Schuberti laululooming (1)

Schuberti laululooming
1. Maht ja tähtsus.
Schubert on kõige suurem laulude looja klassikalises muusikas. Ta on esimene helilooja , kelle loomingus laul on esikohal. Ta on kirjutanud üle 600 laulu, mis moodustavad uue etapi klassikalise laulu arengus.
Schubert otsesed eelkäijad laulu alal- Zumsteig, Reichardt jt.- olid teisejärgulised heliloojad . Kuna suured klassikud pöörasid vähe tähelepanu laulule, mida peeti kergeks ja ebaoluliseks žanriks, silmapaistvaid saavutusi sellel alal, nagu Mozarti "Kannike", esineb nende loomingus vähe.
Lähtudes Viini klassikute laululoomingust arendab Schubert seda tundmatuseni edasi, ent põhiliselt tema laulud kasvavad välja saksa rahvalaulust.
2. Romantism .
Schubert on eeskätt romantiline helilooja ning tema teosed väljendavad alati tema isiklikke tundeid ja meeleolusid. Isegi loodus muutub tema lauludes inimtunnete peegeldajaks. Ojake on tema sõber, tema lootuste ja armastuse sümbol ("Möldrineiu"). Forell, sattudes kaluri võrku, tuletab meelde inimelu lühidust ja ebakindlust.
3. Teemad.
Kõige rohkem esineb Schuberti laululoomingus armastuse teemat. Armastust näitab ta igast küljest - kord õnnelikuna, kord õnnetuna, ent alati nooruslikuna, sügavana ja siirana. Sageli kohtame ka üksilduse motiive (" Talvine teekond " , "Rändur", "Harfimängija laul"). Siin peegeldub just Schuberti enda elu. Schubert puudutab sageli ka sügavalt filosoofilisi probleeme (" Inimsuse piirid" , koguteos "Luigelaul"). Paljud laulud on pühendatud kunsti põhiolemuse küsimusele (" Muusikale " , "Minu klaverile").
4. Tekstid.
Schubert oli suuteline looma laule igasugusele tekstile . Kõige rohkem armastas ta pisut sentimentaalseid, lüürilisi ja jutustavaid luuletusi, milledes avaldus linna väikekodanluse elu-olu ja mõttemaailm. Selles miljöös oli ta ka ise üles kasvanud. Sellepärast paljud tema kõige kaunimad laulud on loodud Mülleri ("Ilus möldrineiu" , "Talvine teekond" jt.), Rellstabi ja teiste tekstidele.
Schubert oli sügavalt huvitatud kirjandusest ja tundis hästi maailma suuri kirjandusklassikuid. On iseloomulik, et ta on loonud üle 70 laulu Goethe tekstidele. Tema armastatumate autorite hulgas on ka Schiller (üle 50 laulu), Shakespeare (6 laulu) jne. Kahtlemata oleks temale kõige lähedasem olnud Heine , ent kahjuks suri Schubert liiga vara selleks, et põhjalikult tutvuda Heine luuletustega, mille tekstidele ta suutis luua ainult 6 laulu oma elu lõpul.
Kirjanduslik tekst oli Schubert sageli otseseks inspiratsiooniks ja selle mõju all loodi hämmastava kiirusega mõned tema parimatest lauludest ("Hommiku serenaad " Shakespeare ; " Metshaldjas " Goethe ).
5. Kompositsioonitehnika .
Schubert lõi oma laulud uskumatu vabadusega . Heliloomingu raske protsess oli tema juures sundimatu, hetkeline. Mõne laulu esialgne variant on leitud kirjutatuna kuivatuspaberile, söökla menüü tagaküljele jne. Mõnikord lõi ta mitu laulu ühel päeval. Ainult 1815.a., kõrvuti rea suurteostega, lõi ta üle 140 laulu. Ta isegi magas prillidega, et juhuslikult öösel ärgates saaks kohe asuda kirjutamisele. Sageli unustas ta isegi oma loodud laulud ja kuuldes neid kuskil ette kantavat, päris nende autori järgi.
