Vaarao tutanhamon (0)

SISSEJUHATUS
Otsustasin oma referaadi uurimisobjektiks valida vaarao Tutanhamoni. Minu tööst võib leida palju uut ja huvitavat, eriti nende jaoks, kes teavad Tutanhamonist vaid niipalju, et ta olevat surnud väga noorelt ja et tema haud oli selle sajandi üks rikkalikemaid leide. Need on teemad, mida on käsitletud igapäevases kirjanduses ja dokumentaalfilmides, mis teatavasti satuvad tavainimese kätte kergemini kui vastava ala teaduslikud teosed.
Seda referaati oli väga huvitav teha, kuid minu pettumuseks ei leidunud vaarao isikliku elu kohta just eriti palju informatsiooni. Põhjuseks oli kindlasti see, et vaarao suri väga noorelt ja ei jõudnud suuri tegusi teha.
Kogu kahesaja aasta jooksul, mille vältel on olnud olemas arheoloogia , ei saanud ükski arheoloogiline avastus nii laialdaselt tuntuks kui Tutanhamoni hauakambri leidmine, see kujutas endast kõigi saavutuste kõrgpunkti. Samaaegselt on ta aga, kui püüda leida teaduse arengus dramaatilist tõusujoont, selles üks kõige dramaatilisemaid lehekülgi.
Oma töös käsitlen lähemalt vaarao Tutanhamoni hauakambri avastamist ja mehi, kes sellega seotud olid. Samuti selgub , miks vaarao suri ja milline nägi välja tema matmispaik.
1. KES OLI TUTANHAMON ?
Tutanhamon oli Egiptuse 18. dünastia vaarao, kes valitses umbes 1333-1325 eKr. (mõningatel andmetel 1358 -1349 e. Kr.). Tema naiseks oli Anches-en-paton, kes sündis Ehnatoni (oma isa) valitsemise kaheksandal aastal ja oli abielludes vaid üheksa-aastane. Lapseohtu vaaraonaine pidi oma liigvarase abiellumise eest kallilt maksma. Ta elas üle kaks nurisünnitust ja pakiliselt nõutud meessoost järeltulija jäigi sündimata.
Tutanhamoni tähtsaim tegu oli oma äia poolt kehtestatud monoteistlikust päikesekummardamisest loobumine. Selle otsuse tulemusel pidi uus residents Tell el Amarnas loovutama oma koha vanale residentsilinnale Teebale. Märkimaks oma truudust Teeba linnajumalale Amonile muutis vaarao oma nime Tutanhatonist Tutanhamoniks. Ning oma noort naist ei kutsunud ta enam Anches-en-patoniks, vaid Anches-en-Amoniks.
Nii kummaline kui see ka ei ole, kuid Tutanhamon oli tähtsusetu valitseja ja peavigastuse tagajärjel tekkinud ajuverevalum lõpetas enneaegselt tema elu, ta oli kõigest kaheksateistkümne aastane. Temast on teada, et ta oli “ketserkuninga” Ehnatoni väimees ja tõenäoliselt ka ta lihane poeg. Tema kuninglike tegude kohta puuduvad teated , tema valitsejafunktsioon on selgusetu, kuid võib kindlasti arvata, et vaevalt suutis saata midagi tähelepandavat korda inimene, kes suri kaheksateistkümne aastasena.
Kuulsaks sai ta eelkõige tänu oma hauakambri avastamisele ja tõigale, et see haud, vastupidiselt kõigile teistele vaaraohaudadele, polnud rüüstatud, samuti asjaolule, et vaaraode needus hakkas esmakordselt huvitama teadlasi terve rea ebatavaliste surmajuhtumite tõttu pärast tema hauakambri leidmist.
Howard Carter ütleb noorena surnud vaarao kohta: “Ainus märkimisväärne asi tema elus oli see, et ta suri ja maeti maha.”
1.1 Tutanhamoni valitsemisaeg
Ehnatoni valitsemisaja lõpul said õukonna tähtsamad liikmed, eriti Eje ja Horemheb, tõenäoliselt aru, et asjad ei saa samamoodi jätkuda. Semenhakara, Ehnatoni vend ja kaasvalitseja, pidi jõudma samale järeldusele, sest ta lahkus Ahet -Atonist ja kolis tagasi vanasse pealinna Memphisesse, kus ta enne oma surma ja Teebasse matmist võis lla ühenduses Amoni preesterkonna tagandatud liikmetega. Varsti pärast Ehnatoni surma krooniti Tutanhamon Memphises vaaraoks. Troonile asudes oli ta umbes üheksa-aastane ning noorel valitsejal oli jäänud vaid üks lähedane naissoost sugulane – ta arvatav ema Kia, kasuema Nofretete ja vanemad kasuõed olid kõik surnud. Arvatavasti oli ta kõrge tsiviilametniku Eje ja sõjapealik Horemhebi otsese hoole ja mõju all. Tutanhamoni naine Anhesenpaaton oli temast vanem – ta pidi olema juba lapsekandmiseas, sest oli saanud oma isa Ehnatoniga tütre.
Karnakis ja Luxoris tehti Tutanhameni nimel laiaulatuslikke ehitustöid, näiteks valmisid Luxori suur sammastik ja ipeti-pidustuste stseenidega reljeefid, kuid kõik need võttis hiljem omale Horemheb.
