Referaat - Franz Shubert (1)

Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasium
Referaat

FRANZ SCHUBERT

Agnes Ott
12e
Tallinn 2009
Sisukord
Sissejuhatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 3
Elulugu . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 4-6
Looming . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 7-8
Laulutsüklid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 9
Kokkuvõte . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 10
Kasutatud materjal . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 11
Sissejuhatus
Franz Schubert oli austria helilooja , kelle kogu elu möödus linna väikekodanluse tüüpilises miljöös. Ta oli esimene suur helilooja, kes tegutses algusest lõpuni täiesti sõltumatult feodaalse õukonna või kiriku teenistusest. Selle loomingulise iseseisvuse eest pidi ta aga kallist hinda maksma ning jäi oma eluajal ila peaaegu igasugusest ametlikust tunnustusest.
Oma lühikese elu jooksul jõudis ta kirjutada üle 1500 erineva teose. Sellega pani ta aluse romantismile muusikas. Schubert oli sõbralik, heatahtlik ja tagasihoidlik .
Tema muusika on siiras ja südamlik. Ta tõi muusikasse palju uut: soololaulud muutusid kontsertteosteks, instrumentaalloomingus oli esikohal programmiline muusika ; väga tähtsal kohal olid lühipalad,
mis väljendasid hetkemeeleolu.
Elulugu
Schubert sündis 31. jaan. 1797. a. Viini eeslinnas Liechtentalis, kus tema isa töötas kihelkonna koolmeistrina. Perekonnas harrastati palju kodust musitseerimist ja juba 5-aastaselt hakkas Schubert süstemaatiliselt isa juures õppima klaverit ja viiulit.
Kaks aastat hiljem asus ta õppima kiriku kooriregent kapellmeistri- organisti Michael Holzeri käe alla,
kes õpetas talle kompositsiooni ja orelimängu.
Schubert lapsepõlve kasvatuses puudus professionaalne element ja peaaegu kõik oma teadmised võlgnes ta oma erakordsele muusikalisele intuitsioonile ja agarale isetegevusele. Kogu tema hilisemale loomingule andsidki suuna just see asjaarmastajalik suhtumine muusikasse ja väikekodanlik kodune miljöö.
Talle jäi alati vööraks kontsertlik hiilgav virtuooslikkus ja akadeemiline teoretiseerimine.
Shuberti loomingu allikaks oli Viini mitmekülgne "tänavamuusika", seltskondlikud ja rahvatantsud, linna- ja rahvalaul ning intiimsete muusikaõhtute isetegevus.
Ta ilmutas juba varakult hämmastavat andekust, õppis ruttu mängima mitut pilli ning juba 11-aastaselt esines ta kirikukooris soolosoprani osas.
1808. a. asus ta õppima õukonna kinnisesse kooli- konvikti, kus valmistati ette kapelli artiste ja mis Salieri juhtimisel oli kujunenud pealinna peamiseks muusika õppeasutuseks. Ka seal etendas õpilaste muusikaline isetegevus Schuberti kasvatuses palju suuremat osa kui ametlikud õpingud. Kooli orkestri kaudu tutvus ta Haydni, Mozarti ja Beethoveni sümfoonilise loominguga, mis avaldas talle vapustavat mõju. Kuid Schuberti esimesed loomingulised katsetused, mis algasid 1810. a., kuuluvad pigem olustikulise muusika valdkonda. Kahe aasta vältel lõi Schubert sellise suure hulga teoseid igasugustes zanrites (laule, kvartette, uvertüüre, sümfooniaid, koori- ja klaverimuusikat), et alates 1812 . a. võimaldati tal võtta Salieri juures kodus eratunde kompositsiooni alal. Seal omandas ta ooperi- ja vokaalmuusika tehnikat . Iseloomulikult mõistis Salier, karmilt hukka uusi voole, mis ilmbnesid Schuberti loomingus, alavääristades tema parimaid lüürilisi laule, keelas ta Shubertil saksakeelsete tekstide kasutamise. Rahvaluule , -laulu ja -tantsu harrastamine, mis oli Schubert-le nii iseloomulik, tugevnes väljaspool tema ametlikku õppetööd ning on sellega otseses vastuolus .
