„Keskaegne rüütel“ (0)

„Keskaegne rüütel“
Maarit Iris Lootus
Pedagoogika II kursus
Pimedat keskaega on ühteaegu nii imetletud kui ka kardetud. Müstilise auraga ajastul toimus mitmeid ühiskondlikke, aga ka mõttemaailma muutuseid, mille üheks osiseks on kindlasti rüütlite esilekerkimine, kogu rüütlikultuuri elavnemine ja sellega seonduv rolliasetus. Ajalugu kirjutavad võitjad, mistõttu need ka inimeste mäludes koha leiavad. Kahtlemata võib üheks keskaja tähtsamaks sümboliks pidada rüütlit kui kangelast, võitjat, päästjat, anastajat. Tegemist oli omaaegse idoliseeritud karakteriga, kellega samastumine võrdus pooljumala staatusesse tõusmisega.
Käesolev töö püüab lahti mõtestada keskaegse rüütli olemust, eluolu ja ühiskondlikku positsiooni, kirjeldada rüütliks saamise protsessi, piiludes selleks pürgijate hingeellu ning püüdes seda võimetekohaselt mõista. Kasutatud on asjakohast kirjandust ning väljendatud siinkirjutaja isiklikke subjektiivseid seisukohti.
Rüütlikultuuri algusajaks võib pidada Rooma impeeriumi lõppu, kui keskvõim ei suutnud enam oma rahvast kaitsta. Ohtu kujutasid endast eelkõige germaani hõimud ja Lähis-Ida sõdalased, kes uute valduste nimel end tagasi ei hoidnud. Tänapäevane nägemus rüütlist kui romantilisest helkivas raudrüüs kangelasest erineb suuresti tegelikkusest – rüütliks oli algselt lihttööline, kes hobusel kapates külaelanikele ja maapiirkondadele kaitset pakkus.1 Ilmselt tänu sellele ongi rahvusteadvusesse kinnistunud rüütel pigem positiivse tegelasena, olid nad ju maa- ja lihtrahva kaitsjad ja hoidjad, kes sissetungijaid eemal hoidsid. Rüütlite haldusalasse kuulus ka seaduskuulekuse järgimine, mis omakorda tingis nende tugeva positsiooni rahva seas, kes neid austas ja alt üles vaatas .
Tulenevalt üleüldisest staatuslikust autoriteedist, värvati rüütleid kaitsma oma valduseid, mille eest tasuti maa eraldamisega, kuhu paigutati talupojad, kes maa eest hoolt kandsid. Vastutasuks pidid talupojad andma rüütlitele osa oma saagist, mis kulus rüütlil tema jaoks tähtsaima vara - hobuse ja sõjavarustuse peale. Ka nende hooldaminenõudis oma osa.2 Seega moodustasid rüütlid ja talupojad omamoodi terviku, kuna üksteise heaolu ja edukas toimetulek oli vastastikkuses sõltuvuses. Rüütlitele oli oluline hoida maad võõrvõimudest puutumatuna, et talupojad saaksid edukalt neile kasutamiseks antud valduseid hooldada ning seeläbi rüütleid nö üleval pidada.
Ajapikku see roll muutus, eelkõige tulenevalt aristokraatide püüdlustest. Alates 8. sajandist muutusid rüütlid kõige arvestatavaks jõuks sõjapidamises.3 Kuna aristokraadid maksid oma palgasõduritele maa ja varustusega, siis tõusis ka motivatsioon isanda eest relv haarata. Kaitsvast rüütlist sai seega vallutaja, anastaja, kes allus aristokraadi käskudele ja keeldudele. Niisiis koonduski suurem sõjaline jõud aristokraatide loodud sõjasalkade ümber, mille tulemusena hakkas lagunema ühiskondlik võim. 10.-11. sajandist elavnesid kokkupõrked erinevate sõjasalkade vahel ja kujunes feodaalanarhia.4 Vastastikku rüüstati üksteise valduseid, vägivallatseti ja lõhuti, mille tulemusena muutus ka pilt rüütlist kui rahva kaitsjast ja hoidjast. Pigem hakati suhtuma põlguse ja hirmuga, justkui oma inimesed oleksid enda vastu pööranud.
