Mõlemad aldehüüdid moodustavad kondenseerumisel fenoolidega (-naftool, resortsinool jt) värvilisi ühendeid nagu siin testis. Süsivesikute olemasolu korral tekib mono-, oligo või polüsahhariidide segus - naftooliga(C10H7OH) kontsentreeritud väävelhappe lisamisel happe ja lahuse piirpinnale purpurne vahekiht. Andke reaktsiooni võrrand, et oleks selge. 1.2.2 Osasoonide saamine Osasoonid on süsivesikute derivaadid, mis tekivad redutseeriva ehk taandava suhkru reageerimisel fenüülhüdrasiiniga. Kõrvuti monoosidega moodustavad osasoone ka taandavad oligosahhariidid. Osasooni struktuur! Töö käik: Kahte katseklaasi valame 2 ml erineva taandava suhkru lahust. Võtsin võrdlemiseks laktoosi ja galaktoosi lahused. Mõlemasse lisame ~0,1 g tahket fenüülhüdrasiini ja ~0,2 g kristallilist naatriumatsetaati ning loksutame. Reaktsioonisegu hoitame 40 minutit keevas veevannis, aegajalt loksutades ja jahutatakse jäävannis
Tulemus: Kasutasin süsivesikute lahustena glükoosi ja fruktoosi. Glükoosi puhul tuli katse paremini välja ning lahuse ja happe piirpinnale tekkis selge purpurne kiht. Fruktoosi puhul oli tulemus küll näha, kuid mitte nii korrektselt ja selgelt, ilmselt võis see olla tingitud sellest, et ei suutnud tilkhaaval korrektselt väävelhapet lisada või segunesid hape ja proov omavahel. 1.2.2 Osasoonide saamine Osasoonid süsivesikute derivaadid, mis tekivad taandava suhkru reageerimisel fenüülhüdrasiiniga. Osasoonid kristalluvad lahustest hästi välja, tekkivate kristallide kuju ja sulamistemperatuur on lähtesuhkrule iseloomulikud. Reaktsioon vajab fenüülhürdasiini liiga ja pikemaajalist kuumutamist. Töö käik: Kahte katseklaasi valada 2 ml erinevate taandavate suhkrute lahust, lisada 0,1 g tahket fenüülhüdrasiini ning 0,2 g kristallilist naatriumatsetaati. Loksutada, kuni tahked ained on lahustunud
Kaldu asetatud katseklaasi lisasinettevaatlikultilkhaaval 1 ml kontsentreeritud väävelhapet. Tulemus ja Järeldus Esimeses katseklaasis oli glükoos ja teises laktoos. Mõlemas katseklaasis tekkis kontsentreeritud väävelhappe lisamisel purpurne vahekiht. See tähendab, et tegemist on süsivesinikuga, valkudega selline reaktsioon ei toimu. 1.2.2. Osasoonide saamine Osasoonid on süsivesikute derivaadid, mis tekivad redutseeriva ehk taandava suhkru reageerimisel fenüülhüdrasiiniga. Osasoone moodustavad ka taandavad oligosahhariidid. Osasoonid kristallivad lahustest välja. Igal suhkrul on iseloomulikud osasoonid. Reaktsioon on kaheetapiline esmalt toimub reaktsioon C-1 paikneva aldehüüdrühma kaudu ja formeerub hüdrasoon C-1 positsioonis. Teine etapp hõlmab C-2 asendis oleva hüdroksüülrühma oksüdeerumist karbonüüliks ja selle kaudu ka C-2 asendis hüdrasooni formeerumist. Reaktsioon
kontsentreeritud väävelhapet. Hape peab voolama mööda katseklaasi külge selle põhja uuritava lahuse alla. Katseklaasi segu ei tohi loksutada! Järeldus: Happe ja lahuse piirpinnale tekkis purpurne reaktsiooniprodukt. Maltoosi oma heledam kui sahharoosi oma. Purpursest kihist võib järeldada süsivesikute olemasolu mõlemas lahuses. 1.2.2 Osasoonide saamine Osasoonid on süsivesikute derivaadid, mis tekivad redutseeriva ehk taandava suhkru reageerimisel fenüülhüdrasiiniga. Osasoone moodustavad ka taandavad oligosahhariidid. Osasoonid kristalluvad lahustest välja. Igal suhkrul on iseloomulikud osasoonid. Reaktsioon on kaheetapiline esmalt toimub reaktsioon C-1 paikneva aldehüüdrühma kaudu ja formeerub hüdrasoon C-1 positsioonis. Teine etapp hõlmab C-2 asendis oleva hüdroksüülrühma oksüdeerumist karbonüüliks ja selle kaudu ka C-2 asendis hüdrasooni formeerumist
tilkhaaval 1ml kontsentreeritud väävelhapet. Mõlemad katsed on üsna sarnased. Tekib õhuke tumelilla sademekiht, kuid sahharoosil on lilla värvus sinakasm, fruktoosil punakam. Järeldus: Vahekihtide teke tõendab süsivesikute olemasolu. Väävelhappe toimel tekkisid värvilised kihid, suhkrud dehüdreerisid, moodustades kas furfuraale või 5- hürdoksümetüülfurfuraale ning produktid reageerisid edasi -naftooliga. 1.2.2 Osasoonide saamine Osasoonideks nimetatakse taandava suhkru ja fenüülhüdrasiini reageerimisel tekkivaid süsivesikute serivaate. Osasoonid kristalluvad lahustest hõlpsasti, omades lähtesuhkrule iseloomulikku kuju ja sulamistemperatuuri, mistõttu saab neid eristada just kristalli kuju järgi. Töö käik: Kahte katseklaasi valatakse 2 ml laktoosi ja 2ml maltoosi lahust. Mõlemasse lisatakse 0,1g fenüülhüdratsiini ja 0,2g naatriumatsetaati ning loksutatakse tahke aine lahustumiseni. Reaktsioonisegu hoiatakse keevas veevannis 40min
