo_Nüganen) 1.10 Rollid mujal Peer Gynt (Henrik Ibseni "Peer Gynt"; Eesti Draamateater; 1997) Guy Montag (Ray Bradbury "451 kraadi Farenheiti"; Moskva teater Et Cetera; 2007) Elmo Nüganen on mänginud telelavastuses ,,Soo" ( Teleteater 1992), teleseriaalis ,,Vabariigi valvur" ( ETV 1994-1995) ning filmides ,,Ainus pühapäev" (Tallinnfilm 1990) ja ,,Suflöör" ( Freyja Film 1993). Elmo Nüganen on mängufilmi ,,Nimed marmortahvlil" rezissöör ja stsenaariumi autor ( Taska Film 2002). 5. oktoobril 2006 esilinastus Nüganeni teine film ,,Meeletu" ( ETV ja Taska Film 2006). Film valmis Jaan Tätte näidendi ,,Meeletu" põhjal. (http://et.wikipedia.org/wiki/Elmo_Nüganen) 1.11 Tunnustused 1986: Voldemar Panso nimeline noore näitleja preemia 1992: Ants Lauteri nimeline preemia
(ld. k. modo – just praegu; uudne; moodne) 1900. aasta paiku mõistetakse sõna „modern“ all esmajoones midagi (radikaalselt, kompromissitult) uut. Viini kunstnikerühmitus „Secession“ (lahkulöömine, eraldumine) loosung: „Ajastule anda oma kunst, kunstile oma vabadus“ Wagner oli esimene, kes kasutas muusika kohta mõistet modernne ja seda negatiivses tähenduses. Ta kritiseeris selle sõnaga 1840-del Prantsuse Suurt Ooperit ja eelkõige Meyerbeeri (et see jälgib liiga publiku maitset). 1860.-e algul kanti Pariisis ette Wagneri ooper „Tannhäuser“. Sellest vaimustus väga luuletaja Charles Baudelaire. Tema omakorda kasutas nüüd mõistet „Modernne“ positiivses tähenduses, ilmestamaks Wagneri muusikat. Wagner võttis kasutusele Harmoonilise ellipsi (üks septakord teise septakordi, see omakorda kolmandasse). Kuulaja ei saa enam aru, kus on koduhelistik, või kus on toonika. Wagneri harmooniakäsitluse kuulasaim akord: Tristani motiiv
arhitektuur, maalikunst, skulptuur. Ajalised: muusika, kirjandus, kulgevad ajas. 1) väljamõeldud, fiktsionaalne aeg, sündmuste aeg narratiivne aeg; 2) jutustamise aeg narratsioon. Aeg, mis kulub nende sündmuste jutustamisele. Muidugi pole ka maalikunsti teose tajumine hetkeline, sest kätkeb endas märke, signaale, mis vaataja tähelepanu suunavad. Seda mõjutab lugemisharjumus (vasak-parem). Film on vahepealne ajalis-ruumiliste vahel. 5 · Kunstide liigitamine meeleorganite järgi: 1) nägemine: kirjandus, kujutav kunst, kino; 2) kuulmine: muusika, kirjandus; 3) kompimine, haistmine, maitsmine: tarbekunstid. · Kunstide liigitamine materjalide põhjal: 1) looduslikud materjalid: maalikunst;
küljesissekäiguga koori jaoks ning keskel asuva Dionysose altariga, mis paiknes teatri südames. Deux ex machina (lad ,,jumala masinast"), antiikteatri kõige keerukam lavamasin tõsteseadeldis, mille abil võis jumal taevast maale laskuda, et aidata näidendi tegelasi ja lahendada väljapääsmatuid situatsioone. Theatron Kreeka antiikteatri üks kolmest põhiosast; vaatamispaik. Tavaliselt rajati see laugjale mäenõlvale, et publik saaks etendust jälgida tõusvatelt astangutelt, mis paiknesid poolringis ümber orkestra. Dionüüsia oli pidustus, mis leidis aset märtsisaprilis. Selle käigus lavastati kolme päeva jooksul näidendeid kogu linnarahvale. Etendused toimusid võistlustena, kusjuures võistlema lubati vaid uusi näidendeid. Omavahel võistlesid 3 autorit, igaüks kolme tragöödiaga ja ühe koomilises saatürdraamaga. 2
koomiline. Mõlema algus oli seotud rituaalidega, mis ajapikku muutusid vaatemängulisemaks ning meelelahutuslikumaks. o Rahvaste kommetes on ikka olnud tähtsal kohal jäljendavad, miimilist laadi mängud, kuna tegevuse imiteerimine pidi kaasa aitama selle õnnestumisele. Taoliste mängude iseloomulikuks jooneks oli maskeerimine, jumala või looma maski kandmine, sest maski kandev inimene lootis saada selle olendi omadused, keda mask kujutas . Tähtsaim roll antiikdraama kujunemisel oli Dionysose kultusel. Märtsis-aprillis korraldati suured dionüüsiad, veinijumala auks peetud pidustused. Tõrvikute valgel toimetati öiseid riitusi ning söödi ja joodi ohjeldamatult, kuna see pidi tagama viljasaagi ning loomade sigivuse. Pidustustel laulis 50-meheline koor (viis meest igast Atika kümnest hõimust) Dionysose altari ümber jumalale ditürambe ehk ülistuslaule,
