Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Relvad läbi aegade". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
relv, tera, kirve, mõõk, teramik, armee, warfare, vibu, nool, modernism, relvi, tehnoloogia, laske, noole, miin, pronksist, kirves, leiutati, eelajalooline, torke, nahast, laba, nupp, armeed, tank, kahur, allveelaevad, sakslased, lõhke, keskaeg, ammu, tuumapomm, kepp, küttimise, viskeoda, kilbi, vahetuse, odaotsad, sepad, lipp, kanti, ling, luustMuid sõjariistu ja nende osi on leitud vähem. Mõningaid andmeid relvade kasutamise ja eestlaste sõjanduse kohta pakuvad ka tolleaegsed kirjalikud allikad, eelkõige Henriku Liivimaa kroonika. Relvastus Eesti sõdalase käsutuses olid 12.-13. sajandi vahetusel nii kaug- kui ka lähivõitluse relvad, nii ründe- kui ka teatud kaitserelvastus. Lahingus kasutatava relvastuse määras ära, kas sõdalane oli jala või ratsa. Jalamehe kaugvõitlusrelvadeks olid vibu, nooled ja viskeodad. Vibu kanti rännakul üle õla, nooli tupes hoides. Vibukaar valmistati enamasti kadakast, kuid valmistada võidi ka mitmest puuliigist kokku liimitud vibusid, kuid selliseid ei ole seni leitud. Ka noolevarred valmistati kadakast, samal ajal kui nooleotsad olid sepistatud rauast. Orgaanilisest materjalist valmistati nooletupp, kuid kahjuks ei ole neid tänaseni säilinud. Laske- ja heiteriistadest peaks mainima lingu. Ling oli valmistatud nahast ja
ole mõõkade kohta kinnitatud, kuid see võib olla täiesti võimalik. Oluliseks muinasaja relvastuse allikaks on ka taaskehastujad, kes taaslavastavad vanu lahinguid ning katsetavad neid relvi, millega omal ajal võideldi. Ründerelvad Lähirelvad Käepide Keskmine vars Pikk vars Kaugrelvad Viskerelvad Laskerelvad (laske- ja heitemasinad) – rühm relvi, mis on keerukama konstruktsiooniga. Kõige lihtsam neist on vibu, kuid see on ka teatud mõttes eriline, kuna seda peetakse juba primitiivseks masinaks, kuna vibu abil muudetakse üht liiki energiat teiseks. Kaitserelvad Kiiver Kilp Kaitserüü 9. september, teine loeng Pistodad, sõjanoad ja mõõgad Kiviaeg Need on relvad, millel on väga lühike vars ehk lihtsalt käepide. Mõõk kui relv kujuneb alles pronksiajal ning kujuneb pistoda muutmise läbi. Pistoda muutub nii
....................... 5 Käsirelvad ......................................................................................................................................... 5 Oda.................................................................................................................................................5 Kirves.............................................................................................................................................5 Mõõk..............................................................................................................................................6 Võitlusnuga ...................................................................................................................................7 Laskerelvad........................................................................................................................................7 Vibu.........................................