Konviktis lõi Schubert enesele iseseisva loomingulise miljöö. Mõned koolivennad (Spaun, Stadler, Holzapfel) jäid kogu eluajaks tema ustavaks poolehoidjaks.
Nagu seda näitas Mozarti traagiline saatus, puudusid Viinis tol ajal igasugused väljavaated vaba helilooja kutseks. Lõpetanud Konvikti 1813 . a. astus Schubert isa kategoorilisel nõudmisel õpetajate seminari ja asus tööle isa kooli algklassi õpetajana- Schuberti esimene ja ainuke töökoht. Koolitöö, milleks Schubert ei tundnud mingit kutsumust, osutus talle masendavaks, väljakannatamatuks orjuseks. Tööpäev oli pikk, õpingud toimusid ka pühapäeviti. Rusuv, vaimupime kiriklik õhkkond ja isa kodune türannia mürgitasid Schubert elu.
Kuid kõigest hoolimata ei loobunud ta oma muusikalisest tegevusest. Lisateenistuse eesmärgil andis ta vabal ajal eratunde. Suure vaevaga saavutasselle,et ta isa nõustus õpingute jätkamisega Salieri juures.
Samal ajal lõi ta palavikuliselt, uskumatu viljakusega.
1814 . a. valmis tema esimene lavateos " Saatana lõbuloss", Mess Fa-mazoor, 3 keelpillikvartetti, 17 laulu (sealhulgas " Grete vokil"), hulk väikseid instrumentaalpalu jm. Järgmisel aastal (1815) hämmastas Shubert oma toodangu mahuga: 2. ja 3. sümfoonia, viis ooperit, kaks messi lisaks mitmeid teisi suuri vokaalteoseid ja klaveripalu ning lõpuks 146 laulu, millest mitmed on ulatuslikud . Viimaste hulgas olid selliseid meisterteoseid nagu " Metshaldjas ", "Nõmmeroos" jt. Kaheksa laulu kannavad 15.okt. ja 7 laulu 19.okt. kuupäeva. Schubert lõi nii sundimatult ja kiiresti, et tema sõpradel tuli pidevalt raha kokku panna talle noodipaberi ostmiseks. Kui temalt küsiti tema loominguliste meetodite kohta, vastas ta lihtsalt: "Ma kirjutan kogu päev, kui üks pala saab valmis, siis alustan uut".
Suureks saavutuseks Schubert instrumentaalmuusika arengus on tema 4. ja 5. Sümfoonia ning klaverifantaasia "Rändur", mis kõik valmisid 1816. a. Sellesse perioodi kuulus Schuberti ainus ja traagiline armastus Therese Grob`i vastu, kellega ta puutus sageli kokku sel ajal, kui tütarlaps esines solistina tema messis. Aastaid hiljem (1821) jutustas Schubert sõbrale: "Ma armastasin üht tütarlast väga siiralt ja tema mind..
Kolm aastat ta lootis, et ma temaga abiellun, kuid ma ei leidnud endale tööd, mis oleks meid mõlemaid kindlustanud. Siis abiellus ta teisega ... Tänapäevani armastan teda ikka veel." 1817.a. kevadel tutvus Scubert , üliõpilase von Schoberiga, kes võttis ta enese juurde elama ja seega vabastas ta koolitöö orjusest.
Pärast ema surma 1812. a. muutus Schubert kodune elu väga raskeks. Isa ei sallinud Schuberti kiindumust muusikasse, ei sallinud ka poja sõprade vabameelseid vaateid ja pisut boheemlaslikke kombeid. Masendavast mõjust, mida avaldasid Schubertile kodused lahkhelid , kõnelevad tema kirjavahetus vendadega ja heliloooja enese ainus kirjanduslik teos- autobiograafiline allegooria "Minu unenägu".
