Jaapani teatri ajalugu (0)

Tallinna Ülikool
Humanitaarteaduste Instituut
Jaapani teatri ajalugu
Referaat
Tallinn 2015
Jaapani teatril on pikk ajalugu seoses traditsioonidega. Teater Jaapanis on üks maailma kõige omapärasemaid teiste teatrite hulgas. Jaapani teatrid on mõjutanud shamanistlikud rituaalid . Näitena võib tuua transiseisundis tantsitud tantse, mis aitas kaasa muutustele Jaapani sotsiaalsetes ja kultuurilistes struktuurides. Jaapanit on algusaegadest saanud mõjutusi Hiinast ja Korest , mis on Jaapani saartele levinud. Eriti on Jaapanit mõjutanud buddism . Samuti Jaapanis monarhia areng on mõjutanud esinemiskunsti seoses festivalidega monarhist keisri auks, mis viis kohalike tantsude sekulaariseerimiseni.Võeti erinevate hõimude parimad esitused Yamato monarhiasse ja seal nad kaotasid oma algse maagilise ning primitiivse tähenduse. Sellega sai alguse areng, kus kunstiline refineeritus sai meelelahutuse aga ka valitsejale allumise osaks. Nomaadieluviisist üleminek agraarühiskonda, viis püsivate pühapaikade loomisele, kus toimusid esinemisi ja festivale. See viis lõpuks püsivate lavadel toimunud esinemistele.
Jaapani ajaloolised luule allikad kinnitavad utakagi festivalide tähistamist. Need festivalid toimusid vabas-õhus. Neid festivale peetakse vastuoluliseks, kuna utakagi festivalid on läbinud olulisi muutusi eelajaloolisest perioodist ja ajastuni, kus on selgesti näha budismi hiliseid mõjutusi seoses nende festivalidega. Utakagi festivalil põhiliselt naaberkülade noored kogunesid mäenõlvadele ja olid mitmeid päevi ja öid seal tantsides, lauldes ja luuletusi esitades. Utakagi festivalil oli ka seksuaalne aspekt, mis seisnes abikaasade valikuga teistest küladest. Mõned Utakagi festivalil lauldud laulud vihjavad ka seksuaalvabadusele abieluinimeste hulgas, mille näitena saab tuua Vanas-Roomas tähistatud Saturnalia festivali . Allikate väitel on utakagi festivale toimunud ka keisri juuresolekul. Zoku Nihongi üks lehekülg kirjeldab kui 240 inimest osalesid laulmisel ja tantsimisel keisri Shomu juuresolekul 734.aastal aga seal toimunud festivali suhtes ei ole mainitud seksuaalseid aspektile. Selle põhjal võib järeldada seda, et juba selleks ajaks oli utakagi festival läbinud läbinud mitmeid muutusi, mis on saanud võimalikuks budismi ja temaga tulnud mõjutustega. Eriti kinnitab seda, et keiser Shimo juures toimundu utakagi festivalil oli hakanud minema suunal, kus utakagi festivalil võis leida sarnasusjooni tänapäevase bon- matsuri festivaliga, mis on budistite surnute festival. Palju on vaieldud utakagi tähenduse ja tema algse loomuse üle. Osa haritlasi on seisukohal, et utakagi on seotud viljakuse riitustega või pühitsemise rituaalidega. Teised haritlased väidavad, et utakagi on vaba igasugustest maagia usulistest ilmingutest ja seovad seda pigem mitteusulise festivaliga ning või kavala poliitilise manöövriga, mille eesmärk oli assimileerida endasse kohalike elanike äsja vallutatud territooriumidel. Ehkki natuke segane on see, et mis utakagi festivali loomus oli aga teada on see, et utakagi festivalil oli oluline rolll eeldramaatilse esinemiskuntsi arengule.
7. sajandist kuni 10. sajandini üheks kõige tuntumaks ja väljaarenenumaks esinemiskunstiks oli gigaku. Gigaku pärinevuse ja olemuse kohta on kahjuks vähe informatsiooni säilinud peale ühe allika, mis räägib selle esinemisest 13. sajandil. Gigaku kohta ei teataks üldse kui poleks säilinud igasuguseid erinevaid maske, kostüüme ja rekvisiide.