6. Laulu edasiarendamine Schubert loomingus.
Schuberti laulud moodustavad uue etapi laulu arengus. Laul rikastub tema loomingus uute väljendusvahenditega, muutub võrdõiguslikuks instrumentaalmuusika žanritega. Sisult kasvab laul võrratult mitmekülgsemaks ja realistlikumaks, suuteliseks edasi andma muusika kaudu kõige keerulisemaid probleeme, kõige sügavamaid elamusi.
Schuberti laululoomingu aluseks on lihtne kupleelaul, mis oli Viini salongides vokaallüürika lemmikvormiks , kuid oli võetud otseselt rahvamuusikast. Selliseid laule leidub palju Schubert teoste hulgas, ka tema hilisemas loomingus, kus laulul on kirjeldav iseloom või selle sisuks on mingi püsiv, muutumatu meeleolu ("Kuhu" , "Teele" , "Hommikutevitus" , "Kannatamatus" tsüklist "Kaunis möldrineiu" jt.). Kuid algusest peale suhtub Schubert kupleevormi väga vabalt. Ta toob sisse väikseid muudatusi, kohandab muusikat teksti sisule , lisab seostavaid ja ülemineku episoode, retsitatiive ("Uudishimu" jt.), dramaatilisi deklamatsioone ("Pärnapuu" jt.) ja teisi ooperimuusika võtteid. Iga tundemuutus, iga uus samm sündmuste arengus leiab otsese peegelduse muusikas. Sel teel saavutab ta järjest rohkem muusika pidevat arengut vastavalt sisule. Kõik see viib laulu dramatiseerimisele.
Oma hilisemas loomingus loob Schubert üha rohkem täiesti läbikomponeeritud laule, milles mehhaaniliselt korduvaid elemente enam üldse ei esine. See protsess viiakse lõpule tema viimases (posthuumses) kogus "Luigelaul", milles ta saavutab enneolematu dramaatilise sügavuse ja mõttetiheduse (" Teisik " , "Atlas", "Linn" , "Mere ääres"). Varieerides ja mitmekesistades lauluvorme rakendab Schubert rida uusi võtteid. Nendest on üks tüüpilisemaid samanimelise mazoor- minoori vaheldumine , mille kaudu antakse peenelt edasi romantiliste meeleolude muutusi ("Head ööd" , "Uudishimu" , " Pisarate sadu" , "Närbunud lilled").
8. Seos instrumentaalloominguga.
Laulu mõju on tunda kõikjal Schuberti instrumentaalmuusikas . Tema kammerteoste, klaveripalade, sümfooniate jm. teemad kannavad selget "laululist" iseloomu. " Nad kõlavad sageli nagu inimhääled ja koor" ( Schumann ).
Schubert on rikka harmoonia ja peene polüfoonia meister, kuid tema muusikat juhib alati selge, väljenduslik, "laulev" meloodia .
Mõned Schubert instrumentaalteosed on üles ehitatud tema enda laulude teemadel ja kasvavad otseselt välja tema vokaalloomingust: klaverikvintett "Forell" (4 osa) , keelpillide kvartett "Surm ja tütarlaps" (2 osa) , klaverifantaasia "Rändur" , variatsioonid flöödile ja klaverile "Närbunud lilled" jm.
Schuberti laulutsüklid
1. Schuberti suured tsüklid "Kaunis möldrineiu" ja "Talvine teekond" moodustavad tema laululoomingus tippsaavutuse. Laulu dramatiseerimine astub siin uude, kõrgemasse etappi. Laulud on väga mitmekesised ja iga laul kujutab endast terviklikku, täiesti individuaalset kunstiteost. Paljusid neist kantakse sageli ette kontserdisaalides ja nad on võitnud laialdase populaarsuse. Kuid kõik laulud on sisult omavahel seotud ja tsüklit tervikuna võib võrrelda omapärase lüürilise " soolo -ooperiga".