väävelhapet. Hape peab voolama mööda katseklaasi külge selle põhja uuritava lahuse alla. Katseklaasi segu ei tohi loksutada! Tulemus: Happe ja lahuse piirpinnale tekkis purpurne reaktsiooniprodukt. Maltoosi oma natuke heledam kui sahharoosi oma. Purpursest kihist võib järeldada süsivesikute olemasolu mõlemas lahuses. 1.2.2 Osasoonide saamine Osasoonid on süsivesikute derivaadid, mis tekivad redutseeriva ehk taandava suhkru reageerimisel fenüülhüdrasiiniga. Osasoone moodustavad ka taandavad oligosahhariidid. Osasoonid kristalluvad lahustest välja. Igal suhkrul on iseloomulikud osasoonid. Reaktsioon on kaheetapiline esmalt toimub reaktsioon C-1 paikneva aldehüüdrühma kaudu ja formeerub hüdrasoon C-1 positsioonis. Teine etapp hõlmab C-2 asendis oleva hüdroksüülrühma oksüdeerumist karbonüüliks ja selle kaudu ka C-2 asendis hüdrasooni formeerumist
Tulemus: Fruktoosilahuse ja happe piirpinnale tekkis lillakas kiht ja glükoosilahuse ja happe piirpinnale õrnalt rohekas- lilla kiht. Järeldus: Reaktsiooniga tõestati sahhariidide olemasolu uuritavates lahuses. Väävelhappe toimel tekkisid värvilised kihid, suhkrud dehüdreeriusid, moodustades kas furfuraale või 5- hürdoksümetüülfurfuraale. Tekkinud produktid võivad reageerida edasi α-naftooliga. 1.2.2 Osasoonide saamine Osasoonideks nimetatakse taandava suhkru ja kahe molekuli fenüülhüdrasiini liitumise produkti. Osasoonid kristalluvad lahustest hõlpsasti, omades kuju ja sulamistemperatuuri, mis on lähtesuhkrule omased. Osasooni molekuli struktuur? Töö käik: Kahte katseklaasi valatakse 2 ml erineva taandava suhkru lahust. Mõlemasse lisatakse ~0,1 g tahket fenüülhüdrasiini ja ~0,2 g kristallilist naatriumatsetaati ning loksutatakse kuni tahked ained on lahustunud. Segusid kuumutatakse veevannis, aegajalt
Osasoonid on süsivesikute derivaadid, mis tekkivad redutseeriva suhkru reageerimisel fenüülhüdrasiiniga. Osasoone moodustavad monoosid ja taandavad oligosahhariidid. Osasoonid kristalluvad lahusest hõlpsasti välja. Osasoonide kuju järgi on võimalik eristada ka neid suhkruid, mille stereostruktuurid erinevad vaid ühe kiraalse tsentri konfiguratsiooni poolest. Reaktsioon vajab fenüülhüdrasiini liiga ja pikemaajalist kuumutamist. Töö käik Valan kahte katseklaasi 2 ml erineva taandava suhkru lahust, kaalun mõlemasse 0,1 g tahket fenüülhüdratsiini (glükoosi lahusele 0,11 g ja maltoosi lahusele 0,09 g) ja 0,2 g kristallilist naatriumatsetaati (glükoosi lahusele 0,21 g ja maltoosi lahusele 0,22 g). Loksutan kuni ained on enam-vähem lahustunud (lõpuni ei lahustunud), hoian kuumas veevannis täpselt 40 minutit aeg-ajalt loksutades (kuni osasoonide tekimiseni). Peale keetmist panen jäävanni jahtuma 25- ks minutiks
Mõlema puhul katse õnnestus, happe ja lahuse pinnale tekkis lilla „rõngas“, laktoosi oma on tumedam kui glükoosi oma. Järeldan, et mõlemad lahused sisaldavad süsivesikuid, mis dehüdreeruvad väävelhappe toimel, moodustades kas furfuraale või 5-hürdoksümetüülfurfuraale, mis omakorda reageerivad edasi α-naftooliga(C 10H7OH) ja moodustavadki lilla kihi. 1.2.2 Osasoonide saamine Osasoonid on süsivesikute derivaadid, mis tekivad redutseeriva ehk taandava suhkru reageerimisel fenüülhüdrasiiniga. Kõrvuti monoosidega moodustavad osasoone ka taandavad oligosahhariidid. Osasoonid kristalluvad lahustest hõlpsasti välja, kusjuures tekkivate kristallide kuju ja sulamistemperatuur on lähtesuhkrule iseloomulikud. Osasoonide moodustumise reaktsioon on kaheetapiline – esmalt toimub reaktsioon C-1 paikneva aldehüüdrühma kaudu ja formeerub hüdrasoon C-1 positsioonis. Teine etapp
Mõlema puhul katse õnnestus, happe ja lahuse pinnale tekkis lilla ,,rõngas", laktoosi oma on tumedam kui glükoosi oma. Järeldan, et mõlemad lahused sisaldavad süsivesikuid, mis dehüdreeruvad väävelhappe toimel, moodustades kas furfuraale või 5-hürdoksümetüülfurfuraale, mis omakorda reageerivad edasi -naftooliga(C 10H7OH) ja moodustavadki lilla kihi. 1.2.2 Osasoonide saamine Osasoonid on süsivesikute derivaadid, mis tekivad redutseeriva ehk taandava suhkru reageerimisel fenüülhüdrasiiniga. Kõrvuti monoosidega moodustavad osasoone ka taandavad oligosahhariidid. Osasoonid kristalluvad lahustest hõlpsasti välja, kusjuures tekkivate kristallide kuju ja sulamistemperatuur on lähtesuhkrule iseloomulikud. Osasoonide moodustumise reaktsioon on kaheetapiline esmalt toimub reaktsioon C-1 paikneva aldehüüdrühma kaudu ja formeerub hüdrasoon C-1 positsioonis. Teine etapp
