võrdsed. Maalis sain mina nii aru, et olgugi kes sa elus oled, ei ole tähtis kas paavst, aadlik , kuningas või tavaline inimene, surres läbime me kõik sama teekonna. See pilt on minu jaoks kui tee lõpp enne surma. Et kui sa oled läinud mööda mehest kes seisab seal pukis oled sa surnud, sealt läheb edasi tee juba kas põrgu või taevasse. Selle jutustaja puki kõrval istub luukere kes on juba surnud ning mängib muusikat lahkunutele. Samuti on kõik lahkujad ühenduses luukerega, igal surnul on oma luukere või ,,surm" kes neid läbi väravate juhatavad, kõik luukered tantsivad.Sellepärast on ka maalinimi minu arust ,,surmatants" . See on minu nägemus sellest maalist, ja sellest mida võis kunstnik mõelda seda valmistades.
REFERAAT Susanna Oja TARTU 2010 Sissejuhatus ,,Surnuteraamat" on Egiptuse matusetekstide moodne nimetus, mida kasutati esimest korda Uue Riigi alguses (ligikaudu 1550 eKr) ning, mis oli ikka veel kasutuses ligi 50a eKr. Teksti originaalne Egiptuse nimi on rw nw prt m hrw, mida on tõlgitud kui ,,Päeval esiletulijate raamat". Tekst koosneb mitmetest maagilistest loitsudest, mis peaksid aitama surnul leida enda tee läbi hauataguse elu. Tavaliselt kirjutati surnuteraamat papüüruserullile ning see asetati kirstu või lahkunu hauakambrisse. Mitmed loitsud, millest raamat koosneb, kirjutati ka hauakambri seintele ning sarkofaagidele. Raamat koos teiste rituaalidega nagu nt mumifitseerimine pidi aitama surnul jõuda Duat'i (Egiptuse allmaailm) või hauatagusesse ellu. Polnud olemas ühte normatiivset Surnuteraamatut. Säilinud papüürused
Surnute edasi elamist tõendas eestlaste hulgas ka see, et inimest mattes pandi talle kaasa tööriistu ja muid vajaminevaid esemeid. Surnu varustati kõigega, mis tal võis edasises elus vaja minna. Perekonnaliikme suremisel oli elajate esimeseks kohustuseks surnu eest hoolitseda. Tavaliselt kestis surnuvalve kolm ööd, kus pereliikmed valvasid rahu eest. Samuti põletati küünlaid. Samuti hoolitseti selle eest, et kui surnul kõht tühjaks läks, saaks ta kohe süüa. Selle valvega püüti surnul igavust peletada, kuna arvati, et kui surnul on igav, röövib ta mõne pereliikme endaga kaasa. Inimese asemel prooviti surnule kaasa anda loomi. Samuti söödi haual, osa jäeti surnule. Haual söömist kutsuti peieteks. Kui kõiki kohustusi surnu ees ei täidetud, tuli surnu ,,võlga" sisse nõudma, hakkas nagu rahvas nimetab ,,kodu käima". Kodukäijateks saavad ka nõiad ja kurjategijad, mitte
peal käisteta mantel. Hobune-tähtsaim koduloom: väikest kasvu, kõrgus 130-140 sentimeetrit. Sküüdid ei püstitanud oma jumaltele kodasid Austasid peamiselt Hestiat, Zeusi ,Ged (Gaia) ja Arest, kellele ainsana ehitati igasse maakonda ebatavaline pühamu: suur haokubude riit , mille peal seisis jumala sümbolina vana rauast mõõk. Ka ohverdati jumalate auks, ohverdamisel valati ohvri pea veiniga üle ning seejärel lõigati kõri anuma kohal läbi. Surnul lõigati parem õlg koos parema käega keha küljest lahti ning visati kõrgele õhku. Need jäid sinna, kuhu kukkusid, kuni kõdunesid. Joodi oma esimese vaenlase verd. Kõige kurjemate vaenlaste koljudest tehti ka jooginõusid. Leitud on rohkesti peremärke tamgasid, mida on peetud ka päris kirjaks Usund ja mütoloogia olid arhailisemad kui naabruse hinduism ja zoroastrism, palvleti ülemjumal Tabitit ja tulejumal Agnit. Sküüdi kultuurimõjud ulatusid kuni Hiinani,
