Tallinna
Ülikool
Humanitaarteaduste
Instituut
Jaapani
teatri ajaluguReferaat
Tallinn
2015
Jaapani
teatril on pikk ajalugu seoses traditsioonidega. Teater
Jaapanis on
üks maailma kõige omapärasemaid teiste teatrite hulgas. Jaapani
teatrid on mõjutanud shamanistlikud
rituaalid . Näitena võib tuua
transiseisundis tantsitud tantse, mis aitas kaasa muutustele Jaapani
sotsiaalsetes ja kultuurilistes struktuurides.
Jaapanit on
algusaegadest saanud
mõjutusi Hiinast ja
Korest , mis on Jaapani
saartele levinud. Eriti on Jaapanit mõjutanud
buddism . Samuti
Jaapanis
monarhia areng on mõjutanud esinemiskunsti seoses
festivalidega monarhist keisri auks, mis viis kohalike
tantsude sekulaariseerimiseni.Võeti erinevate hõimude parimad esitused
Yamato monarhiasse ja seal nad kaotasid oma algse maagilise ning
primitiivse tähenduse. Sellega sai alguse areng, kus kunstiline
refineeritus sai
meelelahutuse aga ka valitsejale allumise osaks.
Nomaadieluviisist üleminek agraarühiskonda, viis püsivate
pühapaikade loomisele, kus toimusid esinemisi ja festivale. See viis
lõpuks püsivate lavadel toimunud esinemistele.
Jaapani
ajaloolised luule allikad kinnitavad utakagi festivalide tähistamist.
Need festivalid toimusid vabas-õhus. Neid festivale peetakse
vastuoluliseks, kuna utakagi festivalid on läbinud olulisi muutusi
eelajaloolisest perioodist ja ajastuni, kus on selgesti näha
budismi hiliseid mõjutusi seoses nende festivalidega. Utakagi
festivalil põhiliselt naaberkülade noored kogunesid mäenõlvadele
ja olid mitmeid päevi ja öid seal tantsides, lauldes ja luuletusi
esitades. Utakagi festivalil oli ka seksuaalne aspekt, mis seisnes
abikaasade valikuga teistest küladest. Mõned Utakagi festivalil
lauldud laulud vihjavad ka seksuaalvabadusele abieluinimeste hulgas,
mille näitena saab tuua Vanas-Roomas tähistatud Saturnalia
festivali . Allikate väitel on utakagi festivale toimunud ka keisri
juuresolekul. Zoku Nihongi üks lehekülg kirjeldab kui 240 inimest
osalesid laulmisel ja tantsimisel keisri Shomu juuresolekul
734.aastal aga seal toimunud festivali suhtes ei ole
mainitud seksuaalseid aspektile. Selle põhjal võib järeldada seda, et juba
selleks ajaks oli utakagi
festival läbinud läbinud mitmeid muutusi,
mis on saanud võimalikuks budismi ja temaga tulnud mõjutustega.
Eriti kinnitab seda, et
keiser Shimo juures toimundu utakagi
festivalil oli hakanud minema suunal, kus utakagi festivalil võis
leida sarnasusjooni tänapäevase bon- matsuri festivaliga, mis on
budistite surnute festival. Palju on vaieldud utakagi tähenduse ja
tema algse loomuse üle. Osa haritlasi on seisukohal, et utakagi on
seotud viljakuse riitustega või pühitsemise rituaalidega. Teised
haritlased väidavad, et utakagi on vaba igasugustest maagia
usulistest ilmingutest ja seovad seda pigem mitteusulise festivaliga
ning või kavala poliitilise manöövriga, mille eesmärk oli
assimileerida endasse kohalike elanike äsja vallutatud
territooriumidel. Ehkki natuke segane on see, et mis utakagi
festivali loomus oli aga teada on see, et utakagi festivalil oli
oluline rolll eeldramaatilse esinemiskuntsi arengule.
7.
sajandist kuni 10. sajandini üheks kõige tuntumaks ja
väljaarenenumaks esinemiskunstiks oli gigaku. Gigaku pärinevuse ja
olemuse kohta on kahjuks vähe informatsiooni säilinud peale ühe
allika, mis räägib selle esinemisest 13. sajandil. Gigaku kohta ei
teataks üldse kui poleks säilinud igasuguseid erinevaid maske,
kostüüme ja rekvisiide.
Jaapani
saarte eluviisile ja
kultuurile hakkas tugevat mõju avaldama
budism . Budism saabus
Jaapanisse mitmete levikulainetena 6. ja 7. sajandil.