võim ja katoliku kiriku vägevus. Samas oli kõrgkeskaeg ka ristisõdade ajajärk. Hiliskeskaeg tõi endaga kaasa katkuepiteemia, saja-aastase sõja Inglismaa ja Prantsusmaa vahel ning paavsti võim hakkas alla käima. 2 Kuigi keskajal oli tähtis roll kirikul ja riigiaparaadil oli kõige olulisem sõjavägi. Sõjaväe tugevust näitas rüütlite ettevalmistus ja relvad, mis pidid olema head ja tugevad. Aegade jooksul arenesid ka relvad. Kui algul kuulus varustusse mõõk, turvis, kilp ja piik, siis hiljem tuli kasutusele kasutusele amb ja rõngasärgist sai raudrüü. Keskaegne relvastus Relvastus oli keskaegsete sõjavägede juures väga tähtis, sellest sõltus väga palju. Üldiselt ei olnud turviste ja korralike relvadeta talupoegade väel lootustki hästivarustatud rüütlisalga vastu saada, ehkki loomulikult oli oma osa ka väljaõppel. XIV sajandi I poole rüütel kasutas
2 1. Relvastus Keskaegsed relvad jagunesid kaitse -ja ründerelvadeks. Relvastus oli keskaegsete sõjavägede juures väga tähtis, sellest sõltus väga palju. Üldiselt ei olnud turviste ja korralike relvadeta talupoegade väel lootustki hästivarustatud rüütlisalga vastu saada, ehkki loomulikult oli oma osa ka väljaõppel. XIV saj. I poole rüütel kasutas mitmeid relvi: ründerelvadeks oda, mõõk , pistoda, kirves, nui või sõjahaamer. Kaitserelvadest põhilisimad olid kiiver ja kilp. Pead on alati oluline kaitsta, sellepärast on ka tänapäeva sõduritel kiiver ja kilbita on kilbiga vastase vastu väga raske võidelda. 1.1 Ründerelvastus XIV sajandil oli keha kaitsmiseks rüütlil plaatrüü, XIV saj. algul arenes sellest plaatvest. Sellest sõltuvalt olid muutunud ka ründerelvad: üha rohkem levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid
või ajus kinnistuda. Leitud originaalrelvad, mida on aga väga vähe. Ürikud ja kroonikad, kus tekib relva mõiste küsimus, pole 100% teada, mida tollel ajal relvaks liigitati või nimetati. Keskaegsed kunstiteosed, mis tavapäraselt kujutasid kunstniku eluaja kõige modernsemat relvastust ka varasemaid ajaloosündmusi kujutades. Relvad pole olnud muidugi vaid tapariistadeks vaid ka kunstiteosteks. Relvade areng on olnud alati kiirem, kui näiteks ehete areng. Relv oli ka kaitsevahend, peale selle ka sotsiaalset staatust näitava sümboli roll. Nt rüütli tunnuseks mõõk koos rüütlivööga. Oli olemas ka päris kuninglikke mõõkasid, mis oli kuninga üheks sümboliks. Veel keskajalgi on ka mõõkadele antud nimesid nagu inimestelegi ja pärandati kui perekonna reliikviat. Konverents USA-s, kus jõuti järeldusele, et sõda on käinud juba koos inimesega tema kujunemise algusest peale
Sissejuhatus Vanimat ajastut nimetatakse esiajaks ehk muinasajaks. See ajajärk kestis Eestimaal esimeste inimeste saabumisest 13. sajandi alguseni. Esimesed teadaolevad inimasutused tekkisid Eestis 8. aastatuhandel e.Kr. Seega oli muinasaeg väga pikk aeg, üle üheksa aastatuhande. Muinasaeg jagatakse peamiste tööriistade materjali järgi kiviajaks, pronksiajaks ja rauaajaks. Pronksiaeg kestis Eestis 1500. kuni 500. aastani e.Kr. Umbes kolm ja pool tuhat aastat tagasi õppisid eestlased teiste rahvaste kaudu pronksi tundma. Pronks on vase ja inglistina sulam. Vanimate pronksesemetena tuntakse Muhust saadud odaotsa ja Võrtsjärve lähedalt Kivisaarelt leitud sirpi. Pronksiajal jätkus maaviljeluse areng ja levimine, koos sellega muutus asustus paiksemaks ja rajati kindlustatud asulaid. Arenes kaubitsemine. Võeti kasutusele uusi tööriistu (putkkirves), relvi (mõõk) ja ehteid (sõlg). Pronksiaeg lõppes raua kasutuseletulekuga. Rauaaeg jagatakse vanemaks, keskmiseks ja noor
