Rüütlikultuur (0)

Tallinna Kuristiku Gümnaasium
Ksenija Poletajeva
10.b
RÜÜTLIKULTUUR
Referaat
Õpetaja: Ülle Piibar
Tallinn 2014

Sisukord

Sisukord 2
1.Sissejuhatus 3
2.Rüütliseisus 4
3.Rüütliks saamine 5
4.Aadli väärtuskoodeks ja rüütellikkus 6
5.Rüütliturvised 7
5.1Jalaturvised 7
5.2Kürass 7
5.3Käeturvised 7
5.4Soomuskindad 7
5.5Kiivrid 8
5.6Relvad 8
5.7Hobused 8
6.Rüütli elulaad 9
7.Rüütlite pidusöömingud 10
8.Lahingud 11
9. Turniirid 12
10. Jahipidamine 13
11. Daamid 14
12.Kokkuvõte 15
13.Kasutatud kirjandus 16

1.Sissejuhatus

Minu referaadi teemaks on rüütlikultuur. Just selle teema valisin ma sellepärast, et see oli ainuke, kõigest loetelust, mis mulle huvi pakkus. Minu arvates on rüütlid ja rüütlikultuur väga salapärane ja huvitav. Kõik iseloomustavad rüütleid kui vapraid ja ilusaid mehi, kuid keegi ei tea kui palju vaeva nägi ta, et saada rüütliks. Minu töö eesmärgiks on tutvuda rüütlikultuuri ja eluviisiga .

2.Rüütliseisus

Rüütliseisuse ehk aadelkonna moodustasid kõik feodaalid , alates keisrist ja lõpetades
väikerüütlitega. Nad olid elukutselised sõjamehed ja nende ülesandeks oli kogu ühiskonna
kaitsmine. Rüütlite seisus kujunes Lääne-Euroopas välja 10. – 11. sajandil suurfeodaalide
kaaskonda kuulunud vabadest sõjasulastest, kes teenete või vapruse eest rüütliks löödi.
Rüütliseisus kujunes paralleelselt feodaalsuhetega. Aadlikud olid vabad mehed, keda sidusid
omavahel vasalliteedisidemed. Aadel jaotus kõrgaadliks, kuhu kuulusid suurfeodaalid
( hertsogid , parunid ja krahvid) ja alamaadliks. Rüütliseisus oli feodaalhierarhia madalaim
aste, mis 12. – 13. sajandil muutus päritavaks suletud seisuseks.

3.Rüütliks saamine

Rüütliks saamine polnud kuigi lihtne. Feodaalide pojad saadeti tihtipeale juba 7-aastaselt kodunt välja kas senjööri või mõne sugulase lossi, et neid kodus liiga ära ei hellitataks. Seal õpiti siis häid kombeid ja rüütlioskusi. Feodaal õpetas talle käitumist (daamidega vestlema , tantsima ja mingit pilli mängima) ja kombeid. Hiljem kaasnesid relvatundmine, ratsutamine ja jahipidamine. Neid noorukeid kutsuti paažideks ja 14-18 a vanuselt said neist kannupoisdi, kes rüütlit sõjaretkel saatsid . Sõjaliste oskuste omandamine algas loomulikult relvadega , millel kaitsed küljes, päris varustust tarvitati esialgu vaid jahiretkedel. Ta saatis oma isandat, kuid lahingus hoidsid nooremad kannuposid tahapoole.  Paaþ või skvaier pidi raudrüüga nii ära harjuma, et see tundus olevat tema loomulik osa. Ta pidi harjutama piigivõitlust, nii et piik ei libiseks rüütlit tabades tema sõrmede vahel tagasi.Vanuses 18-21 löödi noormees pidulikult rüütliks, kui ta oli hoolikalt treenitud ja oma isandale tõendanud head relvakäsitlus oskust.  Tihti tegi seda rüütel, kes oli teda välja õpetanud. Noormees löödi rüütliks: tema mõlemat õlga puudutati mõõgaotsaga ja talle tuletati meelde ideaale, mille nimel ta peab võitlema.