Eesti kultuuri ajalugu EESTI KULTUURI AJALUGU Kuupäevad, mil olin kohal: 10.09; 22.09; 29.09; 08.10; 20.10; 03.11; 05.11; 10.11; 12.10; 17.11; Kuupäevad, mil puudusin: 08.09; 15.09; 17.09; 06.10; Kohustuslik kirjandus: L. Vahtre (2000). Eesti kultuuri ajalugu: lühiülevaade. Virgela I. Talve (2004). Eesti kultuurilugu. Ilmamaa. Leheküljed: 7-25; 37-52; 58-86; 95-115; 131-190; 216-300; 307-313; 326-374; 383-426; 442-528; 543-594 Kirjandust: 1. ,,Kuld Lõwi ja Kultase ajal" Kalervo Hovi. Varrak 2003, Tallinn Loengud on kuni 17. nov, millal hakkavad seminarid. Eesti kultuur ja eesti kultuur Eesti kultuur: see on topograafiline kultuur, s.h. nii sakslaste kui rootslaste eeskujudega eesti kultuur: alates 19.saj II poolest omanäoline eestlaste loodud kultuur MUINASAEG EESTIS Kivi- ja pronksiaeg jäävad muinasajast kultuuriliselt kaugele. Need jäävad pigem arheoloogia valdkonda. Elanike arv toona oli u 150 000 180 000. territoorium jagunes 9 suureks ja 4 väikseks maako
Kserksese õuetarka Ostanit. Põhiliselt oli illusionism sealgi siiski preestrite leivanumbriks. 2 Piibel (Vana Testament, 2 Moosese raamat, 7 peatükk) 9 Üheks tüüpiliseks ,,imeks" oli templi seinale jumalanna Hekate põleva kujutise ilmumine. Selle illusiooni sooritamiseks joonistati asfaldi või mõne muu põleva ainega pimeda ruumi seinale inimfiguur. Publiku ees manades ja tõrvikuga vehkides puudutas nõid sellega justkui kogemata templi seina, kus kohemaid lõi lõõmama jumalanna kujutis. Sellised ,,imed" sisendasid inimestesse hirmu ja tõstsid nende kuulekust ning nii polegi midagi imestada, et suurte templite preestrid püüdsid illusionismi igati oma monopoliks muuta. Nad ei tunnistanud rändavaid maage ja illusioniste ning kiusasid neid taga. Vaatamata sellele esinesid rändavad mustkunstnikud endiselt Vana-Kreeka tänavatel
kus etendati jumalanna Demeteri röövimist allmaa poolt. Aristoteles on väitnud, et tragöödia on tekkinud ditürambidest (jumala aux lauldav kiidulaul) koorist eraldub eeslaulja, kes deklameerib (eeslauljakoori kordamööda laulminealgeline dialoog). Etendati jumala sündi, kannatusi, surma, ülestõusmist. Hiljem lisanduvad müütide lood. Kreekas tekib 2 näideniliiki: tragöödia ja komöödia. Tragöödia lõpus pidi olema saatiirdraama, mis pidi pärast kurba näidendit inimestel tuju heaks tegema. Teater oma mütoloogilisema sisuga tekkis 6 saj. eKr.. Esimene dateeritud etendus toimus 534. eKr kirjanik Thespise poolt toob sisse esimese näitleja. Ehitist, kus etendusi esitati, nim. amfiteater: keskel oli orkestra (lava, koor asus sellel, kuni 24 m diameetriga), selle taga olid
1. Kristjan Jaak Peterson (18011822) 18. sajandi lõpus toimunud Suure Prantsuse revolutsiooni mõjul oli muutumas kogu Euroopa vaimuilm ja ühiskond. Senine seisuslik ühiskonnakorraldus hakkas murenema, seisuse asemel tõusis 19. sajandi jooksul määravaks inimesi liitvaks kategooriaks rahvus. Kui K. J. Peterson sündis, oli saksa kirjanduse suurkujusid Johann Wolfgang Goethe saanud 52aastaseks, Venemaal hakkas oma esimesi lauseid ütlema poolteiseaastane Aleksander Puskin, hilisem sädelev poeet, ning Inglismaal omandas tulevane ,,romantismi deemon" ja ajastu kirjandusmoe kujundaja Georg Gordon Byron koolitarkust. Eestlase K. J. Petersoni luuletused aga nägid trükivalgust alles 20. sajandil, rohkem kui sada aastat pärast autori sündi, kui need ilmusid kirjandusliku rühmituse ,,NoorEesti" albumites ja ajakirjas. Enne Petersoni värsiloomingu avaldamist oli Gustav Suits kirjutanud selle kohta ülistava artikli peal