Ründerelvad Ründerelvad jagunevad lähirelvadeks ja kaugrelvadeks. Lähirelvad jagunevad veel varrepikkuse järgi kolmeks lühike vars (mõõk, pistoda), keskmine vars(kirves, vasar, nui) ja pikk vars (oda, hellebard). Kaugrelvad jagunevad ka kolmeks viskerelvad (ling, viskeoda), mehaanilised laskerelvad (vibu, amb) ja tulirelvad (püssid,suurtükid). 3 Lähirelvad Keskajal oli üheks populaarsemaks ja väärtuslikumaks relvaks mõõk, millega võitlesid enamasti rüütlid. See oli raiumise relv, millel oli lühike vars.Varasemad mõõgad olid ühtlaselt laiad ja ots ei olnud eriti terav. Rauatöötluse arenguga arenesid ka mõõgad. Põhiosaks on mõõgal tera. See puudeti pikaks, tugevaks ja painduvaks. Mõõk peeti tihti vaba mehe tunnuseks. Üha populaarsemaks said sõjanuiad, mis olid eelistatuim relv vaimulike feodaalide seas, kuna kirik ei lubanud mõõka haarata
Nad treenisid vaid kodakondsetega ja turniiridel. Sel põhjusel oli lahingutaktika ünsa lihtne. Raskeratsaväe rünnaku jõud oli tohutu, aga kui see kord algas, oli seda raske peatada. Taktika ja sõjatehnika muutusid keskajal järk-järgult. Suure laskejõuga vibude nooled olid nii võimsad, et rõngassärgid muutusid kasututeks. Niisiis töötati välja raske raudrüü, mis kattis kogu keha. Linnuste vallutamine oli suur osa keskaegsest sõjapidamisest. Mitte ükski vallutajate armee ei suutnud mingit ala kontrollida ilma sealseid linnuseid kontrollimata. Linnuste planeering arenes keskajal pidevalt, mis parandas üha enam linnuste turvalisust. Aga iga edusammuga kaasnes ka uus leidlik taktika või uus masin, et sellest võitu saada. Külmrelvad Rüütli tüüpiliseks relvaks oli ikkagi mõõk. Mõõk on ühe- või kaheteraline löögi- ja torkerelv mida kasutati tavaliselt lähivõitlustes. 13. Sajandi lõpuks muutusid
Muinaseestlaste eluolu iseloomustus läbi muinasaja perioodide (tööriistade ja tegevusalade areng) Muinasaja perioodid Muinasaeg algas 2 miljonit aastat tagasi, meie teadmised tuginevad arheoloogial, vanadel saagadel, pärimustel ja kroonikatel. Kõik, mida me arvame teadvat on oletused, mida me ei saa iialgi kontrollida. Arheoloogid on jaotanud muinasaja perioodideks vastavalt peamistele materjalidele, mida kasutati töö- ja tarberiistade valmistamiseks. Vastavalt materjalidele on muinasaja perioodid: kiviaeg, pronksiaeg ja rauaaeg. Eestis loetakse muinasaja lõpuks 13.sajandi algust, mil lõppes Eestis muistne vabadusvõitlus (1227). Kiviaeg Eestis esines keskmine kiviaeg ehk mesoliitikum (VIII aastatuhande keskpaigast kuni IV aastatuhendeni e.m.a) ja noorem kiviaeg ehk neoliitikum (III aastatuhandest kuni II aastatuhande keskpaigani e.m.a). Mesoliitikumi aja inimesed said ülalpidamise kalastamisest, küttimisest ja korilusest, kasut
Ründerelvad jagunevad lähirelvadeks ja kaugrelvadeks. Lähirelvad jaotatakse varre pikkuse järgi kolmeks: lühikese varrega e. käepidemega (mõõk, pistoda), keskmise varrega (kirves, vasar, nui; vars kuni 1m) ja pika varrega (oda, hellebard; vars kuni 2m). Kaugrelvad: viskerelvad (ling, viskeoda), mehaanilised laskerelvad (vibu, amb), tulirelvad (püssid, suurtükid). Kaitserelvadeks alla kuulusid kilp, kiiver ja kaitserüü. Mõõk keskajal kõige levinum relv. Kaitserelvastuse täiustumisega muutus ka mõõk (kaheteralisest kolmeteraliseks). Pooleteisekäe mõõkade teraviku pikkus oli 120-140 cm, kaal 3kg. Kahekäemõõga pikkus 160-180 cm, põhiliselt jalamehe relv, olulisemaid funktsioone lahingu alguses vastase jalaväe odade puruks raiumine. Timukamõõgal oli ots kumer/lame, teradel oli tekst (,,Jumal aitab mind vaest patust." ,,Kui ma mõõga tõstan, siis soovin patusele igavest elu."), ratta või võllamärk; mõõgaga