2. Esimese laulutsükli klassikalises muusikas lõi Beethoven 6 laulu ("Kaugele armastatule ", 1816), kuid žanri tõeliseks rajajaks on Schubert, kes annab sellele laiema haarde, seostatud sündmustiku, dramaatilise arengu, konflikti ja lõpliku lahenduse. Lüüriline sisu tehakse konkreetsemaks, mõjuvamaks uute jutustavate ja kirjeldavate elementide abil. Tekib sotsiaalne kriitika moment, mis "Talvises teekonnas" muutub kirglikuks protestiks ühiskondliku ülekohtu ja ebainimlikkuse vastu.
Just Schubert osutus eeskujuks hilisematele laulutsüklitele (eriti Schumanni "Poeedi armastus", "Naise elu ja armastus" jt.).
3. Mõlemad tsüklid on loodud luuletaja Mülleri tekstidele, kelles Schubert avastas tõelise sugulashinge. Siin oli kõik, mida ta vajas - romantiline, pisut sentimentaalne armastuslugu, sügav humaansus ja kaastunne lihtsate "väikeste inimeste" vastu, ilusaid looduspilte, rahvapärane- isegi otseselt rahvaluulepärane- väljenduslaad. Ka Schuberti enda õnnetu armastus leidis siin vastukaja ja mõlemas tsüklis on palju autobiograafilist.
Schubert avastas juhuslikult Müller luuletused "Kaunis möldrineiu" ühe sõbra toast . Need jätsid talle nii sügava mulje, et pistes raamatukese hajameelselt taskusse, tõttas ta koju ja asus kohe laule komponeerima. Alles mõni päev hiljem tuli talle sõber meelde ja ta tunnistas "vargusloo" üles. Luuletused on väga laulupärased. Müller ise kahetses, et ta ei oska neid muusikale seada ja avaldas lootust, et kord leidub keegi, kes "avastab sõnades peituvaid viise".
Schubert sündis 31. jaan. 1797. a. Viini eeslinnas Liechtentalis, kus tema isa töötas kihelkonna koolmeistrina. Perekonnas harrastati palju kodust musitseerimist ja juba 5-aastaselt hakkab Schubert süstemaatiliselt isa juures õppima ( klaverit ja viiulit). Kaks aastat hiljem kiriku kooriregent (kapellmeister-organist) Michael Holzer õpetab talle kompositsiooni ja orelimängu. Kuid Schubert lapsepõlve kasvatuses puudub professionaalne element ja peaaegu kõik oma teadmised võlgneb ta oma erakordsele muusikalisele intuitsioonile ja agarale isetegevusele. Kogu tema hilisemale loomingule annavadki suuna just see asjaarmastajalik suhtumine muusikasse ja väikekodanlik kodune miljöö. Talle jäi alati vööraks kontsertlik hiilgav virtuooslikkus ja akadeemiline teoretiseerimine. Ta loomingu allikaks jääb just Viini mitmekülgne "tänavamuusika", seltskondlikud ja rahvatantsud , linna- ja rahvalaul ning intiimsete muusikaõhtute isetegevus.
Õpinguaastad (1797- 1813 )
Schumanni looming
Schumanni looming on arvuliselt suur ja küllaltki mitmekülgne.
1. Palju klaveriteoseid kahele ja neljale käele, neist tähtsamad:
a) kahele käele:
" Liblikad " (op.2,1831), "Sümfoonilised etüüdi" (op.13, 1834), " Karneval " (op.9 1834-36), sonaat fis- moll (op.11, 1835), Fantaasia C- duur (op.17, 1835) , "Davidsbündlerite tantsud" (op.6, 1837 ), "Fantaasiapalad" 8op.12,137), "Lastetseenid" (op.15, 1838), "Kreisleriana" (op.16, 1836), "Viini karneval" (op.26, 1839), "Noorte album" op.68, 1848), "Metsastseenid" (op.82, 1849);
b) neljale käele:
" Idamaised pildid" (op.66, 1848), "Ballistseenid" (op.109, 1851 ), "Laste ball" (op.130, 1853 ) jt.
