Teater ja ühiskond (0)

Teater ja ühiskond
Teatri suhestumine ühiskonnaga on põnev teema, mis pakub kõneainet ning on avatud paljudele lähenemistele ja arvamustele. Ka mina teatrikülastajana ei leia enese jaoks diskussioonile missugune suhe valitseb nende kahe kultuurinähtuse vahel lõplikku ja ühest vastust, seda metatõde. Essees püüan avada ja analüüsida nimetatud relatsiooni semiootika kaudu, uurida, mil moel nad üksteist mõjutavad ning lisada juurde enda subjektiivsed mõtted. Antud essee jääb tänase Eesti konteksti.
Arvan, et on olukordi (mida ma olen ka ise kogenud näiteks kellegagi mõnest lavastusest rääkides), mil mõnd lavastust tõlgendades, enese jaoks lahti mõtestades, otsitakse liigselt seda ühiskonna ja teatri suhet. Valitseb justkui avalik saladus või printsiip, et teater peab kindlasti peegeldama kas erinevaid sotsiaalseid probleeme, poliitikat, üleüldisi globaalseid probleeme vms. Ma ei soovi siinkohal jätta muljet, et see oleks kuidagi viisi vale või et teater ei tee seda, aga isiklikult tunnen, et see teema on liigselt problematiseeritud. Tahaplaanile on jäänud psühholoogia, esteetiline nauding, inimese sisemaailm ja subjektiivsed seoste loomised.
Kuid samas on see ka õigustatud, eriti kui läheneda teemale teatrisemiootika vaatepunktist ning ka üleüldisest semiootilisest vaatenurgast. Inimesel on võimalik üldse maailma tajuda alles siis, kui see on tema jaoks märgiliselt lahti mõtestatud ehk nagu on öelnud Tiit Palu artiklis “Teatrisemiootika”, siis inimene elab “tähenduste maailmas”. Ehk inimesele ongi loomuomane mõtestada lahti kõik see, mida ta tajub ning võttes omaks alateadlikult kultuuris ringlevad koodid tema enda lähedasest elust ja ümbritsevast, siis ongi üsna tõenäoliseks koodide tõlgendamiste tulemuseks etenduse seostamine ühiskonnas valitsevate sündmustega, oludega (kui on tegemist lavastusega, mis sisaldab rohkelt sümboleid, peidetud sõnumeid jms). Ka Juri Lotman ütleb oma lavasemiootika käsitluses, et väljaspool lava kulgeb elu, mis on teatrimaailma aineseks. Ta lisab, et see ei ole veel teatrimaailma aluseks, juures peab olema kunsti puudutus.
Oma arutluse käigus olen jõudnud pigem arusaamale, et teatri ja ühiskonna suhe on üsna ühesuunaline, mitte otseselt toetav vastastiksuhe. Kultuurikeskonnas toimuvad ühiskondlikud protsessid siiski loovad teatrimaailma, aga teater tõlgib need oma kunsti keelde, seega eksisteerivad nad siiski koos kultuuriruumis teatavas sümbioosis. Lavaväline elu on küll teatrimaailma aineseks, aga teater ise tekitab siiski ka mõningat “võbelust” või kõmu (meedia, diskussioonid jne), aga otseselt suuri muutusi ta ühiskondlikus plaanis enesega kaasa ei too ( tänases Eestis).
Kuid see “võbelus”, mida teater enesega kaasa toob on siiski märgatava tähtsusega. Arvan seda just seepärast, et tema roll ei ole elutõdede õpetamine rahvale (kodanikuks olemine, alistumine võimule, usulised tõed jms), vaid ta pigem julgustab inimesi asjades kahtlema, vähemalt annab selleks vabaduse. Arvan, et tal on oluline roll mõttemootori käivitajana.
Näiteks No99 etendus “Suur õgimine” (lavastaja L. Lagle) oma vulgaarsusega tekitab igas inimeses erinevaid mõtteid ja emotsioone. Idee sellest, et liiga palju ei ole hea võib kanduda üle mitmetele tasanditele: mitte ainult liigne toidu õgimine ei vii traagilise lõpuni, vaid ka kõige muu ahnitsemine. Ning mõte sellest, et miks üldse tehakse elus asju, mis ei vii kuhugi. Igal ühel on oma tõlgendus ehk tema mõte on käivitatud, ta hakkab looma seoseid ning tõmbama paralleele. Kui need ei ole seotud laiemate ühiskondlike probleemidega, siis saab vähemalt inimese sisemaailm puudutatud. Mäng, nagu ütleb Lotman, on üks loomingulise teadvuse kujundaja, passiivsus ei ole siinkohal võimalik.