süütama: päästikut ei olnud. Mõned käsipüssid olid ka suuremad ja raskemad, sellisetega sai suuremaid kuule lasta ja seega ka suuremat hävitustööd teha Plaatrüü vastu valmistati ka endisest erinevaid mõõku: kui enne olid mõõgad rohkem raie- ja lõikerelvad, siis 15. sajandil olid nad rohkem torkerelvad. Sellele viitab nende rombikujuline ristlõige ja ka küljelt vaadates sarnanevad mõõgad torkerelvale: teramik läheb ühtlaselt peenemaks nagu nt. pistodadel, mis olid peamiselt torkamiseks. 14. saj. keskpaigani kasutati nn. löögi-ja-torke mõõku, mis olid mõeldud mõlemaks otstarbeks. Hiljem olid mõõgad peamiselt torkamiseks. 14. saj. leiutati ka hoopis uus mõõgatüüp: nn. bastard ehk pooleteisekäemõõk. See oli pikk, teramiku pikkus oli umbes 120-140 cm, raske raiemõõk, mida sai kasutada nii ühe kui kahe käega,
Tallinna Polütehnikum TA-10 Vaido Villem Pronksiaeg Eestis Referaat Juhendaja: H.Kattago Tallinn 2010 SISUKORD SISSEJUHATUS Käesolev referaat käsitleb pronksiaega Eestis. Referaadi eesmärgiks on tõsta esile pronksiajal Eestis toimunud muutused põllumajanduses, karjakasvatuses, ehitustegevuses, tööriistade valmistamises ning inimeste elus, keeles ja kultuuris.. SISU Pronksiaeg on esiaja keskmine põhiaeg kiviaja ja rauaaja vahel. Arheoloogilises kronoloogias eristatakse vanema pronksiajana ajavahemikku 18001000 aastat eKr ja nooremat pronksiaega ajavahemikus 1000-500 aastat ekr.. Pronksiajal oli tähtsaim tööriistamaterjal pronks, jätkus maaviljeluse areng ja selle levimine, koos sellega muutus asustus paiksemaks ja rajati kindlustatud asulaid ning arenes kaubitsemine. Võeti kasutusele uusi tööriistu (putkkirves), relvi (mõõk) ja eh
AADEL JA RELVASTUS KESKAJAL Relvad olid keskajal küll eelkõige võitlusvahendid, kuid neile võidi anda ka laiem tähendus. Nii sümboliseeris osa relvi teatud sotsiaalset kuuluvust: näiteks mõõga kandmist peeti vaba mehe tunnuseks ja relvade puudumine näitas isiku madalat päritolu. Mõõgal oli läbi keskaja eriline tähtsus, kuulsaid mõõku pärandati isalt pojale ja nii said nad kõige väärtuslikumateks perekonnareliikviateks. Mõõk sümboliseeris õiglust ja õigusemõistmist. Kurjategijate hukkamisel peeti kõige auväärsemaks karistusviisiks mõõgaga pea maharaiumist, eriti kui see viidi täide linna turuplatsil. Kasutusel oli spetsiaalne timukamõõk, mida ei tohtinudki millekski muuks tarvitada. Relvade liigitus Keskaegne relvastus jagunes ründe- ja kaitsevarustuseks. Viimase hulka kuulusid kaitserüü, kiiver ja kilp
valitsenud rahu hirm tuhandete tuumapommide plahvatamise tagajärgede ees on liiga suur. (mees.eu/tuumapomm) Tänapäeval on tuumarelvad olemas mitmel riigil. 20.10.1999 väitis "Washington Post" , et Külma sõja ajal paigutas USA salaja 15 välisriiki tuhandeid tuumarelvi. Seda, et nende maal asuvad aatompommid, ei teadnud isegi nende riikide juhid. Nende 15 riigi seas olid ka Maroko ja Hiina.(õhtuleht/21.10.1999) 2. Bioloogilised relvad Bioloogiline relv on haigusttekitavad mikroorganismid või nende mürgid või toksiinid, mis leiduvad looduses ja mida võib kasutada sõjalisel eesmärgil või terrorismi vahendina inimeste, loomade või taimede hävitamiseks. Bakterioloogiline relv ja bioloogiline relv ei ole sünonüümid. Bioloogilise relvana võidakse kasutada ka näiteks viirusi. Bakterioloogiline relv on bioloogilise relva alaliik. Bioloogiline relv on inimestele tuntud juba Egiptusest ja Vana-Kreekast. Juba siis pandi tähele, et
