Keskaja rüütel (8)

Kool
Nimi
Klass
Rüütel
Referaat
Juhendaja :
Õpetaja nimi
Tallinn 2007
Sisukord
Rüütel ………………………………………………………………………………... 4
Turvistik ehk raudrüü ...……………………………………………………………… 5
Rüütellikkus ...……………………………………………………………………….. 7
Lisa 1 …………………………………………………………………………….…..10
Sissejuhatus
Refeerisin rüütli elu kolmest punktist: poisi kasvatamine rüütliks, rüütli kaitsevarustus ning selle põhimõtted ja viimasena rüütli dresseeritud käitmist. Poisist rüütli tegemisel keskendun õppetundidele, mida talle anti. Turvistikes pööran tähelepanu rüütli varustuse arenemisele. Rüütellikuse osas avan rüütli mõttemaailma, mida ligi kümme aastat kohandati.

Rüütel

Keskaegse sõjaväe peamise löögijõu moodustasid raskelt relvastatud ratsasõdalased ehk rüütlid. Rüütel (sks.keeles der Ritter ) tähendas algselt lihtsalt ratsanikku. Varakeskajal olid ratsasõdalasteks talupoegadest sõjasulased. Selle tagajärjel nad eraldusid muust talurahvast ning muutusid feodaalide klassi alamkihiks.
Rüütliks saamist alustati juba seitsme aastaselt, tavaliselt oli laps vasalli poeg. Noored poisid saadeti kuninga juurde, kus nad rüütliseisuse tarvis ette valmistati. Noort rüütli õpipoissi nimetati paažiks, kelle ülesanne oli täita teiste antud ülesandeid, õppida tundma turviseid (rüütli kaitserüid), relvi ning hobuseid. Ülesannete hulka kuulusid kombe -, käitumis-, loogika -, muusikaõpetus, samuti ka söögitegemise kunst , vahel õpetati paažile lugemine ja kirjutamine selgeks. Näiteks daame teenindades nad õppisid armastusväärsust ja viisakust. Nendega tuli ka aega veeta, selle tarbeks õpiti ära male või kabe , laulmine või muusikariista mängimine. Õpipoiste ülesandeks oli ka teenindada lauas istuvaid rüütleid ning, neile õpetati, kuidas liha õigesti lahti lõigata. Paažid pidid puhastama raudrüid roostest, rullides liivatünni, mille sees oli raudrüü. Nende õpioskuste hulka kuulus ka hobuste eest hoolitsemine ning nendega ratsutama õppimine. Jahipidamine väga armastatud , see pärast tuli õppida pistrike ja jahikullidega ümber käimist. Põhimõtteliselt kasutati õpipoisse ära tasuta tööjõuna, sest rüütliks hakati poisse õpetama alles siis, kui nad olid umbes neljateistaastased. Õpinguid alustati nii vara, sest siis oli laps kõige mõjutavam ning seda said mõjutada mõtlema rüütelikult.
Paažist järgmine aste oli skvaier . Varem õpitut hakati edasi arendama. Relvade õppimisest ja kasutamis põhitõdest astuti sammu võrra kõrgemale ning hakati relvade käsitlemist lihvima. Harjutati vibulaskmist vastu puutulpa, nad pidid olema võimalised tegema hirvele lõppu peale. Musklijõu treenimiseks harjutati kaks korda raskemate relvadega kui lahinguväljal. Turviste puhastamisest mindi üle selle kandmisele. Skvaier pidi raudrüüga nii ära harjuma, et see tundus olevat tema loolik osa. Rüütlite elus oli tähtsal kohal lahinguturniir, selle jaoks harjutati piigi hoidmist nii, et see käest ära ei libiseks ning piigiga pöörleva märklaua tabamist. Peale tabamist tuli väga kiirelt eemale ratsutada, sest vastasel korral oleks teisel pool märki olev liivakott talle vastu lennanud. Õppiti hobusega sõitma koos raudturvistega. Hobuse peale rüütel kunagi ise saanud, teda aidati sinna, see kuulus svkaieri ülesannete hulka. Olles saanud piisavalt osavaks hakkasid nad oma isandaid lahinguväljal saatma . Algul lihtsalt rüütli kukkumise korral abistades ning alates XIII sajandist ka vahel isanda kõrval võideldes.
Skvaier löödi rüütliks kaheksateistkümnenda ja kahekümne esimese eluaasta vahel. Tihti teda seda rüütel, kes oli teda välja õpetanud. Skvaier tegi läbi sümboolse puhastava kümbluse ning pidas terve öö kabelis oma relvade ja raudrüü üle vahti. Seda nimetati vigiiliks. Järgmisel hommikul riietati ta sümboolsetes värvides rõivastesse- punane tähendas verd, valge puhtust ja pruun põrmuks saamist surmas. Tema pahkluudele kinnitati kuldsed kannused ja talle seoti vööle mõõgavöö. Ta löödi rüütliks: tema mõlemat õlga puudutati mõõgaotsaga ja talle tuletati meelde ideaalne, mille nimel ta peab võitlema.

