Referaat Cicerost (1)

1

SISUKORD

SISUKORD 1
SISSEJUHATUS 2
1. MARCUS TULLIUS CICERO ELULUGU 3
2. CICERO KIRJANDUSLIK PÄRAND 5
KOKKUVÕTE 7
KASUTATUD KIRJANDUS 8

SISSEJUHATUS

Minu referaat on Marcus Tullius Cicerost, kelle valisin sellepärast, et ta on väga mitmekülgne. Ta oli nii suurepärane kõnemees, riigitegelane kui ka kirjanik.
Võib vaieldamatult väita, et Cicero panus retoorika arengusse on määratult suur, oli ta ju ometigi Demosthenese kõrval antiikaja kuulsaim kõnemees. Oleksin teinud referaadi Demosthenest, kui kahjuks ei leidnud materjali ja seetõttu jäi valik Cicerole.
Cicero kõned advokaadina olid alati hästi ettevalmistatud ja täitsid oma eesmärki. Poliitikuna käitus ta vahest järelemõtlematult ja see põhjustas ka 43 a. ta surma.
Samuti peatakse Cicerot ka antiikkirjanduse tugisambaks. Lõi rooma kunstproosa, rikastas ladina keelt ja muutis selle kõlavamaks. Temalt pärinevad väljendid: homo novus – tõusik; curriculum vitae – elulugu; cui bono – kellele kasulik; ratsionaalne ; opositsioon ; fantaasia. Ilma Cicerota poleks tänapäeval ka ettekujutust hellenismiperioodi eri koolkondade õpetustest, sest just Cicero koostas nendest üksikasjalised ümberjutustused. Ta koostas ka ladina keelse filosoofia-alase terminoloogia .
Cicero oli tähtis persoon antiikajal ja temast peetakse lugu veel tänapäevalgi. Iga haritud inimene teab: kes on Cicero ja mille poolest ta tuntud on.

