Egiptuse Surnuteraamat (1)

TARTU ÜLIKOOL
GERMAANI-ROMAANI FILOLOOGIA OSAKOND
SKANDINAVISTIKA
EGIPTUSE ” SURNUTERAAMAT ”
REFERAAT
Susanna Oja
TARTU
2010

Sisukord

Sissejuhatus 3
Egiptlaste ideed surmast ja hingest 4
3 olulisemat peatükki 6
Peatükk XVII 6
Peatükk XXX 7
Peatükk CXXV 9
Kokkuvõte 11
Kasutatud materjal 12

Sissejuhatus

„Surnuteraamat“ on Egiptuse matusetekstide moodne nimetus, mida kasutati esimest korda Uue Riigi alguses (ligikaudu 1550 eKr) ning, mis oli ikka veel kasutuses ligi 50a eKr. Teksti originaalne Egiptuse nimi on rw nw prt m hrw, mida on tõlgitud kui „Päeval esiletulijate raamat“. Tekst koosneb mitmetest maagilistest loitsudest, mis peaksid aitama surnul leida enda tee läbi hauataguse elu.
Tavaliselt kirjutati surnuteraamat papüüruserullile ning see asetati kirstu või lahkunu hauakambrisse. Mitmed loitsud, millest raamat koosneb, kirjutati ka hauakambri seintele ning sarkofaagidele. Raamat – koos teiste rituaalidega nagu nt mumifitseerimine – pidi aitama surnul jõuda Duat’i (Egiptuse allmaailm ) või hauatagusesse ellu.
Polnud olemas ühte normatiivset Surnuteraamatut. Säilinud papüürused koosnevad mitmekülgsetest religioossetest ja maagilistest tekstist ning varieeruvad illustratsioonitelt.
Surnuteraamat oli pika evolutsiooniprotsessi tulemus, mis sai alguse Vana Riigi Püramiiditekstidest ja Keskmise Riigi Sargatekstidest. Umbes üks kolmandik Surnuteraamatu peatükkidest on tuletatud varasematest Sargatekstidest. Surnuteraamat ise mugandati Hilis-Egiptuse ajal Hingamisteraamatuks, kuid säilitas iseseisva populaarsuse kuni Rooma perioodini.1
Raamatu pealkiri „Surnuteraamat“ ei ole rahuldav, sest see ei kirjelda mitte kuidagi moodi massiliste religioossete tekstide, hümnide, palvete jms sisu, mis on praeguseks selle nime all tuntud; ning see ei ole kuidagi antiikse Egiptuse pealkirja Reu nu pert em hru esitlusviis. 2