2. Sümfooniline muusika ja kontserdid: 4 sümfooniat, seitse avamängu, 3 kontserti orkestri saatel (klaveri-, viiuli- ja tsellokontsert).
3. Kammerteosed : 3 keelpillide kvartetti, kvintett ja kolm triot.
4. Laule umbes 400 (nende hulgas ka laulud koorile ja ansamblile Neist tähtsamad tsüklid: "Laulu ring" (op.24, 1840 - 9 laulu Heine tekstidele), "Mirdid" (op.25, 1840 - 26 laulu mitmesuguste poeetide tekstidele), "Luuletaja armastus" (op.48, 1840 - 16 laulu Heine tekstidele), "Naise elu ja armastus" (op.42,1840 - 8 laulu Chamisso tekstidele), "Laulu ring" ( op.30, 1840 - 12 laulu Eichendorfi tekstidele) jt.
5. Muusikalis-dramaatilised teosed:
Ooper "Genoveva" (1848)
Oratoorium " Paradiis ja Peri " (1843)
Muusika Byroni "Manfredile" (1849)
Muusika Goethe "Faustile" ( 1844 -1853) jt.
Schumanni looming on auga vastu pidanud aja katsumustele, selle paremik kuulub peamiselt kahte valdkonda - klaverimuusika ja laulud. Schumanni loomingu tüüpilised jooned võiksime kokku võtta järgmistes punktides:
a) Suur uudsus. Schumann leidis omapärase muusikalise väljenduse.
b) Hingesugulus Schuberti viimaste eluaastate loominguga, kus inimtunded ja psühholoogia on helilooja tähelepanu keskpunktis . Schumann ise ütles: "Mida kitsapiirilisem on maailm väljaspool mind, seda suuremaks saab ta minu ettekujutuses ja fantaasias: kunsti illusioonides me otsime asendust tegelikkuse illusioonidele".
Selline endassesüvenemine paneb aluse psühholoogilisele momendile Schumanni loomingus. Sellest tulenebki Schumanni loomingu keskne teema: inimene ja tema sisemaailm.
c) Fantastika . See kõiki romantikuid haarav motiiv on tugevalt esitatud ka Schumanni loomingus. Schumanni fantastika on eelkõige tema isiklike nägemuste ja tunnete fantastika.
d) Loodus esineb Schumanni loomingus alati seotult inimese tunnetega, seotud autori enda üleelamustega (see esines väga selgelt ka juba Schubertil).
e) Schumann oli eelkõige lüürik, seepärast ta loomingu paremik kuulub klaverimuusika ja laulu valdkonda. Suurvormides (sümfoonias, ooperis jne.) on tarvis lisaks üksikisiku tunnetele anda veel laia filosoofilist teemakäsitlust ja seepärast Schumannil esineb suurvormis puudujääke.
f) Lüürikuna kirjutas Schumann palju miniatüüre ja miniatüüride tsükleid (nii klaveri, kui ka vokaalmuusikas). Miniatüür ongi sobivaim väljendusvorm üksikisiku tundeist ja meeleoludest. ( Tuleta meelde Schubertit!). Ka tema miniatüüridetsüklid vastavad põhimõttele: nad on kogumikud mitmesugustest tunnetest ja meeleoludest, inimese keerukast hingelisest mitmepalgelisusest.
g) Schumanni muusikaline keel on väga mitmekülgne. Siin võime kohata laululis-romantilisi ja tantsulisi intonatsioone. Schumann tõi oma teostesse mitmesuguste tantsude (valss, polonees jt.) rütmi. Eriti tuleb rõhutada Schumanni omapärast rütmikäsitlust.
"Liblikad" (1831) , "Sümfoonilised etüüdid" (1834), "Karneval" (1835) , sonaat fis-moll (1835) , "Davidsbündlerite tantsud" (1837) , "Fantaasiapalad" (1837) , "Lastestseenid" (1838), "Kreysleriana" (1838) , "Viini karneval" (1839) jt. on tema tähtsaimad klaveriteosed sellest ajast.