1. MARCUS TULLIUS CICERO ELULUGU

Marcus Tullius Cicero sündis Arpinumi linnakeses Latiumis 106 e.ma. Ta pärines ratsanike seisusest, kuid ta suguvõsa polnud andnud silmapaistvaid väejuhte või riigitegelasi. Seega Rooma aristokraatia silmis oli tulevane senatipartei liider uustulnukas (homo novus ´uus inimene´). Et oma poegadele Marcusele ja Quintusele head haridust anda, asusid vanemad elama Rooma. Roomas õppis Cicero kreeka õpetajate juures, kuulas noorukina tolleaegseid kuulsaid kõnemehi, tutvus õigusteadusega ja tegeles filosoofiaga .
Advokaadina hakkas ta avalikkuse ees esineme a. 81, Sulla diktatuuri ajal. Ta äratas tähelepanu kõnega Sextus Rosciuse kaitseks, kelle vastu sugulased tema varanduse omastamise eesmärgil olid tõstnud süüdistuse isatapmises. Et sugulasi toetas üks Sulla mõjukas soosik, nõudis süüaluse kaitseks esinemine küllaltki julgust . Cicero saavutas Sextuse Rosciuse õigeksmõistmise, kuid ta oli kaitsekõnes paljastanud Sulla soosiku mahhinatsioone ja võis karta diktaatori viha alla langemist. Seetõttu lahkus Cicero Roomast ja võttis ette pikema matka Ateenasse ja Väike- Aasiasse oma retoorilise ja filosoofilise hariduse täiendamiseks. Rhodosel õppis ta tuntud kõnekunstiõpetaja Apollonios Moloni juures, kellega ta oli tutvunud juba Roomas. Rhodose retoorikakoolkond asus asianismi ja atikismi vahelisel seisukohal ja selle mõjul eemaldus Cicero oma stiilis ja kõnemaneeris mõnevõrra asianismist, millest ta oli juhindunud oma esimestes kõnedes. Kui Cicero kahe aasta pärast Rooma naasis,oli Sulla surnud ja advokaadina tuntuks saanud Cicero võis alustada tegevust ka riigiameteis. Kvestorina Sitsiilia provintsis (a. 75) oli ta oma omakasupüüdmatusega jätnud endast hea mälestuse. Kui sitsiillased a. 71 alustasid kohtuprotsessi propeester Verrese vastu, kes oli nende provintsi julmalt riisunud, kutsusid nad süüdistajaks Cicero. Juba pärast esimest Cicero kõnetkohus pidas Verres oma olukorda lootusetuks ja läks vabatahtlikult maapakku. Cicero avaldas siiski viis süüdistusekõnet, mida ta enam ei saanud pidada, koos kahe ettekantud kõnega. Need kõned, mille teravik on suunatud optimaatide (senatipartei äärmise konservatiivse tiiva) vastu, sisaldavad tabava kirjelduse r öövvalitsemisest ja kõikvõimsate asehaldurite omavolist. Seejuures polnud Cicero sugugi demokraat, ta tahtis vaid avada pääsu kõrgemaisse ameteisse ka „uutele inimestele”.
60. aastad kujunesid Cicero elus hiigelperioodiks. Aastal 66 oli ta preetor (kõrgeim kohtuametnik) ja pidas oma puhtpoliitilise kõne, milles ta taotles Pompeiuse määramist ülemjuhatajaks sõjas Väike-Aasias. Aastal 63 jõudis Cicero oma karjääri tippu: ta valiti konsuliks, kellena ta seisis vastu kõikidele riigikorra muutmise katsetele ja likvideeris nn. Catilina vandenõu, saades selle eest senatilt „isamaa isa” ( pater patriae) aunimetuse. Ta pidas neli kuulsat kõnet Catilina vastu „Kui kaua veel Catilina, kuritarvitad meie kannatust?” küsib ta esimese kõne alguses, samast kõnest on tulnud veel üks hüüatus „oh ajad, oh kombed”. Cicero kõnemehetalent puhkes nendel aastatel täiele õitsengule, ta kohtu- ja poliitilised kõned olid kõnekunsti šedöövriteks. Ent Cicero mõju ei kestnud kaua. Tegelik võim koondus varsti a. 60 moodustunud triumviraadi ( Pompeius , Caesarm Crassus ) kätte, kuna Cicero vastu tõstatati süüdistus mõningate Catilina pooldajate seadusvastases hukkamises. Cicero läks a. 58 Kreekasse maapakku, kust ta tänu sõprade toetusele järgmisel aastal auga tagasi pöördus, kuid hoidis end nüüd mõnd aega poliitilisest elust eemal ja pühendus kirjanduslikule tegevusele.
51. a. saadeti Cicero prokonsulina Kiliikiasse (Väike-Aasias), kus ta oma austuse ja õiglusega võitis lugupidamise. Sealt jõudis ta tagasi Rooma just Caesari ja Pompeiuse vahelistest lahkhelidest põhjustatud kodusõja eel ja asus pärast pikka kõhklemist Pompeiuse poolele. Viimase lüüasaamine Pharsalose lahingus a. 48 sundis Cicerot Caesariga lepitust otsima . Aastal 47 saigi ta loa jälle Rooma asuda , kuid pidi poliitilisest tegevusest tagasi tõmbuma. Seevastu olid järgnevad aastad Cicerole kirjanduslikult viljakad , ta kirjutas rea filosoofilisi traktaate ja mõned retoorika-alased teosed. Caesari surm (märtsis 44) äratas Ciceros lootust endise vabariikliku korra taastamisele. Senatipartei juhina võitles ta agarasti ja mõnda aega edukalt Marcus Antioniuse vastu, kes pidas end Caesari järglaseks ja hakkas koondma võimu enda kätte. Vastukaaluks temale toetas Cicero noort Octavianust, Caesari õepoega, kelle Caesar oli adopteerinud. Aastatel 44 ja 43 pidas Cicero 14 kõnet, kus ta raevukalt ründas Antoniust. Need kõned, mida Cicero ise nimetas filipikadeks (Makdedoonia kuninga Philippose vastu peetud Demosthense kõnde eeskujul), maksid talle elu. Cicerole ootamatult moodustus a. 43 nn. teine triumviraat, millesse kuulusid M. Antonius , Octavianus ja M. Lepidus. Antoniuse nõudmisel võeti Cicero proskriptsiooninimestikku, s. o. kuulutati lindpriiks, ja Antonius käsilased tapsid ta põgenemisel detsembris 43. aastal. Cicero pea pandi Antoniuse korraldusel välja Rooma foorumil.

