Nimetu (0)

Kunst ja poliitika
Poliitikat võib vaadelda kui teadust ja kunsti, mille peaeesmärgina kui teadusena on poliitilise arengu eesmärkide ja ülesannete liigitamine , erinevate poliitiliste tegevuste aspektide töötlus, modelleerimine ja prognoos. Poliitikat võib vaadelda kui kunsti just selles suhtes, et ta võib olla inimeste olemise, klasside, parteide ning vabariikide üks oluline teaduste allikas. Kuid poliitika peab põhinema vastavatel teaduslikel teadmistel ja olema objektiivsete seaduspärasuste arengu tulemus, teatud sotsiaalsete mehhanismide, printsiipide ja normide olemasoluga, mis reguleerib ühiskondliku organismi arengut. See on alati keeruka ja mahuka töö tulemus, milles osalevad poliitilised tegelased, uurimistegevuskeskused ja teaduslikud instituudid – ühesõnaga kollektivistlikul tasandil kümnete või sadade inimeste ja organisatsioonide saavutus.
Poliitika nõuab mitte ainult teadmisi, aga ka poliitilise laveerimise meisterlikkust ja kompromisse, oskust haarata masse , ettenägelikkust ja valmisolekut ettearvamatuse suhtes. Sellepärast võib öelda, et mitte kõike saab eeldada kindla arvestusega; selles esinevad ka emotsioonid , intuitsioon, meisterlikkus . Seepärast poliitika esindab ennast mitte ainuüksi teadusena, vaid ka kunstina – kunst riiki juhtida, kunst vallutada ja ülalpidada, sotsiaalsete eesmärkide ja huvide elluviimine. Kui me räägime kunstist endast kui osakesest kultuurist, siis me ei saa unustada ka selle rolli, s.t omavahelist suhet ning seost poliitikal ja kunstil. Me ei räägi enam meisterlikkusest, vaid räägime manipuleerimisest võimu nimel.
Esimene, mis sellisel juhul silmapaistvamaks peetakse, on Nõukogude Liidu revolutsioonne kunst. Kommunistlik partei on sunnitud otsima lahendusi; et ülistada režiimi, valib ta midagi niisugust, mille kaudu on võimalik tekitada sidet rahvaga, s.o konstrueerida niisugune meetod, mis edastaks inimestele sõnumeid, ning selleks on kunst. Valitsus haarab enda käte alla kogu kultuuri sfääri ning Leninistlik- Stalinistlik propaganda püstitab kunstnike ees suuri ülesandeid, et varjata rahva ees tegelikkust . Antud kunstiliiki nimetame „ sotsiaalseks realismiks“. Lev Trotski nimetab kunstiks seda, milles sisaldub protest tegelikkuse vastu, vaatamata, millisel kujul ta esineb. Kunsti peaeesmärgina võib siinpuhul nimetada sotsiaalset kriitikat erinevatel sajanditel. Kunstis peab säilima siirus, mida näiteks Nõukogulik totalitaarsus maha surus. Raamatud, filmid, maalid, skulptuurid – kõik need suudeti keerata tegelikkuse suhtes pahupidi , milles esines vaid NSV juhi ja režiimi ülistamine. Seepärast puuduvad sellises kunstis klassikalised teosed, sest Trotski meelest puudub kunstil truudus iseenda vastu; ta ütleb: „Rääkides kunstist üldisemalt, väljendub inimese vajadus harmoonias ja olemasolu täiuslikkuses, - s.o just nimelt nendes kõrgemates hüvedes, millest jääb inimene ilma tänu ühiskondlikule klassile.“ Trotski pöörab tähelepanu sellele, et kunst ongi just seetõttu kunst, et ta vastandab end ühiskonna poliitikast.