valmistati kirveid, nuge, vikateid ja teisi tarvilikke sõja- ja tööriistu. Osa relvi osteti ka Lääne-Euroopast ja Skandinaaviast, nagu kaheteralisi mõõku ja ilustatud odaotsi. Savinõu Raatvere maahaudkalmistust Kolmnurkse labaga kirves Varangult Relvastus Kõige levinumaks relvaks oli eestlastel oda. Suurem osa sõdalasi võitles jalgsi ning jalamehe relvaks ongi peamiselt oda, ka vibu. Kroonikates on üsna sageli mainitud ka linge, millega visati kive. Odad jagunevad üldiselt torke- ja viskeodadeks. Kirjalikes allikates leidub rohkesti märkusi, et viskeoda võidi käega kinni püüda ja tagasi visata. Visatud odad jäid sageli kilpi kinni ning muutsid selle kasutuks. On ka teateid, et lähivõitlusse astumise korral murti odavars. Ida-Eestist Raatvere matusest on koos torkeodaga leitud arvatav odaotsa vimpel. Levinud relvaks oli kirves
Oda samuraide relvastuses Vanaaegsetel illustratsioonidel on harva kujutatud sõjavarustust ilma odata, mis oli traditsiooniliselt tähtsuselt järgmine relv pärast vibu ja noolt. Esimesed relva näidised sarnanesid Hiina mudelitele. Suured terasmeistrid valmistasid odasid sama hoolega nagu mõõkugi ja teisigi relvi. Odatera oli ümbrisega kaitstud. Odavarsi oli kõikvõimaliku raskusega ja pikkusega, mis olid valmistatud väga heast puust ja hoolikalt kuivatatud ja töödeldud. Need olid tavaliselt tugevdatud metallribadega sellistest kohtadest, mis sattusid surve alla võitluses.
Inga Konovalova 7.10.2012 Eesti esiaeg, muutused ja areng Esiaeg sai alguse esimeste inimeste tekkega ja kestis kuni muistse vabadusvõitluse lõpuni. Muinasaeg ehk esiaeg, koosneb 3-mest suurest perioodist: kivi,- pronksi,- ja rauaajast. Kiviaeg omakorda jaguneb 3-meks perioodiks: paleoliitikumiks(vanem kiviajaks), mesoliitikumiks(keskmiseks kiviajaks) ja neoliitikumiks(nooremaks kiviajaks). Paleoliitikumi perioodil oli Eesti aladel jääaeg ja seetõttu pole siit leitud ka paleoliitilisi leide. Rauaaeg nagu ka kiviaeg koosnes 3-est väiksemast perioodist: eel-Rooma,- Rooma,- ja keskmisest rauaajast. Eraldi osana tuuakse välja ka viikingiaeg.Elamisstiil, elatusalad, oskused ja inimesed muutusid aastate jooksul ja muutuvad praegugi. Milline oli inimeste elamisviiside, oskuste areng aga muinasajal? Kas see oli sama kiire kui areng tänapäeval? Elatusalad olid kõigil perioodidel põhiliselt samad, kui
Kaitserüüde arendamise põhjustest 13. 17. sajandini 1. Mida kujutasid endast soomusrüüd ja rõngasrüüd? Kes ja millal neid kandsid? Soomusrüü kujutab endast väikeseid metallplaate, mis on ühest otsast alusnaha külge kinnitatud (needitud tavaliselt ühe või kahe neediga) sedasi, et kinnituskoht on järgmise soomuse poolt kaetud, meenutab kalasoomust. Frangi riigi ajal hästi levinud. Pidas paremini nooli, samas on see väga palav. Rõngasrüü on omavahel kinnitatud väikesed (10-15mm sisediameetriga) rõngad, rõngad on otstest kinnitatud kas needi või sepakeevisega. Kuna on paremini õhku läbilaskev kui soomusrüü, muutus ristisõdade ajal populaarseks ja levis siia ka, Eestisse tulid ristisõdijad juba rõngassärkidega. Rõngassärgi valmistamine kestis kuni aasta, särk oli väga kallis. Kandsid ainult rikkurid. 2. Kuidas ja millal kujunesid plaathõlstid ja plaatvestid? Kas need olid tuntud ka keskaegses Eestis? 13. sajandi keskpaiku hakati arendama ri
PÄRNU SÜTEVAKA HUMANITAARGÜMNAASIUM Arne Vunk VARASE ROOMA KEISRIRIIGI SÕJAVÄGI Aastatöö Tertia aste Juhendajad Siim Ruul ja Kristiina Vunk Pärnu 2012 SISUKORD SISSEJUHATUS............................................................................................................................. 3 1. ARMEE....................................................................................................................................... 4 1.1. Relvastus..............................................................................................................................4 1.2. Ülesehitus..............................................................................................................................5 1.3. Taktika .......................................................