4.Aadli väärtuskoodeks ja rüütellikkus

Keskaja esimesel poolel olid rüütlite seas palju jõhkerdeid, kuid järk-järgult olukord paranes .
Juba esimesed rüütlid andsid isandale vande olla ustav ja valmis isanda eest surema. Peamine,
mille järgi aadleid hinnati oli ustavus ja senjöör pidi sellele vastama suuremeelsuse ja
heldusega. Isanda truu teenimise ja isikliku vaprusega kindlustas aadlik enda au ja hea nime.
Järgnesid julgus , ausus, sõnapidamine ja galantsus (rüütellikus). Nendele joontele vastandiks
oli reetlikus (põgenemine lahingus ja isanda hätta jätmine). Aadlid tegid ka tegusid , mis
tänapäeva rüütlikusega kuidagi kokku ei käi. Nende õiguseks oli vallutatud alade röövimine ja
mahapõletamine. Samuti olid nad inimelude suhtes hoolimatud (hukati terve linna täisrahvast,
kui nad olid suutnud liiga kaua vastu pidada). Sõjas tohtis kasutada kõiki vahendeid, mis
võisid kasuks tulla. Ristsõdade ajal levima hakanud ristiusk hakkas üha enam rüütlite maailma
vaatele mõju avaldama. Ordudesse kuulunud rüütlid elasid koos linnustes , andsid nad tõotuse
loobuda ilmalikest pahedest ja pühenduda ristiusule. 13 saj. hakati looma romantilisi poeeme
(vapratest rüütlitest ja nende kangelastegudest), mis olid suunatud kõrgest soost daamidele ,
keda nad ei saanud kunagi. Seega pidi rüütel olema heade kommetega, vapper , ustav ja valmis
kaitsma abivajajaid ning ohverdama elu isanda, kuninga ja südamedaami eest. Kõige suurem
väärtus oli au, mida tuli hoida rohkem, kui elu. Au haavamist sai maha pesta ainult verega.

5.Rüütliturvised

Turvistiku areng on päris märgatav, üksteise külge põimitud rõngastest koosnevast rõngassärgist plaatidest täisraudrüüni. Rõngassärk oli tugev, kuid samas painduv, nii et mõne raske relva look võis luud ikkagi katki murda, isegi kui rõngassärk ise ei rebenenud. Kui hakati valmistama tõhusamaid relvi , asusid relvasepad välja mõtlema paremaid turvistikke, mis hoopidele vastu peaksid. Kaitseks teravaotsaliste mõõkade ja kitsaste nõelalaadsete nooleotste vastu hakkasid kiiresti levima terasplaatidest või kõvastatud nahast turvistikud. Plaatturvistik koosnes tugevatest plaatidest , mille pind oli sile ja ümar, et relvaotsad eemale libiseksid. Ent see oli ikkagi küllalt kerge, nii et seda oli mugav kanda. Väga rikkad isandad tellisid oma raudrüü Saksamaa või Itaalia kuulsatest töökodadest. Nad saatsid sinna oma mõõdud või mõned riideesemed, et tellitud turvistiku kindlasti selga passiks. Vähem rikkad rüütlid ostsid “valmisriided” tõenäoliselt kohaliku relvsepa käest, kellel oli neid rohkesti varuks .

5.1Jalaturvised

Sellel ajal kui hobuse seljas ratsutamine toimus, olid väga nõrgaks punktiks rüütlitel põlved.
Varem olid need kaitseta. Varem tähendab, et enne 12.sajandit. Kuid siis, kui põlved hakkasid
vaenlaste meelissihtpunktiks muutuma , kinnitasid mõned endale jala ette metallribasid, mis
siis aja möödudes muutusid suuremaks ja ka kindlamaks. See oli väga suureks kasuks, kuna
tugev hoop põlve võis iga rüütli hetkega maha võtta. Jalaturviseid valmistati terasest , kõvaks
töödeldud nahast, vaalaluudest ning ka sarvedest.

5.2Kürass

Kürass oli siis tervet keha kattev turvis . Selle sünd oli umbes 13. sajandi alguses, kui võeti
kasutusele populaarne vammus, mis vooderdatud metallplaatidega. Sealt arenes see edasi
ühtse tükina olev rinnaplaat. 15. sajandi alguseks kanti juba plaatturvistikku. Seda hoidsid
koos needid või seespool asuvad rihmad .

5.3Käeturvised

Käeturviste esivanemaks oli samuti soomusrüü nagu ka kürassil. Käed, eriti õlapiirkonnad
olid vaenlase peamiseks sihtmärgiks. Seega oli vaja kindlasti neid kohti kaitsta. Eks alguses
ikka oli väiksem ala kätest kaitstud, kuid see arenes aegamööda jälle metallplaadikeste abil.
Küünarnukikaitsest arenes välja nn tiib , mis aitas teravad relvaotsad küünarnukilt kõrvale
juhtida.