Jaapani saarte eluviisile ja kultuurile hakkas tugevat mõju avaldama budism . Budism saabus Jaapanisse mitmete levikulainetena 6. ja 7. sajandil. Peale mõjutuste erinevates elu aspektides mõjutas budism ka esinemiskunsti. Esinemiskunst hakkas arenema tänu gigakule.562. aastal saadik tõi Koreast esemeid, mis on seoses gigakuga, näiteks erinevaid maske ja muusikariiste. 612. aastal kõige esimene gigaku esineja Mimashi saabus Jaapanisse ja tõi sellega gigaku Jaapanisse. Mimashi õppia Hiinas gigakut ja saabus immigrandina Jaapanisse.Tema püsivaks elukohaks sai Sakurai, kus ta õpetas sealsetele noortele gigakut. Regent prints Shotoku mängis olulist rolli budismi ja kohaliku kultuuri segunemisel ning aitas kaasa gigaku säilimisele. Ta toetas Mimashi poolt loodud kooli ja säilitas mitmeid gigaku seotud rekviiside templites. Gigaku õukonna patronaazi all saavutas oma suurima populaarsuse 8. sajandi esimesel poolel. Gigaku hakkas hääbuma ja kadus õukonna esinemiste hulgast 9. sajandi algusest. Sellest hoolimata gigaku esinemist jätkati pealinnast kaugemal olevates templites kuni 14. sajandini.
Gigaku asemele tuli bukagu, mis sai laguse 8. sajandil ja mis on säilinud sealt edasi tänapäevani. Bukagu on läbinud palju muutusi ja tänapäeval erineb bukagu sellest, missugune ta oli vanasti. Seega ei ole peetud nii oluliseks seda, et ta on säilinud edasi tänapäevani vaid bukagus toiminud muutusi. Bukagu pärineb Tangi dünastia Hiinast ja ta kohandati jaapanipärasemaks 8. Sajandist kuni 11. sajandini. Sellel ajal 13. Sajandi allika põhjal vanem bukagu oli palju rohkem loomingulisem ja teatraalsem hiljem tänapäeval esitatust.
Hiinast Hiina muusika sissetoomine Jaapanisse saavutas oma haripunkti Tandi dünastia ajal. Bukagu, mida võib nimetada ka gagakuks on seotud orkestrimuusikaga ja bukagu tantsuga. Gagaku on tüüpiline õukonnamuusika, mis toodi Hiinast Jaapanisse 8. sajandil. 9. sajandi ja 11. sajandi vahel gagaku saavutas oma suurima populaarsuse.Kui Hiina gagaku oli peamiselt Konfutsianistlike riitustega seotud siis Jaapanisse imporditud gagaku oli põhiliselt bankettimuusika. Gagaku mainitakse esmakordselt 701. aastal kui loodi Gagakuryo akadeemia, mis oli esimene imperiaalne muusika akadeemia. Selle akadeemia paljud õpetajad olid pärit Hiinast ja Koreast. 9. sajandi esimesel poolel keiser Soga organiseeris ümber gagaku orkestri ja repertuaari struktuuri, mis tekitas jaotumise „saho- no- kagu“, mis tähendas vasak muusika ja uho- no- gaku“ ehk parem muusika. Kuidas see jaotumine täpsemalt juhtus pole teada. 10. sajandil Gagaku saavutas põhilise esinemiskunstina oma populaarsuse õukonnas . Pärast Heiani perioodi (794- 1185 ) aristokraatliku kultuuri Kamakura perioodis (1185-1333) vähenes õukonna aristokraatia võim. Sellel perioodil sai alguse tänapäeval tuntud sõjaväeline klass samurai, mis hakkas mängima suurt rolli Jaapani poliitilises ja kultuurilises valdkonnas. Sellest tulenevalt koos õukonna aristokraatia võimu vähenemisega gagaku ja bukagu teatraalne ja musikaalne väljandamisviis kadus ajutiselt esinemisväljalt.Alles pärast 16. sajandil eelnevatele kriisiaastatele järgnenud Jaapani taasühinemisele kindralite Toyotmi Hideyoshi ja Tokugawa Ieyasu eestvedamisel hkati lõpuks uuesti huvi tundma bukagu ja gagaku vastu. Ieyasu jagas jäänud artistid kahte õukonna vahel Kyoto keiserlik õukond ja Edo Shoguni õukonna vahel. 1868. aastast alguse saanud Meiji restoratsiooni uuenduste ajal ei tuntud väga palju huvi traditsioonilise õukonna tantsu ja muusika vastu. Need säilisid mõningate artiste tõttu edasi. Pärast Teist maailmasõda bukagut ja gagakut tunnustati kui olulise rahvusliku aardena 1955. aastal.
