Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Sissejuhatus poliitikafilosoofiasse". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
poliitikafilosoofia, milli, rousseau, locke, wolff, anarhism, üksikisik, hobbes, liiklusseadus, austust, rawlsi, lugedes, liberalism, feminism, individualism, motiiv, kaastunne, kärbeste, loomupäraselt, lõhe, põhjendamise, nendest, perfektne, diplomaat, karistada, kaos, harjunud, ahelates, suuremal, inglased, loevad, osutub, orjaks, kombelSotsiaalpoliitiline filosoofia eksami kordamisküsimused Jonathan Wolffi ,,Sissejuhatus poliitikafilosoofiasse" alusel vastused Sissejuhatus 1. Millised on poliitikafilosoofia küsimused? Laias laastus on neid kaks: ,,kes mida saab?" ja ,,kes selle üle otsustab?" Esimene seotud materiaalsete hüvede ning õiguste ja vabaduse jaotamisega (mille alusel peaks kellelegi midagi kuuluma/õigused ja kohustused olema). Teine seotud poliitilise võimu jaotamisega. Kellel peaks olema võim teisi käskida ja allutada neid karistusele. 2. Kas poliitikafilosoofia on normatiivne või deskriptiivne distsipliin? Selgitage! On mõlemat
Loodusseisund "Kõigi sõda kõigi vastu"(Hobbes) Loodusseisundis riiki ei ole olemas ja arvatavasti sellega seoses valitseks maailmas täielik kaos. See tähendaks seda, et alati oleks varitsemas oht ja kõik võivad teha, mida nad tahavad ning heaks arvavad, käitumisreegleid ei ole ette antud. Nagu on öelnud Thomas Hobbes oleks see kõigi sõda kõigi vastu, mis aga välistaks rahumeelse elu. Essee keskendub loodusseisundi küsimusele ning toob välja selle ohtlikkuse, samuti kui oleks võimalus selle eksistreerimisele, siis milline see oleks. Käsitletakse ka lühidalt anarhistlikke mõtteviise ning Hobbesi, Locke'i ja Rosseau mõtteid ja arusaamu ühiskonna toimimisest loodusseisundis. Loodusseisundi puhul tunduks, et inimesed oleksid justkui täiesti vabad, vabadus ju ongi üheks
laadi hääletamisprotseduurita? Platon võiks siinkohal vastata, et valvurid on mitte üksnes heasoovlikud, vaid ka asjatundjad. Neil on tarkus ja teadmine. Platoni kuningad pole need ülespuhutud ja võhiklikud türannid, keda moodsas maailmas aegajalt on nähtud. Nad on filosoofid. Kuid vastuseks Platonile: kas filosoofiline asjatundlikkus võimaldab neil tegelikult teada inimeste huvisid? Loogika ja metafüüsika ei ütle, mida inimesed tahavad. Samuti ei tee seda eetika ega isegi poliitikafilosoofia. Filosoofiline teadmine ja faktiinformatsioon tunduvad olevat kaks täiesti eri asja. Ent kas peab paika, et poliitiline otsustamine peaks olema tundlik selle suhtes, mida inimesed tahavad? Võibolla peaks ta olema tundlik inimeste huvide suhtes selle suhtes, mis on neile parim. Ja kas saaks öelda, et inimeste huvide tundmine on tõepoolest just seda tüüpi teadmine, mida annab filosoofiline haridus? Võibolla on kõigil ühesugused huvid
2. Õiglane põhjus (iusta causa). Õigusrikkumine 3. Õiglane eesmärk (recta intentio). Laiemaks eesmärgiks peab olema (õiglane) rahu 16. sajandi skolastikud ja humanistid õiglasest sõjast: põhierinevused Neoskolastikud toetusid Augustinusele ning Aquino Thomasele. Nad väitsid: kuna sõda on vastus õigusrikkumisele (eelkõige karistus, aga ka otsene enesekaitse), siis saab see olla õiglane vaid ühel poolel. Enesekaitse õiglase rünnaku vastu on lubamatu. Thomas Hobbes Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus Inimesed, nagu kõik kehadki, on allutatavad ja liigutatavad mingite jõudude (ihade) poolt. Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega. Pole olemas absoluutset ja loomupärast head ega kurja: need on vaid nimed, mille inimesed annavad asjadele, vastavalt mida nad ihaldavad või väldivad "Õnn (felicity) on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab
VARAUUSAEGSED ARENGUD Kodanikuhumanism (Machiavelli) Õnne saavutamiseks on oluline osaleda aktiivselt poliitikas, õnn oli nende arvates pigem asi , mis on saavutatav ühiskondliku tegevuse kaudu. Individualism (Montaigne) rõhutas tagasitõmbumist poliitilisest elust, elada endasse süüvides. Õnne jaoks on tähtsad oma lähedased inimesed tõelised sõbrad. (Neo-)augustiinlus (Pascal) Samuti distantseerusid poliitikast. Subjektiivse õnnekontseptsiooni kujunemine 17. sajandil: Thomas Hobbes. Inimesed, nagu kõik kehad, alluvad liikumise seadusele. Inimese panevad liikuma ihad. Hobbes väidab, et ei eksisteerigi loomupärast head või kurja, need mõisted on seotud inimeste ihadega (kui miski meid tõmbab, siis nimetame seda halvaks). Hobbesi arvates ei saa õnne objektiivselt defineerida. Võimutaotlus, pidev rahuldamatu seisund, pidev püüdlus suurema võimu- õnne poole. Shaftesbury ja Leibnizi vastus Hobbesi subjektivismile
(nihil est sine ratio). Siit ka järeldus, et Jumal on loonud parima võimalikest maailmadest. Empirism [teadmine pärineb kogemusest, mõistus on abivahend järeldusteks]: kujunes esimeseks suureks metafüüsikavastaseks programmiks. Tekkis Inglismaal vastandina ratsionalismile. Empirism seab kahtluse alla metafüüsika kui kõikehõlmava teaduste süsteemi mõttekuse. Inimlik võime teadmisi saada on piiratud, metafüüsiline tunnetus sellesse võimesse ei kuulu. John Locke (1632-1704) (empirismi rajaja) ei paku paremat filosoofia süsteemi kui ratsionalistid, ta teeb ettepaneku teemat vahetada, uurida üksnes inimlikku kogemust. Locke'i väide: meil ei ole sünnipäraseid ideid. Mõistus on sündides puhas tahvel, kuhu kogemus kirjutab oma märgid. Kõik ideed pärit kogemusest. Locke eristab: 1) välist kogemust (aistingud); 2) refleksiooni (mõistuse tegevuse jälgimine). Ka eristab lihtideid (passioonid): nende suhtes aru passiivne (kollase idee, kõvadus jms)
propageerida ja levitada vagadust ja alandlikkust. Kindel, et õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses>filosoof teenib oma teostega Aquino Thomas (13. saj) skolastik, õnnest ja pol.elust ühiskonda Kuigi õndsus siinpoolsuses võimatu, on õnn teatud määral võimalik Jean Jacques Rousseau tsivilisatsioonikriitika Inimene: osa ühiskonnast (riigist), hierarhilisest süsteemist. Eri funktsioonid. Loomulik inimene Hea elu on seega poliitiline küsimus Enesearmastus (amour de soi) – põhivajaduste rahuldamine Valitsejate ülesanne? Seadused > voorused, peab õpetama voorl
kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nii nagu ta ei saa olla meelteta." 8. Shaftesbury subjektiivsest õnnest Shaftesbury väidab, et õnn on vaid teatavas mõttes subjektiivne. Tema jaoks on tähtis tunnete harmoonia hinges, mis viib vooruslikule tegutsemisele ja tagab ühiskondliku harmoonia, see tingibki õnneliku elu. Lahtiseks jääb, millist rolli mängivad välised asjad õnnes, ent on kindel, et õnnelik elu on ühiskonna teenistuses. Voorus on õnne paratamatu tingimus. 9. Rousseau moodsa inimese hingehaigusest Rousseau eristab kahesuguseid inimesi: loomulik inimene vs ühiskondlik inimene. Loomuliku inimese keskseks mõisteks on enesearmastus (amour de soi) - põhivajaduste rahuldamine. Ta on sõltumatu: ei taha halba, on kaastundlik - ei võistle teistega, ei püüa avaldada muljet ega karda. Ta on rahul, sest tema soovid on rahuldatavad. Ühiskondlik inimene seevastu on ennastimetlev (eneseimetlus amour propre). Ta on