Välja arvatud pöördeline Teebasse naasmine ja Amoni kultuse taastamine, on Tutanhamoni valitsemisajast teada väga vähe sündmusi. Arvatavasti tehti mõni sõjakäik Palestiinasse, Süüriasse ja Nuubiasse. Sellele osutab Tutanhamoni hauast leitud erksavärviline kipskastike, millel oli neli meeleolukat stseeni vaarao elust. Ühel kütib ta kõrbes lõvi, teisel gaselle, kolmandal ja neljandal aga võitleb raevukalt nuubialaste ja süürlastega, keda tema noolte all langeb nagu loogu. Kipskastistseenidele lisavad usutavust kaunilt voolitud vangistseenid, mida on kujutatud väepealik Horemhebi hauas Memphises, ning Hui, Nuubia asekuninga hauas maaling , mis kujutab orjalikult alistunud Nuubia vürste ja sõjasaagihunnikuid. Kaheldav on siiski, kas Tutanhamon osales ühelgi sõjakäigul isiklikult.
2. VAARAO SURM
Tutanhamon suri noorelt, arvatavasti oma 9. valitsemisaastal. Selle kohta on kaht laadi tõestusmaterjali. Esiteks näitas tema muumia kohtulik uurimine , et ta suri umbes 17-aastaselt. Teiseks on veinikannude savipitseritel, mis hauakambrist leiti, märgitud lisaks veinisordile, viinamarjakasvatusele ja veinimeistrile ka vaarao valitsemisaasta, mil vein villiti. Suurim aastaarv on 9., mis samuti kinnitab oletusi, et Tutanhamon siis suri.
Tutanhamoni muumial pole mingeid märke sellest, millesse ta suri, aga kindlasti ei surnud ta tiisikusse, nagu varem arvati. Lahkamine ja röntgenülesvõtted tõid nähtavale koljuõõne ülaosas oleva väikese luuprao. See võis olla löögi tagalärg, kuid võimatu on öelda, kas tegemist oli mõrtsuka hoobiga või õnnetusega, näiteks kaarikult kukkumisega. Surma tegelik põhjus oli ajukoorealune verevalum. Seega oli igasugune mõistatamine vaarao varajase surma ümber ülearune. Seni oli surma põhjusena oletatud arteriaaltuumorit, ajukasvajat või tuberkuloosi.
Nagu kõik vaaraod, nii sai ka Tutanhamon hauda kaasa lilli. Vaaraode haudade lillekaunistus koosnes aga üpris haruldastest taimedest . Leitud on näiteks metsikut sellerit (Apium graveolens), mille lehtedest punuti pärgi.
Maailma ajaloo küllap liigutavaim lillekimp oli Tutanhamoni hauakambris. See oli väike kimbuke lilli, mille oli noppinud viieteistkümneaastane vaaraolesk Anches-en-Amon Niiluse kaldailt ja mis oli mõeldud viimaseks tervituseks tema armastatule . Surnukeha ise oli kaunistatud paljude erinevate taimedega
Kõige sagedamini on Egiptuse vaaraohaudadest leitud rukkilille . See pole ka ime, sest rukis vohas vanasti rikkalikult Niiluse ja kõrbe vahele jäänud kitsal maaribal. Pole muidugi tarvis mainidagi, et lootoslill ja papüürusepuhmas olid riigisümbolina kasutusel ka sarga- ja hauakaunistusena.
Ehnatoni ja Tutanhamoni koljumõõtudest järgneva tabeli ning kindlaks teinud mõlema mehe hämmastava sarnasuse.
Ehnaton
Tutanhamon
Kolju pikkus
190 mm
187 mm
Kolju laius
154 mm
155 mm
Kolju kõrgus
134 mm
132,5 mm
Lauba laius
98 mm
99 mm
Näo kõrgus (ülaosa)
69,5 mm
73,5 mm
Näo kõrgus (alaosa)
121 mm
122 mm
Lõua laius
99,5 mm
99 mm
Pea ümbermõõt
542 mm
547 mm
Keha pikkus (arvestatud jäsemeluude põhjal)
1660 mm
1680 mm
2.1 Troonipärija-küsimus
Tutanhamoni ootamatu surm jättis ta noore lese Anhesenamoni väga keerulisse olukorda. Tõenäoliselt piirasid leske temast palju vanemad auahned mehed, nii et ta astus enneolematu sammu – kirjutas hettide kuningale Šuppiluliuma I-le kirja, milles selgitas oma kimbatusest ja tegi kihlumisettepaneku. Sellekohased tõendid ei pärine Egiptuse ülestähendustest, vaid kirja koopia avastati väljakaevamistel Türgis Bogazöys, hettide muistse pealinna Hattuša arhiividest. Anhesenamon kirjutas kuningale oma abikaasa surmast ja sellest, et tal pole ühtegi poega , ning tegi kuningale ettepaneku saata üks oma paljudest poegadest Egiptusse, et see temaga abielluks ja kuningasugu edasi kannaks. Hettide kuningas oli väga umbusklik ja hakkas asja uurima; ta saatis saadikud olukorda üle vaatama ning need teatasid, et kuninganna kiri vastab tõele. Seepeale saadeti heti prints Zannanza Egiptusse kuninganna pakkumist vastu võtma. Tundub aga, et ta piirist kaugemale ei jõudnud, vaid mõrvati. Süü võib julgesti veeretada Horemhebi kaela, sest tema oli sõjaväe ülemjuhataja ning omas selleks nii võimalust kui ka motiivi.
