Rene Descartes (1)

NÕMME GÜMNAASIUM
RENÉ DESCARTES

Referaat

Kersti Lang
12C
Juhendaja õp. Indrek Riigor

Tallinn 2010

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Ülevaade elust ja loomingust 4
Descartese põhimõtted ja vaated 6
DESCARTESE EESMÄRK 6
KEHA JA HINGE ERISTAMINE 7
ARGUMENT JUMALA OLEMASOLUST 7
TEINE ARGUMENT JUMALA OLEMASOLUST 8
KOLMAS ARGUMENT JUMALA OLEMASOLUST 9
Kokkuvõte 10
Kasutatud kirjandus 11

Sissejuhatus

Oma referaadi teemaks valisin filosoof René Descartese. Ta oli kuulus prantsuse filosoof, matemaatik ja teadlane , kes elas aastatel 1596 – 1650 . Descartese arvates filosoofia sarnaneb puuga : juured on metafüüsika, tüvi füüsika ja oksad - ülejäänud (rakenduslikud) teadused. Nagu õunapuu vilju korjatakse okste, mitte tüve või juurte küljest, nii ilmneb ka filosoofia kasulikkus rakenduslike teaduste juures.
Descartest peetakse üldiselt esimeseks tänapäeva filosoofiks . Tõepoolest, umbes 50 aastat tagasi enamik filosoofe oleks öelnud, et Descartes oli esimene oluline filosoof pärast Aristotelest. Descartes soovis, et lugejad pööraksid tähelepanu tema argumentidele ja hindaksid neid lähtudes oma intelligentsist. Ta soovis, et lugejad ei lähtuks teemale oma eelarvamustest, nagu eelnevad otsused, vaid vaataksid teemat uue pilguga. Tema kirjutised omasid väga suurt mõju. Filosoofia pärast Descartest võttis tema argumendid ja seisukohad endale lähtepunktiks ning teisi autoreid enam ei käsitletud. Sellel oli ka sotsiaalne põhjus:. raamatud suunatud prantsuse või ladina keelde ning lugejad väljastpoolt ülikooli ei mõistnud neid raamatuid. Descartes ise aga mõistis, kuna ta oli seda oma üliõpilasaastate jooksul õppinud jesuiidide koolis. Descartesel ei olnud mõjukat eelkäijat – kõik ta mõtted olid originaalsed ja omapärased. Ta oli omapärane mõtleja, kuid ta kasutas palju keskaegset materjali.
Referaadis käsitlen René Descartese vaateid Jumalast ja põhilisi töid filosoofias ning filosoofi elu ja loomingut. Lähemalt tutvustan tema vaateid hinge ja keha omavahelisest ühendusest.