5.4Soomuskindad

12. sajandi lõpupaiku hakkasid rüütlid endi käsi kaitsma pikendades rõngassärgi varrukaid
nii, et need moodustasid labakindad. Sealt edasi tulid jällegi metallplaadid, mis olid ka nagu
labakindad.

5.5Kiivrid

See oli asi number 1, mis pidi kindlalt alati olemas olema, see oli kõige tugevamini
valmistatud kaitse rüütlitel. Pikka aega oli ta selline suur, raske, kui see peas oli , siis ei
kuulnud midagi, kuna olid tal ainukesed pilud ju silmadel ning nina juures. 14. sajandil peeti
pottkiivrit liiga ebamugavaks ning see vahetati välja kergemate, visiiri ja rõngaskaelakaitsega
basinettide vastu.

5.6Relvad

Rüütli peamiseks relvaks oli tema mõõk. Varem kasutasid rüütlid kaheteralisi raiemõõku, kui 13.sajandi lõpuks muutusid mõõgaotsad teravamaks ning lamedad mõõgateramikud rombikujuliseks. Need tugevamad ja teravamad mõõgad suutsid purustada isegi soomussärkide raudrõngaid. Samaks ajaks oli osa mõõku muutunud juba ka palju pikemaks- nii pikaks, et nendega võitlemiseks tuli rüütlil mõlemad käed appi võtta.Neid kutsuti pooleteisekäemõõkadeks ehk bastarditeks ning neid sai hobuse sadula külge riputada. Mõned rüütlid kasutasid laiu ja lühikesi, raske kumera teramikuga mõõku, mis nägid välja nagu lihunikukirves. Neid nimetati falkionideks. Rüütli teiseks peamiseks relvaks oli piik, millel oli saarepuust vars ja terav terasest otsik. 11.sajandil heideti piiki samamoodi nagu oda või kasutati torkamiseks. Kuid juba 1100.aasta paiku ratsutasid rüütlid lähivõitluseks oma vaenlasele vastu, piik kõvasti kaenlasse surutud. 1300.aasta paiku lisati piigile kaitseraud, teraketas, mis kaitses rüütli kätt.

5.7Hobused

Rüütlit tunti tema hobuse järgi- hobune oli tema väärikuse märgiks. Paljude Euroopa keeltes tähendabki sõna „rüütel“ hobusemeest. Rüütli sõjahobuseks oli agressiivne sugutäkk, kes oli spetsiaalselt aretatud ning õpetatud arvatavasti ka vastaseid hammustama ja neile kabjaga virutama. Tal oli turske kere , ta võimsad kopsud ei lasknud ta väel rauged ja ta tugevad lihased võimaldasid kanda ka raudrüüs rüütlit. Kõrge, seljatoega sadula ja pikkade jaluste tõttu oli rüütel hobusega otsekui kokku keevitatud- ta peaaegu seisis oma sadulas ja see asend oli erakordselt turvaline. Ta hobune oli kärmas ja palju väiksem kui sõjaratsu, juhuks kui mõni sai haavata , suri või ei olnud kasutamiseks heas vormis. Kõige paremad täkud olid destrierid. Nende nimetus tuleb ladiakeelsest sõnast „parem“- võib-olla sellepärast, et neid juhiti parema käega. Vahel hoiti neid ainult turniiride jaoks ning sõjakäigule pidada ja sööta ka teisi hobuseid: ratsahobuseid, skvaierite ja oma ratsutas väiksemal ja vaguramal hispaania tõugu hobusel . Daamid ratsutasid tavaliselt naistesadulas või sõitsid kahe hobuse vahele seatud kandetoolis.