3. TUTANHAMONI HAUAKAMBRI AVASTAJAD
3.1 Howard Carter
Howard Carter sündis 9. mail 1874 . aastal Kensingtonis, Londonis. Ta oli oma isa Samuel John Carteri ja ema Martha Joyce Sandsi üheteistkümnest lapsest noorim. Halva tervise tõttu ei käinud ta koolis, teda koolitati eraviisiliselt kodus. Tema isa, tuntud joonistaja ja maalikunstnik , õpetas talle joonistamist ja maalimist.
1891. aastal liitus Carter Percy Newberry käe all Egiptuse Uuringufondi arheoloogiliste vaatlejatega ja sõitis esmakordselt Egiptusesse . Järgneval aastal liitus ta Petrie väljakaevajate trupiga Amarnas. 1893 -1899 töötas Carter Naville’i käe all joonistajana Deir el-Bahari ekspeditsioonil, mil ta kopeeris kõik nähtavad stseenid ja raidkirjad Hatshepsuti templis.
1899. aastal määrati ta Ülem-Egiptuse muististe peainspektoriks Egiptuse valitsuse muististe ametkonna poolt. Sir William Garstini ja sir Gaston Maspero abil korraldas ta ametkonna juhtimise ümber. 1902. Aastal alustas Carter tööd Kuningate orus Theodore Davise väljakaevamiste järelevalvajana ja kaks aastat hiljem sai ta järelevalvajaks Alam-Egiptuses. Ta töötas Alam-Egiptuse peainspektorina ainult ühe aasta, sest pärast väikest juhtumit huligaanitsevate turistidega Saqqaras viidi ta üle Tantasse. Kuid peagi Carter lahkus sellelt töökohalt ja otsustas end pühendada maalimisele, mis sisustaski tema aega aastatel 1905-1907.
1907. aastal kohtusid Howard Carter ja Lord Carnarvon omavahel. Alguse sai kauakestev, lähedane ja edukas töösuhe ja sõprus. Aastatel 1907 kuni 1917 juhtisid need kaks meest kaevamisi Teebas (Hatshepsuti ja Ramses IV templeis) ja mõningatel Niiluse delta aladel (Sakhas ja Tell el-Balamunis): Dra Abu el-Nagas avastasid nad matmispaiku Keskmisest Riigist kuni Ptolemaiose perioodini. Carter avastas Amenhotep I haua, samuti kaevas ja kasutas Hatshepsuti ja Amenhotep III haudasid. Lord Carnarvoni jaoks uuris ja ostis ta muistiseid antikvariaaditurgudelt. Ning 1910 . aastal ehitas ta uue kaevamise maja ja residentsi endale Elwat el-Dibani, loomulikult väikese rahalise toetusega lord Carnarvonilt.
Aastatel 1917 kuni 1922 veetis Carter oma aega Teebas uuringuid tehes. Ta tegi märkmeid graffitite ja võimalike kadunud haudade asukohtade kohta ning otsis Kuningate orust Tutanhamoni haua asupaika. 4. novembril 1922 lõppesid Carteri uuringud pärast seitsmeaastast rasket tööd. Seda avastust on kutsutud sajandi kõige tähtsamaks ja see võttis Carteril ja ta meeskonnal kümme aastat enne kui hauakamber oli tühjendatud.
Tänu sellele avastusele sai Carter oma elu ainsa doktorikraadi Yale’i ülikoolist. Kuid ta oli
pettunud , et ei suutnud avaldada täisteaduslikku teost Tutanhamoni haua leiu kohta. Koos Arthur Mace’i ja Percy White’iga oli ta avaldanud ühe “ populaarse ” aruande.
Tutanhamoni hauakambri avastamine täitis Howard Carteri unistused ning tööle hauakambris järgnes sujuv allakäik. Järgnevad aastad veetis ta üksinda oma kodus Teeba läänenõlval. Carter suri oma Londoni kodus 2. märtsil 1939.aastal Hodgkini tõvesse. Howard Carter maeti Putney Vale’i surnuaeda epitaafiga: “ Arheoloog ja egüptoloog”.
3.2 George E. S. M. Herbert, viies krahv Carnarvon
1866. aastal sündinud Carnarvon oli vana hea Inglismaa tüüpiline laps. Esimesed eluaastad veetis ta oma vanemate mõisaas Highclere’is, keskhariduse omandas eraõpetaja käe all. Siis siirdus ta Etonisse, nagu ühele noorele lordile ette nähtud. Cambridge ’is Trinity kolled? is paistis ta silma üle keskpäraste saavutustega ratsaspordis ja sellega, et pidas oma kirjutuspuldis terve semestri vältel elusat madu.
Kahekümne kolme aastaselt pidi Carnarvon pärast oma isa surma üle võtma perekonna hiigelvaldused. Sellest peale harrastas ta playboy elustiili – vähem küll naistega läbikäimise mõttes, enam aga elu teisi naudinguid silmas pidades.
Isiksusena on lord Carnarvon õigupoolest ainult Inglismaal esinev segu sportlasest ja kunstiteoste kogujast, džentelmenist ja maailmarändurist, realistist kaubanduses ja romantikust tunnetes. Juba noorukina uitab ta kõigis antikvariaatides, täiskasvanuna kogub ta kirglikult ja asjatundlikult vanu gravüüre ja jooniseid. Samaaegselt on ta aga ka alaline külaline kõigil spordiväljakuil, harjutab, kuni tast saab eeskujulik laskur , harrastab veesporti ja teostab purjekal reisi ümber maailma. Kolmas Inglismaal registreeritud auto kuulus talle.