2. CICERO KIRJANDUSLIK PÄRAND

Nüüdisajal kasutada olev Cicero kirjanduslik pärand koosneb 58 kõnest, reast traktaatidest retoorika ja filosoofia alalt ja ligi 800 kirjast. See ületab mahutl iga muu rooma kirjaniku säilinud produktsiooni, kuid ei moodusta veel Cicero kogu kirjandusliku loomingut – aniikajal oli käibel umbes 150 Cicero kõnet, samuti filosoofilisi teoseid ja kirju, mis pole meie ajani jõudnud.
Cicero kui kõnemehe praktiline tegevus põhines printsiibidel, mida ta käsitleb oma retoorika-alastes traktaatides, esijoones dialoogis „De oratore” („Kõnemehest”). Cicero käsituses pole kõnemees lihtsalt advokaat , vaid riigitegelane, kellel peab olema mitmekülgne haridus . Täiuslik kõne on see, milles üksikküsimus tõstetakse üldiste printsiibide tasemele . Polemiseerides rooma atikistidega, väidab Cicero teoses „Orator” („Kõnemees”), et täiuslik kõnekunst seisneb oskuses kasutada kõiki traditsioonilisi kõnestiile. Kõnemees seab endale kolm ülesannet – tõestada oma väiteid, pakkuda kuulajaile naudingut ja mõjustada ta tahet õige otsuse tegemise suunas. Igale ülesandele vastab oma stiil: tõestusele – rahulik, lihtne („madal”), naudingule – peen, kaunis („keskmine”), tahte mõjustamisele – pateetiline, erutatud , ülev („kõrge”). Oleneb kõnemehe taktist, kus vajaduse korral kasutada kõiki kolme stiili, kuid kõnemehe kõige väärtuslikumaks omaduseks on Cicero arvates „kõrge” stiili valdamine . Teine stiilile esitatav nõu on „küllus”, mis seisneb igakülgses ammendavas mõttearenduses, väljendusvahendite rikkuses ja mitmekesisuses. Olulise tähtsuse omistab Cicero lõpuks kõnerütmile.
Oma kõnedes rakendas Cicero äsja käsitletud stiilireegleid. Kõne „küllus” avaldus tal perioodide (reast pea- ja kõrvallauseist koosnevate lausetervikute) meisterlikus sissepõimimises. Samuti pidas ta silmas mitmesuguste stiilide kasutamise nõuet: ta muudab tooni ühe kõne kestel, paatos vaheldub naljaga, kirglikkus lihtsuse ja rahulikkusega. Tuleb aga märkida, et Cicero kõned sel kujul, nagu nad on säilinud, pole tegelikult peetud kõnede täpsed üleskirjutised, sest kõnesid kirjandusteostena välja andes töötas autor need suuremal või vähemal määral ümber, mõnda kõnet (näiteks Verrese protsessis) pole aga tegelikult kunagi peetudki.
Cicero filosoofia-alased teosed on enamasti kirjutatud dialoogi vormis ja nendes esitatakse tihti eri koolkondade vaateid. Muide, Cicero polnud ise mingi filosoofilise õpetuse järjekindel pooldaja , vaid eklektik, kes teoreetilistes küsimustes kaldus nn. uue akadeemia poole, kuna ta praktilise eetika alal seisis lähedal stoikutele. Eitaval seisukohal asus Cicero ainult Epikurose materialistliku filosoofia suhtes. Et hellenistlike filisoofide teosed on peaaegu kõik läinud kaotsi, jäävad Cicero üksikasjalikud ümberjutustused põhiliseks või isegi ainsaks alliakks hellenismiperioodi eri koolkondade õpetuste tundmaõppimisel. Cicero teeneks tuleb pidada ka filosoofia-alase terminoloogia loomist ladina keeles.
Tunnetusteooria alal võttis Cicero omaks akadeemia skeptilised vaated, eitas teadmiste tõsikindlust ja arvas , et tuleb rahulduda ainult küsimuste tõenäoliste lahendustega. Näiteks kummutas ta teoses „De natura deourm” („Jumalate olemusest”) jumalate olemasolu tõestused, mis esinesid epikuurlastel ja stoikutel, kuid ei asunud seejuures mitte ateistlikule, vaid agnostitsistlikule vaatekohale: olevat teadmata, kas jumalad on olemas või mitte, kuid riigiusund tuleb säilitada. Vastupidiselt stoikutele kaitses ta tahtevabaduse printsiipi ja rühutas inimese täielikku vastutust ta tegude eest. Moraaliküsimusi käsitleb Cicero mitmes teoses, millest tähtsamad on „Tusculanae disoutationes” („ Vestlused Tusculumis”), Cato maior de senectute” („Cato Vanem ehk Vanadusest ”), eriti üksikasjalik aga traktaat „De officiis” („Kohustustest”). Esijoones rõhutatakse siin eraomanduse puutumatuse põhimõtet („riigid on rajatud peamiselt sel eesmärgil, et kaitsa eraomandust”). Dialoogis „De re publica” („Riigist”) püütaske näidata Rooma riigikorra täiuslikkust. Cicero filosoofilisi töid iseloomustab ladus sõnastus, rikkalik sõnavara, stiili elegantsus, ent kohati ka väsitav paljusõnalisus ja alatised kordused.
Cicero stiilikunsti näidisteks on ka ta kirjad. Meie ajani jõudnud Cicero kirjad hõlmavad ta elu viimased 25 aastat. Säilinud 4 kogu sisaldavad üle 800 kirja, moodustades umbes poole sellest, mis oli avaldatud antiikajal. Need on asendamatu allikas vabariigi lõppjärgu ajaloo kohta, iseloomustades ühtlasi autorit kui poliitikut, kõnemeest ja inimest. Eriti huvipakkuvad on Cicero kirjad oma sõbrale, nõuandjale, kirjastajale ja pankurile Titus Pomponius Atticusele. Otsustades Cicero avameelsuse järgi, mis ilmneb nendes kirjades, polnud kirjavahetus Atticusega nähtavasti määratud avaldamisele (seda ei saa väita paljude muude Cicero kirjade kohta).
Teose „Kohustustest“ kirjutas Cicero oma pojale. Cicero kirjutab oma 21- aastasele pojale Marcusele elust, mille poole tasuks püüelda: sellest, mis on sünnis, auline ja kasulik. Tema juhised on põimitud näidetega tegelikust elust ja konkreetsetes olukordades teha tulnud valikutest, kuna eetikas saab määravaks praktiliselt tehtud otsus olukorras, kus väärtused kipuvad olema üksteisega vastuolus – mis on kasulik, ei pruugi väärida austust, ja vastupidi.
Toeses „Cato Vanem ehk Vanadusest”
Cicero selgitas Cato Vanema suu kaudu kahele noorele mehele oma seisukohti vanadusest ja sellega seotud raskustest/rõõmudest. Soovides oma mõtetele rohkem kaalu anda, kasutas Cicero nende edasiandmiseks Roomas elanud ja tuntud isiku Cato Vanema autoriteeti. Cicero sõnum om:  ühiskondlik aktiivsus, õppimine,  kehaline ja vaimne tegevus peavad mõistlikult ja jõudumööda jätkuma ka vanemas eas, siis ei ole vanadus koorem, vaid ta on täis uusi kogemusi ja rõõme.
Euroopa kultuuri ajaloos pole ühtelgi vanarooma kirjanikul olnud sellist tähtsust ja mõju kui Cicerol. Juba varsti pärast ta surma tunnistati Cicero rooma proosa suurimaks meistriks ja ta nimi sai kõnekunsti sünonüümiks. Cicero keele alusel tekkis renessansiajastul uusladina humanistlik proosa, millel oli täita tähtis osa Euroopa rahvaste kirjanduse kujunemisel. Suur oli Cicero teoste ideeline mõju ka mitmesuguste kirjanduse ja teaduse aladele .

