Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Rüütlikultuur". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
rüütlid, feodaal, turvis, isand, turniir, feodaalid, mõõk, daamid, aadel, aadlik, terav, laudad, rüütlikultuur, rüütliseisus, jahipidamine, piik, senjöör, kanti, ulatas, käterätik, laudade, saal, turvised, vapruse, suurfeodaalid, paiku, vallikraav, lauas, vürst, vaenlast, turniirid, harrastus, vibu, ratsa, keskaeg, ratsutamine, saatsid...................................................................8 5.AADLI VÄÄRTUSKOODEKS JA RÜÜTELLIKKUS........................................9 KOKKUVÕTE.....................................................................................................................10 KASUTATUD ALLIKMATERJALID...............................................................................11 2 SISSEJUHATUS Referaadi teemaks on rüütlid. Need on inimesed, kes kunagi muistsel ajal võitlesid ja täitsid isandate käske ning tahtmisi. Tavaliselt oli nende meeste isandateks ülikud, kes ise endi toimetustega hakkama ei saanud, sellepärast neil oligi vaja mehi, kes nende eest võitleksid ja halvad tegemised ära teeksid. Lisaks pidid olema rüütlid heal tasemel, pidid omama teatud varustust. Valitses nö vasalli ja senjööri suhtel feodaalkord. Kuna isandaks oli senjöör ja ta
Rüütliseisus Rüütliseisuse ehk aadelkonna moodustasid kõik feodaalid, alates keisrist ja lõpetades väikerüütlitega. Nad olid elukutselised sõjamehed ja nende ülesandeks oli kogu ühiskonna kaitsmine. Rüütlite seisus kujunes Lääne-Euroopas välja 10. 11. sajandil suurfeodaalide kaaskonda kuulunud vabadest sõjasulastest, kes teenete või vapruse eest rüütliks löödi. Rüütliseisus kujunes paralleelselt feodaalsuhetega. Aadlikud olid vabad mehed, keda sidusid omavahel vasalliteedisidemed. Aadel jaotus kõrgaadliks, kuhu kuulusid suurfeodaalid
Rüütliseisus Rüütliseisuse ehk aadelkonna moodustasid kõik feodaalid, alates keisrist ja lõpetades väikerüütlitega. Nad olid elukutselised sõjamehed ja nende ülesandeks oli kogu ühiskonna kaitsmine. Rüütlite seisus kujunes Lääne-Euroopas välja 10. 11. sajandil suurfeodaalide kaaskonda kuulunud vabadest sõjasulastest, kes teenete või vapruse eest rüütliks löödi. Rüütliseisus kujunes paralleelselt feodaalsuhetega. Aadlikud olid vabad mehed, keda sidusid omavahel vasalliteedisidemed. Aadel jaotus kõrgaadliks, kuhu kuulusid
Kooli nimi
Keskaja lõpu ja uusaja alguse osas on aga palju vaidlusi ning ühest, üldkehtivat seisukohta pole. Kui rääkida keskaja ühiskonnast, siis võib kõige iseloomulikuma tunnusena välja tuua inimeste jaotumise seisustesse. Keskaja kristlik usk käsitles kõiki võrdsetena, kuid siiski toimusid ühiskonnas kihistumised, mida põhjendati iga seisuse kindlate ühiskondlike funktsioonidega. Neist ühe võib välja tuua oli aadliseisusena. Rüütliseisuse ehk aadelkonna moodustasid kõik feodaalid, keisrist kuni väikerüütliteni. Aadlikud olid vabad mehed, kõrgest seisusest, mis oli päritav. Euroopa varakeskaegses ühiskonnas sai aadliseisus alguse valitseja ja vasalli vahelistest maaomandit, sõjalisi või muid teeneid reguleerivatest suhetest. Aadlid olid elukutselised sõjamehed ja nende ülesandeks oli kogu ühiskonna kaitsmine. Aadlike seisus kujunes Lääne-Euroopas välja 10. 11. sajandil suurfeodaalide kaaskonda kuulunud