endale nagu oleksid tark, tegelikult aga ei ole, nagu uhkustaksid, et teada midagi, millest sul tegelikult aimugi pole. Keegi ei tea, mida endast kujutab surm; v-b on ta inimesele suurimaks hüveks, ent inimesed kardavad surma, nagu teaksid nad kindlasti, et ta on suurim pahe. Sokrates kaalutles selle üle, kui palju on põhjust loota, et et surm on hüve? Tema arvates oli surm üks kahest: kas muutumine eimiskiks, tähendab, surnul ei ole enam mitte mingeid tundeid, või vastavalt pärimusele teatud muudatud, hinge ümberasetumine siinsetest paikadest mingisse teise kohta. Sokrates leidis, et surmaga seoses tuleks säilitada hea lootus, ja kui midagi tõeks pidada, siis eeskätt seda, et tublile mehele ei juhtu midagi halba ei elus ega surmas ja et jumalad ei lakka iial tema saatuse eest hoolt kandmast. Sokrates oli veendunud, et ei ole olemas niisugust inimest, kellel õnnestuks
2 Kollektsioonis "Mumifitseerimine" on proovitud jäädvustada inimese olemust pärast tema surma, mis muutub reaalsuseks, mida on ka Iris van Herpen ise öelnud. Kollektsioonist õhkub uudsust ja sügavamõttelist lugu, mis kumab läbi olemasolevatest rõivastes. Esemed on keerukatest ja läbimõeldud tehnikatest valmistatud. Selle kollektsiooni raskusaste ei jäta külmaks kedagi, kes armastab moodi ja selle loojaid. Kuna mumifitseerimise ajal ei olnud surnul jalas midagi, siis on see ka antud kollektsiooni üle kandunud. Toonideks on valitud värvid, mis ei ärrita silma, vaid mis vallutab meie hinge ja laseb meil nautida teispoolsuse hurmavaid illusioone, mis sellel hetkel tundub kui reaalsus. Ka soeng on vastavalt teemale. Kuna mumifitseerimine on aeglane kuivatamise protsess, et peatada selle kõdunemine, siis ka 2http://www.irisvanherpen.com/site/about, 01.11.2011
Kui religioon tekkis, oli see väga tähtis. Inimesed käitusid vastvalt usule, et olla Jumala tahte järgi. Sel ajal arvati, kui sa oma elu jooksul hästi käitud, siis pääsed taevasse, vastasel juhul lähed põrgu. See idee on kohati kestnud ka tänapäevani. Hilisematest aegadest on teada, et religioon on inimestele tähtis. Ma järeldan seda sellest, et siis maeti inimesi koos haua panustega. Seda tehti, sest arvati, et peale surma tuleb hauatagune ehk surmajärgne elu ja seal läheb surnul neid asju vaja. Eestlased olid keskajal Taara ehk looduse usku. See tähendab seda, et nad uskusid Jumalasse ning neil oli oma Jumal Uku. Nad uskusid veel ka loodusjõududesse ning olid väga palju seotud loodusega. Neil oli iga loodusnähtuse jaoks oma seletus. Pärast renesanssi hakkas religiooni mõju taanduma. Peale NSV võimu 20. sajandil Baltimaades ja sealhulgas ka Eestimaal, hakkas religiooni mõju rahvale ära kaduma ning religioon hakkas vaikselt hääbuma. See ei
Lätis Asti järve ääres asub üks Euroopa suurimaid leitud matmispaiku. Sealt on leitud üle saja matuse, mis on tuvastatud, kui keskmisse kiviaega kuuluvat. Neist vanim maeti arvatavalt 7150 a.e.Kr. Sealsed surnud on maetud enamasti selili, mõningatel juhtudel mässitud nahka ka kinni seotud. Oli ka kividega kinni kaetud kehi. Haudadesse oli kaasa pandud nipsasjakesi ja tööriistu. Tõenäoliselt arvasid tolleaja inimesed, et surnul läheb elu peale surma edasi ja tal on omi riisu vaja. Kuid arvatakse, et inimesed kartsid surnute hauast tõusmist millele viitavad kehade kinnisidumine ja kividega katmine. 1. http://et.metapedia.org/wiki/Kunda_kultuur , külastatud 27.12.11 2. Aivar Kriiska, Andres Tvauri. Eesti muinasaeg. Avita 2002 3. http://www.histrodamus.ee/index.php?id=rahvastik_8000ema , külastatud 27.12.11 4. http://www.histrodamus.ee/?