seeläbi saavutada senisest kõrgemat temperatuuri sellega sai Euroopas alguse malmivalamine. Väntvõlli kasutuselevõtt lihtsa hammasratastiku ja vedru süsteemi asemel, koostöös vesiveskiga võimaldab aga käivitada löögiriistu, näiteks sepikoja mehhaanilist haamrit. Kuid see ei tekita siiski kohe revolutsiooni metallurgias. Metallurgia ja ballistika progressi toob kaasa just sõjakunsti areng. Ajajärku 950 1350 iseloomustab raskeratsaväe esilekerkimine, vibu ja eriti ammuküttide kasvav osatähtsus. Ratsavägi moodustas militaarse eliidi. Rüütel, kelle varustusse kuulus: kooniline kiiver, rõngassärk ja suur kilp; ründerelvadest: oda, mõõk ja sõjanui ning sõjaratsu destrier oli selle perioodi ,,võimsaim relv". Nagu eelpool mainitud kasvas ka vibu- ja ammuküttide osatähtsus. Keskajal kasutati kolme tüüpi vibusid: lühike vibu, pikk vibu ning vibupüss e.
TALLINNA POLÜTEHNIKUM Referaat Pronksiaeg Eestis Koostaja: Geio Tischler Rühm: PA-09B TALLINN 2009 Sisukord 1.SISSEJUHATUS 2.VANEM PRONKSIAEG 2.1.ASULAD 3. NOOREM PRONKSIAEG 3.1.ASUSTUS, MAJANDUS JA ÜHISKOND 3.2.LAEVKALMED 3.3.SAVINÕUD 3.4.ESEMELINE MATERJAL 3.5.EHTED 4.ELATUSALAD 5.KOKKUVÕTE 1.Sissejuhatus PRONKSIAEG (II at.kp.eKr. 6.saj.eKr) . Pronksiaeg jaguneb kahte gruppi: Vanem pronksiaeg (u 1800 u 1100 EKR) ja Noorem pronksiaeg (u 1100 u 500 EKR). Umbes 3,5 tuhat aastat tagasi jõudsid Eestisse esimesed import pronks esemed (odaots,sirp). Pronks esemed olid kallid ja muretseti eelkõige kirveid. Paralleelselt kasutati endiselt kivist ja luust esemeid. Pronksiajal hakati oma asulaid kindlustama, kas paekivimüüriga või palkseinaga. Kõige tuntum on Asva asula saarel. Asulates kaitsti peamiselt pronksesemeidja loomakarja. Pronksiajal
EESTI MAAÜLIKOOL Tehnikakolledz Roman Koscikas TEHNIKA AJALOO VEDURINA referaat Tehnotroonika erialal Tartu 2012 Sisukord SISSEJUHATUS..................................................................................................................................3 Minevik.................................................................................................................................................4 Tänapäev...............................................................................................................................................5 Tulevik .................................................................................................................................................6 KASUTATUD KIRJANDUS...............................................................................................................7 SISSEJUHATUS Üldlevinud teadmine on see, et laiskus on maail
Tapa Gümnaasium VIIKINGID Autor:Nimi Juhendaja:Nimi 2013 Sisukord: · Viikingid · Kes olid viikingid · Viikingite retked · Viikingiaegne Eesti · Viikingiaegne rõivastus · Viikingirelvad VIIKINGID Viikingid olid muinas-skandinaavia (rootsi,taani,norra) päritoluga meresõitjad.Nimetus "viiking" tuleb vanapõhja sõnast vík, mis tähendab lahte. Arvatakse, et ka viiking tuleb sõnast wic, mis tähendab kaubandust. Viikingid olid osavad laevaehitajad; nende pikklaevade drakkarite plangutus ning suured nelinurksed purjed tagasid oma aja kohta küllalt suure merekindluse. Mereretked viisid viikingeid Islandile, Gröönimaale ning Põhja-Ameerika rannikule. Suurte maadeavastuste eelsel perioodil oli viikingitel märkimisväärne roll uute alade avastamisel, kuid teated nende retkedest ei levinud eriti, sest mõõdistamist ei tehtud ja kaarte ei koostatud. Ida suunas purjetanud viikingeid nimetati