Saksa helilooja. Sündis Hamburgi linnas. Tema isa oli kontrabassimängija Hamburgi teatris, aga oskas ka mitut muud pilli mängida. Isa käest sai Brahms siis tublit hakatust. Pärast võttis ta veel teistelt palju õpetust ning läks ruttu edasi.
Suured anded ja suur usinus aitasid Brahmsi peagi muusikalise täiuse teele niihästi komponeerimises kui ka klaveri- ja teiste pillide mängimises. Johannes Brahms sai nendes asjades osavaks ja suureks meistriks.
1. SÜMFOONIA loodi umbes 15 aasta jooksul. Juba 1862 . a. oli lõpetatud 1. osa, kuid edasine töö jätkus intensiivselt alles 1874 - 1876. Teos valmis, kui helilooja oli 43-a.-ne, kuid paljuski meenutab see varast loominguperioodi. Selles teoses on see emotsionaalne tasakaalutus, mis reedab suurt hingelist võitlust. Äärmistes osades kostab beethovenlikku titaanlikkust. Keskmiste osade intiimsemad ja lüürilisemad karakterid on lähedased Schumannile. 3. osa skertso asemel on Brahmsile tüüpiline segu melanhooliast ja kergest huumorist. Siin on selgelt märgatav side viini klassikalise muusika žanriga. Suurema tähtsuse tänu 2.-ja 3. osa rahulikkusele omandab finaal. Aeglane sissejuhatus kirjeldab meeleheite viimset piiri. Nagu hea uudis otsustavast murrangust draamas kõlab metsasarvede teema. Vaskpillide koraal toob veel suuremat rahu. Seejärel tõuseb peateema kogu oma hiilguses. Sellel on palju ühist surematu hümniga vabadusele Beethoveni 9. sümfooniast. See pole juhuslik kokkusattumus, seda teeb Brahms teadlikult.
2. SÜMFOONIA on võrreldes 1.- ga klassitsistlikum. Struktuurilt haydn- beethovenlik.
Selle sümfoonia mõte tuli talle rõõmsal hetkel, 1877. a. suvel Austrias maalilise järve ääres. Orkestreering on lihtsam ja läbipaistvam kui 1. sümf.-is. Ökonoomsete vahenditega saavutab Brahms suure väljenduslikkuse. Võib osutada metsasarvede poeetilisele kasutusele 1-osas või kõrvalteema peent nüansseerimist, kus ülemine hääl on antud tšellole ja alumine altidele või 2.-osa muusikalise mõtte arengul tšellode ja fagottide vastassuunaline liikumine. Karakteerne on ka see, et äärmistes osades on kasutatud 3 trombooni ja tuubat. See sümf. on kirglikust armastusest looduse ja inimese vastu. Sellel on kaheldamatud ühised jooned Beethoveni "Pastoraalse" sümfooniaga.
3. SÜMFOONIA puhul pöördub Brahms tagasi võitluse kujude juurde. Kasutanud on ta siin varaste aastate eskiise. Seda sümf.-i heietas ta kaua oma mõtetes. Lõpetas aastal 1883. See sümf. on võrreldes 1.- sümf.-iga heroilisem. Dramatism avaldub teatud lakoonilisusega (Beethoveni 5. sümf.). 2.-osa on rahustava iseloomuga. 3.-osa on näide Brahmsi tüüpilisest ere-kurvast meeleolust. Osa lõpul on piinav kirglik ohe, mis loob konfliktsituatsiooni finaaliks . Finaali on viidud suhete klaarimine saatusega.