lplikust pimedusest. Kolme-nelja-aastane laps ei tee samuti elul ja surmal selget vahet. Nende arvates on surm ajutine.Elus on kik see, mis liigub vi liikuma paneb ja surm on see, mis ei liigu. Niteks, kui mnguasjaga mngida, siis on ta elus, kui mitte, siis surnud. Surm ja elu vivad selles vanuses lapse arvates vahelduda. Surm thendab lapse jaoks raolemist, liikumatust, puhkust ja tegevusetust. Surnu on lapse arvates vaid ajutiselt surnud, ta vib jtkata mingit teistsugust elu. Ta usub, et surnul on elava inimese tunded ja vajadused, et hauas elatakse edasi, seal on klm, janu ja nlg. Enda surm pole lapse jaoks veel vimalik, seetttu selles vanuses lapsed surma ei karda. Pigem vib neil surma vastu olla viha- lihtsalt selleprast, et inimesed surevad. Poistel kestab protest surma vastu kauem kui tdrukutel. Neljaaastase lapse mtlemine on rmiselt fantaasiakllane. Maagilisel mtlemisel on nii hid, kui halbu klgi. Hea on see, et lapsed mtlevad surmast hirmuta. Halb on
moodustavate osalausete eraldamiseks võib koma asemel kasutada semikoolonit, nt Kruus rudises jalge all vihaselt, kurjakuulutavalt; tuul vihises puuokstes süngelt, ähvardavalt; kõik oli nii kummituslik, ootamatu. Põimlause kirjavahemärgid 1. Kõrvallaused eraldatakse pealausest alati koma(de)ga, nt Ma tean, kus maasikad on. Poiss ütles, et tal pole aega. Nõnda siis anti kahehobusevanker, kuhu pandi tublisti õlgi, et oleks pehmem sõita niihästi surnul kui ka elavail. 2. Raskusi võib tekitada koma kasutamine ühendite nii et, sellepärast et, selleks et, enne kui jms puhul. Kui sellise ühendi esimest, näitava tähendusega sõna (nii, sellepärast, selleks, enne jne) rõhutatakse, st kui kõrvallause sisu peetakse tähtsamaks kui pealause sisu, siis jääb see sõna kõrvallause vastena pealause koosseisu ning koma pannakse lihtsidesõna et, kui jne ette, nt Ma lahkusin sellepärast = selle pärast, et seltskond ei meeldinud mulle
kujunemisele. 8. Iseloomusta ja dateeri erinevatel ajaperioodidel muutusi, põhjenda muutusi: matmiskommetes, hauapanustes, põllumajanduses, elupaigas, ühiskonna struktuuris. Matmiskombed ja hauapanused: Kammkeraamika kultuuris (u 4000 eKr) maeti inimesi asula territooriumile, vahest ka elamu põranda alla. Surnutele pandi kaasa igasuguseid ehteid, amulette, kujukesi, tööriistu, sest ilmselt arvati, et surnul võib neid vaja minna nt hauataguses elus ja elamupiirkonda maeti ka ilmselt selle pärast, et taheti hoida inimest enda läheduses. Nöörkeraamika kultuuris hakati inimesi aga matma väljaspool elamuterritooriumi. Ilmselt võibolla hakati kartma vaime või miski sundis neid surnuid kaugemale matma. Nooremas pronksiajas (1100-500 eKr) hakati inimesi matma kivikirstkalmetesse, tavaliselt maeti sinna tähtsamaid inimesi ja nende perekondi. Rooma rauaajal ( 50-450 pKr) hakati inimesi matma
Meie ajal on taas väga kuulsaks saanud kaljusse raiutud Abu-Simbeli tempel. Assuani paisu rajamisel 1970- ndatel aastatel ähvardas seda oht jääda vee alla. Templi päästmiseks tehti tehti ära hiigeltöö - osadeks saetuna tõsteti tempel üles Niiluse kõrgele kaldale ning pandi seal uuesti kokku. Animism Egiptlastel kujunes ettekujutus hingest ja elust pärast surma. Nad uskusid, et hing (ba), keda sümboliseeris inimpeaga lind, lendas pärast inimese surma ära. Surnul aga oli teisik ka, kes sündis ilma koos temaga. Ka oli osa kõiksuse elujõust, inimese kaitsevaim, kes saatis inimest tema maises elus, avaldades end täielikult pärast isiku surma. Egiptlastele oli maine elu vaid ettevalmistus igavikuks: egiptlased uskusid, et ka peab elama samades tingimustes, mis inimene elas maises elus. Seepärast pandi talle hauda kaasa kõik eluks vajalik ja muudki, surnu keha säilitati balsameerimise teel, et ka saaks soovi korral surnukehasse asuda. Balsameerimine
Sünnib poiss ja Krõõt sureb, olles varasemalt Marile öelnud, et talle meeldiks, kui Mari saaks Eespere perenaiseks ja hoolitseks tema laste eest. Andresel käsib enda ja laste pärast uue naise võtta. Matused on suured ning nutjaid palju, Andres süüdistab ennast, kuna tahtis nii väga poega ja ta naine pidi selle eest elu andma. Aega mööda asendub Andrese valu tuimusega ning ta nagu ei tunnekski enam midagi. Krõõda kirikusse sõidutamisel avastab, et Pearu oli teed silunud, et surnul hea sile sõita oleks ning Pearu vihastas, et ta ise selle peale ei tulnud. Peale Krõõda surma hakkabki Mari hoolitsema ka tema laste ja majapidamise eest. Juss mõistis seda alguses ning oli rahulik, kuid keelekandjast saunatädi pani talle pähe mõtte, et ehk Mari ei tahagi tagasi tulla. Armukadedus suureneb, kuni jõulude aegu ei saa Mari Jussiga laste tõttu kirikusse minna (jalgsi), kuid järgmisel päeval peremehega sõidab küll. Mitu korda kutsub Jussi