ning selle põhimõtted ja viimasena rüütli dresseeritud käitmist. Poisist rüütli tegemisel keskendun õppetundidele, mida talle anti. Turvistikes pööran tähelepanu rüütli varustuse arenemisele. Rüütellikuse osas avan rüütli mõttemaailma, mida ligi kümme aastat kohandati. 3 Rüütel Keskaegse sõjaväe peamise löögijõu moodustasid raskelt relvastatud ratsasõdalased ehk rüütlid. Rüütel (sks.keeles der Ritter) tähendas algselt lihtsalt ratsanikku. Varakeskajal olid ratsasõdalasteks talupoegadest sõjasulased. Selle tagajärjel nad eraldusid muust talurahvast ning muutusid feodaalide klassi alamkihiks. Rüütliks saamist alustati juba seitsme aastaselt, tavaliselt oli laps vasalli poeg. Noored poisid saadeti kuninga juurde, kus nad rüütliseisuse tarvis ette valmistati. Noort rüütli
Keskaegne elanikkond jagunes kolmeks seisuseks: aadlikeks, vaimulikeks ja lihtrahvaks. Kõik feodaalid, alates keisrist ja lõpetades väikerüütlitega, moodustasid rüütliseisuse ehk aadli. Seisusekaaslastena olid nad üksteisega võrdsed. Kuningal ja suurfeodaalidel oli muidugi palju rohkem võimu kui väikerüütlitel, kuid sellest hoolimata pidid nad omavahel suhtlema kui võrde võrdsega ja järgima vastasikku rüütellikkuse reegleid. Kõrgkeskajal eristusid ka linna- ja maaühiskonnad. Linnaühiskonna moodustasid linnas
seas, kes neid austas ja alt üles vaatas. Tulenevalt üleüldisest staatuslikust autoriteedist, värvati rüütleid kaitsma oma valduseid, mille eest tasuti maa eraldamisega, kuhu paigutati talupojad, kes maa eest hoolt kandsid. Vastutasuks pidid talupojad andma rüütlitele osa oma saagist, mis kulus rüütlil tema jaoks 1 James Barter. 2005 tähtsaima vara - hobuse ja sõjavarustuse peale. Ka nende hooldaminenõudis oma osa. 2 Seega moodustasid rüütlid ja talupojad omamoodi terviku, kuna üksteise heaolu ja edukas toimetulek oli vastastikkuses sõltuvuses. Rüütlitele oli oluline hoida maad võõrvõimudest puutumatuna, et talupojad saaksid edukalt neile kasutamiseks antud valduseid hooldada ning seeläbi rüütleid nö üleval pidada. Ajapikku see roll muutus, eelkõige tulenevalt aristokraatide püüdlustest. Alates 8. sajandist muutusid rüütlid kõige arvestatavaks jõuks sõjapidamises.3 Kuna aristokraadid maksid oma
rüütli elus ning daamide kultus rüütlikultuuris, mis omakorda jaguneb üheks alapeatükiks. Läbi selle referaadi püüan lüüa keskaegse rüütli koondportreed ning tuua esile mõningased vastuolud, mille peale sageli ei tulda või siis lihtsalt ei märgata. 3 Rüütlikasvatus Rüütliks võis saada vaid aadlik nii isa kui ka ema poolt, kui ta oli saanud 21 aastaseks, kuid siiski ei olnud ka see veel piisav alus rüütliks löömise juures. Poiss pidi olema läbinud täieliku rüütlikasvatuse. See kasvatus koosnes mitmesugustest erinevatest etappidest ning oli väga pikaaajaline. Rüütlikasvatus tugines suuresti rüütlivooruste arendamisele, milleks olid ratsutamine, oda ja mõõga käsitlemine, jahipidamine, ujumine, vibulaskmine, malemäng,