4. TUTANHAMONI HAUAKAMBRI AVASTAMINE
Aastate kestel Kuningate orust leitud asjad panid Howard Carteri uskuma, et Tutanhamon on maetud sinnakanti. 1905-1906 leiti väike Tutanhamoni nimega fajansskruus, 1907 vaarao balsameerimisvahendite ja peiede jäänused, 1909 peidik, kus oli kaariku kuldfragmente ja mööblitükke; peidikuleidudel oli Tutanhamoni nimi ja Eje kui lihtsureliku nimi. Lugu Carteri otsingutest ja tema mõistvast patroonist, Carnarvoni viiendast krahvist, on hästi tuntud.
Pärast aastatepikkust hoolikat, kuid kasutut tööd Kuningate orus avastas ta aluskive puhastades 4. novembril 1922 Ramses VI hauakambri sissekäigust pisut põhja pool esimese 16-st laskuvast trepiastmest. Järgmisel päeval, kui astmed olid nähtavale puhastatud, hakkas paistma blokeeritud ukse ülaosa, mis oli suletud nekropoli valvurite pitseriga. Ukse taga oli kiviprahiga täidetud kaldkäik ning selle lõpus teine kinnimüüritud uks. Teisel pool seda ust avanes täisnurkne Eestoana tuntud kamber , mille taga vasakul oli väiksem kõrvaltuba. Parempoolset kinnimüüritud ust valvasid kaks vaarao üleelusuurust mustast puust kuju. Selle ukse taga asus matusekamber, mida peaaegu täielikult täitis hiiglaslik neljast üksteise sees asetsevast puukirstust koosnev katafalk, kõige sees oli punasest kvartsiidist, mõranenud graniitkaanega sarkofaag.
Kolmest sarkofaagist leitud saagast oli kõige sisemine massiivsest kullast , kaks välimist olid kullatud puust. Vaarao muumia lebas keset kogu seda hiilgust, kuulus kuldmask ees, kuid oli kehva palsameerimise tõttu üsna viletsas korras. Teispool maalitud matusekambrit viis lahtine ukseava varakambrisse, mida valvas suur lamava šaakali Anubise puukuju. Kambris seisis suur naos, milles asus kaltsiidist kanoopide laegas . Selles oli neli Tutanhamoni sisikonnaga kanoopi, mille kaantel olid vaarao näoga inimpead.
Loodeti väga, et kogu selle hiilguse sees leidub ka mõni tähtis kirjanduslik või ajalooline ürik, kuid midagi sellist ei leitud. Vaarao enda säilmed välja arvatud, olid hauakambri kõige liigutavamateks leidudeks kahe surnult sündinud tüdruku mumifitseeritud looted, üks neist sündinud viiendal, teine kaheksandal või üheksandal kuul. Need olid ilmselt Tutanhamoni ja Anhesenamoni tütred. Jäänuks ükski neist elama, oleks ta kuningliku pärijana oma ema koha üle võtnud ning Amarna vereliini edasi kandnud, ja tõepoolest, kogu Egiptuse ajalugu oleks siis võinud olla 19. dünastiast alates hoopis teistsugune.
Loomulikult polnud Niiluse läänekaldal Luksoris tehtud suurt arheoloogilist avastust võimalik saladuses hoida. Väljakaevamistelt saabuvate teadete esmaavaldamise õigused sai
endale “London Times ”. Kogu maailm rääkis sensatsioonilistest leidudest. Kolm üksteisest sõltumatut valvemeeskonda, mille olid palganud kolm erinevat ametkonda, patrullisid ööl ja päeval hauakambri ligidal.
Väljakaevajate, vähemasti teadlaste seas võttis aga sootuks teisel põhjusel maad üha suurenev närvilisus. See põhjus oli üks tagasihoidlik ostrakon-savitahvlike, mille Carter oli leidnud eeskambrist. See oli esmalt korra kohaselt katalogiseeritud, ent vaid mõni päev hiljem, pärast seda, kui Alan Gardiner oli sellel olnud hieroglüüfid dešifreerinud, kataloogist maha tõmmatud.
Kiri kõlas: SURM TABAB OMA TIIBADEGA SEDA, KES VAARAO RAHU RIKUB
Oleks vale väita, et Carter, Gardiner või mõni teine teadlane oleks sel hetkel tundnud hirmu manasõnade ees. Teadlased kartsid palju rohkem egiptuse väljakaevajate ja valvemeeskonna vastuvõtlikkust kummituslugudele. Lõpuks olid ju arheoloogid sõltuvad oma egiptuse abilistest.
Nii juhtuski, et savitahvlike kadus protokollidest ja leiunimistutest, mitte aga mälust. Seda mainitakse kõikjal, kuid seda isegi ei pildistatud. Ning sellest ajast on see teadmata kadunud. Kummati ilmus see needus aga veidi moonutatud kujul teistki korda päevavalgele. Nimelt ühe maagilise kujukese tagaküljel. Seal seisab: “Mina olen see, kes kõrbeleegiga tõrjub hauaröövlit. Mina olen see, kes kaitseb Tutanhamoni hauda.”
See kujuke leiti haua peakambrist. Kui viimane oli tühjaks tehtud, ei pruukinud arheoloogid enam oma egiptuse abiliste rahutusi karta. Nad olid eesmärgile jõudnud.