Andresel käsib ta, laste pärast uus naine võtta ja enda pärast mitte muretseda. Mari kätt hoides ta surebki, jättes Mäe uued suurte akendega, vastehitatud kambrid täis nuttu. Matused on suured, taganutjaid kui palju ja Andresel on tunne kui oleks südame asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla, et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita. Andres vihastab, läbi valu ja nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et, naabri peremees, see juurikas, tuli. Läbi matuse jorutab purjus Pearu kui refrääni juttu sellest, kuidas Mäe perenaine oma heleda jaalega sigu ajas. "Veart eit, veart eit sul, naabri peremees..." Vahepeal muutub naabrite vahekord aina veidramaks ja pärast mõnda intsidenti ja kohtuprotsessi Pearu piirinihutamise pärast, saab Oru peremees aru, et Andresega on suisa jama asju ajada
hoolitseks ta laste eest, Andresel käsib laste pärast uus naine võtta ja enda pärast mitte muretseda. Mari kätt hoides ta surebki, jättes Mäe uued suurte akendega, vastehitet kambrid täis nuttu. Matused on suured, taganutjaid kui palju, ja Andresel on tunne kui oleks südame asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas, tuli. Läbi matuse jorutab purjus Pearu kui refrääni juttu sellest, kuidas Mäe perenaine oma heleda jaalega sigu ajas. "Veart eit, veart eit sul, naabri peremees..." Pärast Krõõda surma peab Mari peres nii amme kui perenaise kohustusi täitma, väikest Andrest ei võinud piimata jätta (Mari ise ka lapse oli saanud just hiljuti) ja suur
8 tegemist oli. (Varasemalt olid osad laenuandjad leidnud, et on sobiv anda surmakaristus võlglastele, kes ei tulnud maksmisega toime). 10 X tahvel määras, et matmised ega kremeerimine ei ole linna piires lubatud. Naistel ei olnud matustel lubatud nutta ega liigselt leinata. Üle kolme naise ei tohtinud laipa matusteks ette valmistada ning saateks võis mängida vaid kuni kümme flöödimängijat. Lisaks ei tohtinud surnul olla temaga kullast esemeid. 11 XI tahvel sätestas, et plebeide ja patriitside vaheline abielu oli keelatud, kuid hiljem see reegel tühistati. Lisaks kirjutati, et ühtki tähtsat ühiskonda mõjutavat otsust ei tohiks ilma inimeste hääletuseta vastu võtta. XII tahvlil oli kirjas, et värskem seadus või kohtuotsus oli suurema mõjuvõimuga kui vanem. Lisaks sätestati, et kui ori põhjustab kahju, siis vastutab taastamise eest orjapidaja, kuid kui
antropomorfsed Osiris, tema abikaasa Isis ja Amon, kellega seostus päikesejumal Ra. (Kangilaski 2003) Esines ka fetismi, nii elavad kui surnud kandsid amulette,mis tihti kujutasid jumalusi, neile omistati õnnetoovaid jõude. Ei puudunud ka toteism. (Spence 200) Animism Egiptlastel kujuned ettekujutus hingest ja elust pärast surma. Nad uskusid, et hing (ba), keda sümboliseeris inimpeaga lind, lendas pärast inimese surma ära. Surnul aga oli teisik ka, kes sündis ilma koos temaga. Ka oli osa kõiksuse elujõust, inimese kaitsevaim, kes saatis inimest tema maises elus, avaldades end täielikult pärast isiku surma. Egiptlastele oli maine elu vaid ettevalmistus igavikuks: egiptlased uskusid, et ka peab elama samades tingimustes, mis inimene elas maises elus. Seepärast pandi talle hauda kaasa kõik eluks vajalik ja muudki, surnu keha säilitati balsameerimise teel, et ka saaks soovi korral surnukehasse asuda
paljastada oma mõrvari või siis elusad hoiavad surnut kinni, teda liigselt taga nuttes ja igatsedes. Ei väideta, et see ei oleks lubatud ja seda tehes on kindel, et surnu kahe maailma vahele jääb. On väidetud, et mõni hing ei taha maalt lahkuda, et igatseb elusaid. Muidugi on nii ilus mõelda, aga minu arust on väide vale, sest kui inimene sureb, tunneb ta, et kõik on absoluutselt täiuslik, igatsus kui selline puudub, pigem ei lase elavad surnul minna teda liigselt taga igatsedes. HINGEDEGA ÜHENDUSE VÕTMINE Põnev on mõelda, et võib surnud isiku välja kutsuda ja temalt igasuguseid asju küsida, see tundub põnev. Ometi pole kõik ohutu. On palju surnuid, keda kutsuda ei ole soovitatav, paljud surnud ei taha kuidagi lahkuda, teised surnud võivad olla ohtlikud. Üks ühenduse võtmise põhireegleid on see, et välja ei kutsuta lähisugulasi. Polegi kindlat