keskaegses vormis (n. lood kuningas Arturist ja ümarlaua rüütlitest ). Armastusluule, kus rõhutatakse daamikultust ja rüütli vankumatut truudust oma väljavalitule. Keskaegseid poeete ja laulikuid (eriti armastuslaulikuid) nimetati trubaduurideks. Rüütellikkus Rüütel pidi olema rüütellik. Rüütellikkuse raamatud nõudsid rüütlitelt väetite kaitsmist, võitlust katoliku kiriku ja daamide eest. Esimesed rüütlid olid tahumatud löömamehed. 12. sajandil hakkas olukord muutuma. Kirik tahtis verevalamisele piiri panna, lubades võitlust ainult teatud päevadel, taunis julmust ja tapmist turniiridel. Lahingus mõne rüütli säästmine võis olla rüütellikkuse märk, kuid tihti tehti seda lunaraha saamiseks. Rüütli eluviis Rasked tingimused, milles tuli rännata ja võidelda, lahingus saadud vigastused, aga ka andumine
Keskaja kristlik usk käsitles kõiki võrdsetena, hoolimata sellest toimusid ühiskonnas kihistumised. Üheks nendest oli aadliseisus. Aadlikud olid vabad mehed, keda ühendasid omavahel vasalliteedisidemed. Feodaalne läänipüramiid koosneski enamasti aadlikest alustatdes kuningast ja lõpetades väike vasallidega. Vastavalt kohale feodaalses hierahias jaotus aadel kaheks suuremaks osaks : kõrgaadel ja alamaadel. Kõrgaadlike hulka kuulusid : hertsogid, parunid ja krahvid ja alamaadlike hulka põhiliselt rüütlid. Varakeskajal tekkis veel lisakiht kuningatet teenivatest mitteavabadest meestest ministeriaalid kes hiljem kuulusid ka aadlike hulka. Üheks aadliku ülesandeks rahuajal oli kohtumõistmine. Talupoegade üle kohtupidamise usaldas aadlik tihti oma asendajale, kui oli
Rüütel pidi olema piisavalt tugev, sest ainuüksi täisvarustus kaalus 60-80 kg. Rüütel pidi lakkamatult hoolitsema oma kuulsuse eest, sest mida rohkem oli võidetud vastasid, seda suurem oli tema au. Rüütlilt nõuti mehisust, ja süüdistus selle puudumises oli kõige rängem solvang. Kartus saada kahtlustatud arguses viis nii mõnigi kord kõige lihtsamate sõjapidamisreeglite rikkumiseni, mis lõpuks põhjustas rüütli hukkumise. Tõelised rüütlid pidid olema omavahel ausad see käis ka vaenlaste kohta. Näiteks Karl Suure sõdades araablastega kutsuti üks tema väejuhte kahevõitlusele, enne aga võeti kavaluse abil vangi. Siis andis selle väejuhi tulevane vastane, araablasest rüütel, end vangi Karli vägedele, et teda saaks välja vahetada frangi rüütli vastu. Rüütel pidi olema sõnapidaja, suuremeelne ja helde. Parem oli tülli minna kui endale ihnuskoi hüüdnime teenida. See ei kehtinud muuseas suhtlemises kaupmeestega
TURNIIRID. Aadlite ühiskondlik funktsioon oli sõdimine. Sõjakäik tähendas neile kõrghetke nii said nad näidata oma vaprust, koguda kuulsust ja au. Rahuajal pidasid nad turniire ja käisid jahil (nende harrastusi peeti harimatute ülikute tooreks meelelahutuseks). Kuid nii turniir, kui ka jaht täitsid üht põhilist ülesannet treenida ja valmistuda sõjaks. Meelt lahutati ka pidustustega. Turniiril sai aadel näidata oma oskusi ohutumal viisil, kui sõjas, sest turniiril sõditi nüride relvadega (odaotsal kolm tömpi haru). Kuid sellest hoolimata oli palju õnnetuid surmajuhtumeid. Kõige sagedamini peeti turniire ratsakahevõitlusi (algul lihtsalt, 15 saj. puubarjäär). Kuna odahoop oli küllaltki tugev kasutati tugevamaid kiivreid ja raudrüüsid. Sagedased olid ka jalgsivõitlused, mis olid aiaga piiritletud alas. Kasutatavad relvad ja hoopide arv oli enne määratud