Edaspidigi säilitas ta suhted oma vendade Ferdinandi ja Ignaz`iga, kelledest viimane oli veendunud ateist. Kuid elu lõpuni jäi Schuberti loominguliseks miljööks tema sõpradering. Need olid noored, aktiivsed, progressiivsete ideedega inimesed, kes tegelesid ühiskonnateaduste, kunsti ja kirjanduse kõigi aladega. Mõned neist olid tõeliselt andekad, eriti luuletaja Grillparzer ja kunstnik von Schwind, kes on maalinud ilmekaid pilte Schuberti keskkonnast ja kaasaegsest Viini elust. Ühe teise sõbra- Mayrhofer`i kaudu tutvus Schubert kuulsa laulja Vogl`iga, kes varsti muutus Schuberti loomingu kirglikuks austajaks ja propageeris seda asjaarmastajate salongides niihästi pealinnas kui ka provintsis .
Hoolimata oma äärmisest tagasihoidlikkusest oli Schubert ise ringi juhtivaks kujuks. Kohtuti neli korda nädalas. Kolmel korral arutati mitmesuguseid küsimusi (kreeklaste vabastussõda, Byron , Beethoveni surm, postkontori töö, Goethe ja muusika, rüütliromaanid jms.) Neljas õhtu, nn. "schubertiaad" oli pühendatud Schuberti heliloomingule. Ring oli tuntud vabadustarmastavate vaadete poolest, mida seal levitati. 1820. a. tehti kogu ringile ametlik noomitus , kusjuures üks Schuberti seltsimeestest, revolutsiooniline poeet Johann Senn, saadeti Austriast välja.
Schubert elas äärmiselt vaeselt, ööbis kord ühe, kord teise sõbra juures. Ta oli nii halvasti riietatud, et kord, kui tema muusikat kanti ette teatris (melodraama "Võluharf") ja teda kui autorit plaksutati lavale, ei saanud ta minna kuulajaskonna aplausi vastu võtma.
Schuberti unistus , et ta ükskord saab Viinist lahkuda, puhata ja leida endale parema tegevuspaiga, ei läinud täide. Kahel suvel töötas ta Zelesz`is Ungaris, kus ta suure rahapuuduse survel annab muusikatunde Esterhazy von Galântha aristokraatlikus perekonnas; kolm korda (1819.a., 1825.a. koos Vogl`iga ja 1827.a.) sooritas ta kontsertreisi Ülem-Austria provintsilinnadesse ja - küladesse. Kuid need jäid ainsateks kordadeks, kus tal õnnestus Viinist välja sõita.
Schuberti kunsti eest võitlesid tema sõbrad. Nende kaudu hakkavasid ilmuma tema teoste üksikud vihikud (alates 1821.a-st, piiratud tiraazis, ainult asjaarmastajaile), mis talle aga kuigi suurt materiaalset kasu ei toonud . Alles 1826 .a., siis kui Schuberti muusika on juba laialt levinud rahvamasside seas, hakkasid muusikakirjastajad talle esitama väikseid tellimusi. Kui Schubert lõpetas oma 40.laulu Goethe tekstile , pöördusid tema seltsimehed suure kirjaniku poole, lootes äratada tema huvi Schubert loomingu vastu, kuid viimane ei vastanud. Ka teine Goethe laulude vihik, mille Schubert talle saatis 1825. a., jäi tähelepanuta.
Schuberti loomingust korraldati tema eluajal üksainus avalik kontsert , kuid see toimus alles mõned kuud enne tema surma. Kolm korda õnnestus Schubertil kuulata oma muusikat teatris, kuid ükski lõpetatud ooper lavale ei pääsenud. Armas, poeetiline "Rosamunde" muusika kõlas ainult kaks korda laval enne kui näidend võeti maha saamatu libreto pärast.
Suuremat osa Schuberti laule ja väiksemaid instrumentaalpalu, nagu ka eranditult kõiki tema suurteoseid (sümfooniaid, oopereid, kammeransambleid- välja arvatud üksainus kvartett ja 2.klaveritrio, uvertüüre, kantaate jne.) tema eluajal ei avaldatud. Suur C- duur sümfoonia (1828) avastati Schumanni poolt kümme aastat pärast Schubert surma. Surematu "Lõpetamata sümfoonia" (1822) toodi päevavalgele alles 1865. a. ja rõhuv enamus Schuberti instrumentaalteoseid veel hiljem. Tänapäevani on Schuberti tohutult suur looming põhiliselt läbi uurimata ja paljud tähtsad suurteosed on jäänud laiale avalikkusele kättesaamatuks.