Turvistik ehk raudrüü

Rüütli keha kaitses metallplaatidega kaetud nahkne või linane rüü. XI sajandil ilmus metallrõngastest põimitud särk. Ühe rõngassärgi valmistamiseks kulus umbes kuussada meetrit tugevat raudtraati, millest valmistati kuni kakskümmend tuhat rõngast. Rõngassärk oli hästi painduv ja turvaline ning kaalus umbes neliteist kilo. Et hõlbustada ratsule tõusmist, tehti särgile ette ja taha sisselõiked. Kõige paremini haavatavaid kehaosi (õlgu, rinda ja põlvi) hakati katma metallist turvistega. XV sajandil ilmus kogu keha kattev liikuvalt ühendatud terasplaatidest koosnev raudrüü, mis pakkus mõningat kaitset ja tulirelvade vastu. Soomusrüü kaalus kolmekümne ja neljakümne kilo vahel. Raudrüü koosnes: jalaturvistest, kürassist, käeturvistest, soomuskinnastest ja kiivrist.
Jalad olid head märklauad vaenlasele, sest need olid kõige välja paistvamad kohad ning nii sai hõlpsasti rüütli eluks ajaks halvata. Ennem XII sajandit kandsid rüütlid harva jalaturviseid, siis aga hakkasid mõned neist kinnitama jala ette metallribasid. Teised kasutasid rõngassukki, millel olid mugavuse mõttes nahktallad. XIII sajandil hakati kasutama jalgade kaitseks plaatturviseid ning põlv kaeti kupukujulise põlvekaitsmega. XIV sajandi lõpuks oli juba suurem osa jalast plaatidega kaetud.. Terase kõrval kasutati ka muid materjale, näiteks kõvastatud nahka, vaalaluud ja sarve. XI sajandi lõpuks keskpaigaks oli kaetud terve jalg. Põlvekaitsme plaadid olid kokku seatud nii, et isegi kui rüütli jalg oli põlvest kõveras, ei tekkinud ühtegi avaust. Reiekaitse kattis rüütli reit ainult pealtpool ja välisküljelt, sest oht reie tagaosast haavata saada oli väike. Säärekaitse oli ühendatud rihmadega seestpoolt takistamaks vaenlase mõõgal rihmuläbi raiuda.
Kürass (prants.keeles cuir, eesti keeles nahk) oli turvis , mis kattis peamist osa kehast. Kuni XIV sajandini kandis suurem osa rüütleid rõngassärki ehk hauberit. XII sajandi alguses lisasid osad rüütlid selle peale nahkvesti, rinna ja selja kaitseks. XIV sajandil võeti kasutusele vammus, mis oli voodertatud metallplaatidega, sellest arenes välja ühes tükis rinnaplaat. XV sajandi alguseks kanti juba katmata plaatturvistikku, mida hoidsid koos needid või seespool asuvad rihmad. Ka terast töödeldi vastvalt moele, näiteks gooti stiilis olid terasplaadid töödeldud lainelisteks ehk rihvitud.
Vastase parimaks märklauaks olid rüütli õlad, nii sai rüütli kergelt hobuse seljast maha, kus ta lihtsalt edasi lamas oodates skvaierit. Varased rüütlid kaitsesid oma käsivärsi rõngasvarrukatega, mis ulatusid kuni küünarnukini. XII sajandiks olid need pikenenud randmeteni. XIV hakati kasutama plaate küünarnuki ja kettaid õla kaitseks. Sama sajandi keskpaigaks oli rüütli käsi tervikuna kaetud ning küünarnuki kaitsetest arenes välja “ tiib ”, mis aitas teravad relva otsad küünarnukilt kõrvale juhtida. Õlakaitse koosnes mitmest liikuvast plaadist, nii et rüütel sai oma kätt tõsta. Vasak õlg oli rohkem kaitstud, sest seda oli vastasel kergem haavata.