mõõgavöö.Tulevasele rüütlile löödi mõõgaga lapiti õlale, mis tähistas tema vastuvõtmist uude seisusesse. Anti relvad ja algas pidulik söömaaeg. Ühe versiooni järgi pidi uus rüütel, rüütatud lahinguvarustusse, laskuma põlvili oma senjööri ette. Too tõusis ja puudutas paljastatud lapiti mõõgaga 3 korda äsjapühitsetu õlga, lausudes seejuures: "Jumala nimel, Püha Miikaeli ja Püha Jüri nimel löön ma su rüütliks. Ole vapper ja aus." Kõik feodaalid, alates keisrist ja lõpetades väikerüütlitega, moodustasid rüütliseisuse ehk aadli. Seisusekaaslastena olid nad üksteisega võrdsed. Kuningal ja suurfeodaalidel oli muidugi palju rohkem võimu kui väikerüütlitel, kuid sellest hoolimata pidid nad omavahel suhtlema kui võrdne võrdsega ja järgima vastastikku rüütellikkuse reegleid. Ka aadlike kasvatuses ja eluviisis oli palju ühist. Kuna kõik rüütlid olid elukutselised sõjamehed, kellel ülesandeks kogu ühiskonna kaitsmine,
nimetust ära teenida rüütlikangelastegudega silma paistes. Kroonitud pead pidid olema ise väga hea füüsilise ettevalmistuse ja sõjalise väljaõppega, sest kombeks oli kutsuda vastaspoole sõjapealikut või tavalisemat kuningat kahevõitlusele sõjavägede ees, et „vältida kristliku vere valamist ja rahva hävimist, kelle suhtes tunnen kaastunnet oma südames“, nagu kirjutas väljakutses herstog Philippe. 2. RÜÜTLIKASVATUS 2.1 ALGUS Rüütliks võis saada vaid aadlik nii isa kui ka ema poolt, kui ta oli saanud 21 aastat vanaks. Ent ka see polnud veel küllaldane alus. Noormees pidi olema saanud täeliku rüütlikasvatuse. Säärane kasvatus oli pikaajaline ja mitmeetapiline. Rüütlikasvatuse sisu moodustasid nn rüütvoorused: ratsutamine, oda ja mõõga käsitsemine, jahipidamine, ujumine, vibulaskmine, malemäng, südamedaami auks värsside sepitsemine ja mõnel muusikariistal mängimine, hiljem ka prantsuse keel.
anti rüütlikasvatus. Samal ajal kujunes välja rüütlikultuur oma rüütlikirjanduse, trubaduuride rüütlipärimuste ja rüütlieepostega. Rüütlite põhitegevus oli sõdimine oma isanda ehk senjööri huvides. Nagu eespool mainitud kujutas rüütel endast raskerelvastuses ratsasõjamehi, kes võitlesid hobuseta ainult erandkorras. Peamisteks ründerelvadeks olid piik, millega püüti vastest sadulast maha paisata ja mõõk, mida kasutati lähivõitluses. Kaitserelvastus muutus keskajal aga tundmatuseni. Varakeskaegne metallplaatidega nahast soomusrüü asendus metallist rõngassärgiga millele lisati 13. sajandil nahkne metallplaatidest tugevdatud plaatvest. Muutus aja jooksul ka kaitsekilp. Varakeskkajal ümarad kilbid asendusid ülevalt ümara ning alt teravatipulise kilbi vastu. Hiljem vahetati need kilbid veel pisikeste kolmnurksete kilpide vastu. Kaitsekilpidele maaliti ka perekonna vapp
orbe), võitlema paganate vastu (kui kristlane), olema seltskonna hingeks lossis (tundma käitumisreegleid, kurtuaasne etikett daami kultus; kurtuaasne /prantsuse keeles curtois viisakas, peenekombeline), olema mitmekülgne (muusika, tants, laul, seltskondlik vestlus, luule). Lossides oli paazhidele seltskondlik õpetus, mis kuulus rüütliks saamise ettevalmistuse juurde. Rüütlid elasid enamasti maal lossides, mitte linnas. Kuigi algselt polnud rüütlid just väga haritud isikud, omandasid nad hiljem hea hariduse Pariisi, samuti Itaalia ja Saksamaa ülikoolides. Rüütliseisus oli feodaalhierarhia madalaim aste, mis 12. 13. sajandil muutus päritavaks suletud seisuseks, kus esikpoegadele anti rüütlikasvatus. Samal ajal kujunes välja ka rüütlikultuur oma rüütlikirjanduse, trubaduuride rüütlipärimuste ja rüütlieepostega. Tuntud rüütlipärimused on "Legend kuningas Arturist", Graalist, Parzival, "Tristan ja Isolde".