KOKKUVÕTE

Riigitegelasena oli Cicero poliitiliselt lühinägelik, otsustavail momendil kõhklev, kergesti meeleoludele alistuv, auahne, ja isegi edev. Ent ühtlasi oli ta tuline patrioot ja vana-rooma kodanikuvabaduse kaitsja. Hoolimata isiklikest nõrkustest, on Cicero Demosthenese kõrval antiikaja kuulsaim kõnemees ja üks antiikkirjanduse tugisambaid. Ta kujunes tõeliseks rooma kunstiproosa loojaks, rikastas ja täiustas ladina keelt, muutis selle enneolematult nõtkeks ja ilmekaks, kõlavaks ja kauniks, võimeliseks väljendama mõttekäikude mitmesuguseid varjundeid. Samuti pakuvad ta teosed, mis on meieni jõudnud võrdlemisi arvukalt, suurt sisulist huvi.
Kõige sügavama mulje jätsid tema kõned. Ta oskas veenvalt tõestada oma väiteid ning pakkuda kuuljatele naudingut. Võrreldes tänapäeval peetud riigimeeste kõnede, siis on tunda suurt vahet.

KASUTATUD KIRJANDUS

1. Kallas, T. (2007) Isalt pojale. Postimees ( http://www.postimees.ee/010907/esileht/kultuur/280338.php
2. Jaak Uibu sõnavõtt 30.09.05 http://www.raki.ee/index.php?page=66&action=article&article_id=47
3. Kleis , R . (1980). Antiikkirjanduse ajalugu. Tallinn: Valgus.
4. Aava , K. (2006). Õppematerjalid magistrantidele aines „Retoorika“; www.tlu.iva.ee
Pildid: http://web.mac.com/heraklia/Caesar/contemporaries/cicero/index.html
http://www.the-romans.co.uk/augustus.ht m