4. SÜMFOONIA (1884-1885) on üks täiuslikum Brahmsi loomingus. Vaimustav algus, nagu varem alustatud hingelise jutuajamise jätk. Südamlik teema keelpillidelt (viiulid oktaavis, aldid ja tšellod arpedžeerides, puupillid imitatsiooni tertsides). See meloodia on tertsis ja sekstis, mis olid Brahmsi lemmikintervallid. Harmoonilise mažoori kasutamine annab heroilisele teemale häiriva noodi . See teema ilmub umbes 10 korda, alati ootamatult ja annab stiimuli muusikalise arengu aktiviseerimiseks. 2.-osa algus on romantiline: mõtlik metsasarvede monoloog früügia laadis. Finaali teemaks on puhkpillide koraal. Teema ise on konfliktne # 4 astmega minooris, mis viib dominanti ja saadetakse timpani tremologa. Sellele teemale on kirjutatud 32 variatsiooni . Sümfoonia lõppeb traagilise lahtipõimimisega. Vaatamata kõigele ei ole hing murtud ja võitlus jätkub.
Brahms oli suurepärane pianist , kuid vanemas eas ei esitanud solistina teiste heliloojate teoseid. Tal oli haruldane MÄLU. Kontsertidele ei võtnud ta noote kaasa. Tal oli fantastiline anne klaverimängule. Kuigi talle ei meeldinud avalikult esineda, töötas ta oma tehnika kallal.
Brahms jättis omapärase jälje klaverimuusikasse, nt. paralleelsed 3, 6 või 8; meloodia keskmises hääles, karakteerne figuratsioon, samuti keerukad rütmid (sünkoobid või paaris-ja paaritute taktimõõtude vaheldumine).
60-ndatel aastatel leidis ta, et klverimuusikas peaks säilima elurõõm: akordilisus, mis annab klaverile orkestri kõlavärvi, energilised punkteeritud rütmid, julged hüpped meloodias jm. Viies tehnika teenindavasse ossa, pööras sellele siiski suurt tähelepanu; on kirjutanud 2 vihikut variatsioone Paganini teemale op. 35; Weberi ja Bachi transkriptsioonid vasaku käe täiustamiseks.
Brahms armastas klaverit ja tunnistas, et kirjutab klaverile meelsamini kui teistele instrumentidele: 24-st instrumentaalansamblist 16-s on klaveripartii.
LISZTI SÜMFOONILINE MUUSIKA.
Võrreldes mahuka klaveriloominguga on Liszti orkestriteoste arv tunduvalt tagasihoidlikum (kaks sümfooniat, 13 sümfoonilist poeemi, veel teatud sündmuste puhuks loodud pidulikke marsse, avamänge, mõningaid teiste autorite teoste ümbertöötlusi).
Sümfoonilises muusikas on Liszti üle kõige erutanud filosoofilised probleemid, inimene ja ühiskond, isiksuse kujunemine, inimese eluetapid hällist kuni hauani, humanismi ideede võit, inimhinge sisemised vastuolud. Paljud tema sümfoonilised teosed sisaldaved teravaid konflikte. Liszti paljude teoste vastuolulised algused ja heroilised lõpud räägivad aga helilooja usust paremasse, tema sümpaatiast tugevatele isikutele, kes võitlevad ühiskondliku progressi eest, kes on võimelised elutormidest väljuma võitjana (sümfoonilised poeemid "Tasso"; "Prelüüdid"; " Prometheus " jt.).
Liszti sümfoonilse muusika raskuspunkt lasub tema sümfoonilistel poeemidel. Need on Liszti poolt täiusele arendatud üheosalised, kõigi kunstide ühtsuse ideest tulenenud orkestriteosed (" Hamlet "-Shakespeare; "Ideaalid"- Schiller; "Mis on kuulda mägedelt" ja "Mazeppa"- V. Hugo; "Prometheus"- Herder jt.) Maalikunstiga on seotud sümfooniline poeem " Hunnide lahing", mis põhineb saksa maalikunstniku Kaulbachi hunnide ja gootide vahelist lahingut kujutaval maalil.
Oli ajastu suurimaid pianiste, kelle sensatsioonilist menu võis samastada ainult Paganini omaga . Lisaks sellele oli ta viljakas helilooja, pedagoog , muusikakirjanik, dirigent , organisaator ja kunstilise tõe eest võitleja mitte ühe maa kitsastes piirides, vaid kogu Euroopa ulatuses.