Kriitika: ei ole ideaalne, sest esindajate kaudu rahva arvamus paratamatult moondub. 4. Kas demokraatia toob paratamatult kaasa vabaduse? Vabadus ei ole paratamatult seotud demokraatiaga. Demokraatia võib üksikkodanikult võtta terve hulga vabadusi, mis tal teise ühiskonna korralduse puhul olemas oleksid. Vabameelne despoot võimaldab alamatele ohtralt isiklikku vabadust. 5. Milles seisneb üldise tahte ja kõigi tahte erinevus Rousseau järgi? Üldine tahe on võrdselt kõigi liikmete huvides. See ei ole ühegi konkreetse inimese huvides, ehkki on üldistes huvides. Üldine tahe peab olema üldine nii eesmärkide kui olemuse poolest. Üldine tahe saab oma üldisuse mitte häälte arvust, vaid üldistest huvidest, mis neid seob.Kõikide tahe on kõigi üksikisikute konkreetsed tahted kokku. Rousseau arvates peaks rahva tahe alati domineerima ja esindama kõikide teiste üksikuid rolle. Loomulikus olekus on
Avalikus ametis olemine polnud ateenlastele karjäär, vaid see oli midagi, mida juhtus iga tavalise kodaniku elus. Aristoteles väitis "Ateena Konstitutsioonis", et umbes iga kuues kodanik osales igal aastal tsiviilvalitsuses (küll peamiselt kohtus). Ateena traditsioonis keegi ei sündinud ametisse, ei ostud endale ameteid, vaid kõigil on võrdne võimalus ametitesse jõuda, sh ka vastavalt tema loomulikele võimetele. Vabadus ja seaduskuulekus olid võimalikud vaid koos, vabadus sisaldas austust seaduse suhtes. Türanniat (valitsemist jõu, mitte seaduste läbi) peeti halvimaks võimalikest valitsustest. Ateenlased uskusid ka arutelusse kui parimasse vahendisse poliitika loomiseks ja elluviimiseks. See on kindlasti üks põhjus, miks just Ateenas arenes välja poliitfilosoofia. Samas uskusid kreeklased ka seda, et vaid nendel on selline arutlemise and ja ratsionaalne võime, teised rahvad olid loomult orjad (Aristoteles)
3. Milliste küsimustega tegeleb epistemoloogia? Mis on teadmine? Mida võib teada? Millised on teadmise kriteeriumid? Mis vahet on teadmistel ja uskumustel? 4. Milliste küsimustega tegeleb ontoloogia ja mis valdkonna alla teda sageli paigutatakse? Ontoloogia küsib: Mis liiki asju on olemas? Millist liiki asju eksisteerib iseseisvalt? Loetakse tihti metafüüsika alla. 5. Nimetage praktilise filosoofia valdkondi! Eetika, esteetika, poliitikafilosoofia 6. Nimetage filosoofia 3 ratsionaalset tunnust! Filosoofia kritiseerib, filosoofia analüüsib, filosoofia abstraheerib, filosoofia argumenteerib 7. Selgitage mõtet, et filosoofia on kriitiline! Filosoofilise probleemi püstitamine algab kahtluse ja kriitikaga. Filosoofia on kriitiline kolmes suhtes: tavaarusaamade suhtes, iseenese eelduste suhtes, teiste filosoofide suhtes. 8. Iseloomustage filosoofiat Sokratese ja Jeesuse erinevusele tuginedes!
6. Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus Õnn on igaühe oma asi. Kõik asjad on KEHAD, ka inimene, mida panevad liikuma jõud(ihad tungid), hea ja kuri on nimed mille inimene ise paneb. ÕNN=PIDEV ÕNNESTUMINE asjades mida ihaldame. 7. Shaftesbury subjektiivsest õnnest Tunnete harmoonia viib voorusliku tegutsemiseni ja ühiskondliku harmooniani, mis loob õnneliku elu. Voorus ja sisemine harmoonia õnne tingimused. Ühiskondlik elu viib õnneni. 8. Rousseau moodsa inimese hingehaigusest Loomulik inimene armastab iseennast ja rahuldab oma põhivajadusi. Sõltumatu-ei taha teistele halba ega võistle nendega, ei püüa muljet avaldada, ega tunne hirmu. Ük-lik inimene imetleb ennast ja on uhke, muretseb staatuse pärast, sõltuv. Au 1. Aristoteles aust ja eneseväärikusest Au on loomutäiuse osa ja see omistatakse vooruslikele. Väärikas inimene lähtub oma enda minapildist mitte teiste arvamusest
b) ja neist tulenevatest vooruslikest tegudest Voorus on õnne paratamatu tingimus. Tunneme valu: nähes sisekaemuses inetuid, ebaloomulikke tundeid valu meenutades oma halbu tegusid Shaftesbury õnneliku elu vormidest Jääb lahtiseks, millist rolli mängivad välised asjad õnnes Ent on kindel, et õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses Samas ka filosoof teenib oma teostega ühiskonda 9. Rousseau moodsa inimese hingehaigusest Rousseau loomulikust ja ühiskondlikust inimesest I Loomulik inimene Enesearmastus (amour de soi) põhivajaduste rahuldamine Sõltumatu: ei taha teistele halba ei võistle nendega 4 ei püüa muljet avaldada ei tunne hirmu Ühiskondlik inimene Eneseimetlus (amour propre) e. uhkus. Mure oma staatuse pärast