Tähtsal kohal kultuurielus diskussioonid puudutasid kultuurilist pärandust ja milline peaks paistma uus kultuur. Kunst suutis näidata, kui vigane oli minevik ja kui õige oli tänapäev. Peale selle, paljud esindajad arvasid, et kunst on sotsiaalse tegelikkuse ümberkujunemise ja uue inimese kasvatamise oluliseks vahendiks. Nende esteetilise süsteemi olulisem positsioon: kunst – ei ole ainult võimalus reaalse maailma ja tegelikkuse peegeldamiseks, aga ka vahend arendamiseks ja ümberkujundamiseks. See oli Nõukogude Liidu üks põhieesmärke. Kuid eksisteerisid ka alternatiivsed teooriad, et ainult vaimse omakultuuri tõus võib kindlustada iseseisvuse kunstis. Selleks oli vaja rahvuslikku ülestõusu, mis tagab maksimaalset omakultuuri loomist. Nende teooriate sõnul, peab iseseisvus oma majanduspoliitika ning sotsiaalandlusega valmistama kõige soodsama majandusliku pinna, millest võiks tärgata kultuur, vaimne looming. Propaganda on võimas instrument , selle õiget kasutust võib nimetada tõeliseks kunstiks. Kuid kas propaganda on siht või vahend? Võib formuleerida niisugusel viisil, et see on vahend, mida saab vaadelda eesmärkide aspektist . Rahvusliku ülestõusu korral, s.o võitluse korral, kaovad igasugused humaansuse, esteetika jne mõisted, kuna tulenevad ainuüksi inimese fantaasiast ja ettekujutustest; võitlus iseenda olemasolu eest annab kunstile alistuva toime. Kui inimene eemaldub sellest maailmast, kaovad ka need mõisted, sest need tulenevad inimeselt , mitte looduselt – kukuvad ära igasugused arusaamad ilust ja kunstist. Edukus seisneb lihtsuses, täpsuses ning lühiduses. Analoogilised reeglid kehtivad ka tänapäeva poliitikas ja kõiges selles, mida nimetatakse masside poolt kunstiks. Ranciere on öelnud: „kunsti on määratletud aktiivse vormiandmisena passiivsele materjalile ja rarhiaga, kus aktiivsed mõistuseinimesed valitsesid passiivseid materiaalseid inimesi“. Just massid on valmis alluma poliitilistele eesmärkidele, mis kujundab nende meelelist raamistikku.
Nõukogude kunstis suutis kunst muutuda üsna üksluiseks ja samas ka ühtseks, mis seisnes ühtse kunsti meetodi tarbimisega. See tõi traditsioonilise kultuuri hävingut ning isolatsioon maailma kultuurist. Iga aastakümnega, Trotski sõnul, kunst aina muutub ega suuda enam kujuneda tugevaks staatuseks. Poliitiliste eesmärkide kunst on mõeldud ainult suurtele harimatutele massidele, mitte intellektuaalidele, kes vajavad teadmisi, mitte propagandat. Esteetiline külg taolisel kunstil ei ole enam oluline, põhiomadus seisneb selles, et äratada huvi ning kaasata massi, mis on vastupidiselt intelligentsusele, kes ei pea propagandaplakatit kunstiks ega mingisuguseks teadmiste kogumikuks.
Jaqcues Ranciere leiab esteetilisusel ja poliitikal hulgaliselt sarnasusi, ning igasugune võimu või režiimi kriitika kunstis juba viitabki poliitilisele kunstile. Kunst ja poliitika on teineteisega seotud kui dissensuse vormid, mis kujundavad ümber meelelist ühiskogemust. Just mõlema tasakaalu viimisel võib juhtuda, et just niisugune poliitiline režiim, mida propageerib valitsus ja ka kunst, võib saavutada kõrgeid eesmärke, just nii nagu seda oli Nõukogude Liidul. Kui inimene vähimal määral kahtleb oma ajastu poliitikas, siis kunstitarbimisel saab ta järeldada enda jaoks püsikindlaid resolutsioone; midagi sarnast toimub ka uudistes ning meedias, kus valitsus koostab oma eesmärkide nimel täpselt folmuleeritud kava. Siit järeldub, et oluline roll on emotsionaalsel mõjul, kuna emotsioonid suudavad suuresti mõjustada vaatajat. Nimetagem emotsioone kujundajateks ning tundeid tulemuseks, ja rääkides positiivsest meeleliigutustest, võime seda kõike kutsuda esteetiliseks efektiks . Just kunst võib kuluda poliitilistel eesmärkidel provokatiivseks ja saavutada olulist mõju inimeste vormimisel, s.t radikaalselt mõjuda nende maailmanägemusele. Kuigi demokraatlikus ühiskonnas on kunst pigem anonüümne, siiski ei tähenda see seda, et ta jätab oma ülesanded saavutamata. Võimalik, et just demokraatlikkus ühiskonnas suudaks kunst vahest mängida suuremat rolli. Ranciere toob oma essees näiteid 18.sajandist, kus suurem tähtsus oli teatril , ta kirjutab: „Teater pakkus äratuntavate olukordade loogikat, mille järgi maailmas orienteeruda, ning mõtlemis ja tegutsemismudeleid, mida jäljendada või vältida.“ Just kunstnik on see, kes tunneb inimest, tema soove, vajadusi – ja võimalik, et paremini kui inimene seda ise teeb. Tõeline kunstnik näitab tuhandele inimesele teed, juhatab ja õpetab. Võim näeb temas pärli, teeb temast vahendi, sest ka Ranciere'i sõnades näeme seda, et teostes sisalduvad „mingi olukorra tajutavad märgid, mille korraldus järgib autori tahet“. Ta ise kutsub seda pedagoogiliseks mõjumudeliks. Selline omakorda pedagoogiline mall on teatud määral ka poliitiline eksperiment, kuna arusaam kunstist ei ole universaalne, siis jälgija silm ei pruugi näha etendust ühest ja samast küljest ning jõuda sama tõlgenduseni, ütleme isegi kontseptsioonini, milleni jõuab teatud hulk massist, mille tingimuste nimekirjas eeldab võim. Teatri näitel mõistame, et see on ideaalne koht katsete läbiviimiseks ja tulemuste vaatlemiseks. Etendus ei saa olla puhtalt reeglitele ja nõutele alluv, vaid mängib ka vastuoludega – see on ohtlik aste, ilma milleta tegutseda ei saa. Tänapäevaks on teater oma mõju kaotanud.