laste eest, Andresel käsib laste pärast uus naine võtta ja enda pärast mitte muretseda. Mari kätt hoides ta surebki, jättes Mäe uued suurte akendega, vastehitet kambrid täis nuttu. Matused on suured, taganutjaid kui palju, ja Andresel on tunne kui oleks südame asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas, tuli. Läbi matuse jorutab purjus Pearu kui refrääni juttu sellest, kuidas Mäe perenaine oma heleda jaalega sigu ajas. "Veart eit, veart eit sul, naabri peremees..." Pärast Krõõda surma peab Mari peres nii amme kui perenaise kohustusi täitma, väikest Andrest ei võinud piimata jätta (Mari ise ka lapse
See komme on aja jooksul taandunud aina väiksemaks ning praeguseks on peaaegu kadunud. - Peiesööming (ohverdus), praeguse ajani oluline matuse osa, ilma milleta matused ei ole mõeldavad. Peielauas on surnule tühi koht Matuseriided Matuseriided on varem kas kindlaks tehtud või juba valmis pandud: setu 80%, Võru 74% Ei tohtinud olla sõlmesid, vahel kasutati ühe siirderiituse riideid ka teises siirderiituses, näiteks matmine pulmarõivais. Kindlasti ei maeta surnut paljajalu, surnul peavad kingad jalas olema. Surnule kaasa pandavad asjad Surnule pannakse kaasa igasugu asju kaasa, varem on neid pandud küll rohkem, kuid ka praegu siiski pannakse esemeid kaasa. Need asjad võivad sageli olla väga väikesed asjad, igapäevased tarbeasjad, enda välimuse eest hoolitsemise asjad või raha (teerahaks, teises ilmas läheb vaja). Kaasa võidi panna raha, nõel ja niit, saunaviht, seep, peahari/kamm, taskurätik, viinapudel, piip ja tubakas. Seletusteks võib olla, et
a. 2 rituaalset peatust a) esimene vastutulija b) murtakse noorel puul latv ära. Risti tegemise puud on mänd, lepp ja kask. Surnu muutub raskeks: kodu lähedal; kalmistul; kirikukellade helisedes. Raskeks minemise põhjused: paha surnu (inimesed, kes surevad nägemata, metsas, tapavad end); surnu see on „kurat“; „kuradid“ vankril, hobusel, inimstel – on surnunägija, kes näevad neid kuradeid). Vaime näeb vaadates jalgade vahelt, hobuse looga alt, läbi nõelasilma. Surnul keerati punane lõng ümber varba ja surnu keerati kummuli. Surnuaias „tallusi“ matusel inimesed surnute vaimude peal. Peielaud oli enne matust et surnu saaks pidulistega koos olla. Kuked ja kanad näevad surnut. KODUKÄIMINE - Rituaalne – tuleb soosida; Põhjuslik – tuleb lõpetada (ei täideta surnu soove, räägitakse taga, võlad, õnnetud surmad, nime mainimine). Uskumused veekogudest OHVERDAMINE: Ohverdamine on omamoodi kauplemine
hoolitseks ta laste eest, Andresel käsib laste pärast uus naine võtta ja enda pärast mitte muretseda. Mari kätt hoides ta surebki, jättes Mäe uued suurte akendega, vastehitet kambrid täis nuttu. Matused on suured, taganutjaid kui palju, ja Andresel on tunne kui oleks südame asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas, tuli. Läbi matuse jorutab purjus Pearu kui refrääni juttu sellest, kuidas Mäe perenaine oma heleda jaalega sigu ajas. "Veart eit, veart eit sul, naabri peremees..." Pärast Krõõda surma peab Mari peres nii amme kui perenaise kohustusi täitma, väikest Andrest ei võinud piimata jätta (Mari ise ka lapse oli saanud just hiljuti) ja suur
Preestrid panid südame asemele enamasti skarabeuse, meil sitasitikana tuntud mardika teisend, keda egiptlased pühaks pidasid ja kellel oli neile sama suur sümboolne tähendus nagu kristlastele ristil. Sellel, et ka muud siseorganid tuli kehast eemaldada, on arusaadavad põhjused: esiteks tundsid egiptlased loomulikult sisikonna vastuvõtlikkust mädanemisele, teiseks arvestasid nad kehaorganite sümboolset omadust kutsuda inimeses esile nälga ja janu. Neid tundeid ei tohtinud aga surnul tema teel allilma tekkida. Niisiis jaotati siseorganid nelja erinevasse nn. kanopose kruusi. Nende kaasi ehtisid Horose poegade Amseti, Hapi, Duamutefi ja Kebehsenufi pead, mis pidid kaitsma nälja ja janu eest. Vanas ja Keskmises riigis anti surnutele hauda kaasa koguni "toitu ja jooki", s.o. puust veinikannud ja alabastrist hanepraad. Ka pandi praadimiseks ja küpsetamiseks kaasa miniatuursed köögid ja leivaahjud. 4.4 Tutanhamoni nägu Lahkamise käigus jõudis dr
võtta ja enda pärast mitte muretseda. Mari kätt hoides ta surebki, jättes Mäe uued suurte akendega, vastehitet kambrid täis nuttu. Matused on suured, taganutjaid kui palju, ja Andresel on tunne kui oleks südame asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas, tuli. Läbi matuse jorutab purjus Pearu kui refrääni juttu sellest, kuidas Mäe perenaine oma heleda jaalega sigu ajas. "Veart eit, veart eit sul, naabri peremees..." Pärast Krõõda surma peab Mari peres nii amme kui perenaise kohustusi täitma, väikest Andrest ei