Esimestel rüütlitel olid käed täiesti katmata. Loodeti kilbile ning mõõga kaitserauale (metallist varvale mõõga käepideme ees). XIV sajandi algusepoole hakkasid osa rüütleid kasutama nahast kindaid. Nendest arenesid välja vaalaluust või metallist soomustega soomuskindad. Soomused olid kinnitatud kas riide peal või needitud kahe materjalikihi vahele. Hiljem kaeti kindad plaatidega.. Neil olid eraldi sõrmed, mis olid kaetud rea väikeste plaatidega. Tuhande neljasaja kolmekümnendaks aastaks kasutati käelaba turviseid, mis nägid välja nagu terasest labakindad. XV sajandi lõpupoole võeti teatud piirkondades taas kasutusele eraldi sõrmedega soomuskindad.
Kiivrid olid esimesed osad, mis tehti täielikult raudplaatidest. Paljudes Euroopa osades oli esimeseks kiivritüübiks kooniline ehk normanni kiiver. Seda täiendati kaitseks mõõgahoopide eest nasaali ehk ninaturvisega. XII sajandi lõpuks oli oli paljudel kiivritel juba näoturvis. Mõne aja pärast oli kaetud terve pea, kus olid ainult silmapilud ja hingamisaugud. Selle all oli polsterdatud müts, mis kaitses põrutuste eest. Pottkiiver oli umbne ja palav ning see takistas kuulmist. XIV sajandil pidasid paljud rüütlid seda juba liialt häirivaks ning vahetasid selle välja kergemate kiivri liikide vastu.
Rüütel üksinda ei saanud soomusrüüd selga , teda abistasid mitu skvaierit. Rõivastamist alustati jalgadest ülespoole. Kahe skvaieri abiga võis terve varustuse selga saada kümne kuni viieteist minutiga.
Rüütellikkus
Tänapäeval mõistetakse rüütellikkuse all omakasupüüdmatut, kõrgelt eetilist käitumist, väljaastumist nõrgema kaitseks, hädasolijate abistamist, galantsust ja viisakust ilma taotluseta vastutasule. Umbes samamoodi mõisteti rüütellikkust ka keskajal, kuid ühe olulise erijoonega- õilsa käitumise nõue kehtis üksnes valitseva klassi liikmete suhtes. Madalamate seisuste esindajad polnud mingit lootust feodaalide rüütellikule käitumisele.
Keskaegne ideoloogiarõhutas rüütlite truudust ja ustavust, õiglust ning üllameelsust, vaprust ja valmidust eneseohverdamiseks senjööri või südamedaami nimel, rüütliau pidamist kõrgemaiks väärtuseks. Auhaavamist sai maha pesta üksnes verega. See sundis rüütleid feodaalide seltskonnas jälgima oma sõnu ja tegusid eriti hoolikalt. Väga ranged eeskirjad kehtisid suhtlemisel kuningaga. Rüütel ei tohtinud esimesena kõnetada valitsejat, vaid pidi ootama, kuni kroonitud pea suvatses talle tähelepanu osutada. Seda ka siis, kui rüütel tõi lahinguväljal kuningale kiire sõnumi, millest võis sõltuda lahingu saatus. Kuninga poole tohtis seista üksnes näoga. Uksest väljuti selg ees, et mitte solvata tema majesteeti. Laialt oli levinud arvamus, et rüütlite au ja kuulsust aitab suurendada endale võetud tõotuste täitmine.