5 2.5.Ajalugu: Esimese kuulipilduja konstrueeris Hiram Maxim ja seda kasutati Buuri sõjas. Esimesed kuulipildujad olid rasked ja kohmakad. Esimese maailmasõja ajal valmistati juba ka kergemaid kuulipildujaid nagu Lewis ja Madsen. 2.6.Kuulipilduja Lewis Lewise kuulipilduja on Ameerika Ühendriikides välja arendatud kergekuulipilduja, mida kasutasid I maailmasõjas inglise sõdurid.Kuulipilduja arendati välja USA armee koloneli Isaac Newton Lewise ja Samuel Macleani poolt 1911. aastal. Relv tulistas välja kuni 550 laengut minutis ja kaalus 12.7 kg, mis oli kuulipilduja kohta tollal väga väike.Relva kasutati I maailmasõjas ka belglaste ja ameeriklaste poolt. I maailmasõjas oli see populaarne kuulipilduja, ning relv võeti ka inglaste tankide Mark IV relvastusse. Peale I maailmasõda, Eesti Vabadussõja algul sai Eesti Rahvavägi 281 Lewise kuulipildujat ning eesti sõdurid ristisid ta Lüüs'iks
]. Eluolust Kunda kultuuris Keskmisel kiviajal kütiti peaaegu kõiki tol ajal Eestis elavaid loomi. Selle kohta on andmeid saadud asulakohtadelt leitud loomaluude järgi. Kõige rohkem on sageli jahitud põtru ja kopraid. Jahiti ka linde, peamiselt veelinde, aga ka mõningaid teisi. Tõenäoliselt kasutati jahipidamisel kõige rohkem mitmesuguseid püüniseid ja lõkse. Varitsus- ja ajujaht olid nende kõrval arvatavasti väiksema tähtsusega. Jahirelvadena kasutati vibu, oda ja pistoda. Vibunooltele valmistati ka tulekivist otsi. Odade otsad tehti sageli luust, pistodadel ka sarvest. Mõnikord oli neid täiustatud tõrva, vaigu ning rasva seguga luu sisse tehtud soontesse kinnitatud teravate tulekivilaastudega. Liha kõrval tarvitati toiduks ka igasugu taimi, juurikaid, seeni, pähkleid ja marju. Ka nende kogumiseks olid olemas oma tööriistad, näiteks kõplalaadsed riistad juurikate kaevamiseks.
Relva tähtsus ja tähendus Keskajal oli relval küll eelkõige võitlusvahendid, kuid neile võidi anda ka laiem tähendus. Nii sümboliseeris osa relvi teatud sotsiaalset kuuluvust: näiteks mõõga kandmist peeti vaba mehe tunnuseks ja relvade puudumine näitas isiku madalat päritolu. Mõõgal oli läbi keskaja eriline tähtus, kuulsaid mõõku pärandati isalt pojale ja nii said nad kõige väärtuslikumateks perekonnareliikviateks. Mõõk sümboliseeris õiglust ja õigusemõistmist. Relvade liigitus Keskaegne relvastus jagunes ründe- ja kaitsevarustuseks. Viimase hulka kuulusid kaitserüü, kiiver ja kilp. Ründerelvade seas eristuvad kaks suuremat rühma: lähivõitlusrelvad mille alla kuuluvad mõõgad, odad ja muu taoline, ning laskerelvad kuhu kuulusid ammud, vibud, kiviheitemasindad ja muud. Algselt oli relvade arengus põhirõhk lähivõitlusrelvadel, ent järk-
