Rüütlikultuur (0)

Keskaegne elanikkond jagunes kolmeks seisuseks: aadlikeks, vaimulikeks ja lihtrahvaks. Kõik feodaalid , alates keisrist ja lõpetades väikerüütlitega, moodustasid rüütliseisuse ehk aadli. Seisusekaaslastena olid nad üksteisega võrdsed. Kuningal ja suurfeodaalidel oli muidugi palju rohkem võimu kui väikerüütlitel, kuid sellest hoolimata pidid nad omavahel suhtlema kui võrde võrdsega ja järgima vastasikku rüütellikkuse reegleid.
Kõrgkeskajal eristusid ka linna- ja maaühiskonnad. Linnaühiskonna moodustasid linnas elavad elanikud kelleks olid tavaliselt kaupmehed ja käsitöölised, samuti ka linnas elavad aadlikud ja vaimulikud . Linnaelanikud olid rohkem informeeritud ja rohkem teadlikud maailma probleemidest, sest linnas levis info rohkem ja kiiremini. Linnaelanikel oli laiem silmaring, sest nad reisisid rohkem, käisid teatris ja teistel kultuuriüritustel ning nad kuhtusid rohkem elanikega kauge maa tagant (kaubavahetus). Linnaelanikud olid rikkamad , mistõttu nad võisid lubada endale rohkem ja saadi ka pidada pidusid. Maaelanikud tegelesid suurema osa ajast tööga, mis mõjutas ka nende seltsielu. Uudiseid jõudis maale vähem ja üldse oli elu igavam ning üksluisem.
Feodaalkorra olemus. Feodaalkord põhines senjööri ja vasalli suhtel. Vasall andis end senjööri kaitse alla, senjöör aga andis vasallile kasutada maatüki koos talupoegadega.Vastutasuks kohustus vasall senjööri ustavalt teenima , eelkõige tema kutsel sõjaväeteenistusse ilmuma. Vasalli kohustused senjööri ees kinnitati truudusvandega.
Rüütliseisus. Nii suur- kui ka väikefeodaale ühendas kuulumine sõjameheseisusesse, mida üha enam tähtsustati. Suurnikud, sealhulgas kuningad, hakkasid rõhutama, et nad on eelkõige rüütlid, ja püüdsid end näidata eeskujulike sõjameestena. Sellele aitas kaasa kirik , püüdes panna rüütleid teenima ristiusu ideaale ja andes nende seisusele seeda religioosse tähenduse.Kõrgkeskaja jooksul muutus madalamat päritolu meeste rüütliks saamine üha raskemaks. Rüütliseisusest kujunes järk-järgult pärilik seisus – aadel .
Rüütliks saamine polnud kuigi lihtne. Feodaalide pojad saadeti tihtipeale juba 7aastaselt kodunt välja kas senjööri või mõne sugulase lossi, et neid kodus liiga ära ei hellitataks. Seal õpiti häid kombeid ja rüütlioskusi. Neid noorukeid kutsuti paažideks ja 14-18a vanuselt said neid kannupoisid, kes rüütlit sõjaretkel saatsid . Umbes 20a löödi noormees pidulikult rüütliks. Rüütlikslöömise tseremoonias kombineerusid kiriklikud ja sõjalised jooned. Viimase öö veeetis tulevane rüütel palvetades ja oma relvi valvates. Hommikul , pärast pidulikku riietumist, tuletati talle meelde rüütlireeldis, mispeale noormed andis ühele põlvele laskudes tõotuse neist kinni pidada. Tema saabastele kinnitati kullatud kannused ja ümber keha seoti mõõgavöö. Lõpuks löödi tulevasele rüütlile mõõgaga lapiti õlale, mis tähtistas tema vastuvõtmist uude seisusesse. Siis anti vastsele rüütlile relvad ja algas pidulik söömaaeg.
Keskaegne rüütel pidi käituma õige paljude ettekirjutuste kohaselt, mida kõike nimetati kokku rüütlikoodeksiks. Kõigepealt pidi ta pärinema heast ja kuulsast suguvõsast. Ta pidi paistma silma ilu ja veetlusega, mida riietuse abil veelgi rõhutada püüti. Rüütel pidi olema piisavalt tugev, sest ainuüksi täisvarustus kaalus 60-80kg. Rüütlilt nõuti mehisust ja süüdistust selle puudumises oli kõige rängem solvang. Tõelised rüütlid pidid olema omavahel ausad – see käis ka vaenlaste kohta. Rüütel pidi olema sõnapidaja, suuremeelne, helde . Vastase nõrkuste ärakasutamine ei toonud au ega kuulsust vaid häbi.
Rüütlite relvastus ja sõjapidamisviis. Rüütel sõdis ratsa . Tema peamised relvad olid pikk ja küllalt raske oda ning sirde kahe teraga mõõk. Vasakus käes kandis rüütel kilpi, peas rauast kiivrit. Frangi riigi perioodil kaitses rüütli keaha metallplaatidega kaetud soomusrüü, XI saj hakati enam kandma rõngassärke. Rüütliväed olid tavaliselt suhteliselt väiksed. Rüütliväe taktika oli enamasti lihtne: vaenuväed rivistusid pikkadesse viirgudesse, liikusid kiirenevas tempos teineteisele vastu ja põrkasid lahinguvälja keskel suure hooga kokku. Odad puruneisd ja lahing kasvas üle mõõgavõitluseks. Võidetud vastast enamasti ei tapetud , sest see polnud rüütlireeglite kohane ega kasulik. Tulusam oli nõuda vangistatud vaenlase eest lunaraha ning seetõttu oli langenute arv lahingus väike.
Rüütlite igapäevaelu. Sõdimisest vabal ajal otsisid rüütlid endale lihtsaid ja sageli tooreid meelelahutusi. Kultuurist ja haridusest aadel lugu ei pidanud. Valdav osa feodaalisest oli kirjaoskamatu. Armastati rohekesti süüa, juua ja pidutseda. Väga levinud oli jahipidamine . Iseloomulikuks ajaviiteks olid ka turniirid .
Aadliku abielu eesmärk oli soetada seaduslikke järglasi ja sõlmida liite perekondade vahel. Abiellujate isiklikud tunded polnud olulised ja tüdruku käest nõusolekut abieluks tavaliselt ei küsitud. Paljude rüütlite jaoks oli suursugusest perekonnast hea kaasavaraga pruudi leidmine probleem, selle nimel tuli pingutada, muu hulgas ka turniiridel silma paista. Pruudi perekond pidi abiellujatele kaasavara andma, see aga oli kulukas . Kuna naistel oli teatud juhtudel õigus isa pärandile, püüti valida peigmees sugulaste hulgast, et varandus ei läheks väljapoole suguvõsa. Tihti oli kasulikum tütre mehelepanekust sootuks loobuda , tütar saadeti kloostrisse ja pühitseti nunnaks .
Karl Suure riigi lagunemisele järgnenud segaduste ajal hakkasid feodaalid pöörama järjest suuremat tähelepanu oma elupaiga kindlustamisele. Nii tekkisid linnused , mis ühendasid elamu ja kindluse funktsiooni. Linnuse suurus ja tugevus sõltus omaniku jõukusest. Väikerüütlid, kui neil üldse oma linnus oli, elasid endiselt tagasihoidlikes tornlinnustes, mis olid puust või kivist tornid, mille ülakorrusel asus rüütel oma perega , alumisel aga sulased. Sageli piirati sellised linnused paremaks kaitseks puust taraga. Suurnike linnused seevastu kujunesid ulatuslikeks kivist kindluskompleksideks. Peatorni või –hoone ümber rajati ringmüür koos väiksemate tornidega. Suurt tähelepanu pöörati sissepääsude kaitsele ja sinna rajati tugevad väravatornid. Kogu linnust piiras sageli vallikraav , millest viis üle tõstesild. Pealinnuse ette või selle ümber rajati vahel veel eeslinnus. Selliseid linnuseid võis ühe suurniku valduses olla mitu, nende etteotsa määras ta lossiülemad ehk kastellaanid.
Rüütliturniirid olid kõrgema seltskonna armastatud ajaviide , kus rüütlid oma võimeid näitasid. Neid peeti mõne feodaallossi läheduses ning sinna kogunes tuhandeid pealtvaatajaid. Rüütlite jõuproovid kestist tavaliselt mitu päeva: esimesel võisteldi ratsa, teisel jalgsi , kolmandal grupikaupa. Ühiskonna suhtumine turniiridesse oli mõneti vastakas. Ühelt poolt äratasid need suurt tähelepanu ja meelitasid kokku hulgaliselt pealtvaatajaid. Rüütlitele andis see võimaluse võita aadlineiu tähelepanu ning edukad rüütlid said laialt tuntuks . Kirik suhtus turniiridesse taunivalt ja püüdis nende pidamist keelata. Kiriku silmis õhutasid turniirid rüütlite edevust, ajendasid mõttetule verevalamisele ja tõmbasid eemale õigelt teelt: pühendunud võitluselt ristiusu eest.