Ülevaade elust ja loomingust

Rene Descartes (samuti tuntud kui Renatus Cartesius) sündis 31. märts 1596 La Haye’si alevikus ning suri 11. veebruar 1650 Stockholmis.
1606. aastal, kümneaastaselt asus ta õppima jesuiidide kollegiumisse. 1616 aastal saab ta õigusteaduste diplom Poitiers ’ist. Descartes ise hiljem väitis, et tema haridus andis talle vähe sisu ja et vaid matemaatika oli andnud talle teatud teadmisi. 1618 aastal läks ta teenima Hollandi Nassau Maurice’i armeesse. 10. november 1618 kohtab Descartes Breda ’s Isaac Beecman’i, kes omas ta elus kõige olulisemat rolli sel ajal. Beecman oli noor hollandi õpetlane, kes üritas ühendada füüsikat ja matemaatikat, ja kes pani Descartes’t avastama nähtuste mehhanisme . Descartese esimene oluline töö oli “Regulae” või “Reeglid Meele Suunamiseks” (“Regulae” või “Rules for the Direction of Mind”) kirjutatud 1628-1629, kuid see avaldati alles 1701. Kõnealune töö näitab Descartese huvi meetodis, mida ta jagab ka paljude kuueteistkümnenda ning seitsmeteistkümnenda sajandi teadlase, matemaatikute ja filosoofidega. 1629. aastast hakkas Descartes uurima meteoore ja optikat ning 1633. aastal lõpetas teose "Traktaadi maailmast ja valgusest". Selles toetas ta Galilei avastust maakera pöörlemisest. Kuna samal aastal Galilei seisukohad keelustati , jättis Descartes enda raamatu välja andmata. 1635. aastal sünnitas sõbratar ja teenijatüdruk Hélène talle tütre Francine’i, kes suri 1640. aastal, kuu hiljem lahkus siit ilmast Descartes’i isa. 1638 Descartes avaldas raamatu, mis sisaldas kolme esseed matemaatika ja teaduse teemadel ja “Arutlusi Meetodist” (“ Discourse on Method”). Nende eesmärgiks oli harida mitte ainult teadlasi, vaid kogu maailma. Aastal 1641 Descartes järgis seda teosega “Meditatsioonid esimesest filosoofiast” (“Meditationes de Prima Philosophia”). See lühike töö on rohkem metafüüsiline, kui teaduslik ja selle eesmärgiks on kehtestada teatava aluse teadused mis Descartes teatas oma vastasseisus koos Chandoux aastal 1628. See teos avaldati koos vastuväidete ja vastustega koos kuue filosoofi ja teoloogiga (s.h. Thomas Hobbes , Pierre Gassendi ja Antoine Arnauld.) Descartes kirjutas oma viimase teose, “Hinge passioonid ” (“Les passions de l'Ame”) kirjavahetuse tulemusena, mille ta pidas Böömimaa printsess Elisabethiga. Teos on kirjutatud prantsuse keeles ning avaldatati Amsterdamis ja Pariisis 1649 . See töö koosneb paljudest lühikestest artiklitest. Printsess Elisabeth tõstatas 1643 . aastal küsimuse, kuidas hing võib suhelda kehaga . Descartes kirjutas vastuseks Elisabeth küsimustele lühikese teose, millest kujunes “Hinge passioonid”. See teos on kombineering psühholoogiast, füsioloogiast ja eetikast.
Kuna Descartes ei tahtnud istuda paigal, siis reisis ta oma elus palju, et näha maailma ja tutvuda erinevate kultuuridega ning neid mõista. Oma saavutuste eelduseks peabki ta seda, et on saanud reisida ja rännata.

Descartese põhimõtted ja vaated

DESCARTESE EESMÄRK

Oma töös “Pühendused” (see oli pühendatu Usuteaduskonnale Pariisis) ütleb ta, miks ta selle raamatu kirjutas:
“Ma olen alati olnud arusaamal, et kaks küsimust, austades Jumalat ja Hinge, olid peamised nendest , mis oleks tulnud selgitada pigem filosoofilise kui teoloogilise argumendiga.”
Need on küsimused Jumala olemasolu, surematuse ja hinge kohta. Descartes ütles, et ta püüab tõestada, et üksnes mitte Jumal ei ole olemas, vaid tema olemasolu on kindlam ja selgem, kui mida muud peale meie endi – me saame olla kindlad, et Jumal on olemas samahästi, kui teame, et on olemas lauad ja toolid.
Ja mis puudutab hinge... Mõned on öelnud, ning meid veennud, et hing hukkub koos kehaga. Usk üksi võib väita vastupidist. Et lükata need väited ümber, oli Descartese eesmärgiks tõestada, et on “tõeline ja tegelik eristamine inimese hinge ja keha vahel”. See ei olnud piisav tõestamaks, et hing on surematu, kuid see tugev argument kõrvaldas selle, et hing peab hukkuma koos kehaga. Descartese eesmärgiks polnud tõestada, et hing on surematu. Ta soovis ümber lükata väite, et kuna puudub reaalne ühendus keha ja hinge vahel, siis hing peab koos kehaga hukkuma.
“Pühendused” raamatu eesmärgiks on tõestada

• et Jumal on olemas
  
• et Jumala olemasolu on kindlam, kui meid ümbritsevate kehade olemasolu, ja
  
• et on olemas eraldi keha ja hing.
  