Külm, vaenulik ümbrus mõjus Schubertile rusuvalt. 1820-ndail aastail muutus tema muusika tõsisemaks, võrratult sügavamaks. "Mis küll minust saab, vaesest muusikust?" ütles ta sõbrale 1828. a. "Vanas eas pean vist hakkama uste taga leivaraha kerjama nagu harfimängija Goethe luuletuses ." Hilisemates meistriteostes tõusid esiplaanile üksilduse ja surma motiivid (klaverifantaasia "Rändur"- 1822, kvartett a-moll 1824, laulutsüklites "Kaunis möldrineiu"- 1823 ja " Talvine teekond "- 1827, posthuumne koguteos "Luigelaul" jt). Traagiline heitlus julma saatusega kajastus dramaatilises "Surm ja tütarlaps" kvartetis d-moll (1826). Rabavaks löögiks Schubertile oli Beethoveni surm 1827. a., mis võttis talt viimase lootuse jumaldatud suure meistriga kokku saada. Beethoveni muusika, mis algul oli Schubertis äratanud hirmutunnet, muutus hiljem tema ainukehtivaks eeskujuks. Kuid Schubert korduvad arglikud katsed Beethoveniga kontakti astuda olid ebaõnnestunud. Ühiste sõprade kaudu sattusid Beethoveni kätte Schuberti laulud (1827). "Tõepoolest", ütles ta, "Schubertis elab jumalik säde.".
Kuid Schubert ei loobunud võitlusest. Tema küpse loomingu periood ,elu viimane aastakümme, näitas endise hämmastava viljakuse juures meisterlikkuse ja ideelise sisu pidevat kasvu.
Schuberti vokaallüürika, milles juba valitseb dramaatiline läbikomponeeritud laul, saavutab enneolematu psühholoogilise sügavuse, muutub pingsamaks, tihedamaks, kasutab järjest uusi võtteid ja rikastub uute teemadega. Kammermuusikas ja sümfoonilistes zanrides toimus täielik murrang ja Schuberti küps looming selles valdkonnas oli täiesti iseseisev ja küündis tihti Beethoveni kõige emotsionaalsemate ja mõttetihedamate suursaavutuste kõrguseni. Elu lõpul otsis Schubert väsimatult uusi teid ja tema
6 muusikalist hetke (1827) ja 8 eksprompti (1827-28) avasid uue suuna klaverimuusika arengus, lõid uut tüüpi romantilis -lüürilise miniatüüri.
Hoolimata Schuberti meeleheitlikust olukorrast, ei jätnud teda kunagi lõplikult maha tema loomupärane optimism ja tema viimaste teoste hulka kuuluvad sellised elujaatavad suurteosed nagu monumentaalselt eepiline C-duur sümfoonia, võimas kantaat "Mirjami võidulaul", helge ja värvikas klaveritrio B-duur ja palju teisi.
1828. a projekteeris Shubert terve rea uusi suuri töid. Teda tiivustas mõte, et tema elus saabub lõpuks pöördepunkt, et tee suure kuulajaskonna juurde on nüüd lahti tema ees.
Sel hetkel tabas teda aga surm ning Schubert suri tüüfusesse 19. nov.1828. a.
Looming
Schubert on kõige suurem laulude looja klassikalises muusikas. Ta on esimene helilooja, kelle loomingus laul on esikohal. Ta on kirjutanud üle 600 laulu, mis moodustavad uue etapi klassikalise laulu arengus. Schuberti otsesed eelkäijad laulu alal- Zumsteig, Reichardt jt.- olid teisejärgulised heliloojad. Kuna suured klassikud pöörasid vähe tähelepanu laulule, mida peeti kergeks ja ebaoluliseks zanriks, silmapaistvaid saavutusi sellel alal, nagu Mozarti "Kannike", esineb nende loomingus vähe.