Üks kõige laialtlevinumaid ja tuntuimatest Jaapani teatri liike on nogaku. Nogaku teatri alguspunktiks loetakse 14. sajandit. Sel ajal alustas oma tööd Kan`ami, kes oli üheks nogaku teatri tuntuimaks esindajaks . Kan`ami oli sündinud 1333. aastal kui shogunaati keskus asendus Kamakura asemel Kyotosse. Kui Kan`ami alustas oma tööd õpilasena kui Yamato provintsis leidus palju sarukagu teatritruppe. Sarukagu oli üks teatri liik, mis oli populaarne Jaapanis 11. sajandist kuni 14. sajandini ehk Heiani ja Kamakura perioodil. Sarukagu levis Hiinast Jaapanisse 8. sajandil.Sarukagut saaks mõningal määral võrrelda tsirkusega, kus olid olemas akrobaadid, pantomiimi elemente. Sarukagu võimaldas nogaku teatri tõusu algust. Kan`ami teeneks loetakse monomane ja yugeni elementide ühendamist ehk populaarse draamamiimika elemente ja rohkem arenenud vaatemaäng aristokraatia maitsele Shoguni õukonnas. Kan`ami õpetajaks oli Inuo, kes oli Omi sarukagu niiöelda ekspert. Tema oli enne Kan`ami üritanud monomane ja yugeni elementide kokkusulatamist, mis tal ka õnnestus ja saavutas suure kuulsuse shoguni õukonnas. Kan`ami kuulsus oli kasvanud niisuureks, et 1374. aastal shogun Ashikaga Yoshimitsu otsustas vaadata ühte Kan`ami vaatemängu Kyotos. Ashikaga oli küll kõigest 17. aastane siis aga juba siis omandanud esteetlise maitse, mis tegi temast ühe kõige valgustatumaid patroone Jaapanis.
Kan`ami vaatemäng 1374. aastal oli ajaloo vaatenurkast väga oluline, kuna see määras ära tema ja ta poja kogu elu. Tema poeg Zeami oli selle näidendi ajal 12. aastane õpilane ja ta mängis oma isa näidendides lapsnäitleja rolli. Shogunile avaldas muljet Kan`ami näitekunst ja tema näitetrupp sai Shoguni õukonnas üsna sagedaseks esinejaks. Kan`ami näitlejana oli väga talendikas ja seetõttu austatud publiku , Shoguni ja ka tema poja poolt, kes teda oma kirjutistes kiitis. Kan`ami oli ka andekas näitekirjanik, kes kirjutas esimesed tõelised no tekstid. Ta kirjutas palju näidendeid, millest osa on originaalsed ja osad, mis on ümberkirjitataud varasemate traditsioonide põhjal ning mõned on ümberkirjutanud tema poeg Zeami. Kan`ami teeneks saabki lugeda no teatriliiki loomist.
Zeami jätkas oma isa tööd. Zeami sündis umbes 1363. aastal. 1374. aastal Kan`ami näidend, kus ka shogun viibis, jäi Zeami oma iluga shogunile silma ja ta saavutas shoguni õukonnas shoguni enda soosingu. Shoguni õukonnas viibides sai Zeami hea võimaluse õppida luulet ja klassikalist kultuuri, samuti oli tal võimalik vaadelda parimate artiste esinemisi ja õppida innukalt nende pealt. Kan`ami surmaga 1384. aastal pidi Zeami võtma oma isa näitetruppi juhtimise enda kanda. Shogun Yoshimitsu õukonnas kirjutas Zeami mõningad vaatemängud, mis osutusid ümbris edukaks. Samuti hakkas ta kirjutama tekste no teatri salajasest traditsioonist, mida loetakse suurimaks panuseks näitleja olemuse uurimuses. 1408. aastal suri Yoshimitsu ja uueks shoguniks sai Yoshimochi, kelle valitsemisajal Zeami näitetrupp jätkas esinemis suurtel festivalil ja Zeami säilitas oma positsiooni kunstimaailmas. 1418. aastast kuni 1424. aastani pühendas ta ennast oma kogemuste kirjutamisel no teatri suhtes. Uue shoguni valitsemisajal 1428 . Aastal kaotas Zeami oma soosingu ning pagendati. Samuti suri team poeg kahlastel asjaoludel. Zeami loetakse no traditsiooni tolleajastu parimaks näitlejaks ja näitekirjanikuks. Zeami nõbu On`ami ja väimees Zenchiku. On`amile on omastatud no traditsioonile sinna uue suuna toomist ja meloodilisi arendusi . Zenchiku kirjutas palju no näidendite tekste. Tema kirjutised no olemusest metafüüsilisest vaatenurkast tegi temast tolleajastu suurimaid asteetilise teoreetiku.
