Descartes, R. Arutlus meetodist. 4. osa (1)

1. Millise meetodi valis Descartes tõeuurimiseks? On see Sinu hinnangul sobiv meetod?
2. Mil moel peab Descartes võimalikuks kahelda meeltes?
3. Milles ei ole võimalik Descartes’i arvates kahelda, kas nõustud tema mõttekäiguga?
4. Descartes’i mina-definitsioon + Sinu kriitika.
5. Descartes’i tingimused mistahes lause tõsikindluseks.
6. Descartes’i mõttekäik täiuslikkusest (jumalast) – vajadusel Sinu kriitika.
7. Mis alusel peab Descartes tavamõistuslikke arvamusi , nt. kehade olemasolust, vähem kindlaks ju Jumala ja hinge olemasolu?
8. Kuidas aitab mõistus teha vahet teadmisel ja pettusel, unenäol ja tegelikkusel?
1.Meetod, mille Descartes tõeuurimiseks valis oli selline, kus ta arvas , et peab tegema kõik vastupidi ja absoluutselt väärana heitma kõrvale kõik, mis oleks põhjustanud kõge vähemat kahtlust, sest ta tahtis näha kas pärast ei jää tema uskumusse midagi, mis oleks olnud täiesti mittekaheldav.
Mina hinnangul see meetod ei toimi, kunas kui heita kõrvale kõik, mis tekitab vähimatki kahtlust, võib tõeuurimise käigus lipsata kõrvale, ehk heidame kõrvale tõe ja tõeuurimise käigus jõuame äärmustesse, mis on meie arvates tõde, ehkki see võib olla tõde, aga ei pruugi olla ainuke tõde. Selle protsessi käigus jõuab ainult substantsi kõige algelisema tõe juurde, mida tegi ka Descartes: „Ma mõtlen, järelikult ma olen“.
2.Descartes väitis, et meeled ei räägi alati tõtt. Ta oletas, et ei ole ühtegi asja, mis oleks selline, nagu seda endale meeltega kujutleme. Tema arvates võisid kõik meie mõtted tulla ka magades ehk unenägudes siis oletas ta, et kõik asjad mis talle pähe on tulnud ei ole olnud tema unenägudes tõelisemad. Et kindlaks teha enda olemasolu, tuleks selle peale mõelda.
3.4.Descartese tekstist loeb välja, et kui juba kahelda enda olemasolu peale, on see vastus oma kahtlusele. Sa kahtled, järelikult mõtled, järelikult oled olemas. Descartes väitis kindlalt, et olemuse aluseks on mõtlemine, kui mõelda, oled olemas. Hing ja keha on erinevad asjad. Kuna inimese olemus ei vaja kohta ega materiaalset eset, siis ei vaja inimene eksisteerimiseks ka keha ja isegi kui poleks keha, jääks hing ikkagi selleks, mis ta on ja inimene oleks olemas.
Olen Descartesega nõus. On inimesi, kes ei tunneta oma keha, Näiteks olen kuulnud inimesi olevat aastaid koomas , nad mõtlevad, aga neil sel hetkel puudub keha, näiteks istuvad kamina ees, ehkki reaalselt lamavad nad haiglavoodis, aga koomas olles tunnetavad end kamina ees kujutletava kehaga . Samas on inimesi raske haigusega, kellel puudub aju, mõistus mõtlemine. On vaid keha, mis vaja hapnikku ja toitu ja vett.
5. Descartes pidas reegliks seda, et kui me mõtleme selgelt ja täiesti distinktselt, ehk mõtleme, mõtlemata sellele, et me üritame millelegi mõelda – see kõik on tõeline ehk tõde. Ainuke raskus seisenb selles, et selgeks teha millal me mõtleme distinktselt ja millal ei.
autor rõhutab just loogilise mõtlemise tähtsust. Et õigeid järeldusi teha, tuleks probleeme jagada ning oma tähelepanekuid üles kirjutada. See võimaldab teha nende loetelude ja ülevaadete põhjal tulevikus õigeid järeldusi. See tähendab, et kui oleme midagi tunnetanud, siis lähtudes mõistusest, on võimalik mingist lähtealusest jõuda tõeni.
6.Descartes jõudis järelduseni, et ta ei ole täiuslik, kunas kahtles iseenda olemasolus. Et inimene saaks kahelda, peab eksisteerima ka täiuslikum olevus. Kuna ideed on antud Jumala poolt ja Jumal on täiuslik, siis on ka meie ideed täiuslikud ja maailmatunnetus reaalne ehk mitte petlik . Kui sellist täiuslikku olevust poleks olemas, oleks inimene ise lõpmatu, igavene ja kõiketeadja, mida ta paraku pole, sest ta tunnetab ise oma ebatäiuslikkust(näiteks kahtleb või kurvastab). Pealegi leiab Descartes, et tema mõistuslik loomus erineb kehalisest, st ta koosneb kahest loomusest, mis on samuti ebatäiuslikkuseks.
Minu arust ei peaks kaasama Jumalat, kes ise on juba kaheldav, seletama meie endi, maailma ja meie sisu olemust, eksistentsi ja tõelisust. Ma arvan, et kõik see mis meis on, seda saame me ise kujundada, arendada ja määrata ning seda ei tuleks seostada jumalaga .
7.Autori arust ei suuda paljud inimesed tunnetada Jumalat või isegi hinge sellepärast, et nad ei suuda mõelda kaugemalt kui meelelistest asjadest, mida me näeme, kuuleme. Kõik see mida ei ole võimalik kujutada on ka tavainimese põhjuseks, miks on Jumala uskumine võimatu. Descartes väidab, et inimesed usuvad ainult kujutletavatesse asjadesse, mida on lihtne mõista. Kõik muu jääb näib meile mittemõistetavana.
Kuna meie ideede tõelisus tuleneb Jumalast, täiuslikust ja lõpmatust olevusest, ei saa olla iseenda olemuses ja ideedes kindlad need, kes ei usu Jumalasse.
8. Autor väidab, et mõistus ütleb meile, et kõigil meie ideedel peab olema mingisugune tõealus, kuna ideed pärinevad Jumalalt. Mõistus ei ütle meile, mida me näeme või kujutleme on tõeline või mitte.
Inimene ei pruugi mõnikord vahet teha, kas ta tegutseb unes või ärkvel olles, seda küll ei juhtu tihti, enamasti suudame me reaalsustaju säilitada. Descartese arvates tuleks võtta mõtteid, mis tulevad ärkvel olles, tõsisemalt kuna meie kaalutulused une kestel ei ole niivõrd läbimõeldud ja suutlikud, kui need on ärkvel olles. Descartes usub, et ainus asi mida me usaldama peame on - oma mõistuse evidents.