Lähtudes Viini klassikute laululoomingust arendas Schubert seda tundmatuseni edasi, ent põhiliselt kasvasid tema laulud välja saksa rahvalaulust. Schubert oli eeskätt romantiline helilooja ning tema teosed väljendavad alati tema isiklikke tundeid ja meeleolusid. Isegi loodus muutus tema lauludes inimtunnete peegeldajaks. Ojake oli tema sõber, tema lootuste ja armastuse sümbol ("Möldrineiu"). Forell, sattudes kaluri võrku, tuletas meelde inimelu lühidust ja ebakindlust. Kõige rohkem esineb Schuberti laululoomingus armastuse teemat. Armastust näitab ta igast küljest - kord õnnelikuna, kord õnnetuna, ent alati nooruslikuna, sügavana ja siirana. Sageli kohtame ka üksilduse motiive ("Talvine teekond" , "Rändur", "Harfimängija laul").
Siin peegeldub just Schuberti enda elu.
Schubert puudutas sageli ka sügavalt filosoofilisi probleeme (" Inimsuse piirid" , koguteos "Luigelaul"). Paljud laulud on pühendatud kunsti põhiolemuse küsimusele (" Muusikale " , "Minu klaverile").
Schubert oli suuteline looma laule igasugusele tekstile. Kõige rohkem armastas ta pisut sentimentaalseid, lüürilisi ja jutustavaid luuletusi, milledes avaldus linna väikekodanluse elu-olu ja mõttemaailm.
Selles miljöös oli ta ka ise üles kasvanud. Sellepärast paljud tema kõige kaunimad laulud on loodud Mülleri ("Ilus möldrineiu" , "Talvine teekond" jt.), Rellstabi ja teiste tekstidele.
Schubert oli sügavalt huvitatud kirjandusest ja tundis hästi maailma suuri kirjandusklassikuid.
On iseloomulik, et ta on loonud üle 70 laulu Goethe tekstidele. Tema armastatumate autorite hulgas on ka Schiller (üle 50 laulu), Shakespeare (6 laulu) jne. Kahtlemata oleks temale kõige lähedasem olnud Heine , ent kahjuks suri Schubert liiga vara selleks, et põhjalikult tutvuda Heine luuletustega, mille tekstidele ta suutis luua ainult 6 laulu oma elu lõpul.
Kirjanduslik tekst oli Schubertile sageli otseseks inspiratsiooniks ja selle mõju all loodi hämmastava kiirusega mõned tema parimatest lauludest ("Hommiku serenaad " Shakespeare ; "Metshaldjas" Goethe).
Schubert lõi oma laulud uskumatu vabadusega . Heliloomingu raske protsess oli tema juures sundimatu, hetkeline. Mõne laulu esialgne variant on leitud kirjutatuna kuivatuspaberile, söökla menüü tagaküljele jne. Mõnikord lõi ta mitu laulu ühel päeval. Ainult 1815.a., kõrvuti rea suurteostega, lõi ta üle 140 laulu.
Ta isegi magas prillidega, et juhuslikult öösel ärgates saaks kohe asuda kirjutamisele. Sageli unustas ta isegi oma loodud laulud ja kuuldes neid kuskil ette kantavat, päris nende autori järgi.
Schuberti laulud moodustasid uue etapi laulu arengus. Laul rikastus tema loomingus uute väljendusvahenditega, muutus võrdõiguslikuks instrumentaalmuusika zanritega. Sisult kasvas laul võrratult mitmekülgsemaks ja realistlikumaks, suuteliseks edasi andma muusika kaudu kõige keerulisemaid probleeme, kõige sügavamaid elamusi.
Schuberti laululoomingu aluseks oli lihtne kupleelaul, mis oli Viini salongides vokaallüürika lemmikvormiks , kuid oli võetud otseselt rahvamuusikast. Selliseid laule leidub palju Schubert teoste hulgas, ka tema hilisemas loomingus, kus laulul on kirjeldav iseloom või selle sisuks on mingi püsiv, muutumatu meeleolu ("Kuhu" , "Teele" , "Hommikutevitus" , "Kannatamatus" tsüklist "Kaunis möldrineiu" jt.).