4.1 Vaarao matmispaik
Asjaolu, et kuldsark, surnumask ning suur kvartsiitsarkofaag olid kohe võtta, näitab, et varustus Tutanhamoni matusteks oli juba mõnda aega olnud valmis. Vaarao surm saabus tõenäoliselt siiski ootamatult, sest mitte ainult hulk matusevarustust, mis pärines “laost” ning oli algselt mõeldud mujale, vaid ka hauakamber, kuhu puhkama paigutati, polnud mõeldud tema jaoks. Igal sammul on näha kiirustamise märke, sest tava kohaselt pidid kõik ettevalmistused ja balsameerimine ühele poole saama 70 päevaga.
Hauakamber on vaarao matuste jaoks liiga väike ning arvatavalt pidi see olema kuninglik soosinguavaldus elatanud Ejele tänutäheks tema aastatepikkuse tubli teenistuse eest. Vaarao ootamatu surma tõttu aga võeti hauakamber kasutusele varem, sest see oli peaaegu vlmis, ning otsekohe alustati ka selle kaunistamist. Tutanhamonile määratud hauakamber näib olevat see, mille Giovanni Belzoni leidis 1816 Kuningate oru lääneservast ning millesse maeti hiljem Eje. See vastab 18. dünastia kuninglike hauakambrite plaanile ning selle asupaik valiti ilmselt tagamõttega nii, et vaarao maetaks oma vanaisa Amenhotep III lähedusse; seeläbi taheti rõhutada naasmist vanade kommete ja usu juurde.
Tutanhamoni varustuse hulka kuulus hulk esemeid, mis pärinesid tõenäoliselt matusetarvete laost. Vähemalt üks suur kullatud puust väliskirst oli valmistatud Semenhkara jaoks. Võimalik, et ka teine sark oli mõeldud Semenhkara jaoks, sest selle näojooned ei sarnane teiste omadega ning väikesed kanoobid on selle koopia. Nende pealt oli vana nimi maha kraabitud ja Tutanhamoni omaga asendatud – seda on raske, kuid siiski võimalik näha.
Isegi sarkofaagi oli varem kasutatud. Selle välispind oli hoolikalt üle tehtud ning kõik vanad tekstid kõrvaldatud ning uued peale kirjutatud. Sarkofaagi nurki ehtivatele seisvatele jumalannadele lisati nende muutmiseks tiivad. Kvartsiitsarkofaagil on graniitkaas – silmnähtavalt erinev materjal, kuid aega oli vähe ning Teebas oli ilmselt sobilik graniiditükk olemas. Lõpuks juhtus veel õnnetus; klaas murdus kaheks tükiks. V
4.2 Maalitud matusekamber
Haua ainus kaunistatud ruum on matusekamber, mille neljale seinale on maalitud stseenid Tutanhamoni matustest ja teispoolsusest. Idaseinal on vaarao katafalk kelgul haua juurde lohistatud. Lõunaseinal võtavad Hathor , Isis ja Anubis vaaraod teispoolsuses vastu. Lääneseina katavad väljavõtted “Amduati raamatust” ja kaksteist kükitavat paaviani märgivad öötunde, mis vaaraol oma teel peab läbima.
Kõige huvitavam on põhjasein. Selle maaling jaguneb kolme ossa . Esimesel, parempoolsel stseenil on Tutanhamoni järeltulija Eje, seljas preestri pantrinahk ja peas sinine kroon, talitamas vaarao seisva Osirise- kujulise muumiaga suuavamisriitust. See maaling on kuninglike hauakaunistuste seas ainulaadne. Järgmisel tervitab Tutanhamonit jumalanna Nut. Põhjaseina viimasel pildil on Tutanhamon oma ka saatel ning Osiris embab teda teispoolsusse vastu võttes.
Kogu hauakambri kaunistamiseks oli olnud aega alla 70 päeva, sest just nii kaua läks aega balsameerimise ja matuste korraldamisega.
4.3 Muumia paljastamine
Tutanhamoni lahkamisel tuli nähtavale kakskümmend üks amuletti. Kuid veel ei olnud keegi näinud vaarao nägu. Dr. Derry alustas laiba vabastamist kätest ja jalgadest ning harutas siis lahti keha ümber olnud sidemed.
Käsivartele, jalgadele ja kehale oli mähiste vahele asetatud veelgi ehteid , käevõrusid ja sõrmuseid. Tutanhamoni vasakul käsivarrel oli kuus ja paremal seitse käevõru. Need olid ehted , mida vaarao oli kandnud eluajal. Nagu Howard Carter oma lahkamisprotokollis selgitab, oli laibale ümber seotud kümme objekti, mille otstarve ja tähendus oli tundmata.
Vasakul pool lebas välimiste sidemete all kummaline y-kujuline kuldplekist amulett ja vahetult selle peal ellipsikujuline kuldtahvel. Selle amuleti tähendust ei tunta. Teatakse vaid, et Keskmise riigi sargakirjades tuleb ette seesama ese, mida nimetatakse ABETiks ja mis kujutab endast valitsuskeppi. Et see aga sarnaneb linast riiet ja rõivaid tähistava kirjamärgi ühe koostisosaga, peaks see olema mõttelises seoses mähistega. See on tõenäoline, kui arvestada, et selle juurde kuuluv kuninglik kuldtahvel katab täpselt sisselõiget, mis tehti laibale siseorganite eraldamiseks. Järgmine ese oli kuldplekist T-kujuline sümbol. Selle tähendus on teadmata.