Reeglina ei kohku kangelaslugude tegelased kurja ega vägivaldse ees, nende teod on jõhkrad ja imelised, kuid neid kirjeldatakse siiski tundelistena.5 Cardini kohaselt olid 11.-12. sajandi rüütlid loobunud ilmalikest hüvedest, et end täielikult kirikule pühendada, seejuures oma ilmaliku sõjategevuse juurde jäädes. Niiviisi püütakse luua rüütlitest pilt, kelles siiski veel eksisteerib inimlikkust, kelle jõhkrate tegude ja fassaadi taga peitub siiski hing ja süda. Ilmselgelt on tegemist idealiseerimisega, võibolla ka võimuvõitluse käes maine kaotanud kangelaste teatava lunastusega.
Rüütlite populaarsust aitasid kasvatada ka rüütliturniirid, mis olid omamoodi spektaaklid, lülitades algselt lihtrahva seast pärit tegelased aadlikultuuri, mida seeläbi mõjutama hakati.6 Eriti just sotsiaalses plaanis, kuna turniiridel elavnesid arutelud, mille käigus loodi suhteid teiste aadlikega, aga ka ihuti üksteisele hammast . Pidev võimuvõitlus, kuhu rüütlikultuur kaasa kisti, kujundas nii rüütlite kui aadlike sotsiaalset staatust ja nägu.
Protseduuriliselt võttis rüütliks saamine vägagi kaua aega. Kõik algas juba lapse sündimise hetkest, kui tehti kindlaks tema füüsilised eeldused – kehaline tugevus, tasakaal jne. Suurem osa lapsepõlvest kulus samuti rüütlile omaste oskuste õppimiseks, samas rütmis kulges ka noorukiiga. Noormehel tuli selgeks saada rüütliks olemis põhitõed, milleks olid füüsilisest aspektist mõõga käsitlemine ja üleüldine hea vorm ning teiselt poolt kuidas kaitsta kirikuid ja vaeseid. Tänu sellele, et ettevalmistusega alustati väga varajases eas, oli vastavasse ikka jõudes rüütlihakatise vaim ja füüsis valmis lahinguvälja vallutama. Õppetegevust juhendasid kogenud erru läinud rüütlid, koole spetsiaalselt selleks ei vajatud.
Selleks, et rüütliks õppida, tuli varakult kodust lahkuda ja asuda võõrasse perre elama.7 Esimestel aastatel õpiti põhilliselt kultuurilisi ja eetilisi väärtuseid. Tutvuti rüütlikommetega, õpiti austust vanemate inimeste vastu, piibli mõistmist, laulmist ja tantsimist. Samuti pidi ta tegema koduseid toimetusi, nagu küünalde süütamine, tule alla tegemine, puude lõhkumine jne. Seitsmenda aasta lõpus korraldati reeglina väike tseremoonia , kus anti pidulikult tulevasele rüütlile üle tema esimene mõõk.8 Neljateistkümneaastaselt, kui algseed teoreetilised teadmised olid omandatud, tuli kasupere juurest lahkuda ja hakata teenima rüütlit, mis oli auväärne amet – teenritest peeti lugu. Noormehe õlul lasus vastutusrikas ülesanne olla rüütlile igakülgseks abiliseks, tegeledes kõigega alates abistamisest söögilauas kuni varustuse hooldamise ja isegi lahingus mõõga kandmiseni. Raskete turviste ja relvade kandmine nõudis ka suuremat jõudu, seetõttu pööratigi järgmise seitsme aasta jooksul just füüsise arendamisele suurt tähelepanu. Lisaks sellele tuli ära õppida relvaoskus ja ratsutamine, mida alustuseks tehti ilma varustuseta. Kõigepealt õpiti lahinguväljal navigeerimist ja mõõgata võitlemist kuni tehnika selgeks sai ja nooruk iseseisvalt koos varustusega hobuse selga tõusta suutis.
Rüütliks saada oli keeruline, see nõudis tohutut pingutust ja pühendumust, mis ei olnud igaühele jõukohane. Üksnes meeletu tahtejõu ja töökusega noorukitest said rüütlid, mis omakorda tõstis rahva seas nende renomeed.