Kuid algusest peale suhtus Schubert kupleevormi väga vabalt. Ta tõi sisse väikseid muudatusi, kohandas muusikat teksti sisule , lisas seostavaid ja ülemineku episoode, retsitatiive ("Uudishimu" jt.), dramaatilisi deklamatsioone ("Pärnapuu" jt.) ja teisi ooperimuusika võtteid. Iga tundemuutus, iga uus samm sündmuste arengus leidis otsese peegelduse muusikas. Sel teel saavutas ta järjest rohkem muusika pidevat arengut vastavalt sisule. Kõik see viis laulu dramatiseerimisele.
Oma hilisemas loomingus lõi Schubert üha rohkem täiesti läbikomponeeritud laule, milles mehhaaniliselt korduvaid elemente enam üldse ei esinenud . See protsess viidi lõpule tema viimases (posthuumses) kogus "Luigelaul", milles ta saavutab enneolematu dramaatilise sügavuse ja mõttetiheduse (" Teisik " , "Atlas", "Linn" , "Mere ääres"). Varieerides ja mitmekesistades lauluvorme rakendas Schubert rida uusi võtteid. Nendest oli üks tüüpilisemaid samanimelise mazoor-minoori vaheldumine , mille kaudu antakse peenelt edasi romantiliste meeleolude muutusi ("Head ööd" , "Uudishimu" , "Pisarate sadu" , "Närbunud lilled").
Schuberti laulude ammendamatu meloodiarikkus peegeldus saates mitte vähem kui hääle osas.
Klaverisaade on erakordselt aktiivne ja iseseisev. Sageli põimuvad mõlemad partiid polüfooniliselt omavahel.
Klaverisaade lisab alati midagi omapoolset, süvendab põhimeeleolu, sageli asub isegi juhtivale kohale. Hämmastava selgusega kutsus Shubert esile konkreetseid kujusid - voki vurinat ("Grete vokil"), metsikut ratsutamist läbi pimeda öö ("Metshaldjas"), leierkasti ("Leierkastimees"), kala äkilist liikumist sulisevas, helendavas vees ("Forell"), postiljoni sarve ("Post"), kaugeneva inimese samme ("Head ööd"), koerte kauget haukumist ("Külas") jne. Nii meenutas klaverisaade laulus "Surm ja tütarlaps" koraali, laulus "Serenaad" kitarri jne. Paljudes lauludes on ulatuslik klaverisissejuhatus, vahemäng või coda, milles luuakse ja kinnitatakse teose emotsionaalset
Laulu mõju on tunda kõikjal Schuberti instrumentaalmuusikas. Tema kammerteoste, klaveripalade, sümfooniate jm. teemad kannavad selget "laululist" iseloomu. " Nad kõlavad sageli nagu inimhääled ja koor" (Schumann). Schubert oli rikka harmoonia ja peene polüfoonia meister, kuid tema muusikat juhib alati selge, väljenduslik, "laulev" meloodia .
Mõned Schubert instrumentaalteosed on üles ehitatud tema enda laulude teemadel ja kasvavad otseselt välja tema vokaalloomingust: klaverikvintett "Forell" (4 osa) , keelpillide kvartett "Surm ja tütarlaps" (2 osa) , klaverifantaasia "Rändur" , variatsioonid flöödile ja klaverile "Närbunud lilled" jm.
Juba Beethoven hindas Schuberti lauludes peituvat "jumalikku sädet". Liszt seadis paljud neist klaverile. Pooleteise sajandi vältel on Schuberti laulude populaarsus kogu maailma laiade rahvahulkade seas järjest kasvanud. Tänapäeval tunnustame Schubertit kui suurimat laulumeistrit muusika ajaloos. tema laulude värskus, siirus, vabadus, puhtus, soe inimlikkus, eksimatu meisterlikkus ja hingestatud lürism on avaldanud ülehindamatut mõju kõigile järgnevatele laululoojatele Schumannist kuni Dunajevskini.
Kokku kirjutas Franz Shubert umbes 600 soololaulu, 9 sümfooniat, 22 klaverisonaati, 19 ooperit, palju lühipalasid klaverile ning kirikumuusikat.
Franz Schuberti kirjutatud laul “Im Freien”
Laulutsüklid
Schuberti suured tsüklid "Kaunis möldrineiu" ja "Talvine teekond" moodustavad tema laululoomingus tippsaavutuse. Laulu dramatiseerimine astub siin uude, kõrgemasse etappi.