Teater ei suuna täna kahtlemata heaks kodanikuks olemist, aga inimeseks olemist küll. Kui mõtlen tagasi oma teatrikülastuste peale, siis tegelikult on mitmeid neid etendusi, mis õpetavad või vähemalt juhivad tähelepanu inimlikkusele ja mõistmisele, märkamisele. Üks sellistest etendustest on kaheosaline Paavo Piigi ja Mari-Liis Lille “Harakale haigus...” ja “Varesele valu...”. Need lavastused on lood inimestest meie ümber, mis annavad justkui võimalus neile, kes ei ole läbi elanud depressiooni, seda teha teatri kaudu. Kõige selle eesmärgiks võiks olla inimlik adumine. Siinkohal võiks taas luua paralleeli Lotmani kirjeldatud mänguga, kus kohtuvad teadmine ja teadmatus . Nimelt mängu puhul on osalejatel (publikul) teada, et olukord on tinglik, kutsub see esile ikkagi emotsioone (kurbus, kaastunne jne). Elatakse läbi asju neid tegelikult läbi elamata.
Kuid kui mõtiskleda selle üle, kuidas nn välismaailm teatrit mõjutab, siis neid faktoreid on mitmeid. Kindlasti kuuluvad siia juurde valitsev võim, ajaloosündmused (nt Linnateatri etendus “Koletis kuu peal”, autor R. Kalinoski) ehk konkreetsed vapustavad sündmused võivad olla teatrimaailma ja selle loojate inspiratsiooniallikaks.
Kui vaadelda üldisemat pilti kuidas teater kui instiutsioon on mõjutatud, siis võiks siinkohal nimetada majandussuhted (mitte enam kui inspiratsioon vaid kui mehhanism , mis suunab teatri tegutsemist ). Kuigi Tiit Ojasoo ütleb 2004. aastal ajakirjas teater. muusika . kino ilmunud intervjuus , et raha ja kunsti vastuolu on siiski pigem kaduva tendentsiga. Isiklikust seisukohast teatrikülastajana tundub mulle, et see suhe on siiski veel küllalt püsiv. Eriti irooniline on see, et ehedaimaks näiteks on teater NO99, mis korraldab iga paari aasta järel massidele suunatud intrigeerivate pealkirjadega poliitikateemalisi teoseid, kuid samas püüab oma lavastustega põgeneda klišeede eest, isegi enamik tekste töötab ju teater ise välja.
On oluline märkida, et NO99 sünniga anti lubadus teha sotsiaalprobleeme käsitlevat teatrit ning tegelikult on nad saanud sellega hästi hakkama. Ilmselt saadab T. Ojasoo ja E.-L. Semperi suuri lavastusi edu ka seetõttu, et poliitika on tänases Eestis elavatele inimestele väga oluline teema. Kuid isiklikult arvan, et selle aasta alguses esietendunud muusikal oma pealkirjaga “Savisaar” oli teatav peibutustrikk, sest ka autorid ise on öelnud, et pigem on lavastuse sisuks võim kui konkreetne isik. Ehk intrigeeriv pealkiri oli lisatud, et täita suur saal publikuga.
Arutluse käigus jõudsin arusaamale, et teater tänases päevas suhestub inimesega väga lähedalt, eriti just mõttemootori käivitajana. Kui mulle alguses tundus, et teatri ja ühiskonna suhe on üsna ühesuunaline, siis nüüd arvan, et tegelikult on see relatsioon siiski kahesuunaline: elu on teatri aineseks, aga teater tekitab kõneainet.
Kasutatud kirjandus:

• Kolk, M. (2004). Teater, ühiskond ja identiteet . teater.muusika.kino .
  
• Lotman, J. Lavasemiootika. Retrieved from Tartu Ülikool: http://www.ut.ee/lotman/ee/teosed/kultuurisemiootika/lavasem.ht m
  
• Palu, T. Teatrisemiootika. teater.muusika.kino .
  
• Tigasson, K.-R., Vainküla, K., Pihl , K., & Tänavsuu, T. (2015, märts 4). Ühe teatri anatoomia. Eesti Ekspress .