Rüütlikirjandus. ülistati rüütlivooruseid, truudust senjöörile, vagadust ja suuremeelsust ning rüütli truud armastust mõne südamedaami vastu. Tähtsamad rüütlikirjanduse žanrid on:

• kangelaseeposed, mis põhinesid traditsioonilisel mütoloogial ja reaalsetel ajaloo-sündmustel (n prantsuse eepos „ Rolandi laul”, saksa eepos „Nibelungide laul”).
  
• rüütliromaanid, kus enamasti luulevormis käsitleti muistsete pärimuste kangelaste tegevust keskaegses vormis (n lood kuningas Arturist ja ümarlaua rüütlitest).
  
• armastusluule , kus rõhutatakse daamikultust ja rüütli vankumatut truudust oma väljavalitule. Keskaegseid poeete ja laulikuid (eriti armastuslaulikuid) nimetati trubaduurideks.
  

Vaimulikud rüütliordud. Ristisõdade ajal rajati Pühal Maal kättevõidetud valduste kaitseks paavstile alluvad sõjameeste vennaskonnad ehk vaimulikud rüütliordud. Nende liikmed andsid mungatõotuse, loobusid täiel määral ilmalikust leust, ka perekonnast ja pühendusid jäägitult ristiusu kaitsele. Esimene valimulike rüütliordude seas oli Johanniitide ehk hospitaliitide ordu. Peagi rajati ka Templiordu ja Saksa ordu.