Kunstil on Ranciere'i sõnul kolm mõju, üks neist on eetiline, mis orienteerib ning suunab vaatleja hinnanguid. Tänapäeva kunst omab oma endisele kujule vastupidist, ta on astunud välja piiratusest ning kaasanud endaga vaatlejat. Üldises plaanis on kunst pahupidi pööratud, kuna nagu Ranciere ütleb: „...kunsti mõju ei avaldu väljenduse ega liikumise lisanduses, vaid, vastupidi, taandumises – radikaalses ükskõiksuses või passiivsuses.“ Siinkohal on võimalik öelda seda, et kunst võib meile näidata valitseva poliitilise vormi viletust, ja selle leviku tulemusel on valitsuse ülesandeks see teos maha suruda (tänapäeva kontekstis kehtib see radikaalse äärmuslikkuse puhul), ja suurem osa massist ei ole sellest samast keelust teadlikud, kuid, nagu suuremal määral juhtubki, võib kunst meile jätta näitamata kogu tänapäeva viletsust, kas latentse tagamõttega midagi maha vaikida, luua valelik illusioon või siis võimalikult taganeda poliitilisest kontekstist. Teise puhul nimetagem neid „ohututeks“ teosteks, mis on vastava poliitika otstarbeks või selles puudub üldse igasugune poliitiline väljendusviis, mis justkui mainiks sellele, et teos hoiab inimesi eemale igasugustest poliitilistest vahelesekkumistest.
Ega ka kunstniku roll on samuti muutunud: kunstik ei pea ilmtingimata käituma nii, nagu mõni ühiskondlik tegelane või aktivist. Kunstniku eesmärk on reanimeerida igas vaatlejas esteetilisi oskusi, mis ei tähenda, et igasugune vaatleja on potentsiaalne kunstnik. Ja kuna valitsuse eesmärk on ekspluateerida inimesi, siis juhtubki midagi sarnast nagu Nõukogude Liiduga, kus kunstniku roll oli justkui kukutada igas vaatlejas tema esteetilist tunnetust.
Kuid siiski võib olla kunst poliitiline ilma, et ta poliitikat kuidagi mõjutaks. Võib juhtuda, et teos ei leia populaarsust või teeb seda liiga hilja. Teine võimalus on muidugi see, et kunstiteos võib olla esteetilisest küljest vastuvõetav, kuid poliitiliselt aga mitte. Siinkohal teeb otsuse inimene ise, tõenäoliselt mõistes, et niisugused lahendused või õpetused ei ole puht inimlikult vastuvõetavad. Samas ei või välistada ka siinkohal, et see polnud valitsuse eesmärk, kus sponseeritud kunstnik kujundab oma teost nii, et massid jõuavad ühtse järelduseni, mis on võimu poliitiliste eesmärkidega kooskõlas. Kunstnike loomingus kõlavad niisugused teemad, mis on inspireeritud tavainimeste elust. Poliitilise ideoloogia mõju kunstile ei ole sugugi ammendatud temaatilise sfääriga. Ta väljendub samuti elulise materjali tõlgendusel, mida üldistab kunstnik ise. Ühesõnaga, poliitilised ideaalid ilmnevad mitte ainult selles, mida peegeldab kunstnik, vaid ka selles, kuidas ta tõlgendab oma ainet, milliseid külgi ta esiplaanile nihutab ja interpeerib.
Mulle tundub, et see on kõige märgatavam, kui kaks kunstnikku, kes väljendavad erinevate ühiskondlike jõudude poliitilisi huvisid, peegeldavad ühte ja sama objekti või siis esitavad ühte ja sama teost. Muidugi, kunsti ja poliitika suhe, mis esineb kunsti arengu seaduspärasusena, ei väljendu ühtemoodi tema erinevates kujudes või žanrites.