Mõlemasse lisame 6 tilka Molischi reaktiivi. Seejärel lisame tilkhaaval 1ml konts. väävelhapet. Sahharoosi lahuses tekkis violetne vahekiht, glükoosilahuses tekkis roosa-punane vahekiht. Järeldus: Vahekihid tekkisid, sest meil on süsivesikud. Väävelhappe toimel tekkisid värvilised kihid, suhkrud dehüdreerisid, moodustades kas furfuraale või 5- hürdoksümetüülfurfuraale. Tekkinud produktid võivad reageerida edasi -naftooliga. 1.2.2 Osasoonide saamine Osasoonideks nimetatakse taandava suhkru ja kahe molekuli fenüülhüdrasiini liitumise produkti. Osasoonid kristalluvad lahustest hõlpsasti, omades kuju ja sulamistemperatuuri, mis on lähtesuhkrule omased. Töö käik: Kahte katseklaasi valame 2 ml laktoosi ja 2ml maltoosi lahust. Mõlemasse lisame 0,1g fenüülhüdratsiini ja 0,2g naatriumatsetaati ja loksutame. Reaktsioonisegu hoiame keevas veevannis 40 minutit. Seejärel jahutame jäävannis. Tulemuseks olid kristallid, mis vaatleme mikroskoobis
piirpinnale õrnalt samuti lillakas kiht. Järeldus: Reaktsiooniga tõestati sahhariidide olemasolu uuritavates lahustes. 1.2.2 Osasoonide saamine Osasoonidon süsivesikute derivaadid, need tekivad redutseeruva suhkru reageerimisel fenüülhüdrasiiniga. Osasoonid kristalluvad lahusest välja, tekkinud kristallide kuju järgi on võimalik eristada lähtesuhkruid. 7 Töö käik: Kahte katseklaasi valame 2 ml erineva taandava suhkru lahust. Võtsin võrdlemiseks laktoosi ja maltoosi lahused. Mõlemasse lisame ~0,1 g tahket fenüülhüdrasiini ja ~0,2 g kristallilist naatriumatsetaati ning loksutame. Reaktsioonisegu hoitame 40 minutit keevas veevannis, aegajalt loksutades ja jahutatakse jäävannis. Moodustunud osasoonide kristallide kuju tehakse kindlaks mikroskoobis. Järeldus: Nii Laktoosi kui ka maltoosi ossasoonide kristallide kuju sarnaesid piltidel olevatele näidetele
lahusesse sadet ei tekkinud. Glükoosi ja fruktoosi molekulis esineb karbonüülrühm, mis leeliselises keskkonnas on võimeline redutseerima metalide ioone. 1.2.5 Barfoed' reaktsioon Barfoed' reaktiivi [vask(II)atsetaadi lahus äädikhappes] võimaldab eristada taandavaid mono- sahhariide oligosahhariididest. Kergelt happelises keskkonnas taandavad vaske vaid monosahhariidid, andes punase Cu2O sademe. Töö käik: valasin ühte katseklaasi 1ml monosahhariidi glükoosi lahust ning teise 1ml taandava oligosahhariidi laktoosi lahust. Lisasin mõlemale 3 ml Barfoed' reaktiivi, segasin ning kuumutasin 5min veevannis. Glükoosilahus värvus punakaks ning tekkis punakas vask(I)oksiidi sade, tegemist on taandava monosahhariidiga. Laktoosilahus aga värvi ei muutnud- tegemist on oligosahhariidiga, mis Barfoed' reaktiivi toimel vaske ei taanda. 1.2.6 Selivanoff'i reaktsioon Võimaldab eristada ketoose ja aldoose, kuna esimesed reageerivad Selivanoff'i reaktiiviga (resortsinool, FeCl3) kiiremini
1.2.2 Osasoonide saamine Töö teoreetilised alused Osasoonid redutseeriva suhkru ja kahe molekuli fenüülhüdrasiini liitumise produkt. Kristallide kuju ja sulamistemperatuur on lähtesuhkrule iseloomulikud. Nende järgi võib suhkru identifitseerida. Osasoonide moodustumise reaktsioon on kaheosaline ja vajab fenüülhüdrasiini liiga ja pikemaajalist kuumutamist. Töö käik: 1 Kahte katseklaasi valasin 2 ml erineva taandava suhkru lahust. 2 Ühele katseklaasi valasin glükoosi, teisel, laktoosi lahust. 3 Mõlemasse lisasin ~ 0,1 g tahket fenüülhüdrasiini ja ~ 0,2 g kristallilist naatriumatsetaati. 4 Loksutasin kuni tahked ained olid lahustunud. 5 Hoidsin reaktsioonisegu 40 minutit keevas teevannis, aeg-ajalt loksutades. 6 Seejärel jahutasin jäävannis. 7 Moodustunud osasoonide kristallide kuju tegin kindlaks mikroskoobis. Järeldus: 40 minutit kuumutamise jooksul tekkisid osasoonid
lahustest hõlpsasti, kusjuures kristallide kuju ja sulamistemperatuur on lähtesuhkrule iseloomulikud ja võimaldavad seda identifitseerida. Osasoonideks nimetatakse taandava suhkru ja kahe molekuli fenüülhüdrasiini liitumise produkti. 3) Hõbepeegli reaktsioon 1 ml 1 % AgNO3 Soojendamisel lahus muutus lahust, 0,5 ml alguses hallikaks ja siis hõbe kontsentreeritud sadestus katseklaasi seintele NH4OH ja 1 ml peeglina. Hõbeda
Mõlemasse katseklaasi lisan 5-6 tilka Molisch'i reaktiivi. Loksutan hoolikalt. Hoides katseklaasi kaldasendis lisan tilkhaaval 1 ml konts. H2SO4. Happe ja lahuse piirpinnal tekkis violetne kiht. Järeldus: Happe ja lahuse piirpinnale violetne reaktsiooni produkt, seetõttu võib väita, et uuritavates lahustes esinevad süsivesikud. 1.2.2. Osasoonide saamine. Osasoonid on süsivesikute derivaadid, mis tekivad redutseeriva ehk taandava suhkru reageerimisel fenüülhüdrasiiniga. Osasoonid kristalluvad lahustest hõlpsasti välja, kusjuures tekkivate kristallide kuju on lähtesuhkrule iseloomulik. Osasoonide tekkimise reaktsioon on kaheetapiline: · esmalt toimub reaktsioon C-1 paikneva aldehüüdrühma kaudu ja formeerub hüdrasoon C-1 positsioonis; · teine etapp hõlmab C-2 asendis oleva hüdroksüülrühma oksüdeerumist karbonüüliks ja selle kaudu ka C-2 asendis hüdrasooni formeerumist.