käsib laste pärast uus naine võtta ja enda pärast mitte muretseda. Mari kätt hoides ta surebki, jättes Mäe uued suurte akendega, vastehitet kambrid täis nuttu. Matused on suured, taganutjaid kui palju, ja Andresel on tunne kui oleks südame asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas, tuli. Läbi matuse jorutab purjus Pearu kui refrääni juttu sellest, kuidas Mäe perenaine oma heleda jaalega sigu ajas. "Veart eit, veart eit sul, naabri peremees..." Pärast Krõõda surma peab Mari peres nii amme kui perenaise kohustusi täitma, väikest Andrest ei võinud
Idast) 2) Venekirveste kultuur (ka nöörkeraamika, 3000 eKr, pärit lõunast) Nimetusele andsid aluse nendest aegadest leitud savinõude kaunistusviisid. Eesti vanimad savinõud valmistati savist, millesse oli segatud teokarpe, purustatud taimi ja kivipuru. Küttimise ja kalapüüdmise kõrvalt tegeleti vee ka maaviljelusega. Inimesi maeti asulates kaugemale. Külili kägarasendisse, käed pea all ning on ka näha, et surnul seoti käed kinni- hakati surnuid kartma. Pronksiaja üldiseloomustus – perioodi alguse dateering, seos Skandinaaviaga, asulakohtade paiknemine Eestis, kindlustatud asulad, peamised tegevusalad. Peale nooremat kiviaega saabus vanem pronksiaeg, seejärel noorem pronksiaeg, Eel-Rooma rauaaeg ning lõpuks Rooma rauaaeg. Pronksesemed olid imporditud, kuna siin ei leidu looduses inglistina ja vaske. Metallesemeid jõudis Eestisse vähe ja need üksikud olid pigem
Inimese suremisel lähevad nii ka kui ba. Ka on tiivuline olend, kes lendab kehast välja inimese suremisel. - Pärast surma tuleb säilitada keha, mida töödeldakse-mumifitseeritakse. - Sealpoolsus oli sarnane siinsele maailmale, aga elamistingimused olid paremad. - Oseptid pandi haudadesse kaasa, kes olid erinevad ametnikud, kes pidid sealpoolses maailmas olema isanda teenrid. - Hauakambrid muudeti mugavaks, et surnul oleks mugav. - Osirise müüt: Osiris tapeti oma venna poolt, Sethi poolt. Osiris ei hävinud, Isis leidis Osirise surnukeha, ta palsameeriti. Horos suureks saades otsib Sethi üles ja tapab ta. Osiris satub allilma ja temast saab surnute maailma kohtumõistja. Inimesd sinna sattudes pannakse tema süda ja jaanalinnu sulg kaalule. Süda ei tohi olla raskem kui sulg. Peale seda saab kas hea elu paradiisis või lihtsalt lakkab
lubjakiviplatoode või kõrbeluidete taha, oletati sissekäiku allilma. Hilisemal esiajaloolisel perioodil oli surnukeha tihti nii kõvast sisse mähitud, et kõik luud asetsesid üksteise suhtes paralleelselt. Veel hiljem muututi mõnevõrra vabamaks ning asuti surnuid matma täies pikkuses väljasirutatult. Hilisel esiajaloolisel perioodil mähiti surnu linasesse riidesse. Teda ümbritsesid eluks vajalikud asjad, nagu toit ja enesekaitsevahendid, mida võis surnul endal või tema ka'l edaspidi vaja minna. On leitud ka õlut sisaldavaid kahest kivitükist anumaid, erinevaid võideid, ränikivist nuge ning odaotsi, kaelakeesid ja teisi esemeid, mida lahkunu elu jooksul oli tarvitanud. Surnukeha peale asetati amuletid, et need kaitseksid teda nii siin- kui ka sealpoolsuses kurjade vaimude eest. Vana riigi ajastul, mida võib nimetada ka Püramiidide ajastuks, läks moodi uut tüüpi matus. Levis lihtsamat sorti mumifitseerimine. Mõned
Preestrid panid sdame asemele enamasti skarabeuse, meil sitasitikana tuntud mardika teisend, keda egiptlased phaks pidasid ja kellel oli neile sama suur smboolne thendus nagu kristlastele ristil. Sellel, et ka muud siseorganid tuli kehast eemaldada, on arusaadavad phjused: esiteks tundsid egiptlased loomulikult sisikonna vastuvtlikkust mdanemisele, teiseks arvestasid nad kehaorganite smboolset omadust kutsuda inimeses esile nlga ja janu. Neid tundeid ei tohtinud aga surnul tema teel allilma tekkida. Niisiis jaotati siseorganid nelja erinevasse nn. kanopose kruusi. Nende kaasi ehtisid Horose poegade Amseti, Hapi, Duamutefi ja Kebehsenufi pead, mis pidid kaitsma nlja ja janu eest. Vanas ja Keskmises riigis anti surnutele hauda kaasa koguni toitu ja jooki, s.o. puust veinikannud ja alabastrist hanepraad. Ka pandi praadimiseks ja kpsetamiseks kaasa miniatuursed kgid ja leivaahjud. 7.3. Mistatuslikud deemoniunad