Peale no teatri on kabuki samuti üks tuntumaid Jaapani teatreid. Kabuki on teatri liik, mis koosneb tantsust, muusikast ja draamast. Kabuki odori ehk kabuki tantsu mainitakse esmakordselt 1603 . aastal aga on teada, et seda tantsu esitati 16. sajandi viimastel aastatel. Teada on see, et kabuki arenes välja furyu traditsioonist. 16. sajandi lõpus oli Jaapanis populaarne selline tants nagu nembutsu. Okuni on isik, keda loetakse kabuki teatri alusepanijaks. Okuni kasutas nembutsu tantsus selliseid võtteid, mida saab nimetada kabukiks.
Okuni esimene kabuki oli väga edukas, mille tõttu see mõjutas prostituudide gruppe laiendama Okuni kabuki tantsu imiteerimist. Seda imiteerides tegid nad sensuaalseid tantse, et teha reklaami oma teenustele. Muusikainstrument, mida hakati seostama kabukiga oli pill nimega shamisen. Prostituudide poolt esitatud kabukit hakati nimetama onna kabuki, mis tähendas naiste kabuki või yujo kabuki, mis tähendas prostituudide kabuki. Need tantsud osutusid nii populaarseks, et isegi mitmed daymo feodaalisandad kutsusid kurtesaanid ja nende truppe oma lossidesse esinema. Alguses suhtus shogunaat kabuki tantsu suure umbusuga ja 1608. aastal anti välja määrusi, et kabuki keelustada nimetades seda immoraalseks. 1629. aasta viimased määrused suutsid keelustada naiste kabuki ja mida seostati mitmete skandaalidega seoses daymo isandate poolt lubatud kabuki esinemistega. Kabukis olid algselt seksuaalseid elemente ja kabukiga seostati mitmeid skandaale.
Pärast prostituudide lavakeelu kehtestamist ilmus selline kabuki vorm nagu wakashu, mida esitati truppide poolt, mis koosnesid noortest poistest. Need poisid olid vanuseliselt 12. kuni 15. aastased. Shoguni Iemitsu valitsemisajal oli wakashu tema kaitse all ja ta isegi kutsus oma lõbustamiseks wakashu truppi poisse oma lossi. Wakashu truppi juhiks oli Kanzaburo. Shogun Iemitsu surmaga 1652 . aastal tema võimule saanud pärija keelustas wakashi seoses sellega toimunud mitmete skandaalidega, kus näiteks isegi üks daimyo isanda naine ja wakashi truppi ühe liige tegid topeltenestappu. Nii naiste kui ka wakashi kabuki keelustamisega arenes viimasest välja meeste ehk yaro kabuki, kus seksuaalsed elemendid kaotati.
17. kuni 18sajandini Edo muutus kultuurilise tegevuse kõrgpunktiks, kus isegi samuraid hakkasid osalema kabuki muusika arendamises. Pikk rahuaeg ja jõukate kaupmeeste patronaaz aitasid kultuuri arengule kaasa ja kabuki muutumises tuntud kunsti vormi hakkasid võimu suhtuma sellesse rohkem leebemalt. 17. sajandist kuni 18. sajandini kabuki arenes lõplikult välja teatriks ja esitati mitmeid kabukiga seotud esinemisi. 19. sajandi majanduslikud ja poliitlised kriisid viisid shogunaati lagunemisele ja Meiji restauratsioonini. Viimaseks suureks Kabuki näitekirjanikuks peetakse Kawatake Mokuami, kes kirjutas 360 näidendit. Morita Kanya üritas uuendada kabukit luues uue teatri 1872. aastal ja üritades kabukisse sisse tuua võõraid välismaa elemente. Näitekirjanik Danjuro üritas kabukit muuta nii täpselt kui võimlik rohkem ajaloopärasemaks, mille tõttu kabuki kaotas mitmeid oma algseid elemente. Kabuki muutus 20. Sajandil rohkem läänepärasemaks. Pärast teist maailmasõda Jaapani okupeerinud ameeriklased pidasid kabukit ohtlikuks seostades seda feodaalsete ideetega. Palju aega ei kulunud kui kaubukit enam ei keelatud ja oli lõpuks vaba välisest kontrollist.