Mõlemasse mikroskoobi all vaadata. Osasoonid katseklaasi 0,1 g kristalluvad lahustest hõlpsasti, fenüülhüdrasiini ja kusjuures kristallide kuju ja 0,2 g sulamistemperatuur on lähtesuhkrule naatriumatsetaati. iseloomulikud ja võimaldavad seda identifitseerida. Osasoonideks nimetatakse taandava suhkru ja kahe molekuli fenüülhüdrasiini liitumise produkti. Lahused sisaldavad taandavaid suhkruid. 3) Hõbepeegli 1 ml 1 % AgNO3 Soojendamisel lahus muutus alguses reaktsioon lahust, 0,5 ml hallikaks ja siis hõbe sadestus kontsentreeritud katseklaasi seintele peeglina. Hõbeda
Osasoonid kristalliseeruvad lahusest välja, kusjuures tekkivate kristallide kuju ja sulamistemperatuur on lähtesuhkrule iseloomulikud. Osasoonide kristallide kuju järgi on võimalik eristada ka neid suhkruid, mille stereostruktuurid erinevad vaid ühe kiraalse tsentri konfiguratsiooni poolest. Osasoonide moodustumise reaktsioon on kaheosaline ja vajab fenüülhüdrasiini liiga ja pikemaajalist kuumutamist. Töö käik: · Kahte katseklaasi valasin 2 ml erineva taandava suhkru lahust. Ühte katseklaasi valasin glükoosi, teise arabinoosi lahust. · Mõlemasse lisasin ~ 0,1 g tahket fenüülhüdrasiini ja ~ 0,2 g kristallilist naatriumatsetaati. · Loksutasin kuni tahked ained olid lahustunud. Mõlemad lahused muutusid kollakas-pruuniks. · Hoidsin reaktsioonisegu 40 minutit keevas teevannis, aeg-ajalt loksutades. · Seejärel jahutasin jäävannis. · Moodustunud osasoonide kristallide kuju tegin kindlaks mikroskoobis.
Mõlemasse katseklaasi lisasin 5-6 tilka Molischi reaktiivi ja ettevaatlikult 1ml kontsentreeritud H2SO4. Sahharoosi sisaldava lahuse ja happe piirpinnale tekkis punakas reaktsiooniprodukt, laktoosi lahuse ja happe piirpinnale aga kollakas reaktsiooniprodukt. Järelikult Molischi test tõestab kõikide süsivesikute olemasolu lahuses. Erinevate värvide põhjal on võimalik ka oletada, millise süsivesikuga võiks tegemist olla. Osasoonide saamine Osasoonideks nimetatakse taandava suhkru ja kahe molekuli fenüülhüdrasiini liitumise produkti. Osasoonid kristalluvad hästi ning kristallide kuju,sulamistemperatuur on lähtesuhkrutele iseloomulikud ning seeläbi saab neid identifitseerida. Töö käik Valasin ühte katseklaasi 1ml arabinoosi lahust ja teisse 1ml glükoosi lahust. Mõlemasse katseklaasi lisasin fenüülhüdrasiini ja naatriumatsetaati. Kuumutasin 40min vesivannil ning jahutasin jääkastis. Seejärel uurisin tekkinud kristalle mikroskoobis
happelises keskkonnas taantavad vaske ainult monosahhariidid. Reaktsioon annab punase vask(I)oksiidi sademe. Töö käik · Ühte katseklaasi valatakse 1 ml glükoosi, teise laktoosi lahust. · Mõlemasse lisatakse 3 ml Barfoed´ reaktiivi ning kuumutatakse kuni 10 min. Katseklaasi, kus oli glükoosi lahus, tekkis tumepunane sade, laktoosi lahusesse sadet ei tekkinud. Järeldus: Tumepunane sade glükoosi lahuses annab tunnistust taandava monosahhariidi olemasolust. Glükoos taantas happelises keskkonnas vaske. Et laktoos on disahhariid, siis tema lahusest vaske välja ei ole võinmeline taandama. 1.2.6 Selivanhoff´i reaktsioon Suhkrute kuumutamisel mineraalhapete juuresolekul moodustub heterotsükliline aldehüüd furfuraal, mis reageerib fenoolidega ning annab värvilisi produkte. Neid produkte kasutatakse suhkrute kvantitatiivseks määramiseks. Töö käik
glütamaat; aromaatsed: fenüülalaniin; glütsiin, türosiin; hüdrofiilsed: Cys, Ser, Thr, Tyr, Asn, Gln, Asp, glu, Lys, Arg, His; hüdrofoobsed: gly, Ala; Val, Leu, Ile; hüdroksüül: ser, Thr; tiool: cys, Met SÜSIVESIKUD: Molischi test: kvalitatiivse analüüsi põhitest. Süsivesikute olemasolul tekib nende segus -naftooliga , konts väävelhappe lisamisel , happe ja uuritava lahuse piirpinnale purpurne vahekiht. Osasoonide saamine: Osasoonideks nim redutseeriva e taandava suhkru ja kahe kolekuli fenüülhüdrasiini liitumise produkti. Osasoone annavad kõrvuti monoosidega ka taandavad oligosahhariidid. Osasoonid kristalluvad lahustes kergesti , kristallide kuju ja sulamistemp on lähtesuhkrule iseloomulikud ja võimaldavad seda idenfitseerida. Tänapäeval kas suhkrute eristamiseks kromotograafilisi meetodeid. Hõbepeegli reaktsioon: taandavate suhkrite molekulides sisalduv aldehüüdrühm redutseerib ( taandab) mitmete metallide sooli. Hõbeda