Egiptlaste ideed surmast ja hingest

Surnuteraamat pidi aitama surnud inimesel läbida retke läbi Duat’is eksisteerivate hädaohtude või allmaailma, et jõuda hauatagusesse ellu. Egiptlaste arusaam surmast, hingest ja hauatagusest elust oli väga keeruline.
Matuserituaalid pidid uuesti avama erinevad olemise vormid. Mumifitseerimine pidi säilitama ja muutma füüsilise keha sah’iks, ideaalseks jumalikuks vormiks. Surnuteraamat sisaldas mitmeid loitse, mis olid suunatud lahkunud keha säilitamiseks, mida võidi ette lugeda mumifitseerimise protsessi käigus. Süda, mida peeti olemise aluseks, mis kaasas ka intelligentsuse ja mälu, oli samuti loitsudega kaitstud ja juhul kui midagi juhtus füüsilise südamega, oli tavaline matta kalliskividega kaunistatud skarabeusekujuline ripats koos laibaga, et pakkuda asendust. Ka, elujõud, jäi koos surnukehaga hauakambrisse ja nõudis ülalpidamist toidu, vee ja viirukite näol. Kui preestrid ja sugulased ei suutnud neid ohvreid tuua, sisaldas Surnuteraamat loitsu ka rahuldamiseks. Maetu nimi, mis moodustas nende isikupära, oli kirjutatud paljudesse kohtadesse ning oli samuti enda loitsuga kaitstud. Ba, keda kujutatakse kui inimese peaga lindu , oli see, kes suutis päevaga liikuda edasi hauakambrist maailma. Kui kõik need inimese aspektid olid säilitatud, mäletatud ja küllastunud, siis elas surnud inimmene edasi akh’i vormis. Akh oli maagiliste võimetega õnnistatud hing, kes elas jumalate seas.
Hauataguse elu loomust, mida surnu nautida võiks, on raske defineerida, sest traditsioonid erinevad Antiik-Egiptuse religioonis. Surnuteraamatus näeme, et surnud ühinevad nii Osirise kui ka Ra’ga ja elavad ka pühadel väljadel, paradiislikus reaalse maailma sarnases maailmas.
Matuserituaalid läksid kaugele selleks, et surnuid jumalatega samastada. Paljudel juhtudel nimetatakse Surnuteraamatus lahkunuid kui „ Osiris N“. See on Osiris, kelle juurde surnud ühes loitsus peale otsustamise rituaali viiakse. Osiris on vangis maa- aluses Duat’s. On olemas ka loitsud, mis võimaldavad ba’l ja akh’il ühineda Ra’ga, kui ta reisib taevas oma päikeselaevaga ja tõrjub Apep’it tagasi.
Pühasid välju on kujutatud kui lopsakat versiooni elavast Egiptusest. Seal on põllud, saak, härjad, inimesed ja veeteed. Surnud inimesele tutvustatakse Suurt Enneaadi, gruppi jumalaid ja samuti tema enda vanemaid. Kuigi väljade kujutus on meeldiv ja külluslik, on selge, et siiski peab ka tööd tegema. Seetõttu oli matustel alati palju kujukesi, mida nimetatakse shabti’ deks ning hiljem ushebti’deks. Nendele kujudele oli kirjutatud loits, mis oli ka Surnuteraamatus olemas, mis kohustas neid tegema igasugust tööd, mis hauataguses elus talle võidi määrata.
Lõik töötegemise kohta Surnuteraamatu inglisekeelsest tõlkest:
„The chapter of not letting work be done in the underworld by Nebseni, the scribe and draughtsman in the temple of Ptah, who saith :-
„I lift up the hand of the man who is inactive. I have come from the city of Unnu (Hermopolis). I am the divine Soul which liveth, and I lead with the hearts of the apes.““3
(Ahvid viitavad kuuele ahvile, keda on nähtud jumaldamas Päikesejumal Ra’d, kuid tatõuseb. Huneferi papüürusel on ahve seitse .)

3 olulisemat peatükki

Peatükk XVII

See on üks kõige väärtuslikumaid ja olulisemaid peatükke Surnuteraamatus, sest see sisaldab õpetust, mida eeldati, et kõik õndsaks kuulutatud surnute hinged peaksid teadma. Nagu mitmed teised osad Surnuteraamatus, on seegi peatükk koostatud Heliopolise preestrite poolt ja see esindas nende vaateid jumalate loomuse osas. Kõige varasemad koopiad sellest peatükist pärinevad XI dünastiast, aga need on palju lühemad kui need, mis on Teeba papüürusel. Peatükk on ainuke teadaolev antiikse Egiptuse tõlgendatud töö. [---] Märkus pealkirjas deklareerib, et teadmine selle peatüki sisust oli kõige kasulikum inimesele siis kui ta veel maa peal elas. 4
17nes peatükk on üks kõige pikem individuaalne kompositsioon Surnuteraamatus ning on üks kõige märkimisväärsemaid näiteid antiikse Egiptuse kirjatöödest. See samastab surnud isiku looja jumalaga ja iga mõne rea järel esitatakse küsimus „mida see tähendab?“, millele järgneb mitte niivõrd seletus kui ümberkirjeldus religioosse sõnavaraga. Näiteks kolmandas osas järgneb fraasile „Minu oma on eilne , ma tean homset “ seletus „eile oli Osiris, homme on Ra“. Enamikul lõikudel on antud rohkem kui üks seletus. 5
Pilt 1. Katkend Teeba papüüruselt. 17. peatükk.