Peale mõjutuste erinevates elu
aspektides mõjutas budism ka
esinemiskunsti. Esinemiskunst hakkas arenema tänu gigakule.562.
aastal saadik tõi Koreast esemeid, mis on seoses gigakuga, näiteks
erinevaid maske ja muusikariiste. 612. aastal kõige esimene gigaku
esineja Mimashi saabus Jaapanisse ja tõi sellega gigaku Jaapanisse.
Mimashi õppia Hiinas gigakut ja saabus immigrandina Jaapanisse.Tema
püsivaks elukohaks sai Sakurai, kus ta õpetas sealsetele noortele
gigakut.
Regent prints Shotoku mängis olulist rolli budismi ja
kohaliku kultuuri segunemisel ning aitas kaasa gigaku säilimisele.
Ta toetas Mimashi poolt loodud kooli ja säilitas mitmeid gigaku
seotud rekviiside templites. Gigaku õukonna patronaazi all saavutas
oma suurima populaarsuse 8. sajandi esimesel poolel. Gigaku hakkas
hääbuma ja
kadus õukonna esinemiste hulgast 9. sajandi algusest.
Sellest hoolimata gigaku esinemist jätkati pealinnast kaugemal
olevates templites kuni 14. sajandini.
Gigaku
asemele tuli bukagu, mis sai laguse 8. sajandil ja mis on säilinud
sealt edasi tänapäevani. Bukagu on läbinud palju muutusi ja
tänapäeval erineb bukagu sellest, missugune ta oli vanasti. Seega
ei ole peetud nii oluliseks seda, et ta on säilinud edasi
tänapäevani vaid bukagus
toiminud muutusi. Bukagu pärineb Tangi
dünastia Hiinast ja ta kohandati jaapanipärasemaks 8. Sajandist
kuni 11. sajandini. Sellel ajal 13. Sajandi allika põhjal vanem
bukagu oli palju rohkem loomingulisem ja teatraalsem hiljem
tänapäeval esitatust.
Hiinast Hiina
muusika sissetoomine Jaapanisse saavutas oma
haripunkti Tandi
dünastia ajal. Bukagu, mida võib nimetada ka gagakuks on seotud
orkestrimuusikaga ja bukagu tantsuga.
Gagaku on tüüpiline
õukonnamuusika, mis toodi Hiinast Jaapanisse 8. sajandil. 9. sajandi
ja 11. sajandi vahel gagaku saavutas oma suurima populaarsuse.Kui
Hiina gagaku oli peamiselt Konfutsianistlike riitustega seotud siis
Jaapanisse imporditud gagaku oli põhiliselt bankettimuusika. Gagaku
mainitakse esmakordselt 701. aastal kui loodi Gagakuryo akadeemia,
mis oli esimene imperiaalne
muusika akadeemia. Selle akadeemia paljud
õpetajad olid pärit Hiinast ja Koreast. 9. sajandi esimesel poolel
keiser Soga organiseeris ümber gagaku orkestri ja repertuaari
struktuuri, mis tekitas jaotumise „saho- no- kagu“, mis tähendas
vasak muusika ja uho- no- gaku“ ehk parem muusika. Kuidas see
jaotumine täpsemalt juhtus pole teada. 10. sajandil Gagaku saavutas
põhilise esinemiskunstina oma populaarsuse
õukonnas . Pärast
Heiani perioodi (794-
1185 ) aristokraatliku kultuuri Kamakura
perioodis (1185-1333) vähenes õukonna
aristokraatia võim. Sellel perioodil
sai alguse tänapäeval tuntud sõjaväeline klass samurai, mis
hakkas mängima suurt rolli Jaapani poliitilises ja kultuurilises
valdkonnas. Sellest tulenevalt koos õukonna aristokraatia võimu
vähenemisega gagaku ja bukagu teatraalne ja
musikaalne väljandamisviis kadus
ajutiselt esinemisväljalt.Alles pärast 16.
sajandil eelnevatele kriisiaastatele järgnenud Jaapani
taasühinemisele kindralite Toyotmi Hideyoshi ja
Tokugawa Ieyasu
eestvedamisel hkati lõpuks uuesti huvi tundma bukagu ja gagaku
vastu. Ieyasu jagas jäänud
artistid kahte õukonna vahel
Kyoto keiserlik
õukond ja Edo Shoguni õukonna vahel. 1868. aastast alguse
saanud Meiji restoratsiooni uuenduste ajal ei tuntud väga palju huvi
traditsioonilise õukonna tantsu ja muusika vastu. Need säilisid
mõningate artiste tõttu edasi. Pärast Teist
maailmasõda bukagut
ja gagakut tunnustati kui olulise rahvusliku aardena 1955. aastal.
