Seda esiteks nende paljuräägitud efektiivsuse tõttu. Teine põhjus oli ammu kasutamaõppimise lihtsus. Kui vibu laskma peab õppima aastaid, isegi lapsepõlvest alates, siis ammulaskmiskunsti oli märgatavalt lihtsam omandada. Vibunoolt pidi nimelt peaaegu alati kaarega laskma, kuid ammunool lendas sirgjooneliselt, kuigi oli võimalik ka kaarega lasta. Samas ei saanud ambureid olla väga massiliselt, kuna oma oskuste eest võtsid amburid suurt raha ning nende palkamine oli väga kulukas. Mõnevõrra oli kindlasti takistuseks ka ammu enda kõrge maksumus, sest sellist relva ei olnud kindlasti mitte kerge valmistada. Amb koosnes mitmest osast: esiteks kaar, mis algul oli valmistatud puust, hiljem sarvest, 1 loomakõõlustest, pärgamendist. 1314. aastast on teada esimene terasest ammukaar. Sellel oli eeliseks loomulikult tugevam löögijõud, kuid miinuseks see, et külma käes võis ta murduda
nii et vaenlase sõjamehed jäid nälga. Kui lahing oli möödapääsmatu, otsisid väepealikud metsatukki, võserikke või jõgesid, et oma mehi paremini kaitsta. Truudusvande andnud rüütlid võitlesid oma isanda eest, kes oli neile maad jaganud. Alates 14.sajandist sõlmisid nad tihti oma teenete kasutamise suhtes lepingu. Mõned rüütlid ja sõjasulased olid palgalised ja võitlesid selle eest, kes neil maksis. Sõjaväkke kuulusid peale rüütlite vibukütid, amburid, piigimehed ja vahel ka arkebusiirid. 9.Turniirid Aadlite ühiskondlik funktsioon oli sõdimine. Sõjakäik tähendas neile kõrghetke nii said nad näidata oma vaprust, koguda kuulsust ja au. Rahuajal pidasid nad turniire ja käisid jahil (nende harrastusi peeti harimatute ülikute tooreks meelelahutuseks). Kuid nii turniir, kui ka jaht täitsid üht põhilist ülesannet treenida ja valmistuda sõjaks. Meelt lahutati ka pidustustega
annaabi.ee 