Peale selle tulid aga nähtavale juba tuntud surnuehted. Näiteks kaheksa kuldset rõngast alakeha , reite ja õlavarre ümber. Kõhu ümber olnud kuldvöö all oli peidus karastatud kullast teraga pistoda . Ning siis eemaldas professor Derry viimase sidemekihi. Juuresolijad jälgisid pingsalt erutavat vaatepilti. Nad nägid vaarao jalgade rabedat hallikasvalget nahka, mis oli kohati rebenenud. Nahk ja sidekoed moodustasid luudel kahe-kolme millimeetri paksuse kihi. Derry puudutas vasakut kederluud. See lasi end koos hapra nahaga eemaldada.
Juba jalgade paljastamise järel oli näha, et isegi sidekudede kärbumisprotsessi arvestades oli Tutanhamon olnud kidura kehaehitusega ja oma surma hetkel arvatavasti veel mitte täiskasvanud. Hiljem luustiku põhjal arvestatult oli Tutanhamon 164 sentimeetrit pikk. Inglise professori Karl Pearsoni järgi, kes inimese kehakasvu määrab mõnede luude pikkust arvestades, oli vaarao 167,6 sentimeetrit pikk. Mõlema elusuuruse puuskulptuuri, mis kujutasid Tutanhamonit ja valvasid seesmise sargakambri sissekäiku, võrdlevad mõõtmised andsid kehapikkuseks 167 ja 169 sentimeetrit.
Et legendaarne vaarao polnud tõepoolest vanaks elanud, tegi professor Derry kindlaks eemaldatud põlvekedra alt paljastunud reieluul põlveliigest uurides. Sealne kõhr kasvab luuga kokku tavaliselt kahekümnendaks eluaastaks. Antud juhul oli see veel kokku kasvamata. Reieluud olid aga igatahes ülemises osas suure kõhrest rullkaarega kokku kasvanud, milline protsess algab kaheksateistkümneaastaselt. Samalaadsed anatoomilised iseärasused olid täheldatavad sääreluudel ja hiljem ka õlavarreluudel. Kõik see lubas arvata, et Tutanhamon polnud veel kahekümnene, kuid siiski üle kaheksateistkümne, kui ta suri.
Käsivarte vabastamisel teostati samasugune ettevaatlik protseduur . Samasugune oli ka anatoomiline tulemus: hallikasvalge nahk, kõhrkudede kokkukasvamised. Oma vanusemääramisel arvestas dr. Derry ka teaduslikult tõestatud fakti, et Egiptuses kasvavad liigeste kõhred kiiremini kokku kui Euroopas. Röntgeniuuringud näitasid, et noortel egiptlastel ei kasva küünarluu kodarluuga kokku enne kaheksateistkümnendat eluaastat . Kaheksateistaastaselt suureneb aga kokkukasvamise kiirus tunduvalt. See algab küünarluu siseküljelt ja just selles kohas saadi Tutanhamoni surnukehal kindlaks teha luude kokkukasvamise esimesed alged. See viitab omakorda, et kaheksateistkümnenda eluaasta piir oli ületatud.
Arheoloogilised uuringud nõuavad tihti mitme teadusharu koostööd. Kui jäetakse tegemata mõni analüüs, siis tuleb arvestada ühe veaallikaga rohkem. Seda oli näha ka Tutanhamoni muumia uurimisel .
Nahk Tutanhamoni kehal oli halvemini säilinud kui kätel ja jalgadel. Nabast niudeluu eesmise ogani kulges kaheksakümne kuue millimeetri pikkune sisselõige, “rebitud”, nagu ütleb Derry – seega hooletult lõigatud. Selle ava kaudu eemaldati vaarao sisikond, mida ei palsameeritud koos kehaga , vaid säilitati hauakambris eraldi.
Vanade egiptlaste veendumusel kaalus Osiris surnutekohtu ees südant ja seetõttu pidi seda säilitama erilises kruusis. Preestrid panid südame asemele enamasti skarabeuse, meil sitasitikana tuntud mardika teisend, keda egiptlased pühaks pidasid ja kellel oli neile sama suur sümboolne tähendus nagu kristlastele ristil. Sellel, et ka muud siseorganid tuli kehast eemaldada, on arusaadavad põhjused: esiteks tundsid egiptlased loomulikult sisikonna vastuvõtlikkust mädanemisele, teiseks arvestasid nad kehaorganite sümboolset omadust kutsuda inimeses esile nälga ja janu. Neid tundeid ei tohtinud aga surnul tema teel allilma tekkida. Niisiis jaotati siseorganid nelja erinevasse nn. kanopose kruusi. Nende kaasi ehtisid Horose poegade Amseti, Hapi, Duamutefi ja Kebehsenufi pead, mis pidid kaitsma nälja ja janu eest. Vanas ja Keskmises riigis anti surnutele hauda kaasa koguni “toitu ja jooki”, s.o. puust veinikannud ja alabastrist hanepraad. Ka pandi praadimiseks ja küpsetamiseks kaasa miniatuursed köögid ja leivaahjud.
4.4 Tutanhamoni nägu
Lahkamise käigus jõudis dr. Derry vaarao pead katnud järjekordse tekstiilkihi eemaldamisel kulla ja pärlitega tikitud õhukese linase mütsikeseni, mis kattis Tutanhamoni paljakspöetud pead.