Molischi reaktiivi ja segati hoolikalt. Seejärel lisati ettevatlikult hoides katseklaasi kaldu tilk haaval 1 ml kontsentreeritud väävelhappe lahust nii, et see voolas mööda katseklaasi seina alla. Sahharoosi puhul tekkis lillakas vahekiht ja glükoosi puhul punakas. Valgu puhul ei tekkinud vahekihti. Järeldus: tekkisid vahekihid kuna lahuses oli süsivesikud. Valgu puhul ei tekkinud kuna antud lahuses puudusid süsivesikud. Osasoonide saamine Osasoonideks nimetatakse taandava suhkru ja kahe molekuli fenüülhüdrasiini liitumise produkti. Osasoonid kristalluvad lahustest hõlpsasti, omades kuju ja sulamistemperatuuri, mis on lähtesuhkrule omased. Töö käik: Kahte katseklaasi valati 2 ml suhkru lahust, laktoosi ja maltoosi. Mõlemasse lisati 0,1g fenüülhüdratsiini ja 0,2g naatriumatsetaati ja loksutati. Reaktsioonisegu hoiti keevas veevannis 40 minutit, aeg-ajalt loksutades. Seejärel jahutati jäävannis. Tulemuseks olid kristallid, mida sai mikroskoobis
Molchi test aitab detekteerima süsivesikud lahustes. 1.2.2 Osasoonide saamine. Teoreetilised alused: Osasoonid redutseeriva suhkru ja kahe molekuli fenüülhüdrasiini liitumise produkt. Kristallide kuju ja sulamistemperatuur on lähtesuhkrule iseloomulikud. Nende järgi võib suhkru identifitseerida. Töö käik: · Kahte klaasi valatakse 2ml erineva taandava suhkru (minu juhul glükoos ja laktoos) lahust. · + 0,1 g fenüülhüdrasiini + 0,2 g naatriumatsetaat. · Loksutakse · Hoitakse 40 minutit keeval veevannil. · Vaadeldakse mikroskoobis tekkinud kristalle. Tulemuste analüüs ja kokkuvõte: 40 minutit kuumutamise jooksul tekkisid osasoonid. Olen käsitlenud ja pildistanud neid protokoli. Osasoonide pildid on võtnud juhendist. https://v2.ttu.ee/public/b/bioorgaanilise-keemia-
Purpur tekkis kiiremini sahharoosi sisaldavas katseklaasis. Mõlemas katseklaasis hõljus happe kohal lillakas puru (reaktiivist). Maisitärklist sisaldavas katseklaasis puudus kahe lahuse piiril lilla kiht. Järeldus: Nii glükoosis kui sahharoosis sisalduvad süsivesikud.?? Mis nad siis ise on? Valgu lahuses neid ei sisaldu, sest lillat piirprodukti ei tekkinud. Nii glükoos kui sahharoos on süsivesikud. 2. Osasoonide saamine Osasoonid on redutseeriva/taandava suhkru ja kahe molekuli fenüülhüdrasiini liitumisprodukt. Osasoone saab monoosidest ja millistest? taandavatest oligosahhariididest. Osasoonid kristalluvad lahuses kergelt. Töö käik: Ühte katseklaasi valasin 2 ml glükoosi ja teise 2 ml maltoosi lahust (taandavad suhkrud) + mõlemasse katseklaasi 0,1 g fenüülhüdrasiini + 0,2 g naatriumatsetaati loksutasin mõlemad katseklaasid 40 min keeval veevannil jahutasin jäävannil.
Ühte katseklaasi lisati 2 ml munavalgu lahust. Igasse katseklaasi lisati 2 ml Molischi reaktiivi ja segati hoolikalt. Seejärel lisati ettevatlikult hoides katseklaasi kaldu tilk haaval 1 ml kontsentreeritud väävelhappe lahust nii, et see voolas mööda katseklaasi seina alla. fruktoosi puhul tekkis lillakas vahekiht ja galaktoosi puhul punakas. Järeldus: Lahuses tekkisid vahekihid kuna lahuses oli süsivesikud. 1.2.2 Osasoonide saamine Osasoonideks nimetatakse taandava suhkru ja kahe molekuli fenüülhüdrasiini liitumise produkti. Osasoonid kristalluvad lahustest hõlpsasti, omades kuju ja sulamistemperatuuri, mis on lähtesuhkrule omased. Töö käik: Kahte katseklaasi valati 2 ml suhkru lahust, galaktoos ja glükoos. Mõlemasse lisati 0,1g fenüülhüdratsiini ja 0,2g naatriumatsetaati ja loksutati. Reaktsioonisegu hoiti keevas veevannis 40 minutit, aeg-ajalt loksutades. Seejärel jahutati jäävannis. Tulemuseks olid kristallid, mida sai mikroskoobis
mõlemasse 5-6 tilka Molischi reaktiivi. Loksutan hoolikalt. Lisan ettevaatlikult tilkhaaval kontsentreeritud väävelhapet nii, et hape voolaks mööda katseklaasi külge selle põhja uuritava lahuse alla. Katseklaasi ei tohi loksutada. Järeldus Mõlemasse katseklaasi moodustus eraldi happekiht põhja ning happe ja lahuse piirile tekkis violetne kondentsatsiooniprodukt. Järelikult toimus furfuraalide moodustumine. 1.2.2.Osasoonide saamine Osasoonid on süsivesikute derivaadid, mis tekivad taandava suhkru reageerimisel fenüülhüdrasiiniga. Nad kristalluvad lahusest välja ning kristallide kuju ja sulamistemperatuur on lähtesuhkrule iseloomulikud. Töö käik Valan ühte katseklaasi 2 ml glükoosi ja teise 2 ml laktoosi. Mõlemasse lisan 0,1 g fenüülhüdrasiini ja 0,2 g kristallilist naatriumatsetaati. Loksutan ainete lahustumiseni. Hoian reaktsioonisegu 40 minutit keevas veevannis ning seejärel jahutan jäävannis. Katseklaasidesse moodustuvad suhkrute osasoonid. Järeldus