Üks
kõige laialtlevinumaid ja
tuntuimatest Jaapani teatri liike on
nogaku. Nogaku teatri alguspunktiks loetakse 14. sajandit. Sel ajal
alustas oma tööd Kan`ami, kes oli üheks nogaku teatri tuntuimaks
esindajaks . Kan`ami oli sündinud 1333. aastal kui shogunaati keskus
asendus Kamakura asemel Kyotosse. Kui Kan`ami alustas oma tööd
õpilasena kui Yamato provintsis leidus palju sarukagu teatritruppe.
Sarukagu oli üks teatri liik, mis oli
populaarne Jaapanis 11.
sajandist kuni 14. sajandini ehk Heiani ja Kamakura perioodil.
Sarukagu levis Hiinast Jaapanisse 8. sajandil.Sarukagut saaks
mõningal määral võrrelda tsirkusega, kus olid olemas akrobaadid,
pantomiimi elemente. Sarukagu võimaldas nogaku teatri tõusu algust.
Kan`ami teeneks loetakse monomane ja yugeni elementide ühendamist
ehk
populaarse draamamiimika elemente ja rohkem arenenud vaatemaäng
aristokraatia maitsele Shoguni õukonnas. Kan`ami õpetajaks oli
Inuo, kes oli Omi sarukagu
niiöelda ekspert. Tema oli enne Kan`ami
üritanud monomane ja yugeni elementide kokkusulatamist, mis tal ka
õnnestus ja saavutas suure kuulsuse shoguni õukonnas. Kan`ami
kuulsus oli kasvanud niisuureks, et 1374. aastal shogun Ashikaga
Yoshimitsu otsustas vaadata ühte Kan`ami vaatemängu Kyotos.
Ashikaga oli küll kõigest 17. aastane siis aga juba siis
omandanud esteetlise maitse, mis tegi temast ühe kõige valgustatumaid
patroone Jaapanis.
Kan`ami
vaatemäng 1374. aastal oli ajaloo vaatenurkast väga oluline, kuna
see määras ära tema ja ta poja kogu elu. Tema poeg Zeami oli selle
näidendi ajal 12. aastane õpilane ja ta mängis oma isa näidendides
lapsnäitleja rolli. Shogunile avaldas muljet Kan`ami
näitekunst ja
tema näitetrupp sai Shoguni õukonnas üsna sagedaseks esinejaks.
Kan`ami näitlejana oli väga talendikas ja seetõttu austatud
publiku , Shoguni ja ka tema poja poolt, kes teda oma kirjutistes
kiitis. Kan`ami oli ka andekas näitekirjanik, kes kirjutas esimesed
tõelised no tekstid. Ta kirjutas palju näidendeid, millest osa on
originaalsed ja osad, mis on ümberkirjitataud varasemate
traditsioonide põhjal ning mõned on ümberkirjutanud tema poeg
Zeami. Kan`ami teeneks saabki lugeda no teatriliiki loomist.
Zeami
jätkas oma isa tööd. Zeami sündis umbes 1363. aastal. 1374.
aastal Kan`ami näidend, kus ka shogun viibis, jäi Zeami oma
iluga shogunile silma ja ta saavutas shoguni õukonnas shoguni enda
soosingu. Shoguni õukonnas viibides sai Zeami hea võimaluse õppida
luulet ja
klassikalist kultuuri, samuti oli tal võimalik vaadelda
parimate artiste esinemisi ja õppida innukalt nende pealt. Kan`ami
surmaga 1384. aastal pidi Zeami võtma oma isa näitetruppi juhtimise
enda kanda. Shogun Yoshimitsu õukonnas kirjutas Zeami mõningad
vaatemängud, mis osutusid ümbris edukaks. Samuti hakkas ta
kirjutama
tekste no teatri salajasest traditsioonist, mida loetakse
suurimaks panuseks
näitleja olemuse uurimuses. 1408. aastal suri
Yoshimitsu ja uueks shoguniks sai Yoshimochi, kelle valitsemisajal
Zeami näitetrupp jätkas
esinemis suurtel festivalil ja Zeami
säilitas oma positsiooni kunstimaailmas. 1418. aastast kuni 1424.
aastani pühendas ta ennast oma kogemuste
kirjutamisel no teatri
suhtes. Uue shoguni valitsemisajal
1428 . Aastal kaotas Zeami oma
soosingu ning pagendati. Samuti suri
team poeg kahlastel asjaoludel.