6.Rüütli elulaad

Feodaalid sõdisid omavahel üsna tihti, rääkimata siis välisvaenlaste kallaletungidest.
Seepärast ehitati Lääne-ja Kesk-Euroopas IX-XI sajandil arvukalt feodaalilinnuseid. Need
rajati enamasti juba looduslikult hästi kaetud kohta: kõrgele kaljusele künkale, jõekääru, vahel
isegi järve- või jõesaarele. Algul olid linnused lihtsad puutornid, mis ümbritseti palkidest tara
ja veega täidetud vallikraaviga. Alates XI sajandist ehitati peamiselt kivilinnuseid. Nende
ümber tehti kaitsemüür ja vallikraav. Müüril oli sakmeline rinnatis, mille varjus kulges
katusega kaetud kaitsekäik. Seda mööda said linnuse kaitsjad ohutult liikuda , kui piirajad neid
ka nooltega tabada oleksid püüdnud. Kõige hoolikamalt oli kindlustatud linnuse värav, milleni
pääses üle vallikraavi ulatuvat tõstesilda mööda.
Tähtsaim ehitis oli linnuse siseõues paiknev torn, milles asusid feodaali ja ta perekonna
eluruumid . Torni ülemisel korrusel oli alati valve , alumisel laod või vangikongid. Ajapikku
hakati rajama ühe keerulisema ehitusega linnuseid. Idas käinud ristirüütlid jäljendasid
võõrastel maadel nähtut ning ehitasid peamüüri ette veel teise, veidi madalama. Samuti püüti
väravaehitisi muuta võimalikult keerulisteks, et ühest väravast sisse murdnud vaenlane niipea
edasi ei pääseks. Näiteks pidi ühte Inglismaal asuvasse linnusesse siseneja kõigepealt ületama
tõstesilla, siis läbima viis väravat ja kuus allalastavat raudvõret, pöörama paremale ümber
nurga ning lõpuks ületama veel ühe tõstesilla. Suuri, mitme kindlustusvööndiga linnuseid
võisid endale lubada üksnes suurfeodaalid. Väikefeodaalid pidid leppima sootuks
tagasihoidlikuma eluasemega ja paljudel rüütlitel polnudki oma linnust. Nad elasid siis
tavaliselt oma senjööri linnuses ja moodustasid tema kaaskonna.
Seesuguste tugevalt kindlustatud feodaallosside aeg sai läbi alles XIV sajandil, mil ühes
kuningavõimu tugevnemisega kadusid feodaalne killustatus ja lakkamatud kodusõjad.

7.Rüütlite pidusöömingud

Enne pidusöögi algust astusid kannupoisid rüütlite juurde. Igaüks teenis nelja rüütlit ja ulatas neile leige veega täidetud raske kuldvaagna. Kõrval seisis teener, kes ulatas rüütlitele valge käterätiku. Kõik andis tunnistust tohutust rikkusest. Üle saja vaagna kanti uksest sisse, iga nelja rüütli kohta üks. Seejärel asetati vaagnad lumivalgetele, kallihinnalisest lõuendist laudlinadele. Peremees võttis vett ja Parzival pesi temaga samaaegselt käsi. Üks krahvipoeg tõi neile siidist käterätiku, mille ta põlvitades ulatas. Iga lauda teenisid neli kannupoissi. Ühed lõikasid põlvitades toitu lahti, teised kaks kandsid ette. Siis veeresid saali neli vankrit kuldliudadega, mis kohe paigutati laudadele.
Tänapäevalgi ei sööda kõigis peredes ühtemoodi, ka varemalt söödi enamasti lihtsamalt. Ruum oli tavaliselt kõle ja tühi, seal ei olnud ei laudu ega pinke. Kui saabus söögiaeg, tõid kannupoisid või teenrid sisse alused ja lauaplaadid ning nendest pandi püsti laud. Sellele laotati hinnalised laudlinad. Need olid valged, kuldsete ja hõbedaste poortidega või tikanditega kaunistatud. Seejärel kanti sisse pingid ja ka mõni tool. Soolatoosid jaotati laudadele laiali, samuti lusikad, peekrid, puutaldrikud ja mõnikord ka noad. 
Kui söök oli lauale toodud, andis lauavanem märku söögi alustamiseks. Lauavanemaks oli laitmatu rüütel, kelle ülesandeks oli söömaaja korraliku ettevalmistamise ja kulgemise eest hoolitseda. Lauavanema olemasolu annab tunnistust sellest, kui tähtsaks sündmuseks peeti ühist söömist. 
Nüüd ruttasid ligi kannupoisid kaussidega ja ulatasid vürstile ja tema külalistele vett. Selles loputati kergelt sõrmi ja kuivatati siis käed käterätikusse, mida hoidsid teised kannupoisid. Mõnikord oli käterätik vett ulataval teenril ümber kaela. Kui kõik olid käsi loputanud, asuti lauda.
Eraldi asetsevas, teistest laudadest natuke kõrgemal asuvas lauas istus vürst üksipäini, teistsuguse asetuse korral võis ta istuda laua otsas või külalistega sama laua ääres. Teiste laudade taga võtsid istet külalised tähtsuse järjekorras. 
Naisi polnud tihtipeale üldsegi kohal või nad istusid omaette lauas. Lastel polnud ühislauast midagi otsida. Vahepeal oli leib lauale pandud ja palju erinevaid roogasid kohale toodud. Liha oli suurtes kaussides. Vein valati klaasidesse, üha uusi roogi kanti lauale. Vürstile ja tema külalisele lõikas teener toidu peeneks. Teised rüütlid lõikasid endale liha ise või abistasid vastastikku üksteist. 
Vaevalt oli sööming alanud, kui saali astusid moosekandid, et flöödi-, viiuli- ja trompetimänguga külaliste meelt lahutada. Kannupoisid istusid uksepoolse laua ümber ja sõid koos rüütlitega. Selline söömaaeg kestis enamasti üsna kaua, tihtipeale mitu tundi. Lõpuks tulid kannupoisid veel kord veekaussidega, kõik pesid ja kuivatasid käsi. Teenrid kandsid sööginõud minema, teised võtsid laualt linad söögijäänustega. Lauad võeti koost lahti ja peagi oli saal jälle kõle ja tühi.