·Mitte minna mitmekesi ühe vastu ega rünnata maas lamajat ·Olla truu ja ustav ·Mitte valetada ja petta ·Tuleb täita kohustusi Arvan, et sellise kasvatusmeetodiga kasvatati ehk edukad sõjamehed, kuid see, et nad eraldati oma perekonnast niivõrd noorelt andis tunda hiljem noorte südamedaamidega suheldes, sest nende ümber polnud enam peale 7 eluaastat hoolt ja armastust. Peamised ründerelvad rüütlitel olid piik ja mõõk. Piigiga püüti vastast sadulast paista ja mõõka kasutati lähivõitluses. Kaitsevahenditeks oli rõngassärk, kiiver ja kilp. Kasutati ka pikkvibusi ja ambusi. Rüütliväe taktika oli enamasti lihtne, vaenuväed rivistusid pikkadesse viirgudesse, liikusid kiirenevas tempos. Selline võitlusviis nõudis tugevat treenitust, suurepärast ratsutamisoskust ja relvakäsitsuskunsti. Liiga sirgjooneline taktika muutis rüütliväe ühe haavatavamaks.
Feodaalkord maid omavad feodaalid, kuid harivad talupojad, põhines senjööri ja vasalli suhtel feodaalne killustatus kuningast vähesõltuvate suurfeodaalide valdused muutusid omavahel sõdivateks "riikideks riigis" aadel rüütliseisusest järk-järgult kujunenud pärilike eesõigustega kõrgem seisus paaz noor rüütli õpipoiss, talle õpetati kombeid ja head käitumist rüütliordu hiliskeskajal sõjaliste ordude idealiseerimisest tekkinud ühingu üldnimetus bilda vastukaalukatapult katapult heitemasin mõis suur maavaldus- ja põllumaj tootmisüksus naturaalmajandus kõik ise või saadakse vahetuse alusel Raharent koormis, mis tuli tasuda rahas Linnaõigus linnas keht
Keskaeg on periood, mida iseloomustasid pidevad sõjad. Need sõjad olid põhjustatud tugeva keskvõimu puudumise tõttu, mis oleks vägivalda monopoliseerinud ja rahu taganud. Sõdu soodustas ka rüütliideoloogia, mis õilistas vägivalda ja vaimulikkonna seisukoht, mis aktsepteeris vägivalda, kui hädavajalikku pahet, et sundida halbu head tegema. Pärimisõiguse kohaselt sai vanim poeg kogu päranduse endale. Kuna aadlik seisuse tõttu põldu harida ei saanud, jäid üle vaimulikuamet või pidi ta hakkama kannupoisiks rüütli teenistuses. Guillaume, räägib oma viimasena sündinud pojast, kelle jaoks ei jätku maad ega varandust: "Tema on mulle iseäranis armas. Elaks ta selle eani, et tast rüütel võiks saada, sõitku ta ringi, et kuulsust leida; küll siis leiab ta ka selle, kes teda armastab ja kes talle suurt au osutab, suuremat kui kellegile teisele." ("Guillaume le Maréchal" G.Duby, lk13)
Keskaegne sõjameheseisus oli üsna mitmepalgeline nii oma päritolult kui ka sotsiaalselt positsioonilt. Osa rüütleid pärines vanadest ülikusuguvõsadest, kas Rooma aristokraatiast või germaani suurnikest. Enamik väikefeodaale oli sageli madalat päritolu, osa võis pärineda ka pärisoriste talupoegade seast. Enamik rüütlitest olid läänimehed, ehkki nende valdused piirdusid sageli vaid väikese külaga. Suurnikud, sealhulgas kuningad, hakkasid rõhutama, et nad on eelkõige rüütlid, ja püüdsid end näidata eeskujulike sõjameestena. Kõrgkeskaja jooksul muutus madalamat päritolu meeste rüütliks saamine üha raskemaks. Rüütliseisusest kujunes järk-järgult parilik seisus-aadel. Rüütliks sai kui oli õige päritolu, kohane kasvatus ja sõjaline treening. 7a- paažina aadliperekonnas, kus talle õpetati käitumist ja häid kombeid. 15a- kannupoiss- rüütli relvakandja ja saatja, kes õppis ka võitlusvõtteid. 20a- löödi pidulikult