3) Millised olid antiik-Kreeka poliitilised ideaalid? 4) Milline on Platoni nägemus parimast võimalikust riigist teoses "Seadused"? · Poliitilise filosoofia alase teaduse tegemisest Kui soovite kirjutada bakalaureuse või magistritööd poliitfilosoofia alal, on soovitav, et teema kattuks vähem või rohkem võrdleva poliitika või rahvusvaheliste suhete temaatikaga. Nt rahvusvaheliste suhete teooriate vallast, kus Machiavelli, Hobbes, Kant ja paljud teised on olulised. o Kuna ei politoloogia ega avaliku halduse õppekavades pole poliitilise filosoofia õppekava, tuleb end nendes teemades täiendada iseseisvalt või õppekavade väliselt ning ikkagi sobituda olemasolevate õppekavade raamidesse. o Kui kirjutada kahe teksti võrdlust, siis järgib see täiesti omaette loogikat, võrdlevast
4) Kas monarhia ja türannia on olemuslikult erinevad? Vastandlikke käsitlusi läbi aegade Aristoteles: monarhia on ühistes huvides, türannia valitseja huvides. Platon: türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest. Aquino Thomas: türannia = korrumpeerunud monarhia. Türann on ebavooruslik ning ei salli alamate vooruslikkust. Külvab tüli, et ei ühinetaks tema vastu. 17. saj Inglise vabariiklased: monarhia = türannia. 5) Paternalistliku monarhiaidee põhijooned Bodin ja Hobbes: Monarhia on eelistatud, ent mitte ainuvõimalik. Hobbes: Monarh ei ole loodud Jumala poolt, vaid inimesed loovutavad oma loomuliku vabaduse (piiramatu võimu) vabatahtlikult. Absoluutse monarhia argument Piibli toel: - Jumal andis maailma Aadamale valitseda - Esimese ,,isa" järglaste valitsus on ainus legitiimne valitsus. Pärimisprintsiip. Parallelism: Perekond = riik. Valitseja kui pereisa. Kaasaegsetele kõlas loomulikult. Võimusuhted on loomupärased, inimesed sünnivad nendesse
Kuid tõelised eesmärgid on siiski kõrgemad. Maapealset elu võib nautida, kuid see ei tohi ohtu seada kõrgemat eesmärki igavat elu ja õndsust. Seetõttu on kirik riigist ülem (kirik tegutseb inimeste tõeliste vaimsete voorustega). 8. Thomas Hobbesi (17.saj) subjektiivne õnnekäsitus (Hobbes töötas välja uut laadi filosoofilise süsteemi, kus ta rakendas tollaseid moodsaid loodusfilosoofiaalaseid ideid, kes hakkasid maailma käsitlema mehhanistlikult.) Hobbes rakendas selle filosoofia ka inimese käitmisele. Inimesed, kui kehad alluvad mingitele seadustele. Inimese panevad liikuma ihad. Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega, ei ole olemas absoluutset ega loomupärast head ja kurja, need on inimeste antud nimed asjadele, mida nad vastavalt kas ihaldavad või väldivad. Järelikult, ei saa rääkida õnneliku elu objektiivsest sisust, sest see sõltub meie endi tungidest ja need võivad olla erinevatel inimestel erinevad. "Õnn on pidev õnnestumine
korraldus · aktiivne, vooruslik elu kogukonna teenistuses. Õnn on kogukondlik nähtus (enda ohverdamine kogukonna heaks) Individualism (nt Montaigne) · tagasitõmbumine aktiivsest elust · õnn (rahu) on leidmine iseendas, ennast tundma õppides · sõprus on suurim õnn head sõbrad (Neo-)augustiinlus (nt Pascal) · hingeline distantseerumine maailmast · Jumala armu ootus, valmistumine igaveseks eluks Subjektiivse õnnekontseptsiooni kujunemine 17. sajandil: Thomas Hobbes Inimesed, nagu kõik kehad, alluvad liikumise seadusele uutlaadi filosoofiline süsteem. Rakendas tollaseid loodusfilosoofiaalaseid ideid, - mis seotud Descarte'iga -, kes hakkasid maailma käsitlema mehhanistlikult. Inimese panevad liikuma ihad. Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega ei ole absoluutset ega loomupärast head ja kurja, vaid hea ja kuri on nimed, mille inimesed annavad asjadele vastavalt sellele, kas nad ihaldavad või väldivad neid asju