(Petrarca, Ronsard; soneti tekkimine) ja romantismi (Byron, Goethe). Dramaatika (kr dramatikos e dramaatiline) on draamakirjandus e näitekirjandus. Kuna on põhiliselt mõeldud laval esitamiseks, va lugemisdraama, on sellest tulenevalt liigi põhiomadused dialoogivorm, sündmuste olevikus toimumine, pingeline arendus, vastuolud ja konfliktid tegelaste vahel. Euroopa draamakirjandus kasvas välja antiikaja kultuslikest rituaalidest. Antiikajal sündinud tragöödia, komöödia ning uusaegne draama on dramaatika kolm põhizanri. Euroopa kultuuriperioodide järgi eristuvad antiikne draamakirjandus (Aischylos, Sophokles), keksaegne vaimulik näidend ja ilmlik rahvateater, renessansinäidend (Shakespeare) ja 17. saj klassitsistlik draamakirjandus (Moliere). 18. saj tekkisid nn kodanlik draama ja saksa romantism, mis murdsid klassitsismi rangelt reeglistatud vorminõuded. 19-20 saj domineerisid dramaatikas realistlik sotsiaalne olustikunäidend ja psühholoogiline draama
EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 1 1. Eesti kirjanduse tekkimine: rahvaluule, kroonikad, kirikukirjandus, raamatukultuuri teke jne. Eesti kirjanduse päämine määratleja on olnud keel -rahvuskirjandus Muistsete eestlaste kultuurilisest iseolemisest loovad ettekujutuse mitmed ajalooallikad, uurimused, arheoloogia, antropoloogia, lingvistika. Oluline on samuti rahva mälu - see, mida rahvaluule on suutnud aegadest kanda ja traditsioonis hoida. Kirjandusele on eelnenud suuline luulelooming, rahvaluule, samuti jätkub rahvaluule arenemine kõrvuti kirjandusega. Meie rahvaluulel on oluline osa talurahva omaaegse tunde- ja mõttemaailma väljaselgitamiseks. Muud teated eestlaste kohta varasest ajast ühekülgsed - valitsevate klasside esindajate teated, seega on rahvaluulel eriline osa. Rahva pärimused peegeldavad rahva kui terviku vaimsust, eestlaste kultuuriloo oluliseks koostisosaks on rikkalik rahvaluulepärand, milles pe
PILET NR1 - ILUKIRJANDUSE OLEMUS JA TÄHTSUS, SEOS TEISTE KUNSTILIIKIDEGA (SELLE JAOTUS) Teaduskirjandus Publitsistika Tarbetekstid Graafilised Elektroonilised väitkirjand (ajakirjandus) eeskirjad tekstid tekstid artikkel uudis päevik kaardid telekas essee kuulutus juhised gloobus internet uurimustöö reklaam spikker skeemid arvuti referaat artikkel reklaam plakatid telefon koomiks kuulutused e. grafiti reportaaz fisid tatoveering kiri kujundatud tekstid Ilukirjandus ehk belletristika (kirjandus kui kunst) I Eepika ehk proosa 1)Rahvaluule muinasjutud - " 3põrsakest" muistendid ehk müüdid - Suur Tõll naljandid - "Peremees ja sulane" Leida Tiagme anekdoot mõistatused vanasõnad( lühike, terviklik, hinnanguline ja
Solera laiskust ja kergemeelust hästi tundes lukustas Verdi libretisti oma tuppa, ulatas talle piibli ning lubas ta alles siis vabastada, kui ennustuse sõnad laual on. Solera vihastas, kirus Verdit maapõhja, ent veerand tundi hiljem oli tekst valmis. Ooperi lavastamine kulges väga kiiresti. Veebruari lõpul algasid proovid, 9. märtsil 1842. aga toimus triumfaalne esietendus. Peaosi laulsid suurepärased vokalistid Strepponi, Ronconi jt. Kui aga esimese vaatuse finaali stretta järe1 publik Verdi suureks ehmatuseks üksmeelselt püsti tõusis, ei uskunud erutatud helilooja oma silmi. Sest alles see oli, kui teda samas saalis, sama kuulajaskonna poolt armutult välja vilistati! Giuseppe Verdi kuulsuseobeliskile oli pandud grandioosne nurgakivi, tema nimi võrdsustati kõige populaarsemate heliloojate omadega, "Nabucco" lavastusest aga kujunesid vabastusliikumisest aktiivselt osavõtva komponisti tule- ristsed.