Peatükk XXX

See peatükk on üks kõige olulisem Surnuteraamatus ja kahtlemata üks vanimaid . See on leitud igalt suuremalt papüüruselt, mis pole moondunud ja see on lõigatud sadadesse kõvast rohelisest kivist skarabeusi. Tekst on surnu pöördumine oma südame poole, milles ta anub:

Keegi ei tohi talle Kohtumõistmisel enne vastu astuda kui Tchatcha või Jumalikud Töölesundijad.

Tema süda ei tohi teda jätta.

Sheniu või jumalate pealik Osiris ei tohi tema nime haisvaks muuta.

Tema vastu ei tohi õhutada valetunnistajat.

Õigeksmõistva kohtuotsuse võib talle esitada peale seda, kui ta süda on kaalutud.6
Pilt 2. Ani papüüruselt pärinev hieroglüüfides kiri.
See tekst ongi see, mis graveeriti skarabeusekujulistele tahvlitele, mis kehva südamega inimestega hauda kaasa pandi.
Pilt 3. Südant asendavad skarabeusidkujulised tahvlid.
Terve Ani papüüruse leiab aadressil: http://projects.vassar.edu/bookofthedead/

Peatükk CXXV

See on üks kõige huvitavam ja märkimisväärsem peatükk Surnuteraamatus ja see illustreerib egiptlaste ülevat moraali ja spirituaalseid kontseptsioone XVIII dünastia ajal. Peatüki avaosas peavad surnud seisma Osirise Kohtusaali ukse ees, mida valvab Anubis , ja kirjeldama sellele jumalale enda retke, mis ta on läbinud.7
Oma pihtimuse järgi ei ole ta teinud 38t asja. Kui ta valetab, saab ta karistatud. Samuti peab ta oskama Anubisele nimeta kõigi 42 saalis oleva jumala nimed ning alles peale seda pääseb ta saali Osirise ja nende 42 jumala juurde, kes tema üle kohut hakkavad mõistma.
125. peatükk on tuntud moodsas iidse Egiptuse uurimises, sest sinna on koondatud patustamised ja sellepärast, et seal on illustratsioon, mis üldiselt saadab kompositsiooni, mis kujutab surnud inimese südame kaalumist Osirise, surnute valitseja, kohalolekul. Enamik käsikirju sisaldavad ka pöördumist Osirise poole, kus lahkunu kuulutab süütust mitmetes pattudes (need 38 pattu ).
Pilt 4. Surnu südame kaalumine Huneferi papüüruselt.

Kokkuvõte

Egiptuse usundi põhitõdeteks olid:

Usk hinge surematusse ja kadunud sugulaste ja sõprade tunnustamine peale surma.

Usk taaskehastumisse, kus hing elab pärast surma.

Usk südame-hinge, ka ja varju jätkuvasse eksistentsi.

Usk ohverduste muutumisse ja matuseohverduste ja –kingituste tõhususse.

Usk võimusõnade tõhususse, sh nimide, maagiliste ja religioossete valemite jms.

Usk kohtumõistmisesse. Sellesse, et headele tasutakse igikestva elu ja õnnega ning pahatahtlikele annihilatsiooniga.

Kasutatud materjal

http://en.wikipedia.org/wiki/Book_of_the_Dead

http://www.digitalegypt.ucl.ac.uk/literature/religious/bd17.html

http://www.egyptsbookofthedead.com/images_or/page2lg.jpg

http://www.digitalegypt.ucl.ac.uk/literature/religious/bd30a.html

http://hieroglyphs.net/000501/html/000-044.html

http://www.touregypt.net/images/touregypt/khephir2heart.jpg

http://rpmedia.ask.com/ts?u=/wikipedia/commons/thumb/7/75/Egypt_dauingevekten.jpg/500px-Egypt_dauingevekten.jpg

http://timetrips.co.uk/papyrus_of_hunefer.ht m

„The Book of the Dead“ London 1960
1 http://en.wikipedia.org/wiki/Book_of_the_Dead (allika refereering)
2 „The Book of the Dead“ London 1960, lk 17
3 „The Book of the Dead“ London 1960, lk 52
4 „The Book of the Dead“ London 1960, lk 97
5 http://www.digitalegypt.ucl.ac.uk/literature/religious/bd17.html
6 „The Book of the Dead“ London 1960, lk 108
7 „The Book of the Dead“ London 1960, lk 166