Rüütleid nähakse hulljulgete, ohtutrotsivate osavate sõjameestene, kuid tegelikkuses, nende hingeellu piiludes ilmneb, et sisemised omadused väärivad samaväärset tunnustust. Kindlasti mängivad siin mingil määral rolli ka sünnipärased omadused, kuid siinkirjutanu tagasihoidliku arvamuse kohaselt vormib poisiklutist alates teatud väärtuseid kandvas keskkonnas üles sirgumine kindlasti mistahes iseloomu. Küll aga on heaks rüütliks olemise juures väga mitu määravat aspekti, mis kõik on ühepalju tähtsad. Lojaalsus läbiva omadusena kätkeb endas vankumatut pühendumust oma isandale, keda tuli igati ja auväärselt teenida ning kirikule ja selle põhitõdedele, millest kõrvale kaldumine oleks olnud vastuolus rüütli põhimõtetega.
Terves kehas terve vaim – see ütlus võiks ehk ilmestada rüütlite suhtumist oma füüsisesse. Rüht ja tugev kehaehitus tagasid eeldused headeks võitlusoskusteks. Rüütliks õppimise algusest peale pidadi silmas ka tulevast ülesannet järelpõlve koolitada , mis omakorda innustas noori rüütlihakatisi pühendama oma keha ja vaimu rüütliks olemisele.
Kindlasti tuli rüütlitel kaitsta naisi, lapsi ja vaeseid, neid, kes olid trööstitumas seisus. Oluline aspekt oli veel lahkus, seda igas plaanis. Rüütel pidi olema suuremeelne peale nõrgemate ka ligimeste, isanda ja teiste rüütlite suhtes, mis hõlmas ka rahalist lahkust – kirikule ja vaesematele ühiskonnakihtidele tuli teha annetusi.
Olulisel kohal oli ka intelligentsus , rüütel pidi olema haritud ja laia silmaringiga, kursis maailmas toimuvaga ja sellekohaselt pidevat arengut näitama. Siinkirjutanu arvates on isegi veider, arvestades hierarhilisi suhteid, et rüütel pidi olema valmis ka isandale nõu andma, reeglina ju käsuliin sääraseid mõtteavaldusi ei soosi. Samuti pidi rüütel oskama mõista kohut endast madalamate ühiskonnaliikmete pahede üle.9 Oma positsiooni kindlustamiseks, juhul, kui rüütlis ei olnud aadlisoost, abielluti sageli kõrgemast soost naistega. Sugulussidemed mängisid tähtsat rolli. Samas ei käitunud rüütlid naistega lugupidamatult, vastu tahtmist midagi ei tehtud.10 Abielludes pandi tihtipeale rüütliamet maha ning keskenduti enda ja abikaasa varanduse hooldamisele.11
Lahinguväljal ei saaks rüütel ellu jääda ilma vastupidavate kehakatete ja hobuseta. Varustuse sai rüütel kas isandalt või talupoegadele kasutada antud maavaldustest saadud tulude eest. Rauast või terasest varustus oli kulukas ja kaalus palju. Mõõga käitlemine nõudis nii jõudu kui ka osavust, eriti ratsarüütlitel, kelle relv oli kaheksa kuni kaksteist jalga pikk. Kaitset pakkusid metallist rüü, kilp ja visiiriga kiiver , mis katsid rüütli jalad ja käed ning õrnemadki piirkonnad. Hobuse keha ja pea olid samuti kaetud metallist plaatidega. ( Barter , 2005) samas ei tohtinud kogu varustus takistada kiiret ja osavat liikumist, seda nii rüütli kui hobuse puhul.
Veel pidid rüütlid rangelt järgima Rüütelluse koodeksit , mis kujutasid endast moraalinorme, mida rüütlitel täita tuli. Just eelnimetatud koodeks eristas rüütlit tavalisest sõjardist, kunanende tegevusel oli justkui moraalne pinnas. Väärtustada tuli au, vaprust , viisakust ja seda kõigi ühiskonnaliikmete vastu. Tähtsaimad olid loomulikult lähedased, pereliikmed , naised ja teised rüütlid, kelle vastu näidati üles erakordset sõprust ja ustavust. Üleüldse olid rüütlite omavahelised suhted vägagi märgilise tähendusega. Ilmselgelt eristuvad inimhulgast eredamad kujud ja nii oli see ka rüütlite puhul, mis kohati külvas vaenu ja rivaalitsemist. Rüütlid otsisid ka naiste heakskiitu, eriti kõrgest soost naiste, kelle soosingu võitmine oli eesmärk omaette .