Terve 20. sajandi üks tuntumaid Jaapani teatriliike oli shingaku. Teatriliik oli seotud draamaga ja peale selle oli 20. sajandi alguses oluline draamateatri liik shimpa, mille loojaks peetakse Sudo Sadanori. Seda teatrit kasutati poliitlise propaganda tööriistana konservatiivse valitseva reziimi suhtes. Shimpa oli alguse saanud 1880ndatest aastatest , kus 1888. aastal toimus Osakas selle esimene etendus. Sadanori oli olnud liberaalse erakonna liige, mis 1884. aastal konservatiivse valitsuse poolt laiali saadeti. Sadanori koos oma mõttekaaslastega moodustasid Sadanori liikumise, millega üritasid teatri reformeerimise eesmärgil kasutada teatrit poliilitlise tööriistana vanameelse valitsuse vastu. Kawakami Otojiro teeneks saab lugeda seda, et ta esimena esitles Jaapani teatrit väljaspool Jaapanit reisides oma truppig Ameerikas,Saksamaal, Prantsusmaal ja Venemaal. Ta kasutas osavasti emotsionaalseid elemente, mis ei vajanud suuri näitlemisoskusi. 20. sajandi esimene kümnend oli shimpa teatri kõrgaeg , teisel kümnendil aga shimpa läbis raskeid aegu. Pärast teist maailmasõda shimpa konkureeris shingeki teatriga ja paljud shimpa näitlejad suundusid üle shingeki teatrisse.
Shingeki oli rohkem süvenenud tõsisemale uurimusele lääne draamase kui zanrisse erinevalt shimpast. Kui shimpa oli kujunenud poliitliste vastasseisude tulemusena siis shingeki oli loodud kahe suurima Tokyo ülikooli poolt. Kohe algusest peale süveneti lääne draamakirjandusse ja selle esitamisse ning tõlkimisse, et seda kasutada Jaapani draamakirjanduses. 1906. aastal asutati kirjandusühing Waseda ülikoolis ja 1909. aastal Liberaalne teater Keio ülikoolis. Neid kahte sündmust peetakse shingeki alguseks. Need kaks liikumistesindasid erinevaid suundi aga ühist eesmärki, milleks oli Jaapani teatri moderniseerimine . Tsubouchi, kes moodustas kirjandusühingu olles seetõttu shingeki üks loojatest, üritas kirjandust uuendada üldisemalt keskendudes draamale . Ta kirjutas palju shingeki etendusi ja tõlkis isegi kogu Shakespeare `i draamatilise loomingu. Ta juhendas uut näitlejate põlvkonda edasi uutele näidenditele amatööride hulgast, kellel pole perkondlike sidemeid traditsioonilise teatriga ning luues kooli, kus õppis palju tulevasi shingeki näitlejaid. Osanai Kauru, kes oli Liberaalse teatri rajaja ja teine shingeku rajaja üritas oma koolis amatööridest luua professionaalseid näitlejaid. Liberaalse teatri esimene näidend oli Ibseni näidend John Gabriel Borkmann .
Hiijkata Yoshi ja Osanai mõlemad rajasid Tsukjii teatri 1920ndatel aastatel, kus toimus plaju välismaiseid näidendeid ja kus sai osa läänelikest stiilidest nagu realism ka ekspressionism . Tsukjii teater sai shingeku keskuseks. 1920ndate lõpus ja 1930ndate alguses shingekis võis näha marksistide poliitilist üleolekut, mis ei jäänud võimude poolt märkamata ja kuni teise maailmasõja lõpuni tsenseeriti shingeki. Ameeriklaste okupatsiooivõimud Jaapanis toetasid shingekit olles vastu kabuki ja no teatrisuundadele, milles nähti feodalismi.
Allikad ja kirjandus:

Benito Orlani, The Japanese theatre: from shamanistic ritual to contemporary pluralism , 1995