lillakas kiht. Mõlemad suhkrud andsid positiivse tulemuse. Suhkrud dehüdreerusid. Dehüdreerumist põhjustab heterotsükliliste aldehüüdide furfuraali või 5-hüdroksümetüülfurfuraali moodustumine süsivesikute kuumutamisel tugeva mineraalhappe juuresolekul. Mõlemad aldehüüdid moodustavad kondenseerumisel fenoolidega (-naftool) värvilisi ühendeid Reaktsioon glükoosi näitel: 1.2.2 Osasoonide saamine Osasoonid tekivad taandava suhkru reageerimisel fenüülhüdrasiiniga. Need kristalluvad lahusest hästi välja. 1.katseklaas 2.katseklaas Töö käik: 2 ml arabinoosile lisatakse 0,1 g Töö käik: 2 ml laktoosile lisatakse 0,1 g tahket tahket fenüülhüdrasiini ja 0,2 g kristallilist fenüülhüdrasiini ja 0,2 g kristallilist naatriumatsetaati. Segu hoitakse 40 minutit naatriumatsetaati. Segu hoitakse 40 minutit
naatriumatsetaati. Töö käik: Reaktsioonisegusid hoiame 40 minutit keeval veevannil ja jahutame jäävannil. Tulemuseks pidi mõlemasse katseklaasi tekkima kristallid, mida sai mikroskoobi all vaadata. Osasoonid kristalluvad lahustest hõlpsasti, kusjuures kristallide kuju ja sulamistemperatuur on lähtesuhkrule iseloomulikud ja võimaldavad seda identifitseerida. Osasoonideks nimetatakse taandava suhkru ja kahe molekuli fenüülhüdrasiini liitumise produkti. GLÜKOOSASOON LAKTOOSASOON Lisage siia enda vaadeldud osasoonide joonis ja kirjeldus. Juhendist jooniste kopeerimine on keelatud. 1.2.3 Hõbepeegli reaktsioon Kasutatud ained: 1 ml 1 % AgNO3 lahust 0,5 ml kontsentreeritud NH4OH 1 ml glükoosi lahust.
Molisch'i testiga tekkisid katseklaasidesse purpursed või lillad kihid, mis kinnitab, et tärklis ja glükoos on süsivesikud. 1.2.2. Osasoonide saamine Osasoonid on süsivesikute derivaadid, mis tekivad redutseeriva ehk taandava suhkru reageerimisel fenüülhüdrasiiniga. Osasoonid kristalluvad lahustest hõlpsasti välja, kusjuures tekkivate kristallide kuju ja sulamistemperatuurid on lähtesuhkrule iseloomulikud. Reaktsioon vajab fenüülhüdrasiini liiga ja pikemaajalist kuumutamist. Töö käik Ühte katseklaasi valatakse 2ml arabinoosi lahust, teise 2ml glükoosi lahust. Mõlemad kasutatavad suhkrud peavad olema taandavad. Mõlemasse lisatakse 0,1g tahket
· loksutan · lisan kaldasendis katseklaasi 1ml konts väävelhapet · väldin loksutamist hape voolab lahuse alla ja moodustub sade, kuna hapestatud keskkonnas suhkrud dehüdreeruvad ning tekkinud 5-hüdroksümetüülfurfuraal reageerib -naftooliga Sahharoosiga moodustub tumelilla sade. Glükoosiga tekib helelilla sade. 1.2.2 Osasoonide saamine Osasoomid on süsivesikute derivaadid, mis tekivad fenüülhüdrasiini reageerimisel taandava suhkruga. Osasoone moodustavad monoosid kui ka taandavad oligosahhariidid. Osasoonid kristalluvad lahusest välja ning nende omadused on lähedased lähtesuhkrule. Reaktsioon toimub kahes etapis. Töö käik: · Valan kahte katseklaasi 2ml erinevaid taandavaid suhkruid ( 1% laktoos ja 1% maltoos) · Lisan mõlemale 0,1g fenüülhüdrasiini ja 0,2g kristallilist naatriumatsetaati · Loksutan tahkete ainete lahustumiseni · Panen reaktsioonid 40 min keevasse vette
CHOH CHOH CH CH2OH CH2OH Töö käik: Kahte katseklaasi valan 2 ml erineva taandava suhkru lahust. Mõlemasse lisan 0,1 g fenüülhüdrasiini ja 0,2 naatriumatsetaati ja loksutan, et need lahustuksid. Soojendan reaktsioonisegu 40 minutit keeval veevannil aeg-ajalt loksutades ja seejärel jahutan jäävannil. Tulemus: Esimeses katseklaasis oli glükoosi lahus, teises maltoosi lahus. Mõlemate lahuste värv oli kollane.Reaktiivid olid lisatud piisavases hulgas ja lahuses tekkisid kristallid pärast jahutamist. Mida
Valasin kahte katseklaasi 1ml sahharoosi lahust ja ühte neist lisan ka 1 tilga konts HCl-i Loksutasin ja kuumutasinn 5 minutit vesivannil. Mõlemasse katseklaasi lissinan Fehlingi reaktiivi: 1ml Fehlingi I ja 1ml Fehlingi II, loksutasin ja pärast kuumutasin. Töö tulemus Katseklaasis, kuhu lisasin soolhappe, tekkis punane sade, kuid katseklaasis, kus soolhapet ei olnud, ei muutunud midagi ja lahus jäi siniseks. Seega saame teha järjeldusi, et Fehlingi reaktiiviga reageerib ainult taandava suhkrutega(aldehüüdrühma sisaldava), mis me saime hüdrolüüsi teel soolhape toilmel, aga disahharidiga ei reageeri. 1.2.5 Barfoed' reaktsioon Suhkrute reaktsioon Barfoed' reaktiiviga võimaldab eristada taandavaid monosahhariide oligosahhariididest, kuna nõrgalt happelises keskkonnas ainult monosahhariidid taandavad vaske. Reaktsioon Barfoed' reaktiiviga annab punase vask(I)oksiidi Cu2O sademe. Töö käik