Keskaegne rüütlikultuur saavutas oma kõrgpunkti 12.-13. sajandil.12 Küll aga ilmusid esimesed rüütlid oluliselt varem, umbes 9.-11. sajandil. Nagu eelpool mainitud , oli esimeste rüütlite ülesanne kaitsta neile määratud piirkonna elanikke, seda igas ühiskonnakihis. Küll aga tuli neil alluda oma isandatele ja olla ustavad sõdalased oma valitsejatele. Nii moodustusid sõjasalgad, kelle ainus eesmärk oligi väärtuseid kaitses isanda alluvuses kuulsust ja au tuua. Teisalt siiski oli tähtis ka kogukonna heaolu kaitsmine. Säärane võimu koondumine põhjustas ohtralt pingeid, kuna võim kippus koguma feodaalide kätte, kelle majanduslik seis võimaldas pakkuda rüütlitele paslikke hüvesid. Sellest tulenevalt tekkisid sõjasalgad, mis põhjustasid ohtralt peavalu just kõrgematele võimuorganitele. Omavahelistes võitlustes tuli tihtipeale ette verevalamist erinevate rüütlisalkade vahel, mis omakorda õõnestas kohati võimuasetust, elik väikefeodaalide kätte koondnud võim õõnestas mõnetigi kõrgemate tegelaste positsiooni. Seetõttu sagenesid ka sõjalised kokkupuuted erinevate instantside vahel – rüütlis pidi paraku rinda pistma oma mõõgavendadega. 13
Tihtipeale võtsid rüütlitevahelised mõõduvõtmised üsna mastaapsed mõõtmed, seega leiti, et mõistlik oleks nende tegevust piirata. Piiskoppide konglomeraat kehtestas seepeale „Jumala rahu", millega sätestati eetilised piirid. Kiriku poolt ette seatud piirangutest üleastumine päädis kirikuvande alla sattumisega. Tulenevalt asjaolust, et rüütlite maine suunitlus kippus võimust võtma, kehtestas paavst Gregorius VII 11. sajandi lõpul uue mõiste miles sancti Petri, mis tähendab otsetõlkes Püha Peetruse sõdalast.14 Eesmärgiks oli rüütlite usuline ree peal hoidmine. Sellest tuleenvalt püüdsid rüütlid, vähemalt mõtteliselt, kinni hoida kristlikest tõekspidamistest.
Laiemas pildis muutis see rüütlid seetõttu palju vaimulikemaks – pandi rõhku pattude vältimisele ja vaimsete tõekspidamiste kaitsmisele. Üleüldiselt hakkas rüütlellus, kui selline, üha enam mõju võtma kristlikest tõekspidamistest. Kogu rüütellust sümboliseeriv aukoodeks saigi siit alguse. Kristlus kui selline seos
Siia juurde võib tuua rüütlikslöömise tseremoonia ja rüütli sümbolite sarnanemine kristliku temaatikaga. See pani aluse rüütelluse aukoodeksi tekkimisele, seejuures rüütelluse kõrgajale. Kooskõlas kristluse laialdase ekspansiooniga 11. sajandil algasid esimesed rüütlisalkade sõjaretked islamimaailma vastu.15
Vallutatud alade kaitsmise vajadus pani aluse rüütliordude tekkimisele. Kiirelt muutus nende ordude ülesandeks ka uskmatutest inimestest koosnevate piirkondade vallutamine . Siinjuures tasub ära mainida, et kurikuulsa Templiordu ülesandeks oli ka meie enda Balti regiooni koloniseerimine .16 Siin on tekkimas üks suur vastuolu – kas maade vallutamine, rüüstamine, tapmine on kooskõlas rüütli-ideaalide ja kristlike arusaamadega?