Kõrgkeskaeg kui rüütlikultuuri kuldaeg Kõrgkeskaeg oli periood Euroopas XI - XII sajandil. Seda aega iseloomustas rüütlikultuur, mis kujunes välja XII - XIII sajandil. See sai alguse Kesk- Euroopast ning lõppes tulirelvade kasutusele võtu pärast XIV sajandil. Rüütlid olid elukutselised raskeratsaväelased, kes kuulusid sõjamehe seisusesse. Rüütel võis olla nii senjöör ehk isand, kui ka vasall ehk isandast sõltuv sõjamees. Senjöör andis rüütlile maatüki - lääni, selle eest pidi vasall teda teenima. Seda süsteemi nimetati läänikorraks. Rüütlilt nõuti korralikku kasvatust ja sõjalist treeningut. See algas juba 7- aastaselt, kui oldi paazina mõnes aadliperekonnas, kus õpetati käitumist ja kombeid. Umbes 15-aastaselt sai temast kannupoiss, kes oli rüütli relvakandja ja saatja. Alles 20-aastasena löödi noormees rüütliks
Aadel Kujunemine ja jagunemine Aadliseisus tekkis koos feodaalsuhetega. Nad olid vabad mehed, keda sidusid omavahelised vasalliteedisidemed. Aadlite õlul oli kõigi kaitsmine. Aadel jaotus kaheks suuremaks osaks: kõrgaadel ja alamaadel. Kõrgaadlisse kuulusid koos kuningaga ka suurfeodaalid: hertsogid, parunid ja krahvid. Alamaadlisse kuulusid peamiselt rüütlid. Inglismaal nimetati kõrgaadleid lordideks ja alamaadleid gentrydeks, Hispaanias olid grandid ja hidalgod, Saksamaal Herrid ja Ritterid, Prantsusmaal baronid ja chevolierid. Varakeskajal tekkis veel üks kiht, kuhu kuulusid mittevabad kuningat teenivad mehed ja neid nimetati ministeriaalideks. Ülesanded Nagu eelnevalt mainitud, siis aadlike peamiseks ülesandeks oli kõigi kaitsmine. Nad tegelesid veel kohtumõistmisega
relva, harjutas võitlusvõtteid,saatis isandat) 18-20a. Löödi hoolikalt treeninud kannupoisid rüütliteks Õige rüütel Õige rüütel... pidi olema heade kommetega, vapper, ustav, sangarlik. Ohverdama oma elu kuninga, senjööri või südamedaami nimel. Kõige kõrgem väärtus oli rüütlile tema au. Relvastus Relvastus Sõditi peamiselt hobustel. Relvadeks põhiliselt piik, mõõk, hiljem kahekäemõõgad, sõjakirved ja nuiad. Kanti metallist rõngassärki, heledat rüüd, kiivrit ja kilpi. Sõjas osalesid ka jalamehed, kes kasutasid piike ja kilpe või vibusid ja ambe. Põhiliselt abistati rüütliväge. Relvade tähendus Mõõga kandmine oli vaba mehe tunnuseks. Relvade puudumine tähendas vaest elu. Mõõkadele anti nimed ja mõõkasid pärandati edasi. Mõõka kasutati rüütlikslöömisel. Relvade liigid
tuli harjutada ning selgeks õppida erinevaid võitlusvõtteid. Kannupoiss saatis oma isandat sõjakäikudel. Tema kohustus oli aidata isandale raudrüü selga ja kontrollida relvade korrasolekut. Lahingus hoidis siiski kannupoiss tahapoole. Kui noormees oli saanud 18-21 aastaseks ja tõestanud oma valmisolekut, pühitseti ta rüütliks. Rüütellikus ei olnud keskaial just kuigi õilis. Palju oli ka vägivaldseid julmi sõjamehi. Siiski muutus kõik paremaks ning rüütlid andsid oma isandale usaldusvande ja olid nõus lahinguväljal tema eest surema. Ustavus oligi põhiline asi mida aadliku puhul hinnati. Oma isanda truu teenimise ja isikliku vaprusega kindustas aadel endale ja oma perekonnale hea nime. Teisteks peamisteks asjadeks olid julgus julgus, ausus, sõnapidamine ja galantsus. Kõik need omadused kokku moodustasid rüütellikkuse. Halvima omadusena, mis olid kujunenud nende omaduste vastandina oli reeturlikkus