Ka seetõttu on tal keskne positsioon AH metabolismis. Glu dehüdrogenaasi koensüümideks on NAD ja NADP. Reaktsiooni suund sõltub Glu ja AKG suhtelisest kontsentratsioonist, suhetest NADPH/NADP ja NADH/NAD. Glu dehüdrogenaas on lämmastiku metabolismi üks võtmeühendeist. Ta töötab mitokondrite maatriksis. AH katabolism ja süntees on suurel määral aminotransferaaside ja Glu dehüdrogenaasi koostöö. Glu oksüdatiivsel dehüdrogeenimisel on koensüümiks NAD, taandava amiinimise puhul NADPH. Katabolism: aminohape ja AKG -> aminotrasnferaas -> α-ketohape ja Glu.... Glu ja NAD – >Glu dehüdrogenaas –> AKG, ammoniaak, NADH. Süntees: vastupidi :) 9. Kuidas tekib ammoniaak ja miks on Gln (Ala) tema metabolismis väga oluline? Ammoniaagi teke: 1) aminohapete katabolismi käigus 2) puriinide ja pürimidiinide katabolismis 3) karbamiidi lõhustumise käigus seedetrakti mikroobide toimel 4) Gln lõhustumisel neerudes glutaminaasi toimel
tõukejõud, mis püüab fosfaatrühmi üksteisest lahku tõugata. Fotokeemiliselt on aktiivne ainult punase kvandi energia. fotosünteesi mehhanism lõikab lühemalaineliste kvantide energia maha ja muudab selle soojuseks. Fotosünteesis eraldub O2 veest, mitte CO2-st. CO2 + 2H2O + 8hv -> CH2O + H2O + O2. Kogu fotosünteesi protsessi jagatakse kaheks osaks, “valgusreaktsioonid” ja “pimereaktsioonid”. “Valgusreaktsioonides” lagundatakse vesi, kuid CO 2 taandava jõuna ei eraldu mitte vesinik, sest see lenduks, vaid universaalne bioloogiline e- kandja NADPH. Fotosünteesi “pimereaktsioonides” NADPH ja ATP kasutatakse CO2 taandamiseks. Calvini tsükli vaheproduktid on fosfaadid. CO2 taandamiseks kasutatakse 4 elektroni energia, mis eralduvad veest ja mille abil kahe kaksiksidemega CO2 struktuur ümber kujundatakse nelja üksiksidemega struktuuriks. Tekkiva suhkru koosseisu jääb aga neljast elektronist kaks.
toimub pikapeale monosahhariidide vabanemine. Väävelhappe toimel suhkrud dehüdreeruvad, moodustades kas furfuraale või 5-hürdoksümetüülfurfuraale. Tekkinud produktid reageerivad edasi -naftooliga(C10H7OH), moodustades purpurse kihi uuritava lahuse ja happe piirpinnale. 6. Mis on osasoonid? Miks saab osasoonide tekke reaktsiooni kasutada süsivesikute kvalitatiivse reaktsioonina? Osasoonid on süsivesikute derivaadid, mis tekivad redutseeriva ehk taandava suhkru reageerimisel fenüülhüdrasiiniga. 7 Kõrvuti monoosidega moodustavad osasoone ka taandavad oligosahhariidid. Osasoonid kristalluvad lahustest hõlpsasti välja, kusjuures tekkivate kristallide kuju ja sulamistemperatuur on lähtesuhkrule iseloomulikud. Osasooni kristallide kuju järgi on võimalik eristada ka neid suhkruid, mille stereostruktuurid erinevad
või violetne reaktsiooniprodukt, mille värvus sõltub teatud määral ka süsivesiku liigist. Võrdluseks võib katse läbi viia ka munavalgu lahusega. Kirjeldatakse katse tulemust erinevate süsivesikute ja valgu lahuse puhul. 17 1.2.2 Osasoonide saamine Osasoonid on süsivesikute derivaadid, mis tekivad redutseeriva ehk taandava suhkru reageerimisel fenüülhüdrasiiniga. Kõrvuti monoosidega moodustavad osasoone ka taandavad oligosahhariidid. Osasoonid kristalluvad lahustest hõlpsasti välja, kusjuures tekkivate kristallide kuju ja sulamistemperatuur on lähtesuhkrule iseloomulikud. Osasooni kristallide kuju järgi on võimalik eristada ka neid suhkruid, mille stereostruktuurid erinevad vaid ühe kiraalse tsentri konfiguratsiooni poolest. Ajalooliselt on osasoone suhkrute
vastavatele -ketohapetele. · Oksüdatiivne desamiinimine aminohappelt aminogrupi elimineerimine ammoniaagi vormis. Elimineeritud ammoniaak lülitub enamasti karbamiidi biosünteesi. · Taandav amiinimine ammoniaagi ülekanne -ketoglutaraadile glutamaadi tekkega. Kokkuvõte: Transamiinimise ja glutamaadi oksüdatiivse desamiinimise koostöö lülitab aminohappe aminorühma katabolismi. Taandava amiinimise ja transamiinimise koostööna toimub aminohapete biosüntees. 2. Aminohappe karboksüülrühma metabolism - spetsiifiliste dekarboksülaaside toimel tekivad aminohapetest vastavad amiinid (aminohappe karboksüülrühm laguneb, eraldub CO2). Tähtsus: dekarboksüülumise käigus eraldatakse organismist ketohapete liig. 3. Aminohapete süsinikskeleti (peale -aminorühma elimineerimist
