Sissejuhatus poliitikafilosoofiasse (1)

Sissejuhatus poliitikafilosoofiasse

Jonathan Wolff
Jonathan Wolffi raamat annab hea ülevaate kogu poliitikafilosoofia kesksetest mõistetest, tutvustades ka suuremate mõtlejate (näiteks: Milli, Rousseau , Platoni, Rawlsi ja Nozicki) vaateid. Seda raamatut lugedes sain põhjaliku ülevaate erinevatest valitsusvormidest nagu näiteks liberalism, feminism , individualism, libertaarlus, kommunitaarlus, anarhism .
Locke tuli välja mõttega, et loodusseisundit valitseb moraaliseadus, mida võiks teostada peaaegu iga üksikisik. Ta väidab ,et algselt oleme me külluse, mitte puuduse seisundis, ning vaikiva eeldusega, et inimestel on sageli otsene motiiv moraaliseadust järgida. Hobbes eksis aga arvates, nagu oleks äärmise puuduse olukord meie loomulik seisund, tema sõnul on inimesele loomupärane kaastunne või haletsus mis takistab sõja puhkemist, ta väidab et me ei oska õelda kuidas käituks ’’loomulik inimene’’. Nii Rousseau, Locke kui Hobbes on samal nõul, et kõik sõjale vastutöötavad põhjused siiski ainult lükkavad edasi tõsise konflikti teket ega suuda seda päriselt ära hoida.
Anarhistide seisukohalt oli esimene väide, et loodusseisundis areneb isegi omahuvist lähtuvate olendite seas välja koostöö. Hea näitena tooksin siia raamatu Kärbeste jumal, mida te kõik ilmselt teate. Teise väitena toodi välja, et kõik inimesed on loomupäraselt head ning kolmas ja kõige tõepärasem argument ütleb, et loodusseisundi puuduste vältimiseks saab välja mõelda poliitilisi ja ühiskondlikke struktuure, mis ei ole samaväärsed riigiga. Võib õelda , et lõhe mõistliku anarhismi ja riigi pooldamise vahel muutub tihti tühiselt väikseks.
Raamatus käsitleti ka mitmeid poliitilise kohustuse põhjendamise viise, kuid minu arvates pole ükski nendest perfektne . Näiteks ei suuda lepingutraditsiooni voluntaristlikud põhjendused seletada nende kohustusi, kes keelduvad nõusolekut andmast. Ausameelsuse argument on näiteks edukas vaid siis, kui kõik tunnistavad riigi hüvesid, see aga pole kuigi tõenäoline, et näiteks eestis 1,3 miljonit inimest tunnistavad kõik ühiselt riigi hüvesid.
Locke’i seisukoha järgi on kõigil üksikisikutel aga õigus ellu viia moraaliseadust ka valitsuse puududes. Me võime väga hästi kõik hakkama saada ka mõne sõltumatu riigiseaduse olemasolu korral. Raamatus oli toodud üks hea näide selle kohta, kuidas samas riigis olevatele inimestele ei kehti samad seadused: kui diplomaat vehib ostukeskuses kirvega, tehakse ta politsei poolt õigusega relvituks, nii nagu me ka omavahel üksteist ohjeldame, kuid mitte midagi rohkemat. Me ei saa teda õiguslikult oma riigi seaduste kohaselt karistada. Kuid siiski ei saa muidugi mõista ükski riik nõustuda sellega, et nende territooriumil ei kehtiks üldsätestatud reeglid. See oleks nagu võtta liiklusest kõik liiklusseadus – valitseks vaid kaos . Teen järelduse, et me kõik oleme harjunud tegelikult elama ahelates ja vähemal või suuremal moel siiski alateadlikult järgime igal hetkel seadusi või moraalinorme.
Tsiteerin raamatut ’’Rousseau, Ühiskondlik leping’’ : ’’Inglased loevad end vabaks rahvaks, kuid nad eksivad raskesti. Tegelikult on nad vabad ainult parlamendi liikmete valimise ajal ja niipea kui saadikud on valitud, osutub rahvas taas orjaks ja eimiskiks. Kui vabadust kasutatakse ainult nii üürikestel hetkedel ja säärasel kombel, siis väärivadki nad oma vabaduse kaotamist.’’ Tegelikult kehtib see siiski kõigi riikide ja rahvaste kohta, millel vähegi oma seadusandlus eksisteerib.
Raamatust käib läbi üks huvitav küsimus, mille üle ka mina jäin väga pikalt mõtlema. Kas ikka kõiki kodanike tuleb kohelda võrdse austusega, austada kui võrdseid? John Stuart Mill toob välja ühe põneva teooria: mitme häälega hääletamise süsteem, mille kohaselt kõigil peaks küll olema sõnaõigus, kuid vahel jäetaks mõned inimesed sellest ilma, teistel aga oleks rohkem kui üks hääl. Vähesed küll nõustuvad selle teooriaga, lihtsalt selle pärast, et Milli ettepaek on vastuolus mõttega, et demokraatia on viis väljendada VÕRDSET AUSTUST kõigi vastu. Kuid miks peaks olema hääl kurjategijal? Nad on oma käitumisega juba iseenesest jätnud soovida , nad on ise kasutanud ebavõrdset austust teiste inimeste vastu.
Leidub palju lahendamata probleeme ja igas valitsemise vormis on vigu, kuid ei saa väita et mõni valitsemise vorm oleks parem kui teine. Praeguses maailmas valitseb üldiselt demokraatia ning ju siis ongi just DEMOKRAATIA see mis praegusel ajal ja maailmas on kõige õige. Ehkki leidub tõepäraseid ja mitte nii tõepäraseid fakte erinevate valitsemisevormide suhtes ei saa poliitikafilosoofias olla mingit viimast sõna.

Mis mõttes ei tea me enam milline on loomulik inimene?

Miks ei saaks me liiklusseadust ära kaotada? Siiski jääks ju mingisugune reeglistik!

Kas sinu meelest peaks meil olema mitme-häälega demokraatia vorm?