Laeva sümboolika on ammusest ajast kajastunud eelkristlikus põhjagermaanlaste ja soome-ugri rahvaste (soomlaste) matmiskombestikus, kui sooritati nn paatmatuseid70. Slaavlastel oli käesolev komme levinud vähem, peamiselt idas, mistõttu paljud teadlased oletavad, et komme oli võetud germaanlastelt või soomlastelt. Paadis maeti peamiselt rikkaid. Kommet selgitatakse uskumusega, et hauataguses maailmas peab olema kõik, mis oli maises elus või veendumusega, et paadis surnul on lihtsam ületada meie ja teise maailma vahelist veekogu ( 1995: 209). Varases kristluses assotsieerus laeva kuju eelkõige Noa laevaga ning tähendas ristimist ja päästjat (Noa pääses laevaga läbi uputusevee, väljavalitud päästetakse ristimise kaudu). Hiljem tähendust üldistati ja ta hakkas esinema kiriku sümbolina. Noa laev päästis omaksed uppumissurmast ning kirik päästab inimese vaimsest surmast ja igavesest hukatusest, mis ootavad inimest ta eluteel (Tresidder 2002: 110)
ja enda pärast mitte muretseda. Mari kätt hoides ta surebki, jättes Mäe uued suurte akendega, vastehitet kambrid täis nuttu. Matused on suured, taganutjaid kui palju, ja Andresel on tunne kui oleks südame asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas, tuli. Läbi matuse jorutab purjus Pearu kui refrääni juttu sellest, kuidas Mäe perenaine oma heleda jaalega sigu ajas. "Veart eit, veart eit sul, naabri peremees..." Pärast Krõõda surma peab Mari peres nii amme kui perenaise kohustusi täitma, väikest Andrest ei
oletati sissekäiku allilma. Hilisemal esiajaloolisel perioodil oli surnukeha tihti nii kõvast sisse mähitud, et kõik luud asetsesid üksteise suhtes paralleelselt. Veel hiljem muututi mõnevõrra vabamaks ning asuti surnuid matma täies pikkuses väljasirutatult. Hilisel esiajaloolisel perioodil mähiti surnu linasesse riidesse. Teda ümbritsesid eluks vajalikud asjad, nagu toit ja enesekaitsevahendid, mida võis surnul endal või tema ka'l edaspidi vaja minna. On leitud ka õlut sisaldavaid kahest kivitükist anumaid, erinevaid võideid, ränikivist nuge ning odaotsi, kaelakeesid ja teisi esemeid, mida lahkunu elu jooksul oli tarvitanud. Surnukeha peale asetati amuletid, et need kaitseksid teda nii siin- kui ka sealpoolsuses kurjade vaimude eest. Vana riigi ajastul, mida võib nimetada ka Püramiidide ajastuks, läks moodi uut tüüpi matus. Levis lihtsamat sorti mumifitseerimine
perenaiseks ja hoolitseks ta laste eest, Andresel käsib laste pärast uus naine võtta ja enda pärast mitte muretseda. Mari kätt hoides ta surebki, jättes Mäe uued suurte akendega, vastehitet kambrid täis nuttu. Matused on suured, taganutjaid kui palju, ja Andresel on tunne kui oleks südame asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas, tuli. Läbi matuse jorutab purjus Pearu kui refrääni juttu sellest, kuidas Mäe perenaine oma heleda jaalega sigu ajas. "Veart eit, veart eit sul, naabri peremees..." Pärast Krõõda surma peab Mari peres nii amme kui perenaise kohustusi täitma, väikest Andrest ei
Naisterahvast ei mõista nemad lugu pidada, vaid teevad temast teolooma. Sakste juures on aga naisterahvas kõrges aus. Sakstele on jumal ise parema loomu pitseri näo peale vajutanud: nad on näost ilusamad kui teised inimesed, ausad, lahked ja helded . . . » Siin jäi Krõõt korraga vait, sest toa uks läks lahti ja Priidu astus sisse. Ta riided olid närus, pea paljas, juuksed sassis, nägu kahvatu kui surnul. Ilma et ta häält oleks teinud või üheainsa pilguga ema ja õe peale vaadanud, läks ta laisal sammul toa tagumisse nurka ja heitis kummuli sängi. Ema ja õde tõttasid ta juurde ja valasid kaks pangetäit küsimusi ta kaela. Priidu tõrjus neid tumma käeliigutusega enesest eemale. Viimaks tõusis ta järsku istukile, vahtis pärani silmil ema otsa, tegi kentsaka näo, millel valu ning meeleheide lugeda olid, ja ütles hoopis võõra häälega: 176 «Vavommuveeveävavävavu!»
Tõhus ravi on vedelike manustamine nii suu kui veenitee kaudu. Ühe täiskasvanud patsiendi rehüdratatsiooniks võib päeva jooksul vaja minna kuni 8 liitrit vedelikku. Keemiliselt indutseeritud naha- ja silmapõletused Standardravi Keemiliste põletuste korral sobib termiliste põletuste ravi. 665 Kiirabi tööjuhised bioloogilise saaste keskkonnas Võimalikud viisid bioloogilise ohuga kokkupuuteks: 1) väljakutsel selgub, et patsiendil /surnul võib esineda ohtlik nakkushaigus, 2) teadaolevalt nakkushaige transport haiglasse, 3) bioterrorismi intsident (nt tundmatu pulber kirjaümbrikus, haiguspuhang). Bioloogilise relvana kasutatavad võimalikud inimeste haigused / haigustekitajad: antraks (ei ole nakkav), botulism (ei ole nakkav), hemorraagilised palavikud, katk, rõuged (haigusena likvideeritud), tulareemia (ei ole nakkav), koolera, Q-palavik (ei ole nakkav).