nõrk (pehme) leek oksüdeeriv leek ristlõikepindala taandav leek tugev (terav) leek Kontrollküsimused 1. Missugused omadused on atsetüleenil ning millist ülesannet täidab atsetüleen metallide gaaskeevitamisel ja lõikamisel? 2. Milliseid põlevgaase kasutatakse atsetüleeni asendavate gaasidena? 3. Milliseid keevitusleegi liike kasutatakse metallide gaaskeevitamisel ja lõikamisel? 4. Missugune on normaalse, oksüdeeriva ja taandava leegi koostis? 5. Milliste tunnuste järgi määratakse keevitusleegi liiki? 3.4. Injektorpõleti Gaaskeevitaja põhiline tööriist keevitamisel ja pealesulatamisel on keevituspõleti. Keevituspõletiks nime- tatakse seadet, mille abil põlevgaas või põlevvedelike aurud segatakse hapnikuga ja tekitatakse keevitusleek. Igal põletil on seadis, mis võimaldab reguleerida keevitusleegi võimsust, koostist ja kuju. Keevituspõletid liigitatakse järgmiselt: 1
18-19) Jagamine on kahel viisil, kas tavaline (tulemuseks on jagatis) või faktorringis (tulemuseks on jääk). Otsene jagamine: Q(z)/g(z)=f(z) Nt. jagame koodi 1111111 koodiga 1011 saame 1111111/1011=1101 Hulkliikmete jagamine tabeli kujul: 1111111 jagaja hulkliige: 1011 1011 1101 1001 1011 01011 1011 0000 (jääk) Või nii, et jagamise tulemuseks on otsese jagamise jääk: (1111111/1011)mod g(z)=0000, kus taandava hulkliikme rollis fm(z) rollis on hulkliige g(z) 43. Hulkliikmete juured (raamat lk.45-46 ja loeng 14(alates slaid 12)) Tekitava hulkliikme juured on ka kõikide lubatud koodsõnade hulkliikmete juurteks. Lubatud koodsõnade hulkliikmete juured kuuluvad korpusesse GF(2m). Arvesse võttes tsükkelkoodi omadust 3. On sellisteks juurteks tekitava hulkliikme gr(z) juured. Kõik korpuse GF(2m) korrastatud elemendid on hulkliikme (zn+1) juured, kui n=2m-1. 44
Antud meetodi puuduseks ongi liiga pikk plastifikaatori eraldamise protsess, mistõttu seda saab kasutada ainult väikeste või õhukeseseinaliste (<20 mm) detalide valmistamiseks. 2.5. Eelpaagutamine Vormitud (pressitud) toorikud sisaldavad plastifikaatorit ja muid lisandeid (oksiide, niiskust jt), mis tuleb enne lõpliku paagutamist eraldada. Selleks kasutatakse aeglast o kuumutamist tempertuuridel 600-900 C kaitsva- või taandava gaasi keskkonnas või vaakumis eelpaagutust (pre-sintering). Vaakumis kuumutamisel tuleb arvestada, et oksiidide taandamiseks kulub teatud kogus CO, mis tekib karbiidis oleva vaba süsiniku reageerimisel oksiidikilega. Kui vaba süsiniku sisaldus karbiidis on väike, siis on oht, et taandamine toimub seotud süsiniku arvelt. Sel juhul võib WC süsiniku sisaldus väheneda ja hilisemal vedelfaaspaagutamisel tekib - faas. Teiselt poolt, kui
Tuuma piirjooned kaotavad sellise leegi puhul oma selguse, tuuma otsale tekib aga roheline kroon, mille järgi otsustatakse atsetüleeni ülehulga üle. Taandav tsoon on tunduvalt heledam ja sulab tuumaga peaaegu ühte, loit aga on muutunud kollakaks. Suurendades veel atsetüleeni ülehulka, hakkab leek tasapisi suitsema, sest atsetüleeni täielikuks põlemiseks ei jätku enam hapnikku. Leegis olev liigne süsinik neeldub kergesti sulametallis ja halvendab õmblusemetalli kvaliteeti. Taandava leegi temperatuur on madalam kui normaalsel ja oksüdeerival leegil. Atsetüleenikoguse vähendamisel kuni tuuma otsal oleva rohelise krooni täieliku kadumiseni, muutub leek normaalseks, veel vähendades aga oksüdeerivaks. Kergelt taandavat leeki kasutatakse malmi keevitamisel ja kõvasulamite pealesulatamisel. Pealesulatava metalli kvaliteet ja keevisõmbluse tugevus sõltuvad leegi koostisest, seepärast
reduktsiooni all. Kaks reduktsionismi liiki: mõisteline reduktsioon, ontoloogiline reduktsioon Mõistelise reduktsiooni puhul esitatakse sõnavaras, mis ei sisalda taandatavat mõistet, selle mõiste rakendamise tarvilikud ja piisavad tingimused. Eeldatakse, et mõisted, millega taandatavat mõistet määratletakse, on sama tähendusega. Ontoloogilises reduktsioonis kasutavate terminite osutused ammendavad kõik faktid ja omadused selle nähtuste kohta, mida redutseeritakse. Taandatava ning taandava nähtuse kirjeldamiseks kasutatavad terminid on erineva tähendusega, kuid faktid on ontoloogiliselt ainult ühte liiki. Üks viis ontoloogiliseks reduktsiooniks on teoreetiline reduktsioon. Väited omaduste taandamisest teineteisele tulenevad baasväitest, et esimest omadust iseloomustav teooria taandub teooriale, mis iseloomustab teist omadust. Reduktsioone ajaloos. Tegelikke reduktsioone teaduse ajaloost: Geneetika reduktsioon
annaabi.ee 