8.Lahingud

Lahingud olid äärmiselt riskantsed, sest kuningas võis kogu oma kuningriigist kergesti ilma jääda. Seepärast eelistasid sissetungijad kindlusi piirata või põletada aenuliku isanda viljasaak ja tappa ta talupojad. See hävitas vaenlase söögivarud ja näitas, kui halb kaitset ta oma alamatele pakkus. Isand võis vaenlast varitseda, takistada teda sõjasalku välja saatmast ja toitu röövimast, nii et vaenlase sõjamehed jäid nälga. Kui lahing oli möödapääsmatu, otsisid väepealikud metsatukki, võserikke või jõgesid, et oma mehi paremini kaitsta. Truudusvande andnud rüütlid võitlesid oma isanda eest, kes oli neile maad jaganud. Alates 14.sajandist sõlmisid nad tihti oma teenete kasutamise suhtes lepingu. Mõned rüütlid ja sõjasulased olid palgalised ja võitlesid selle eest, kes neil maksis. Sõjaväkke kuulusid peale rüütlite vibukütid, amburid , piigimehed ja vahel ka arkebusiirid.

9.Turniirid

Aadlite ühiskondlik funktsioon oli sõdimine. Sõjakäik tähendas neile kõrghetke – nii said nad
näidata oma vaprust , koguda kuulsust ja au. Rahuajal pidasid nad turniire ja käisid jahil
(nende harrastusi peeti harimatute ülikute tooreks meelelahutuseks). Kuid nii turniir , kui ka
jaht täitsid üht põhilist ülesannet – treenida ja valmistuda sõjaks. Meelt lahutati ka
pidustustega. Turniiril sai aadel näidata oma oskusi ohutumal viisil, kui sõjas, sest turniiril
sõditi nüride relvadega (odaotsal kolm tömpi haru). Kuid sellest hoolimata oli palju õnnetuid
surmajuhtumeid. Kõige sagedamini peeti turniire ratsakahevõitlusi (algul lihtsalt, 15 saj.
puubarjäär). Kuna odahoop oli küllaltki tugev kasutati tugevamaid kiivreid ja raudrüüsid.
Sagedased olid ka jalgsivõitlused, mis olid aiaga piiritletud alas . Kasutatavad relvad ja
hoopide arv oli enne määratud. Hoope anti kordamööda ja pärast teatas kohtunik , kumma
löögid olid paremad (ka gruppides ja ehtsate lahingu relvadega, aeg määratletud). Turniir ei
olnud ainult spordisündmus, vaid pidustus laiemas mõttes. Seal koguneti oma senjööri ümber
ja tutvuti teiste aadlikega. Oluline roll oli daamidel, kellele noored rüütlid said oma osavust
demonstreerida. Sageli olid seal ka muusikud ja poeedid .