mis on teiste väärtuste alus). · Pluralistid usuvad, et nauding on üldiselt küll üks seesmisi väärtusi, kuid peale selle võib olla ka teisi, nt teadmine, sõprus, ilu, vabadus, moraalne headus jms. Kas pooldada hedonismi? Kas igasugused muud võimalikud väärtused, nt teadmine, oleksid ikka head, kui need ei tooks rahuldust? J. S. Mill: "Parem on olla rahulolematu inimene, kui rahulolev siga; parem on olla rahulolematu Sokrates kui rahulolev loll." Milli jaoks oli oluline ka naudingu kvaliteet. Hedonismi kriitika Ent kas me veedaksime elu n-ö "Naudingumasinas" lahutatuna reaalsetest olukordadest, inimestest, olemisest, tegemistest lahus reaalsest elust? Kas Naudingumasin pole järjekordne uimasti? Samasugune eksistents nagu uimastatud prussakal... (N. Matrix) Võib-olla on meie jaoks naudingust tähtsamaks elada tõelist elu. Millest tuleneb väärtus(likkus)?
determinism, s.o. juhuslikkust ja vaba tahet ei ole. .Leibniz: oluline panus loogikasse ja matemaatikasse. Rajab oma metafüüsika süsteemi monaadidele, vaimsetele punktidele (substantsid), mida on lõpmatult palju. Asuvad ettemääratud harmoonias ja on ulatuvuseta, vastasmõjuta ning jagamatud. Sõnastas ka küllaldase aluse printsiibi. Mitte miski ei ole ilma küllaldase aluseta (nihil est sine ratio). Siit ka järeldus, et Jumal on loonud parima võimalikest maailmadest.John Locke: Empirismi rajaja. Me ei peaks muretsema selle pärast, kui mõned asjad jäävad väljapoole meie teadmist. Teeb ettepaneku uurida vaid inimlikku kogemust. Locke'i väide: meil ei ole sünnipäraseid ideid. Mõistus on sündides puhas tahvel, kuhu kogemus kirjutab oma märgid. Tavaliselt peetakse sünnipäraseks loogikaseadusi, näit. pole võimalik korraga olla ja mitte olla. Jumal on Locke'i arvates andnud inimesele meeled, et ta kõike ise kogeks, seega kõik ideed pärit kogemusest
Harmoonilisel inimesel on mõõduka suurusega meelelisi naudinguid, suur nauding ühiskondlikest tunnetest ja suhetest, ülimalt suur refleksiivne nauding (oma ühiskondlike tunnete vaatlemisest sisekaemuses ja neist tulenevalt vooruslikest tegudest). Voorus on õnne tarvilik tingimus. Tunneme valu nähes sisekaemuses inetuid, ebaloomulikke tundeid, meenutades oma halbu tegusid. Õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses. 9. Rousseau moodsa (ühiskondliku) inimese hingehaigusest Ta on oma õnne nimel valmis teisi hävitama ja ei ole kunagi rahul, sest ei suuda täita oma soove, on sõltuv teistest, teiste arvamusest jms, ta ei tunne iseennast. Ühiskondlikust lepingust: inimene peab varasest noorusest peale õppima oma eneseimetlust kandma üle riigile. Émile: Inimene kasvab üles isoleerituna ühiskonnast: eneseküllasus, piiratud soovid, tõeline inimlik sõprus. Au 1
harmoonia tagab õnneliku elu. Hinge harmoonia peegeldub ka naudingutes. Harmoonilisel inimesel on: - mõõduka suurusega meelelisi naudinguid; - suur nauding ühiskondlikest tunnetest ja suhetest; - ülimalt suur refleksiivne nauding oma ühiskondlike tunnete vaatlemisest sisekaemuses ja neist tulenevatest vooruslikest tegudest. Voorus on õnne paratamatu tingimus. Tunneme valu: nähes sisekaemuses inetuid, ebaloomulikke tundeid, meenutades oma halbu tegusid 9. Rousseau moodsa (ühiskondliku) inimese hingehaigusest Vastandab loomuliku ja ühiskondliku inimese. Loomulik inimene Ühiskondlik inimene Enesearmastus - põhivajaduste Eneseimetlus e uhkus. Mure oma staatuse rahuldamine pärast. Sõltumatu: ei taha teistele halba, ei Sõltuv: asjadest, tunnustustest, teiste võistle nendega; ei püüa muljet avaldada; inimeste tööjõust asjade saamiseks ei tunne hirmu