See mõjutab omakorda ka inimeste käitumist maapealses elus. Koht ei olegi nii väga oluline. Halvad inimesed võivad näha enda ümber ainult tühjust ja pimedust. Sellist ,,tegelast" nagu saatanat kuradit ei ole olemas. Inimese ,,põrguseisund" ei kesta tegelikult igavesti. Sellest on võimalik pääseda läbi ,,patu- kahetsuse" või midagi ,,puhastustule" sarnast, mida me käsitleme hiljem täpsemalt. ,,Surnul" on võimalus ka maapealsesse ellu tagasi tulla. Sellisel juhul ta sünnib Maale uuesti, kuid teise inimese ja isiksusena. Sellist nähtust nimetatakse taassünniks ehk reinkarnatsiooniks. Ini- mene võib isegi sündida samas elukohas ja samas perekonnas, kus eelmises eluski. Uuesti sündida Maale võib aga väga palju kordi vastavalt senitundmatute ,,kosmiliste seaduste" järgi. Kõik toi- mub siiski reeglite ja seaduste järgi, millest Maa inimesed midagi ei tea. On olemas isegi selline
See mõjutab omakorda ka inimeste käitumist maapealses elus. Koht ei olegi nii väga oluline. Halvad inimesed võivad näha enda ümber ainult tühjust ja pimedust. Sellist ,,tegelast" nagu saatanat kuradit ei ole olemas. Inimese ,,põrguseisund" ei kesta tegelikult igavesti. Sellest on võimalik pääseda läbi ,,patu- kahetsuse" või midagi ,,puhastustule" sarnast, mida me käsitleme hiljem täpsemalt. ,,Surnul" on võimalus ka maapealsesse ellu tagasi tulla. Sellisel juhul ta sünnib Maale uuesti, kuid teise inimese ja isiksusena. Sellist nähtust nimetatakse taassünniks ehk reinkarnatsiooniks. Ini- mene võib isegi sündida samas elukohas ja samas perekonnas, kus eelmises eluski. Uuesti sündida Maale võib aga väga palju kordi vastavalt senitundmatute ,,kosmiliste seaduste" järgi. Kõik toi- mub siiski reeglite ja seaduste järgi, millest Maa inimesed midagi ei tea. On olemas isegi selline
See mõjutab omakorda ka inimeste käitumist maapealses elus. Koht ei olegi nii väga oluline. Halvad inimesed võivad näha enda ümber ainult tühjust ja pimedust. Sellist „tegelast“ nagu saatanat – kuradit ei ole olemas. Inimese „põrguseisund“ ei kesta tegelikult igavesti. Sellest on võimalik pääseda läbi „patu- kahetsuse“ või midagi „puhastustule“ sarnast, mida me käsitleme hiljem täpsemalt. „Surnul“ on võimalus ka maapealsesse ellu tagasi tulla. Sellisel juhul ta sünnib Maale uuesti, kuid teise inimese ja isiksusena. Sellist nähtust nimetatakse taassünniks ehk reinkarnatsiooniks. Ini- mene võib isegi sündida samas elukohas ja samas perekonnas, kus eelmises eluski. Uuesti sündida Maale võib aga väga palju kordi – vastavalt senitundmatute „kosmiliste seaduste“ järgi. Kõik toi- mub siiski reeglite ja seaduste järgi, millest Maa inimesed midagi ei tea
ette, lugesin enne issameie ja siis suudlesin. Kui ma nüüd tahan surma elavalt meele tuletada, siis mõtlen ma ikka seda suudlust. Et iseennast surnuna mõelda, teen ma nõnda: lähen peegli ette, seisan seal ja vahin iseendale tardunud pilgul näkku; siis sulen silmad, ajan huuled torusse -- sõbrannat suudlesin ma nõnda -- ja suudlen iseend peeglis. Külm peegliklaas toob judinad kehale, niisukesed õudsed ja head, ning ma mõtlen: see külm oli minu enese otsaesine, surnul on ka niisuke külm otsaesine; tähendab, mina olen surnu-külm, olen surnud. Ja ma ei julge enam silmi avada, sest ma kardan näha iseend peeglis surnuna. Pöördun hirmunult kõrvale, viskun käsikaudu sohvale, peidan pea padjusse ja ainult nõnda saan silmad uuesti lahti. Kui te teaksite, misuke rõõm see on, üksi olla ja tunda, et alles elad, et olid just praegu surnud, aga tõusid tervelt üles, surnust üles. Tädi ei saa sellest midagi aru. Kas teie saate?" ,,Mina saan," vastas Indrek
annaabi.ee 