10.Jahipidamine

Jahiretkelt saadi söömalauale värsket liha, ent jaht oli ka kõrgelt hinnatud harrastus . See andis rüütlile võimaluse treenida oma hobuseid ja arendada oma ratsutamisoskusi. Mõned rüütlid pidasid jahi tarbeks erilisi jahihobuseid ning paljudel oli jahipidamine kujunenud lausa maaniaks. Enamasti oli see rüütite ainus võialus kasutada vibu . Eriliselt treenitud jahikoerad saadeti juba varahommikul välja jahiloomi välja nuuskima ja nende jälgi üles võtma. Rüütlid küttisid jahiloomi kas ratsa või jäid oma vibudega varitsema, kuni klaperjahisulased ajasid jahiloomad lärmi tehes nende poole. William Vallutaja eraldas iseedna jahapidamise tarbeks tohutud metsaalad. Metsnikud hoidsid metsa korras ning hoolitsesid jahiks välja valitud metsloomade eest.
Talupoegi, keda tabati kuninglikes metsades salaküttimas, ootas karm karistus . Neil raiuti käsi otsast, aga nad võidi ka hukata. Et nendes piirkondades elavat talunike koerad jahiloomi ei murraks, lõigati neil esikäppade küüned maha. Kui kuninglikud jahivaldused ulatusid aadlimeeste maadele, tuli isegi neil jahi pidamiseks luba küsida.

11.Daamid

Tavaliselt oli rüütli sooviks abielluda - mitte tingimata armastusest, vaid sellepärast, et teda huvitas mõni pärijanna, kes pidi ühel heal päeval pärima oma isa maavaldused. Mõned daamid olid leseks jäänud ja saanudki juba valduste omanikeks. Lõpuks lootsid rüütlid abielluda vähemasti niisuguse naisega, kellele anti suur kaasavara , pulmakink naise isalt. Vahel sõlmiti abielud juba siis, kui pruut oli vaevalt mõne aastane. Õnnetusjuhtumitest või haigustest põhjustatus surm oli igapäevane, nii et naisel võis olla elu jooksul mitu abikaasat. Leidus pare, kes teineteist armastasid, ning naine oli mehele tihti suureks abiks. Kui mees läks sõtta või viibis kohtu- ning parlamendiistungitel, valitses naine lossi ja maavaldusi. Vahel juhtus, et naisel tuli isegi lossi kaitsta, kui seda asuti piirama. Rahuajal pidas naine toiduvarudel silma peal, tellis sööke ja joke, ostis riideid ja teisi majapidamises tarvis minevaid esemeid ning vaatas üle laudad ja tallid. Lossiemand koostas nii igapäevased kui ka pidupäevade menüüd. Ta pidi olema eeskujulik võõrustaja,võtma külalised vastu ja saatma nad teele.

12.Kokkuvõte

Rüütlid on nagu omaette ühiskond. Rüütlite elu ja ka rüütliks saamine on väga raske ja aeganõudev. Muidugi pidi rüütel olema vapper, truu, uhke, viisakas, intelligentne ja abivalmis. Rüütel oli see perfektne inimene, kes kaitses, päästis ja aitas inimesi, kes vajasid abi. Kindlasti pidi olema truu oma isandale ja ka oma südamedaamile. Vapruseta ei saaks ta lahingutes ja ristisõdades osaleda. Füüsiliselt pidi rüütel olema väga tugev, kuna tema turvised olid väga rasked, kuid veel hullem oli see, et ta pidi neis võitlema. Rüütlit tunti tema hobuse järgi- hobune oli tema väärikuse märgiks. Peamisteks rüütli harrastusteks olid jahipidamine ja turniirid. Söömine oli rüütlitel väga rikkalik ja uhke. Peamiselt söödi liha, mis oli jahilkäigu saagiks .
Sageli arvatakse, et rüütel tõesti armastab oma daami ning just armastuse pärast teeb kõike tema jaoks, kuid see on eksitav. Peamiseks rüütlite tegude põhjuseks oli daami pärimus.
Referaadi valmimise käigus sain palju uut ja huvitavat teada. Oli väga huvitav referaati sellel teemal teha.

13.Kasutatud kirjandus

Õpik: „Inimene, ühiskond, kultuur’’ II osa , Keskaeg
„Keskaja ajalugu” Tallinn “Koolibri” 1991
„Keskaeg” Avita 1996
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/ryytlid.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/R%C3%BC%C3%BCtel
http://www.slideshare.net/pillej/rtlid-ja-linnused-10349003
„Keskaegse rüütli maailm“ Karrup 1997