(ideaalkeelefilosoofia Russell, Camap, varane Wittgenstein, tavakeelefilosoofia Austin, Ryle, hiline Wittgenstein), fenomenoloogia, pragmatism, marksism, (post)strukturalism, neotomism jne. Analüütiline filosoofia: mõistelise selguse, väljenduste täpsuse, loogilise ranguse taotlus, argumentide esitamine, hämarate teemada vältimine. FILOSOOFIA VALDKONNAD: teoreetiline filosoofia epistemoloogia, metafüüsika, vaimufilosoofia, keelefilosoofia ja loogika. prkatiline filosoofia poliitikafilosoofia Mis on riik? Milline on õige valitsemisvorm? eetika ehk moraalifilosoofia Mis on moraalselt õige käitumine? (N-eetika); Kas/mis tingimustel võib valetada? (N-eetika): Kas moraaliotsustused on tõeväärtusega? (M- eetika). esteetika ehk kunstifilosoofia Mis on ilu? Mis on kunst? õigusfilosoofia
2) Absoluutse monarhia argument Piibli toel: * Jumal andis maailma Aadamale valitseda * Esimese "isa" järglaste valitsus on ainus legitiimne valitsus. Pärimisprintsiip. 6. Segavalitsuse teooria ja praktika varauusajal. * Segavalitsus on ideaal, sest loob tasakaalu. Toetusid Rooma vabariigi poliitilisele süsteemile, kus demokraatlik, aristokraatlik ja monarhistlik element segatud. Valvavad üksteise järele. Veneetsia (ja Sparta) kui tüüpnäited stabiilsest süsteemist. * John Locke: Piirajad ja tasakaalustajad. * Montesquieu: Riigivõimu eri funktsioonid peavad olema jaotatud erinevatele institutsioonidele. Seadusandlik võim ei tohi omaenda seadusi täide saata (türannia oht) Seadusandlik võim paikneb terves rahvas, mida kehastab representatiivne assamblee Täidesaatev võim monarhia. Osaleb seadusandluses vetoõiguse kaudu slaidilt: Aristoteles: eri vormide segunemine ei ole ideaal, ent on praktiline lahendus, kui on eri grupid ühiskonnas
8. Shaftesbury subjektiivsest õnnest Nõustub, et õnn on mingis mõttes subjektiivne. Hinge harmoonia peegeldub naudingutes, mida on kolme sorti: 1. meelelised neid peab olema mõõdukalt 2. naudingud ühiskondlikest tunnetest, suhestumisest teistega 3. refleksiivsed naudingud näeme ennast kõrvalt, teistele suunatud tunded, millest oleme toime pannud vooruslikke tegusid. Voorus on õnne paratamatu tingimus. Oluline on puhas südametunnistus; vooruslikud teod. 9. Rousseau moodsa inimese hingehaigusest Eristab loomulikku ja ühiskondlikku inimest. Loomulik inimene saaks eksisteerida ainult ühsikonnast väljaspool, ilma igasuguste mõjutusteta. Ühiskondlik inimene on ühiskonna poolt mõjutatud eneseimetlus, uhkus, mure oma staatuse pärast. Ühiskondlik inimene on sõltuv teistest inimestest. On valmis hävitama oma eesmärkide nimel. Selline inimene ei saa kunagi õnnelikuks, sest tema soovid pidevalt muutuvad(kui üks saab rahuldatud, tekib uus). Ta on
Peale selle sunnib see meid pidama kinni sõlmitud kokkulepetest, hüvitama meile süül tekkinud kahjud ja kandma kuritegude eest) karistust inimeste seas [Luts 1997, lk 86]. Vajadus targale töö- ja õiguste- ning kohustuste jaotusele sunnib rahvast ühinema riigiks. Selle sammuga kaasnes võimuvolituste andmine valitsejale, kes ei tohtinud omavoliliselt nende mahtu muuta. Kokkulepe osapooltena rahvas ja valitsejad. Rahvas andis lihtsalt osa oma loomulikest õigusest valitsejale. Thomas Hobbes (1588-1679) lähtus inimese asotsiaalsest ja egoistlikust loomusest. Rahvaste algolukorras valitseb loomuõigus, mis ei tähendanud normatiivset, st käskudest ja keeldudest moodustavat süsteemi, vaid igaühe esialgset piiratamatu vabadust. Igaüks võis sea kasutada suvaliste meelepäraste eesmärkide saavutamiseks, kasutades sealjuures suvalisi vahendeid.. selline vabadus olevat omane ühiskonna algsele, ,,loomulikule" olukorrale [Luts 1997, lk 90].