administratsioon. Uue impeeriumi loomisel tuginesid Frangi valitsejad oma käskude ja seaduste elluviimiseks just vasallidele, kellele vastutasuks anti maad ja kaitset. Selline süsteem tagas ka sõja korral tugevat kaitset. 2) Millised olid vasallsuhte osapoolte kohustused? Senjööri ja vasalli? Senjöör oli suurfeodaal kellest olid sõltuvuses feodaalses hierarhias madalamal seisvad feodaalid ehk vasallid. Senjööril, kui maaomanikul oli oma valdustes nii poliitiline, kohtu kui haldusvõim. Senjöör andis oma vasallile maad koos talupoegadega. Samuti pakkus senjöör oma vasallidele kaitset. Vasall sõjateenistuse kohustus. Tavaks kujunes, et vasall pidi senjööri väes teenima 40 päeva aastas. Enamasti piirdus see kohustus maakaitsmisega, erandi moodustasid ristisõjad. Teine vasalli põhikohustus oli osalemine senjööri nõukogus
Rooma riigi lagunedes kadus Gallia aladelt ametnikele tuginev administratsioon. Uue impeeriumi loomisel tuginesid Frangi valitsejad oma käskude ja seaduste elluviimiseks just vasallidele, kellele vastutasuks anti maad ja kaitset. Selline süsteem tagas ka sõja korral tugevat kaitset. 2) Millised olid vasallsuhte osapoolte kohustused? Senjööri ja vasalli? Senjöör oli suurfeodaal kellest olid sõltuvuses feodaalses hierarhias madalamal seisvad feodaalid ehk vasallid. Senjööril, kui maaomanikul oli oma valdustes nii poliitiline-, kohtu- kui haldusvõim. Senjöör andis oma vasallile maad koos talupoegadega. Samuti pakkus senjöör oma vasallidele kaitset. Vasall – sõjateenistuse kohustus. Tavaks kujunes, et vasall pidi senjööri väes teenima 40 päeva aastas. Enamasti piirdus see kohustus maakaitsmisega, erandi moodustasid ristisõjad. Teine vasalli põhikohustus oli osalemine senjööri nõukogus
c. Tähtsamad kaubateed: · Vahemere kaubandus Euroopast idamaadesse sellest rikastusid Veneetsia ja Genua, kust jätkasid kaubateed üle Alpide Kesk- ja Lääne-Euroopasse. · Läänemerekaubandus Lääne-Euroopast Venemaale. 3. Püha-Rooma keisririigi tekkimine ja vastasseis keisri ja paavsti vahel. a. Ida-Frangi ehk Saksa kuningas Otto I · Purustas 955.a. Euroopat rüüstanud ungarlaste väe. · Allutas Saksa feodaalid oma võimule. · Sekkus paavsti kaitseks tema tülisse Itaalia feodaalidega. · Lasi paavstil end keisriks kroonida. · Püha Rooma riik oli tolle aja tugevaim (Saksamaa ning Põhja- ja Kesk- Itaalia). b. Paavstide mõju ja autoriteedi kasv: · Paavst Gregorius VII (11.saj. lõpul) seadis ülesandeks vabastada paavstivõim keisrite eeskoste alt. · Investituuritüli (õigus piiskoppe ametisse nimetada) Gregorius VII ja
talupoegadega. Vastutasuks kohustus vasall senjööri ustavalt teenima eelkõige tema kutsel sõjaväeteenistusse ilmuma. Vasall pidi nõu senjöörile nõu andma ja tegema senjööri tütrele kingituse ning maksma lunaraha. 2. Iseloomusta feodaalsest ühiskonnakorraldusest tulenevaid huvide konflikte (2 näidet). Suurematel vasallidel oli omakorda väikevasalle. Kuid nemad ei pidanud alluma oma senjööri senjöörile. Pealegi võtsid paljud feodaalid maid lääniks erinevatelt senjööridelt. Senjööride tüli korral ei teadnud vasallid kummale senjöörile truu olla. Maid (lään e feood) pärandati edasi oma poegadele. 3. Milles avaldus keskaegse rüütliseisuse mitmepalgelisus (2 näidet)? Keskaegse sõjameheseisus oli üsna mitmepalgeline nii oma päritolult kui ka sotsiaalselt positsioonilt. Osad rüütlid pärinesid vanadest ülikusuguvõsadest, kas Rooma aristrokraatiast või germaani suurnikest