Zeami loetakse no traditsiooni tolleajastu parimaks näitlejaks ja
näitekirjanikuks. Zeami nõbu On`ami ja väimees Zenchiku. On`amile
on omastatud no traditsioonile sinna uue suuna toomist ja
meloodilisi arendusi . Zenchiku kirjutas palju no näidendite tekste.
Tema
kirjutised no olemusest metafüüsilisest vaatenurkast tegi
temast tolleajastu suurimaid asteetilise teoreetiku.
Peale
no teatri on
kabuki samuti üks tuntumaid Jaapani teatreid. Kabuki on
teatri liik, mis koosneb tantsust, muusikast ja draamast. Kabuki
odori ehk kabuki tantsu mainitakse esmakordselt
1603 . aastal aga on
teada, et seda tantsu esitati 16. sajandi viimastel aastatel. Teada
on see, et kabuki arenes välja furyu traditsioonist. 16. sajandi
lõpus oli Jaapanis populaarne selline tants nagu nembutsu. Okuni on
isik, keda loetakse kabuki teatri alusepanijaks. Okuni kasutas
nembutsu
tantsus selliseid võtteid, mida saab nimetada kabukiks.
Okuni
esimene kabuki oli väga edukas, mille tõttu see mõjutas
prostituudide gruppe laiendama Okuni kabuki tantsu imiteerimist.
Seda imiteerides tegid nad sensuaalseid tantse, et teha reklaami oma
teenustele. Muusikainstrument, mida hakati seostama kabukiga oli pill
nimega shamisen. Prostituudide poolt esitatud kabukit hakati nimetama
onna kabuki, mis tähendas naiste kabuki või yujo kabuki, mis
tähendas prostituudide kabuki. Need tantsud osutusid nii
populaarseks, et isegi mitmed daymo feodaalisandad kutsusid
kurtesaanid ja nende truppe oma lossidesse esinema. Alguses suhtus
shogunaat kabuki tantsu suure umbusuga ja 1608. aastal anti välja
määrusi, et kabuki keelustada
nimetades seda immoraalseks. 1629.
aasta
viimased määrused suutsid keelustada naiste kabuki ja mida
seostati mitmete skandaalidega seoses daymo isandate poolt lubatud
kabuki esinemistega. Kabukis olid algselt seksuaalseid elemente ja
kabukiga seostati mitmeid skandaale.
Pärast
prostituudide lavakeelu kehtestamist ilmus selline kabuki vorm nagu
wakashu, mida esitati truppide poolt, mis koosnesid noortest
poistest. Need poisid olid vanuseliselt 12. kuni 15. aastased.
Shoguni Iemitsu valitsemisajal oli wakashu tema kaitse all ja ta
isegi kutsus oma lõbustamiseks wakashu truppi poisse oma lossi.
Wakashu truppi juhiks oli Kanzaburo. Shogun Iemitsu surmaga
1652 .
aastal tema võimule saanud pärija keelustas wakashi seoses sellega
toimunud mitmete skandaalidega, kus näiteks isegi üks daimyo isanda
naine ja wakashi truppi ühe liige tegid topeltenestappu. Nii naiste
kui ka wakashi kabuki keelustamisega arenes viimasest välja meeste
ehk yaro kabuki, kus seksuaalsed elemendid kaotati.
17.
kuni 18sajandini Edo muutus kultuurilise tegevuse kõrgpunktiks, kus
isegi samuraid hakkasid
osalema kabuki muusika arendamises. Pikk
rahuaeg ja jõukate kaupmeeste patronaaz aitasid kultuuri arengule
kaasa ja kabuki muutumises tuntud kunsti vormi hakkasid võimu
suhtuma sellesse rohkem leebemalt. 17. sajandist kuni 18. sajandini
kabuki arenes lõplikult välja teatriks ja esitati mitmeid kabukiga
seotud esinemisi. 19. sajandi majanduslikud ja
poliitlised kriisid
viisid shogunaati
lagunemisele ja Meiji restauratsioonini.