Koolkondi seob ühine eeldus filosoofia tegemise viisidest: põhiprobleemidest ja meetoditest mida ei panda igapäevaselt kahtluse alla. 3. Nimetage teoreetilise ja praktilise filosoofia valdkondi. Teoreetiline filosoofia: epistemoloogia (teadmisega seotud küsimused), metafüüsika (olemisega seotud küsimused), keelefilosoofia (käsitletakse probleeme, mis tekivad keelelistest segadustest), teadusfilosoofia (teaduse olemuse uurimine). Praktiline filosoofia: poliitikafilosoofia (õigluse, omandi, riigi, vabaduse ja valitsemisega seotud küsimused), eetika (moraalifilosoofia, õige ja väära vahekord), esteetika (kunstifilosoofia, ilu ja kunstiga seotud küsimused), haridusfilosoofia (hariduse ja õpetamisega seotud küsimused). 4. Selgitage mis mõttes on filosoofia kriitiline. Filosoofilise probleemi püstitamine ja selle lahendamine algab reeglina kahtluse ja kriitikaga. Filosoofia ei paku valmiskujul tõdesid, mida kahtluse alla ei seata.
3. Võrrelge omavahel otsest demokraatiat ja esindusdemokraatiat! Otsese demokraatia korral räägib iga inimene ise enda eest. Ta toob isiklikult välja oma probleemid ja vajadused ja arutleb nende üle. Esindusdemokraatial valivad inimesed endale esindajad, kes esindavad nende huve ja kaitsevad nende seisukohti. 4. Kas demokraatia toob paratamatult kaasa vabaduse? Vabadus ei ole seotud demokraatiaga. 5. Milles seisneb üldise tahte ja kõigi tahte erinevus Rousseau järgi? Kõigi tahe on kõigi üksikisikute konkreetsete tahete tulemus, see on omaenda huvides hääletamine ja hääletamine selle alusel, mida peetakse õigeks. Üldine tahe on hääletada selle poolt, mis on teie arvates moraalselt õige tulemus või ühine hüve, tähendab hääletada vastavalt oma arusaamale üldisest tahtest. 6. Selgitage vähemalt kahte asjaolu demokraatia kasuks! 1. Strateegiline asjaolu: Võrreldes teiste valitsusvormidega võtab demokraatia arvesse
ole deduktiivsed. Induktiivsed argumendid on avardavad argumendid, st ind. järeldus ületab eelduste mahtu (ja seega avardab uskumuste sfääri). [Duns Scotuse ühtivuse meetod ja William Ockham'i erinevusmeetod; samas tunnetati nende meetodite ebatäielikkust, ennekõike vaadeldavate efektide tundmatute põhjustajate suhtes; hiljem lisandusid kaasmuutuste (kaasnevate variatsioonide) ja jääkide meetod; samuti Milli ühendatud ühtivus- ja erinevusmeetod]. Deduktsioon: eeldustest tuletatakse järeldus rangelt loogilise ehk loogiliselt kehtiva arutlusskeemi (nt süllogismi) alusel (Sherlock Holmsi deduktsioon polnd seda mitte tavapärane "üldiselt üksikule" ei ole õige määratlus). [Seosed ratsionalismi ja empirismiga.] Kvantifitseerimine ja mõõdetavus. Sündisid matemaatilised loodusteadused [vt Losee].