KEHA JA HINGE ERISTAMINE

Kui ma saan kindel olla, et ma olen olemas, siis saan ma kahelda oma keha olemasolus. Siin tulebki keha ja hinge eristamine. Descartes oma neljandas “Meditatsioonis”, kus ta lõpetab diskussiooni keha ja hinge eritamise vahel, kirjutab ta:
“Kuna ma tean, et kõik asjad, mida ma selgelt tunnetan ja mida ma eristan, võivad olla loodud Jumala poolt nagu ma tunnetan. Piisab , et ma olen tunnetan ühte asja teisest selgelt ja eristatavalt eraldi. Et olla kindel, et üks erineb teisest, peaksid nad eksisteerida eraldi vähemalt kõikvõimsal Jumalal.”
Eristamist on kolme liiki: reaalne, modaalne ja põhjenduslik. Reaalne on õigupoolest rajatud kahe või enama aine vahele ning me võime järeldada, et kaks ainet on tõesti erinevad üksteisest – üksnes asjaolu, et me saame mõelda ühest selgelt ja iseseisvalt ilma teiseta. Isegi kui me oletame, et Jumala keha oli hingega nii tihedalt seotud, et oli võimatu ühendada neid rohkem ning ühte keha kaheks liigitada, jääksid nad ikka üheks. See oli seepärast, et Jumal oma võimsuses ei suutnud eraldada või hoida üht ilma teiseta ning need, mida Jumal saab eraldada või hoida lahus, on tõepoolest erinevad.
Kuuendas “Meditatsioonis” ütleb Descartes, et hinge ja selle võimete eristamine on nagu mõtte ja aine eristamine. Kuna mõtlemine ei kaasa keha, on võimalik, et hing elab kehas edasi peale surma ning hing ja keha on seetõttu erinevad. See on kõik, mis Descartes püüab tõestada. Hing on väga erinev – kehast eraldiseisev, kuid tihedalt ühenduses kehaga.

ARGUMENT JUMALA OLEMASOLUST

Me oleme rääkinud Jumala jõust enne, kui oleme kindlaks teinud ta olemasolu. Ainus asi universiumis , mille olemasolu on kahtluse all, on mu enda olemasolu. Pikemal mõtlemisel on kahtlus all kõikide kehade eksisteerimine , sealhulgas meie enda eksisteerimine. Seega Descartesel polnud võimalik väita Jumala olemasolu.
Descartes leidis oma mõtetes täiusliku olemise. Keskaegsed kirjanikud ütlesid, et mõtted on võrdsel tasemel arvestades objektiivset reaalsust ja piiratust, nagu seda on mõistus. Jumala idee sisaldab objektiivses reaalsuses sama kõrgel taset ning see saab olla põhjustatud ainult Jumalast. Seega Jumal eksisteerib.
Descartes ütleb, et idee pärast kindlat taset objektiivsest reaalsusest, peab sisaldama vähemalt taset normaalsest reaalsusest. Paistab tegemist olevat uue printsiibiga ning see on tema esimene argument Jumala olemasolust. Ainult Jumal saab olla nii kõrgel tasemel, et vastata tasemele objektiivsest reaalsusest sisasaldades ideed Jumalast. Seni kuni meil on see idee, Jumal eksisteerib.
Tema argument Jumala eksisteerimise kohta on hea näide Descartese filosoofilia ja keskaja mõtete vahel. Ta võtab keskaegse materjali, lisab midagi uut ja loob uue argumendi. Sellisel juhul on tegemist tradistioonilise järeldusega.
Äsja käsitletud argument on esimene kolmest, mille Descartes pakub Jumala olemasolu kohta.