Viimaseks suureks Kabuki näitekirjanikuks peetakse Kawatake Mokuami, kes
kirjutas 360 näidendit. Morita Kanya üritas
uuendada kabukit
luues uue teatri 1872. aastal ja üritades kabukisse sisse tuua võõraid
välismaa elemente. Näitekirjanik Danjuro üritas kabukit muuta nii
täpselt kui võimlik rohkem ajaloopärasemaks, mille tõttu kabuki
kaotas mitmeid oma algseid elemente. Kabuki muutus 20. Sajandil
rohkem läänepärasemaks. Pärast teist maailmasõda Jaapani
okupeerinud
ameeriklased pidasid kabukit ohtlikuks seostades seda
feodaalsete ideetega. Palju aega ei kulunud kui kaubukit enam ei
keelatud ja oli lõpuks vaba välisest kontrollist.
Terve
20. sajandi üks tuntumaid Jaapani teatriliike oli shingaku.
Teatriliik oli seotud draamaga ja peale selle oli 20. sajandi alguses
oluline draamateatri liik shimpa, mille loojaks peetakse Sudo
Sadanori. Seda teatrit kasutati poliitlise
propaganda tööriistana
konservatiivse valitseva
reziimi suhtes. Shimpa oli alguse saanud
1880ndatest
aastatest , kus 1888. aastal toimus Osakas selle esimene
etendus. Sadanori oli olnud liberaalse erakonna liige, mis 1884.
aastal konservatiivse valitsuse poolt laiali saadeti. Sadanori koos
oma mõttekaaslastega moodustasid Sadanori liikumise, millega
üritasid teatri reformeerimise eesmärgil kasutada teatrit
poliilitlise tööriistana vanameelse valitsuse vastu. Kawakami
Otojiro teeneks saab lugeda seda, et ta esimena esitles Jaapani
teatrit väljaspool Jaapanit reisides oma truppig
Ameerikas,Saksamaal, Prantsusmaal ja Venemaal. Ta kasutas osavasti
emotsionaalseid elemente, mis ei vajanud suuri näitlemisoskusi. 20.
sajandi esimene kümnend oli shimpa teatri
kõrgaeg , teisel kümnendil
aga shimpa läbis raskeid aegu. Pärast teist maailmasõda shimpa konkureeris shingeki teatriga ja paljud shimpa näitlejad suundusid
üle shingeki teatrisse.
Shingeki
oli rohkem süvenenud tõsisemale uurimusele lääne draamase kui
zanrisse erinevalt shimpast. Kui shimpa oli kujunenud poliitliste
vastasseisude tulemusena siis shingeki oli loodud kahe suurima Tokyo
ülikooli poolt. Kohe algusest peale süveneti lääne
draamakirjandusse ja selle esitamisse ning tõlkimisse, et seda
kasutada Jaapani draamakirjanduses. 1906. aastal asutati
kirjandusühing Waseda ülikoolis ja 1909. aastal
Liberaalne teater
Keio ülikoolis. Neid kahte sündmust peetakse shingeki alguseks.
Need kaks liikumistesindasid erinevaid suundi aga ühist eesmärki,
milleks oli Jaapani teatri
moderniseerimine . Tsubouchi, kes moodustas
kirjandusühingu olles seetõttu shingeki üks loojatest, üritas
kirjandust uuendada
üldisemalt keskendudes
draamale . Ta kirjutas
palju shingeki etendusi ja tõlkis isegi kogu
Shakespeare `i
draamatilise loomingu. Ta juhendas uut näitlejate põlvkonda edasi
uutele näidenditele amatööride hulgast, kellel pole perkondlike
sidemeid traditsioonilise teatriga ning luues kooli, kus õppis palju
tulevasi shingeki näitlejaid. Osanai Kauru, kes oli Liberaalse
teatri rajaja ja teine shingeku rajaja üritas oma koolis
amatööridest luua professionaalseid näitlejaid. Liberaalse teatri
esimene näidend oli
Ibseni näidend John Gabriel
Borkmann .
Hiijkata
Yoshi ja Osanai mõlemad rajasid Tsukjii teatri
1920ndatel aastatel,
kus toimus plaju välismaiseid näidendeid ja kus sai osa läänelikest
stiilidest nagu realism ka
ekspressionism . Tsukjii teater sai
shingeku keskuseks. 1920ndate lõpus ja 1930ndate alguses shingekis
võis näha marksistide poliitilist üleolekut, mis ei jäänud
võimude poolt märkamata ja kuni teise maailmasõja lõpuni
tsenseeriti shingeki. Ameeriklaste okupatsiooivõimud Jaapanis
toetasid shingekit olles vastu kabuki ja no teatrisuundadele, milles
nähti feodalismi.
Allikad
ja kirjandus:
Benito Orlani, The Japanese theatre: from shamanistic ritual to contemporary pluralism , 1995
Kõik kommentaarid