Iseloomulikud jooned: Mõistete selguse, väljenduste täpsuse, loogilise ranguse taotlus Argumentide esitamine Hämaramate teemade (eksistentsiaalne äng, eimiski jmt) ning mitmetähenduslikkuse vältimine 9. Filosoofia valdkonnad Tänapäeval üsna levinud jaotus: Teoreetiline filosoofia epistemoloogia, metafüüsika, vaimufilosoofia (philosphy of mind), keelefilosoofia ja loogika, teadusfilosoofia... Praktiline filosoofia poliitikafilosoofia, eetika, esteetika, õigusfilosoofia, haridusfilosoofia 10. Filosoofia üldised tunnused Üldisus Abstraktsus Kriitilisus, argumentatiivsus Mõistete selgitamine/analüüsimine 11. Abstraktsus: Bertrand Russell ,,Üks kasulik võte, mida õpetab filosoofia, seisneb kõikide probleemide teisendamises konkreetsest vormist abstraktsesse." (Kas Iisraelil on õigus rünnata enesekaitseks Iraani?) ,,kui me.
unenägu, mitte reaalsus. Võib olla ka nii, et jumal või kuri vaim väljaspool meie mõistust tekitab meis kujutlusi. Milles siis saab kindel olla? Mis on tõsikindel teadmine, milles kahelda ei saa? Ka ekslike kujutlusi saab minus tekitada vaid siis, kui ma olen olemas mõtleva (ladina keeles cogito, ergo sum) olendina. See geniaalne üksik idee ongi tema filosoofia aluseks. Ratsionalistina uskus ta kaasasündinud ideede olemasolu, näiteks jumala idee. Uusaja empirism John Locke (1632 1704) vaatame tema kolme küsimust. Empirismi rajajana on tema põhilauseks: ,,Kõik meie teadmine, välja arvatud loogika ja matemaatika teadused, on pärit kogemuses". 1. Sünnipäraste ideede kriitika See on suunatud Platoni ja Descratesi vastu. Teadmiste sünnipärasus võib põhineda nende üldisel kehtimisel või esinemisel kõigi inimeste juures. See aga ei vasta tõele, näiteks paljudel inimestel pole aimugi meie jumalast
N: ei lastud Antiik-Kreekas lastel, naistel ega välismaalastel hääletada. 3. Võrrelge omavahel otsest demokraatiat ja esindusdemokraatiat! Otsese demokraatia korral räägib iga inimene ise enda eest. Ta toob isiklikult välja oma probleemid ja vajadused ja arutleb nende üle. Esindus-demokraatial valivad inimesed endale esindajad, kes esindavad nende huve ja kaitsevad nende seisukohti. 4. Milles seisneb üldise tahte ja kõigi tahte erinevus Rousseau järgi? Kõigi tahe on kõigi üksikisikute konkreetsete tahete tulemus, see on omaenda huvides hääletamine ja hääletamine selle alusel, mida peetakse õigeks. Üldine tahe on hääletada selle poolt, mis on teie arvates moraalselt õige tulemus või ühine hüve, tähendab hääletada vastavalt oma arusaamale üldisest tahtest. 5. Selgitage demokraatia ja vabaduse vahekorda! 6. Selgitage vähemalt kahte asjaolu demokraatia kasuks!
POLIITIKAFILOSOOFIA Loengukonspekt 2012 Filosoofia määratlemine. Poliitikafilosoofia, selle seosed teiste filosoofia harudega ja poliitikateadusega. Esmasel kokkupuutel ja tutvumisel filosoofiaga on just kõige raskem mõista seda, mis see filosoofia õigupoolest on. Aga sellest, kuidas filosoofiat mõistetakse ja käsitletakse, sõltuvad paljude teiste filosoofiliste küsimuste vastused. Enamgi veel, sellest sõltuvad ka probleemide nägemise ja seadmise viisid ning nende lahendamise teed. Poliitikafilosoofia on üks filosoofia haru. Mis on filosoofia
Mõtleva inimese jaoks on kõige hullem elada pingeseisundis (ootamine ja teadmatus, hirm), mistõttu peab inimene olema valmis hüppeks. Hüpe on äkiline üleminek ühest seisundist teise. Kierkegaardi panus seisneb selles, et ta ei vaatle inimest kui süsteemi, masinavärki, vaid tema arvates on inimene eelkõige see, mida ta usub. Ta tähtustab üksikisikut ja seda ka religioosses mõttes. Kierkegaardi jaoks ei ole oluline suur kogudus, vaid iga üksikisik selles koguduses. 2. PILET G. W. HEGELI FILOSOOFIA UUSPAREMPOOLSED JA LÄÄNE DEMOKRAATIA KRIITIKA (A. BENOIT) Hegeli teoseid peetakse väga raskeks lugemiseks, on öeldud, et need on n-ö 'mitte-arusaamise' meistriteosed. Hegel käsitleb dialektikat (tees, antitees ja süntees) ja seda võrreldes teistega iseäranis süviti. Kui näiteks Fichte käsitles sünteesi nõnda, et vastuolu kadus ning mõlemad vastandid said
annaabi.ee 