Rüütlielu hiilgus ja viletsus Rüütlielule mõeldes tulevad inimestel ilmselt esimeste märksõnadena pähe vaprus, rikkus, osavus, daamide austamine. See võib tunduda inimesele, kes asjast palju ei tea, kadestusväärne elu. Teatud hetkedel nii see ka ilmselt oli. Kuid rüütlid pidid järgima kindlat reeglistikku, rüütliks treenimine võttis aastaid ja mees pidi varuma kannatlikkust, et temast kord rüütel saaks. Rüütlikslöömise päev oli aga eriti oluline ja püha. Edasine elamine uue staatusega tõi kaasa palju uut- nii katsumusi kui õnnehetki. Rüütliks saamisele eelnes pikk protsess. Rüütliks oli võimalik minna enamasti feodaalide poegadel ja neil tuli valida, kas saada ratsasõdulaseks-rüütliks või omandada vaimuliku elukutse
Vasallid rikkusid truudusvannet. Läänid olid antud vasallidele ainult kasutamiseks, hakati neid ajapikku isalt pojale pärandama. Läänidest said perekonna pärusvarandused. Feodaalide seiklus ja saamahimu ajendas neid sageli vastastikustele röövretkedele ning põhjustas kodusõdu. Selline feodaalsuhete areng nõrgendas kunanigavõimu. Vasallivanne oli püha ja selle murdmine oli taunitav. Rüütliseisus Rüütliseisuse ehk aadelkonna moodustasid kõik feodaalid, alates keisrist ja lõpetades väikerüütlitega. Nad olid elukutselised sõjamehed ja nende ülesandeks oli kogu ühiskonna kaitsmine. Rüütlite seisus kujunes Lääne-Euroopas välja 10. 11. sajandil suurfeodaalide kaaskonda kuulunud vabadest sõjasulastest, kes teenete või vapruse eest rüütliks löödi. Rüütliseisus kujunes paralleelselt feodaalsuhetega. Aadlikud olid vabad mehed, keda sidusid omavahel vasalliteedisidemed. Aadel jaotus kõrgaadliks, kuhu kuulusid suurfeodaalid
Keskaeg on ajalooperiood vanaaja ja uusaja vahel. Tavaliselt paigutatakse keskaeg ajavahemikku 5. sajandist 15. sajandini Kõik keskaja inimesed jagati 3 seisusese vahel: bellatores, oratores ja labratores. Kõrgeim ehk I seisus ehk vaimulikud moodustasid 0,5-1% ühiskonnast. Ladina keeles ,,oratores" tähendab ,,need, kes palvetavad". Vaimulike ülesanne oligi ühiskonna eest palvetada ja jumalat teenida. Neil oli kohtumõistmisõigus. II seisuse moodustasid ehk aadlikud ehk rüütlid. Ladina keeles ,,bellatores" tähendab ,,need, kes sõdivad". Aadlike ülesanne oli sõdida ja ühiskonda kaitsta. Neil oli kohtumõistmisõigus. III seisusel polnudki konkreetset nime. Neid kutsutigi kolmandaks seisuseks. Enne linnade teket kuulusid sellesse seisusesse ainult talupojad ehk ,,labratores" ehk ,,need, kes töötavad". Nende ülesanne oli oma tööga ühiskonda ülal hoida. Linnade tekkega tekkisid kolmandasse seisusesse ka käsitöölised ja kaupmehed.
2 1. Relvastus Keskaegsed relvad jagunesid kaitse -ja ründerelvadeks. Relvastus oli keskaegsete sõjavägede juures väga tähtis, sellest sõltus väga palju. Üldiselt ei olnud turviste ja korralike relvadeta talupoegade väel lootustki hästivarustatud rüütlisalga vastu saada, ehkki loomulikult oli oma osa ka väljaõppel. XIV saj. I poole rüütel kasutas mitmeid relvi: ründerelvadeks oda, mõõk , pistoda, kirves, nui või sõjahaamer. Kaitserelvadest põhilisimad olid kiiver ja kilp. Pead on alati oluline kaitsta, sellepärast on ka tänapäeva sõduritel kiiver ja kilbita on kilbiga vastase vastu väga raske võidelda. 1.1 Ründerelvastus XIV sajandil oli keha kaitsmiseks rüütlil plaatrüü, XIV saj. algul arenes sellest plaatvest. Sellest sõltuvalt olid muutunud ka ründerelvad: üha rohkem levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid
annaabi.ee 