Igasugune rüütellikkus unustati, kui tuli võidelda lihtrahva eest, usunimel ja kui varastati. Näiteks feodaalid olid kohustatud kaitsma oma talupeogi võõraste eest, eelistasid rüütlid ohtlikus olukorras pageda oma linnustesse varju. Talupojad, nende loomad ja muru vara jäeti riisujate meelevalda. Seejuures lohutasid rüütlid end mõttega, et küll nad vaenlase talupoegadele samamoodi teevad. Talupojad vihkasid rüütleid, nad nägid neis röövleid ja rõhujaid. Usunimel tapeti ristisõdades, seal ei huvitanud kedagi kellegi seisus, tapeti kõiki. Ka saagihankimine oli ristisõdades hästi väljendunud. Üks prantsuse rüütel, kes ise elas neile südmustele kaasa kirjutas: “Saak oli sedvõrd suur, et keegi ei olnud suuteline kindlaks määrama leitud kulla, hõbeda, väärismetallist nõude, kalliskivide, sameti, siidikangaste ja karusnahksete rõivaste hulka… Iga mees võttis endale talle meelepärase maja ja neid jätkus kõigile. Sellisel moel asus palverändurite ja veneetslaste vägi korteritesse ning kõiki rõõmustas saavutatud au ja võit, mida kinkis meile jumal ja mille tulemusena tõusid nad korraga vaesusest rikkuste ja elumõnude juurde”.
See juures ei olnud rikkus feodaalist sõdalase eesmärk ise. Rüütli üheks põhivooruseks peeti heldust. Kogu saagi ridi rüütel helde käeliselt kulutama lähikondlastele, annetusena kirikule, kloostritele ja ka kerjustele. Rikkust oli vaja helduse avalikuks demonstreerimiseks, mida sai eriti hästi teha pidudel ja turniiridel ning mis teinekord omandas õige kummalised vormid (näiteks hõberaha külvamine põllule). Heldust peeti kuulsuse ja edu peamiseks näitajaks, samal ajal kui kokkuhoidlikkust ja arvestamist loeti põlastusväärseks paheks.
Kokkuvõte
Rüütliks saadi ligikaudu pärast kümmet aastat treeningut, seda saab võrrelda tänapäeva kooliga . Õpetati loogigat- kabe, male (tänapäeval matemaatika , füüsika, keemia), loovaid kunste- laulmine, pilli mängimine (tänapäeval muusika , kunsti tund), kõige rohkem pöörati tähelepanu nüüdisaja mõttes kehalisele kasvatusele , sest rüütel pidi taluma mitmekümne kilost varustust, keha ülesoojenemist ning samal ajal olema ülitäpne. Läbiaegade muutus rüütli turvistik üha tõhusamaks ning samal ajal ka aina ebamugavamaks. Paaže ja skvaiereid mõjutati psühholoogiliselt väga rängalt, neile omistati ranged nõuded, millest nad pidid kinni pidama , samas neile ei tasutud. Neid kasutati ära.
Lisa 1
Rüütel koguvarustuses
Kasutatud kirjandus

Palamets, H. Keskaja kultuurist ja olustikust. Tallinn: Valgus , 1982:54- 74

Gravett, C. Keskeaegse rüütli maailm.1996
Kasutatud allikad

http://www.swordsandarmor.com/images/AR008_White_Knight_Armor.JPG