Enne sängitamist muumiale kallatud linaseemneõli oli vallandanud keemilise reaktsiooni, mis tekitas kuumust. Seetõttu oli surnud vaarao nägu korralikult põlenud. Kohati oli see must. Silmalaugude küljes olid ülipikad ripsmed, silmad olid poolavatud, silmamunad kuivanud. Mähkimisel oli nina laiaks litsutud, ehkki vaiguga immutatud tropid sulgesid ava, mille kaudu surnu aju oli konksu abil välja võetud.
Tutanhamonil olid nn. hobusehambad – tema pikad lõikehambad tungisid huulte vahelt välja. Kõrvad olid suhteliselt väikesed, kõrvalestades oli seitsme millimeetri suurune auk, näonahk oli rabe ja lahti tulnud. Küllap on see seletatav üldise erutusega sel 1925. aasta 11. novembril, et teadlased ei pööranud mingit tähelepanu vaarao vasakul põsel olnud vigastusele. Howard Carter ei märganudki seda kohta. Ning professor Derry ütleb lahkamisprotokollis: “Mis selle vigastuse põhjustas, pole kahjuks võimalik kindlaks teha.”
4.5 Lord Carnarvoni lõpp
Aprilli alguses sai Carter Luksoris teate, et lord Carnarvon on raskesti haigestunud. Ta ei osutanud telegrammile liiga suurt tähelepanu. Alles siis, kui saabus teine teade: “Lord Carnarvon tõsiselt haigestunud. Kõrge palavik !”, sõitis Carter Kairosse.
Lord Carnarvoni haigus algas kummaliselt. “Tunnen end halvasti,” oli viiekümne seitsme aastane lord öelnud ühel päeval hommikust süües. Tal oli siis juba 40-kraadine palavik. Järgnes tugev vappekülm. Järgmisel päeval oli Carnarvonil parem, siis tõusis kõrge palavik taas. Nii käis see kaksteist päeva järjest. Arstid tegid kindlaks, et lord Carnarvon oli endale habet ajades sisse lõiganud. Ta oli habemenoaga vigastanud ühte kärbsehammustuse kohta. Ometi ei saanud see arstide arvates mingil juhul olla nii pikalt kestva palaviku põhjus.
Noor lord Carnarvon meenutab: ”Kui ma Kairosse saabusin, sõitsin kohe hotelli “Continental”. Isa oli teadvuseta . Howard Carter oli tema juures. Ja minu ema leedi Almina ka. Öösel äratati mind kümme minutit enne kella kahte. Minu juurde tuli õde ja ütles, et isa on surnud. Tema juures viibis ema, kes sulges ta silmad. Kui ma tuppa astusin, kustusid äkki kõik tuled. Pandi põlema küünlad. Kolm minutit hiljem süttisid tuled uuesti. Ma võtsin oma isa käe ja palvetasin.”
Carnarvoni õde leedi Burghclere meenutab, et ta vend oli palavikus soninud Tutanhamonist. Ta kirjutab oma mälestustes: “Tema viimased sõnad olid: “Ma olen tema kutset kuulnud ja järgnen sellele.””
Ja Carnarvoni poeg lisab: “Kogu Kairot tabanud elektrikatkestusele pole tänini mingit seletust. Järelepärimine elektrijaama andis tulemuseks, et niihästi voolu ootamatule katkemisele kui ka ootamatule taastumisele pole mingit seletust.”
Arheoloogi poeg meenutab edasi: “Isa suri veidi enne kella kahte Kairo aja järgi. Nagu hiljem kuulsin, juhtus siin Highclere’is hommikul natuke enne kella nelja, seega täpselt samal ajal, midagi kummalist . Meie foksterjer , kes 1919.aastal oli õnnetuses oma vasaku esikäpa kaotanud ja keda isa väga armastas , hakkas äkki ulguma, tõusis tagajalgadele ja kukkus siis surnult maha.”
4.6 Needus võtab oma osa
Nüüd hakkasid teadlased ja ajalehed esmakordselt rääkima vaaraode needusest. Paanika sirutas tiibu, kui veel selsamal aastal kaks järgmist Tutanhamoni haua väljakaevamisega seotud inimest oma surma leidsid.
Üks neist oli ameerika arheoloog Arthur C. Mace, kes oli palunud Howard Carterilt abi hauakambri avamisel. Tema oli see, kes murdis viimase kivi hauakambri sissekäigust. Pärast Carnarvoni surma kaebas Mace pidevalt järjest süveneva kurnatuse üle. Lõpuks langes ta minestusse, mida arstid ei suutnud diagnoosida, ja suri samas hotellis , kus lord Carnarvongi.
Carnarvoni surm kutsus Egiptusse väljakaevajaist lordi kauaaegse sõbra USA miljardäri George Jay-Gouldi. Jay- Gould sõitis Kairost Luksorisse ja Kuningate orgu selleks, et Carter näitaks talle sensatsioonilist avastust – vaarao hauda. Järgmisel hommikul tabas ameeriklast kõrge palavik. Õhtuks oli ta surnud. Arstid, kes esialgu ei pannud mingit diagnoosi, tunnistasid Jay-Gouldi äkilise surma põhjuseks hiljem hämmastusega muhkkatku.
Müstilised surmajuhtumid ei näinud lõppevat. Samal ajal, kui Carter jätkas oma arheoloogilist tööd Tutanhamoni hauakambris, heitis inglise tööstur Joel Woolf hinge samadel tunnustel kui lord Carnarvoni sõber Jay-Gouldki. Pärast hauakambri külastamist sõitis ta laevaga tagasi Inglismaale, kus suri palavikuhoogudesse.
