Rene Descartes'i eluloo lühikokkuvõte, teosed, filosoofia (0)

Rene Descartes
LÜHIKE ELULUGU
Rene Descartes ( 1596 –1650) oli Prantsuse filosoof . Sündis 31.03 pere kolmanda lapsena. Isa oli jurist , ema suri aasta pärast Rene sündi. 10.aastaselt alustas õppimist jesuiitide kolleegiumis (range kasvatus). Huvitus füüsikast, matemaatikast ja loomulikult filosoofiast. Õppis seal 8 aastat.
1614 astub Poitiersi ülikooli, mille lõpetas juristina. Peale lõpetamist tegi ohtralt reise üle terve Euroopa. Descartes ise hiljem väitis, et tema haridus andis talle vähe sisu ja et vaid matemaatika oli andnud talle teatud teadmisi. Hollandis viibides astus sealsesse armeesse, hiljem oli Baieri
armees elukutseline sõdur. Kohtumine arsti ja loodusteadlase Beckmanniga ajendas teda hakkama tegelema teadusega .
1619 näeb Descartes kolm unenägu, mis olevat andnud mõista, et hakka ometi teadlaseks- nii on maailmal sinust rohkem kasu. Seejärel Descartes loobus sõdurielust, kuid mitte reisimisest.
TEOSED
Descartese esimene oluline töö oli “Regulae” või “Reeglid Meele Suunamiseks”, kirjutatud 1628-1629, kuid see avaldati alles 1701. Kõnealune töö näitab Descartese huvi meetodis, mida ta jagab ka paljude kuueteistkümnenda ning seitsmeteistkümnenda sajandi teadlase, matemaatikute ja filosoofidega. 1629. aastast hakkas Descartes uurima meteoore ja optikat ning 1633. aastal lõpetas teose "Traktaadi maailmast ja valgusest". Selles toetas ta Galilei avastust maakera pöörlemisest. Kuna samal aastal Galilei seisukohad keelustati , jättis Descartes enda raamatu välja andmata. 1638 Descartes avaldas raamatu, mis sisaldas kolme esseed matemaatika ja teaduse teemadel ja “Arutlusi Meetodist”. Nende eesmärgiks oli harida mitte ainult teadlasi, vaid kogu maailma. Aastal 1641 Descartes järgis seda teosega “Meditatsioonid esimesest filosoofiast”. See lühike töö on rohkem metafüüsiline, kui teaduslik ja selle eesmärgiks on kehtestada teatava aluse teadused mis Descartes teatas oma vastasseisus koos Chandoux aastal 1628. See teos avaldati koos vastuväidete ja vastustega koos kuue filosoofi ja teoloogiga. Armastas olla kirjavahetuses kuninglike isikutega. Descartes kirjutas oma viimase teose, “Hinge passioonid” kirjavahetuse tulemusena, mille ta pidas Böömimaa printsess Elisabethiga. Teos on kirjutatud prantsuse keeles ning avaldatati Amsterdamis ja Pariisis 1649.
FILOSOOFIA
Filosoofia sarnaneb tema arvates puuga: juured on metafüüsika, tüvi füüsika ja oksad - ülejäänud (rakenduslikud) teadused. Nagu õunapuu vilju korjatakse okste, mitte tüve või juurte küljest, nii ilmneb ka filosoofia kasulikkus rakenduslike teaduste juures.
Süstemaatlise kahtluse meetod.
Kõiges peab kahtlema, milles saab kahelda. Ainukeseks teeks , kuidas mõistust kõigist eksimustest korraga puhastada , on Descartes’i arvates kahtlemine kõiges. Mida iganes saab küsida, peab ka küsima. Autoriteet, komme või harjumus ei ole piisav põhjendus – mitte miski muu ei kõlba peale tõsikindla teadmise. Tõsikindlaid teadmisi iseloomustab:

nad on ilmselged tõed „ Me ei tohi pähe võtta midagi sellist, mille suhtes on meil kas või vähimgi kahtlus”

neist saab tuletada kõik ülejäänud teadmised „ Kõik tõed on omavahel seotud, järeldudes üksteisest, ning kogu saladus seisneb vaid selles, et alustada kõige esimestest ja lihtsamatest, minnes neist samm-sammult kaugemate ja keerulisemate poole”
Descartes’i plaan tõsikindla teadmise saavutamiseks on kaheetapiline:

Tuleb kahelda kõigi seni tõesteks peetud seisukohtades.

Tuleb kõiki olemasolevaid arvamusi ja seisukohti kriitiliselt analüüsida ning jätta alles ainult need, mille tõesuses ei saa olla vähimatki kahtlust.
Kuid ühes asjas ma siiski ei saa kahelda – selles, et ma kahtlen. Pole võimalik mõtlemine ilma mõtleva subjektita. Mõtlen, järelikult olen olemas (ld Cogito, ergo sum). See on kõige ilmselgem ja kõigele alustpanev tõde. Ma saan kahelda, vaid siis kui ma ise olen olemas ja kui kõik muu ongi meelepett ja väär ja vale ja tekitab kahtlust, siis ühes asjas kahelda ei saa - iseenda olemasolus, sel hetkel kui sa kahtled.
Keha ja Hing. Kui ma saan kindel olla, et ma olen olemas, siis saan ma kahelda oma keha olemasolus. Siin tulebki keha ja hinge eristamine. Eristamist on kolme liiki: reaalne, modaalne ja põhjenduslik. Reaalne on õigupoolest rajatud kahe või enama aine vahele ning me võime järeldada, et kaks ainet on tõesti erinevad üksteisest – üksnes asjaolu, et me saame mõelda ühest selgelt ja iseseisvalt ilma teiseta. Isegi kui me oletame, et Jumala keha oli hingega nii tihedalt seotud, et oli võimatu ühendada neid rohkem ning ühte keha kaheks liigitada, jääksid nad ikka üheks. See oli seepärast, et Jumal oma võimsuses ei suutnud eraldada või hoida üht ilma teiseta ning need, mida Jumal saab eraldada või hoida lahus, on tõepoolest erinevad.
Jumala olemasolu. Ainus asi universiumis , mille olemasolu on kahtluse all, on mu enda olemasolu. Pikemal mõtlemisel on kahtluse all kõikide kehade eksisteerimine , sealhulgas meie enda eksisteerimine. Seega Descartesel polnud võimalik väita Jumala olemasolu. Kuid tema arvates peab seda olemasolu tõestama, sest ratsionaalne inimene usub vaid mõistuspäraseid argumente. Descartes arvas et ainult Jumal saab olla nii kõrgel tasemel, et vastata tasemele objektiivsest reaalsusest sisasaldades ideed Jumalast. Seni kuni meil on see idee, Jumal eksisteerib.
MEIE ARVAMUS