Laulud on väga mitmekesised ja iga laul kujutab endast terviklikku, täiesti individuaalset kunstiteost. Paljusid neist kantakse sageli ette kontserdisaalides ja nad on võitnud laialdase populaarsuse.
Kuid kõik laulud on sisult omavahel seotud ja tsüklit tervikuna võib võrrelda omapärase lüürilise
" soolo -ooperiga".
Esimese laulutsükli klassikalises muusikas lõi Beethoven 6 laulu ("Kaugele armastatule", 1816), kuid zanri tõeliseks rajajaks on Schubert, kes annab sellele laiema haarde, seostatud sündmustiku, dramaatilise arengu, konflikti ja lõpliku lahenduse. Lüüriline sisu tehakse konkreetsemaks, mõjuvamaks uute jutustavate ja kirjeldavate elementide abil. Tekib sotsiaalne kriitika moment, mis "Talvises teekonnas" muutub kirglikuks protestiks ühiskondliku ülekohtu ja ebainimlikkuse vastu.
Just Schubert osutus eeskujuks hilisematele laulutsüklitele (eriti Schumanni "Poeedi armastus", "Naise elu ja armastus" jt.).
Mõlemad tsüklid on loodud luuletaja Mülleri tekstidele, kelles Schubert avastas tõelise sugulashinge.
Siin oli kõik, mida ta vajas - romantiline, pisut sentimentaalne armastuslugu, sügav humaansus ja kaastunne lihtsate "väikeste inimeste" vastu, ilusaid looduspilte, rahvapärane- isegi otseselt rahvaluulepärane- väljenduslaad. Ka Schuberti enda õnnetu armastus leidis siin vastukaja ja mõlemas tsüklis on palju autobiograafilist.
Schubert avastas juhuslikult Müller luuletused "Kaunis möldrineiu" ühe sõbra toast . Need jätsid talle nii sügava mulje, et pistes raamatukese hajameelselt taskusse, tõttas ta koju ja asus kohe laule komponeerima. Alles mõni päev hiljem tuli talle sõber meelde ja ta tunnistas "vargusloo" üles.
Luuletused on väga laulupärased. Müller ise kahetses, et ta ei oska neid muusikale seada ja avaldas lootust, et kord leidub keegi, kes "avastab sõnades peituvaid viise".
Väiksemaid tsükleid moodustavad 7 laulu Walter Scott`i sõnadele (1825) ja 4 laulu Goethe teosest
"Wilhelm Meister" (1826)
Schuberti posthuumne laulukogu "Luigelaul" (1828), mille avaldasid helilooja sõbrad pärast tema surma,
ei moodusta seostatud tsüklit. Kogu sisaldab 6 laulu Heine "Laulude raamatust" (ilmunud 1827.a.).
("Atlas" , "Tema portree" , "Linn" , "Mere ääres", "Teisik" , "Kalurineiu"), 7 laulu Rellstabi tekstidele ("Varjupaik" , "Serenaad" jt.) ja 1 laul Seidl`i sõnadele. Nendes viimastes lauludes saavutab Schubert veel suurema tiheduse, dramatismi ja psühholoogilise sügavuse.
Kokkuvõte
Schubert oli õnnelik teisiti: oma muusika ja oma sõpradega. Sõpru oli tal palju – kunstnikud , poeedid , näitlejad. Sõbrad hoidsid kokku, raskel hetkel olid üksteisele abiks. Schubert oli enda tutvusringkonna üldine lemmik. Tänu nendele hakkas tema muusikat tundma kogu Viin .
Schubert töötas palju ja suutis oma lühikese elu jooksul palju ära teha.
Schubert jõudis oma 31. eluaastaks kirjutada üheksa sümfooniat ning on enda loomingu näol jätnud meile ja tulevastele põlvkondadele märkimisväärse ning suurepärase pärandi.
Kasutatud materjal
http://et.wikipedia.org/wiki/Franz_Schubert
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/franz_schubert2.ht m
http://www.tdl.ee/~anumai/kontsud/fschubert.html
http://www.annaabi.com/materjal-570-schuberti-ja-schumanni-t%C3%A4htsus-muusikaloos
15