1924.aastal leidis surma röntgenoloog Archibald Douglas Reed. Tema oli see, kes esimesena lõikas läbi vaarao muumiat ümbritsenud sidemed ja valgustas selle ka läbi. Varsti pärast seda tabasid teda kummalised nõrkushood.
Tutanhamoni lahkamisel Kairo ülikooli anatoomiainstituudis 11. novembril 1925 olid traagilised tagajärjed: varsti pärast seda suri Alfred Lucas südamerabandusse. Veidi hiljem suri vereringe puudulikkusesse professor Derry, kes oli teinud Tutanhamoni muumiasse esimese sisselõike.
Mõlema teadlase surm, kuigi nad olid vaid lühikest aega tegelenud vaarao muumiaga, tekitas rahutust kogu maailma uurijate seas. Need ootamatud surmad panid sellest rääkima isegi suurimad skeptikud, kes olid seni vaaraode needust võtnud puhta juhusena. Selline surm pidi alluma tõepoolest jõududele, millest lihtsalt pole mingit aimu.
Mõne aasta jooksul suri enneaegselt või selgitamata põhjustel kakskümmend kaks inimest, kes olid kokku puutunud vaarao hauaga või osalenud Tutanhamoni muumiaga seotud teaduslikes töödes. Kahekümne kahest surnust olid kolmteist olnud vahetud osalised hauakambri avamisel.
1929. aastal suri lord Carnarvoni abikaasa leedi Almina, väidetavalt putukahammustuse tagajärjel. Samal aastal leidis surma ka Howard Carteri sekretär Richard Bethell. Tema surma asjaolud olid selle õudse seeria tipp: ühel hommikul leiti Bethell surnuna oma voodist . Surma põhjuseks oli verevarustuse lakkamine. Kui tema seitsmekümne kaheksa aastane isa lord Westbury kuulis poja surmast, viskus ta alla oma Londonis asuva maja seitsmendalt korruselt. Surnuauto tema maiste jäänustega sõitis teel surnuaiale üle väikesest poisist.
5. TUTANHAMONI HAUAKAMBER TÄNAPÄEVAL
Kui külastada Kuningate orus asuvat Tutanhamoni hauakambrit tänapäeval, võib alguses tunduda kogu sealne õhkkond puutumatuna – aastasadu tagasi ehitatud kitsad trepid viivad hauakambri külastajad sügavikku, minnes mööda käike võib jõuda väikesesse sammasruumi, kus kivises sarkofaagis, kuldse maski all, valitsuskepp käes, lebab ikka veel noorelt surnud vaarao muumia. Ka hauakambri seinu katvad maalingud, külgseinal ilutsevad Tutanhamoni balsameerimise motiivid ning otsaseinale sarkofaagi peatsi kohal maalitud paavianid, kui tarkuse - ja kirjakunstijumala Toti kehastused, jätavad hauakambrist kaitstud ning inimtegevusest puutumatu mulje. Kuid see tundmus haihtub kohe, kui vaadata hauakambris ringi, sest kõik muu, mis muistsete kommete kohaselt oli vaarao Tutanhamoni viimsele teekonnale kaasa pandud, on hauakambrist kadunud. Ning selleks, et Tutanhamoni rännakust teise ilma terviklikku nägemust saada, ei piisagi ainult tema hauakambri külastamisest, vaid peab käima ka Kairo muuseumis, sest just seal asuvadki kadunud esemed.
KOKKUVÕTE
Oma referaati kirjutades lootsin vaarao kohta rohkem teada saada, kuid kuna tema maises elus sooritatud kangelastegude kohta teated puuduvad, pidin piirduma vaid Tutanhamoni hauakambri uurimisega.
Oma töös peatusin lähemalt kahel mehel, Howard Carteril ja lord Carnarvonil, kes on arheoloogia valdkonnas teinud suuri edusamme . Sain teada, missugune näeb välja üks vaarao haud täies koosseisus , sest Tutanhamoni hauakamber on ainuke, mida hauaröövlid pole rüüstanud.
Enamuse materjali referaadiks sain internetist, sest seal oli väga üksikasjalikult kirjeldatud muumia uurimist ning kogu hauakambri avastamise protsessi. Huvitav oli ka raamat “Vaaraode kroonika”, mis täiendas internetist saadud materjali.
Olen väga rahul oma teemavalikuga, sest teadsin vaaraost varem vaid niipalju, et Tutanhamon suri noorelt. Töö äratas minus huvi iidsete valitsejate kultuuri vastu, mida tulevikus oleks huvitav edasi uurida.
KASUTATUD KIRJANDUS
Raamatud
1. Adamson, J. “Egiptuse templeis ja hauakambreis”,1935, 31lk
2. Vandenberg, Philipp “Vaaraode needus: Nüüdisaegne teadus lahendab aastatuhandete vanuse müüdi” , tõlkinud Rein Kärner, 1999, 250 lk
3. Peter A. Clayton. “Vaaraode kroonika”, HYPERLINK " http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/kirjastus?11 " Eesti EntsüklopeediakirjastusHYPERLINK " http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/isik?6128 " 2001, 224 lk
Interneti leheküljed
1. http://rwww.kv5.com/html/carter.html
2. http://touregypt.net/marketplace/tomb.html
3. http://my.tele2.ee/krissu1/tuti.ht m
4. http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=100123