Kõnekunst Roomas (0)

Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasium
Referaat:
Kõnekunst Roomas
Tallinn
2007
Roomasse jõudis retoorika ehk kõnekunst esimesel sajandil eKr. Roomlased võtsid üle kreeka kõnekunsti saavutused ja kohandasid neid oma oludele. Nad hindasid kõrgelt elava sõna ilu, väljenduse täpsust, stiili lihvitust ning esineja meisterlikkust. Roomas peeti kõrgema hariduse kõige tähtsamaks koostisosaks retoorikat ehk kõnekunsti.
Poliitikute edu sõltus oluliselt selles kuidas nad suutsid vastaste seisukohti kummutada ja veenda teisi oamenda seisukohtade õigsuses - see tagas edu rahvakoosolekul, senatis ja kohtus. Iga roomlane , kes tahtis teha poliitilist karjääri, pidi kõnekunsti tundma.
Vabariigi perioodil püüdsid üldharidusliku ettevalmistuse saanud noored roomlased õppida kõnekunsti tuntumate riigimeeste või advokaatide juures, jälgides või jäljendades nende esinemisi.
Viimast lihvi saadi kas Rooma kreekakeelsetes retoorikakoolides või siis Ateena , Rhodose, Efeose, Pergamoni või Aleksandria vastavates õppeasutustes kuulsaimate kõnemeeste juures. Esimesed ladinakeelsed retoorikakoolid loodi Roomas 2. sajandil eKr.
Vabariigi viimastel aastakümnetel elab Rooma kõnekunst üle oma kõrgperioodi, mil sõnakunstist sai poliitilise võitluse vahend. Keisririigi aegu mandub kõnekunst ilutsevate ülistuskõnede pidamiseks. On iseloomulik, et silmapaistvad Rooma oraatorid olid ühtlasi ka poliitikategelased. Näitena võib nimetada Brutust, Caesarit ning eelkõige Cicerot .
Varasemast ajast sai kuulsaks kõnemehena väljapaistev riigimees ja kirjanik Marcus Porcius Cato (hüüdnimega Cato Vanem) (234-149 e.m.a). Ta taotles vanade rooma kommete sälitamist ning võitles küll innukalt, kuid lõppkokkuvõttes edutult kreeka mõjude leviku vastu.
Erakordselt kõrgele tasemele viis rooma kõnekunsti vabariigi lõppjärgu poliitiliste segaduste ajal Marcus Tullius Cicero tegevus (3. jaanuar, 106 eKr – 7. detsember, 43 eKr). Cicero oli Vana-Rooma oraator , riigimees, poliitiline filosoof, jurist ja filosoof. Teda peetakse üheks suurimaks rooma oraatoriks ja kirjanikuks . Cicero tegevusega seondub samuti vägagi lähedalt 17.–18. sajandi mõtlejate Locke'i, Voltaire 'i ja Hume'i teooriad ja vaimne tegevus.
Cicero sündis Arpinumi linnas Latiumis rikka lihtkodaniku ja ratsaniku seisusest perekonnas. Ta tuli noorukina Rooma ning sai suurepärase retoorika-, filosoofia- ja õigusteadusalase hariduse, mis viisid teda aste-astmelt karjääriredelil ülespoole. Kolmekümneselt oli ta juba kvestor Sitsiilias. Neljakümneselt preetor ja neljakümne kolme aastasena Rooma konsul (63 eKr).
Tema suurim tegu oli konsulina 63 aastal paljastada Catilina korraldatud vandenõu nelja kuulsa kõnega, millest kuulsaim algab sõnadega: "Kui kaua veel kallis Catalina mõtled sa proovile panna meie kannatust. Kui kaua veel mõnitavad meid su märatsevad meeled? Millise piirini hoopleb su ohjeldamatu jultumus? ...". Neid kõnesid loetakse Cicero retoorilise loomingu tipuks.
Peale vandenõus süüdistamist põgenes Cicero maapakku, kust naasis aasta hiljem, kuid oli kaotanud oma poliitilise mõju. Kodusõja puhkemisel astus Cicero võitlusesse Pompeiuse poolel, kuid pälvis peale kaotust siiski andestuse Caesari poolt kui nõrga poliitilise aktiivsusega tegelane.
Peale Caesari surma astus ta jälle tegevusse, püüdes taastada vabariiklikku korda ning ründas keisririigi pooldajaid teravalt 14 filipikas. Antoniusele oli ta tegevus vastumeelt ja ta hukati 7. detsember 43 eKr.
Cicero kõnedest on säilinud 57 (mõnedel andmetel 30). Kõned on peetud kohtus, senatis ja rahvakoosolekul (mõningaid ei kandnudki ta ette). Sisuliselt jagunevad ta kõned poliitilisteks ja kohtukõnedeks, esimesed on peetud rahvakoosolekul või senatis, teised kohtus.