TEINE ARGUMENT JUMALA OLEMASOLUST

Hiljem, “Meditatsioon III”s pakkus ta ühe argumendi:
“Missugusest allikast ma tuletan oma olemasolu? Kui ma olin endast, siis ma ei ole puudustes täiuslikkusest, mida võin ette kujutada. Kui see on mõnest teisest, mitte Jumalast, siis esitan sama küsimuse: Mis ainest sai see teine aine alguse? Kas Jumalast või muust , ja nii edasi, kuid mitte lõputult.” See on äratuntav kui variant keskaegsest “tagasimineku” argumendist. Kui oluline on eeldus, et see argument ei saa olla lõputu?
Descartes tegeles kahe vastuväitega. Üks neist oli, et oma olemasolu (või teiste, mis pole Jumal, olemasolu) ei tulene millestki – “Ma ei pea otsima oma olemasolu autorit.” See ei toimi. Ta ütleb:
”Mu elu kulg võib olla jagatud lõpututeks osadeks , millest mitte ükski ei ole mitte mingil moel seotud teistega . Seega see, et olin olemas mõni aega tagasi, ei tähenda seda, et pean olemas olema nüüd.”

KOLMAS ARGUMENT JUMALA OLEMASOLUST

Descartes pakub välja kolmanda argumendi Jumala olemasolu kohta, mis pärineb V “Meditatsioonist”:
”Just nagu ma leidsin endas ideid erinevate geomeetriliste kujundite kohta, millest võin tuletada nende omadused (kui need eksisteerivad). Samuti ma leian endast Jumala idee, millest ma saan järeldada, et Jumal olemuselt on olemas. Olemasolu on täiuslikkus, kuid kõige sobivam olemus on eksisteerimine.”
Descartese arvates kõige sobivam idee võib-olla väljamõeldis. Kui idee on väljamõeldis, võime lisada natuke tõelisust ja siis esitleda, arvestades, et see idee on sisemiselt ühtne. Seda näitab ka asjaolu, et me näitame selle omadusi:
Descartes oma väites selgitab, et Jumala idee on kindlasti olemasolev ja see ei ole väljamõeldis, kuna sellel on sidusus.

Kokkuvõte

Paljugi tänu Descartesele usuvad tänapäeval paljud inimesed, et kui keha sureb , siis hing mitte. Seetõttu arvatakse ka olemas elu peale surma. Descartes väitis, et keha ja hinge vahel on tihe seos. Küll aga kui keha hävib, ei pea hing hävima. Hing on eraldiseisev aga sõltuv kehast.
Jumala olemasolu ei olnud keskajal kindel. Filosofeeriti sellel teemal palju. Descartes filosofeeris teema, millest võime oletada, et eksisteerimine ja millest oletan Jumala või millegi teise eksisteerimise. Seades kahtluse alla Jumala eksisteerimise, seame kahtluse alla enese eksisteerimise?
Ta oli arvamusel, et elu on jaotatud paljudeks väikesteks osadeks, millel pole üksteisega mitte mingit seost. Seega see, kes olime me enne, ei ole me enam täna.
Kuna filosoofia on sõltumatu ja vabatahtlik, on igaühe vaba voli kas lähtuda oma elus René Descartese argumentidest ja vaadetest või mitte.

Kasutatud kirjandus

http://oregonstate.edu/instruct/phl302/philosophers/descartes.html
Eesti Entsüklopeedia 2. köide. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus
http://www.hot.ee/tancred/descartes/
http://www.humanities.mq.edu.au/Ockham/z3611.html
Haldane, Elizabeth S.; Ross , G. R. T. 1912. The Philosophical Works of Descartes I. New York : Dover Publications, Inc.
Haldane, Elizabeth S.; Ross, G. R. T. 1934. The Philosophical Works of Descartes II. New York: Dover Publications, Inc.
http://www.tdl.ee/~biggie/descartes/
http://www.mindbridge.ee/kaimar/pdf/ylikool/arutlus_meetodist.pdf
11