rahvalooline, jne sündmus. Peamine sisu armastus ja surm. DRAMAATIKA: näitekirjandus. Draamale on omane, et realiseerub lõplikult laval,lavastaja nägemus, kuid on ka lugemisdraamasid. Remark – autoripoolne märkus. Draama jaguneb kolmeks: - tragöödia – tõsise sisuga näidend, kurbmäng, keegi positiivsetest tegelastest hukkub („Kuningas Oidipus”, „Hamlet”, „Othello”, „Macbeth”, „Faust”, „Libahunt”, „Juudit”); - komöödia – jaguneb omakorda situatsiooni-, karakteri- ja sõnakoomikaks. Üks ei välista teist („Kirsiaed”, „Suveöö unenägu”, „Kajakas”, „Pisuhänd”, „Vigased pruudid”); - draama – tõsise sisuga näidend, aga lõpp võib olla õnnelik („Onu Vanja”, „Tabamata ime”, „Kuningal on külm”). Tragikomöödia – draamateos, milles on nii traagilisi kui ka koomilisi elemente. Farss – jant.
liselt läbi uurimata. Siin on muidugi omad objektiivsed paratamatused – kuni II maailma- sõjani polnudki nagu põhjust sellega tegelda, nähtus ise oli nii uus, kõik oli meeles ja puudus piisav ajaline distants objektiivse hinnangu andmiseks. Tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et suhtumine džässi oli ühiskonnas vägagi erinev: linnanoorsugu oli valmis aktiivselt osalema, mida tõestab ilmekalt ka tantsukursuste populaarsus, samas konservatiivsema osa publiku, paljude süvamuusikute ja muusikakriitikute, aga ka maaelanikkonna suhtumine oli ettevaatlik, sageli üsnagi tõrjuv ja kohati vaenulik. Selline äärmustesse kalduv suhtumine ei valitsenud mitte ainult meil. Džässis nähti vaid kiirestimööduvat moenarrust, millel pole mingit tõsi- semat väärtust, isegi tema sünnimaal USAs. Siis tuli sõda, hävitades suurema osa dokumente ja helisalvestisi ning paisates muusikud, s.t elava mälu, mööda maailma laiali
Sõna eepika päritolu on seostatav vanakreeka eeposte "Iliase" ja "Odüsseiaga". Dramaatika Draama kreeka k `tegevus'. Laiemas tähenduses nimetatakse draamaks iga niisugust teost, mis on antud tegelaste dialoogina, ilma autoripoolse jutustamiseta. Enamasti on draamateosed mõeldud laval esitamiseks, kuid on ka lugemisdraamasid. Remark e autoripoolne märkus Tragöödia kurbmäng; komöödia lõbusasisuline draamateos; draama tõsise sisuga näidend; tragikomöödia draamateos, milles on nii traagilisi kui ka koomilisi elemente; farss jant. 2. Ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) ehk Vonnegut 3. S.Oksanen ,,Puhastus" Pilet 2 1. Antiikkirjanduse mõiste Antiikirjanduse mõiste- Vana-Kreeka ja Vana-Rooma orjandusliku ühiskonna kirjandus. Hõlmab ajavahemikku I aastatuhat. 5 saj eKr- 6. saj pKr
annaabi.ee 