Isiklikud filosoofilised tõekspidamised ja maailmavaated, mis kajastuvad kõnedes ja sellele rajanevad stiilivõtted, millega Cicero oma kõnesid ilmestab, annab kuulajale vägagi spetsiifilise kõnepidamise vormi, milles esinevad variatsioonid ja publiku koosseisust ja kõne temaatikast lähtuvad rõhulised lahendused muudavad Cicero kõned iseseisvateks teosteks.
Ta eristas kolme kõnestiili: madal stiil oma seisukohtade loogiliseks põhjendamiseks, keskmine kuulajatele naudingu pakkumiseks ja kõrge kuulajate innustamiseks. Oraator pidid valdama neid kõiki ja tajuma millal on sobiv kasutada ühte või teist. Cicero ise valdas seda kunsti suurepäraselt ja arvas et parim kõnemees on see kes kuulajate vaimu nii harib , lõbustab kui ka sügavalt liigutab.
Cicero kõnesid peeti läbi Rooma ajaloo parimateks. Tema kunstiväärtuslikud kõned olid lisaks otsesele kasutamisele kohtupraktikas ja poliitikas mõeldud avaldamiseks kirjandusteosena, siis töötas ta need enne avaldamist ümber. Cicero retoorikaalastest teostest on kuulsaimad kolm: "De oratore", milles autor lõi haritud kõnemehe ideaalkuju, "Brutus", mis käsitleb kõnekunsti ajalugu ja "Orator", milles Cicero arutles parima kõnestiili üle.
Ta kirjutas ka mitmeid teoseid filosoofiast. Cicero filosoofilistes vaadetes ühilduvad epikuurlaste ideoloogia, stoik, platonliku akadeemia mõjutused, millest täielikult ei pooldanud ta ühtegi.
Tema filosoofilised tööd on üles ehitatud Aristotelese dialoogide näidetele toetuvalt. Selline lai käsitlus näitab Cicero ekletismi. Suur on mõju Kreeka filosoofidelt , keda Cicero palju on tõlkinud ja kelle kadunud originaalteoste üksikasjalikud ümberjutustused annavad teavet hellenistlikest suundumustest tänapäeval.
Cicero tänini säilinud filosoofilistest töödest nõuavad enimmainimist "Cato Vanem vanadusest " (Cato Maior de senectute), "Jumalate loomusest" (De natura deorum), "Hüvede ja pahede piiridest" (De finibus bonorum et malorum).
Cicero loomingul on olnud väga suur tähendus nii renessanssajastule kui ka kogu Euroopa hilisemale kultuurile.
Antiikaegse retoorikakunsti saavutused võttis kokku Marcus Fabius Quintilianus (u 35-96), kuulus kõnemees, kes oli esimene rooma riigipalgaline retoorikaõpetaja.
Ta sündis Hispaanias, aristokraatlikus kuid suhteliselt vaeses perekonnas. Tema isa ja vanaisa
olid reetorid. Ta sai hariduse Roomas ja tänu erakordsele töökusele saavutas seda, et provintsiaalne päritolu kuidagi ei mõjutanud tema kõnelemist. Ta valmistas end ette kohtuoraatori karjääriks ning hiljem esines kohtus tihti advokadina (69-96). Kuid kuulsuse tõi talle tema teoreetiline ja pedagooliline tegevus. Teda peetakse esimeseks professionaalseks õpetajaks, kes lõi riigikooli.
Tema teostest on säilinud 12 raamatust koosnev "Institutio oratoria" ("Kõnekunsti õpetus"), kus ta esitab ülevate nii rooma kui ka kreeka autoritest. Sellele lisandub väga hea stiiliõpetuse osa. Teosel on ka väga oluline pedagoogiline väärtus, kuna autoril oli 20 aasta pikkune retoorikaõpetaja kogemus.
Täiuslik kõnemees Quintilianuse arvates on aumees, just vooruslikkus ja arukus on kõige hinnatavamad kõnemehe omadused. Quintilianus pidas oma eeskujuks Cicerot. Tema keel ja stiil olid samas sellised, et humanistide hulgas tekkis tüli, kumba tuleb lugeda suuremaks meistriks, teda või Cicerot.
Kasutatud kirjandus:
http://www.debate.ee/index.php?content=history&keel=est&menuid=18
http://et.wikipedia.org/wiki/Cicero
Entsüklopeediline sõnaraamat.
Ajaloo õpik „Inimene. Ühiskond. Kultuur“ 1.osa ( Mait Kõiv, Ain Mäesalu, Krista Piirimäe, Märt Tänava)