Rüütelluse kõrgaja lõpul sai kuulsaks rüütliturniiride korraldamine. Need nägid ette rüütlite võitlus- ja ratsutamisoskuse demonstratsiooni. (vaata ka lk. 3) Arvatavasti oli rüütellus selleks ajaks muutunud hädavajalikust sõjajõust pigem mängulisemalt auväärsemaks seisuseks. Põhiliseks ülesandeks oli rahva meele lahutamine. Rüütliturniiride kõrgajaks peab Cardini 14. ja 15. sajandit. 17
Aja möödudes hakkas üha enam väikeaadleid pidama ennast rüütliteks. Seetõttu vähenes rüütlite ühiskondlik ja sõjaline tähtsus ning feodaalsed valitsejad hakkasid üha enam piirama rüütliks saamise võimalusi. Seejuures muutus aina vajalikumaks asjaolu, et rüütliks pürgija suguvõsas peab olema mõni rüütel.18 Niisiis sai hakata eristama tiitliga ja tiitlita rüütleid, sest ka tiitlita relvavendlast käsitleti kui rüütlit ning mida aeg edasi, seda rohkem oli sõjameesteks tiitlita rüütleid, seejuures rüütlikslöödud olid pigem sõjategevusest kaugel ning nautisid oma tiitliga kaasnevaid eeliseid . Seega, esialgne kujutis rüütlist, kui vaprast sõjamehest ratsahobusel oli hääbumas ning asendumas ainult seisusel põhineva aadlimehega.
Keskaegsed rüütlid kujutasid endast esialgu vaid tublisid ja vapraid sõjamehi, kes nende teenete eest isanda poolt „rüütliks löödi“. Aja möödudes hakkasid tekkima rüütelkonnad ja rüütliordud, mis samade väärtuste ja pühendumuste näol moodustasid paljudest rüütlitest terviku. See tervik koostöös kristlike arusaamadega kujundas rüütlite aukoodeksi, mis pani aluse mõistele rüütellikkus. See mõiste hakkas esindama nendes institutsioonides välja kujunenud käitumisnorme ja eetikat, nähes ette viisakust, vaprust, alandlikkust, ustavust, austust jpm. Rüütellikkuse mõiste ja kõik, mida see esindab on säilinud inimeste kontseptsioonis tänapäevani. Selles elab edasi keskaja eetiline pärand, mis on alguse saanud just nendest sõjameestest.
Tänapäeval peetakse meeste rüütellikkust eelkõige austuseks ja alandlikkuseks naissugupoole vastu. Ilmselt on sellest tulenenud naistele ukse avamine, nende mantli võtmine jne. Seejuures tekib mõte, et keskaegne rüütel on läbi ajaloo muutunud mingis mõttes meessoo ideaalkujuks, mida kantakse edasi põlvest põlve ning rüütlite tõekspidamised „kinnitavad kanda“ eetika ja moraalitõdedes aegade lõpuni.
Kasutatud kirjandus
1. Georges Duby. 2007. Guillaume le Maréchal ehk Maailma parim rüütel. Tallinn: Varrak.
2. Franco Cardini. 2002. Sõjamees ja rüütel – Keskaegne inimene. Tallinn: Avita .
3. Johan Huizinga. 2007. Kangelasunelm. – Keskaja sügis. Tallinn: Varrak.
4. James Barter. 2005. A Medieval Knight . Ameerika Ühendriigid: Thomson Gale .
5. Richard Abels. Medieval Chivalry. https://www.usna.edu/Users/history/abels/hh315/Chivalry.ht m. Kasutatud 25.03. 2017
1 James Barter. 2005
2 James Barter. 2005
3 James Barter. 2005 ; Franco Cardini.1987
4 Franco Cardini. 1987
5 Franco Cardini. 1987
6 Franco Cardini. 1987
7 James Barter. 2005
8 James Barter. 2005
9 Richard Abels. https://www.usna.edu/Users/history/abels/hh315/Chivalry.ht m
10 Georges Duby. 1984
11 Franco Cardini. 1987
12 Franco Cardini. 1987
13 Franco Cardini. 1987
14 Franco Cardini. 1987
15 Franco Cardini. 1987
16 Franco Cardini. 1987
17 Franco Cardini. 1987
18 Franco Cardini. 1987