labakindad. 5.5Kiivrid See oli asi number 1, mis pidi kindlalt alati olemas olema, see oli kõige tugevamini valmistatud kaitse rüütlitel. Pikka aega oli ta selline suur, raske, kui see peas oli , siis ei kuulnud midagi, kuna olid tal ainukesed pilud ju silmadel ning nina juures. 14. sajandil peeti pottkiivrit liiga ebamugavaks ning see vahetati välja kergemate, visiiri ja rõngaskaelakaitsega basinettide vastu. 5.6Relvad Rüütli peamiseks relvaks oli tema mõõk. Varem kasutasid rüütlid kaheteralisi raiemõõku, kui 13.sajandi lõpuks muutusid mõõgaotsad teravamaks ning lamedad mõõgateramikud rombikujuliseks. Need tugevamad ja teravamad mõõgad suutsid purustada isegi soomussärkide raudrõngaid. Samaks ajaks oli osa mõõku muutunud juba ka palju pikemaks- nii pikaks, et nendega võitlemiseks tuli rüütlil mõlemad käed appi võtta.Neid kutsuti pooleteisekäemõõkadeks ehk bastarditeks ning neid sai hobuse sadula külge riputada
Nendega tehti väikesi tööriistu lõikamiseks, kraapimiseks, puurimiseks. Suuremate tööriistade valmistamiseks kasutati moondekivimeid, mida sai lihvides töödelda. Selle algsed kivikirved olid ebakorrapärase kujuga. Kasutati luid ja sarvi, millest valmistati ahingui, harpuune, nooleotsi, pistodasid, talbu, naaskleid. Elatusalad olid veekodude ääres. Tähtis oli jaht kütiti põtru, kopraid, ürgveiseis, karusid, metside, kitsi, linde (ka hülgeid) . Kasutati viskeodasid, vibu, nooli, püünised, lõksud. Peale selle söödi loodusande taimed, juureikad, marjad, pähklid, seened. Noorem kiviaeg e neoliitikum (5000-1800eKr). Neoliitikumi alguseks peetakse keraamika kasutuselevõttu. Venimad savinõud valmistati savist, millesse oli sedatud teokarpe, purustatud taimi ja kivipudru. Kasutati toidu tegemiseks, hoidmiseks. Kammkeraamika klutuur levis u 4000eKr, kasutusele tulid paremini valmistatud
jõe joon, Lõuna-Eestis niinimetatud Emajõe joon, Lääne-Eestis Saaremaal, eriti Sõrve säär). Võrreldes nende piirkondadega on Jõgevamaal leide vähem, kuid siiski arvestatavalt. 5 2 II MAAILMASÕJA-AEGSETE LÕHKEKEHADE LÜHITUTVUSTUS 2.1 Käsigranaadid Käsigranaat (Lisa 1-8) on jalaväe lähivõitluse relv. Granaat võib olla täidetud lõhkeaine, süütesegu, suitsutekitava segu, mürkgaasi või mingi muu keemiliste ainete seguga (vastavalt vajadusele). Käsigranaadid erinevad nii vormi, mõõtmete, massi kui ka konstruktsiooniliste lahenduste poolest. ( Paks, 1996) Käsigranaat RKG on Nõukogude päritoluga granaat. Kui kaitse nõel tõmmatakse ja granaat visatakse, siis avaneb nelja paneeliline langevari. See langevari stabiliseerib granaadi lennu ja
Aravete Keskkool Õpimapp Koostaja:----------- 11.kl Juhendaja:------ Aravete 2009 Kiviaeg Kiviaeg on muinasaja periood enne metallitöötlemise leiutamist, mil inimesed valmistasid tööriistu enamasti kivist.Kivi, mida tööriistade valmistamiseks kasutati, võis olla tulekivi, obsidiaan, mõni kiltkivi või mõni kristalliline kivi. Tööriistade vorm oli põhijoontes samasugune nagu praegustel tööriistadel. Tüüpilised on väikesed tulekivist riistad (mikroliidid, mida kasutati keerukamate tööriistade (näiteks saagide) osadena. Eristatakse väga väikestest teradest (mikroteradest) mikroliite ja geomeetrilisi mikroliite, mida valmistati suuremate terade sihiliku katkimurdmise ning järgneva retuseerimise teel.. Kiviaeg on palju pikem kui kõik teised inimkonna ajaloo perioodid ning selles osalesid mitmed inimese bioloogilised liigid.Kiviaja iaja kronoloogi
põhjapõtrade karjad taandusid põhja poole, asemele tulid karud, metskitsed, põdrad. Metsade osatähtsus suurenes. Laienes asustus ja suurenes rahvaarv, tekkis võrdlemisi palju lokaalseid arheoloogilisi kultuure. Mesoliitikum lõppes maaviljeluse tekkimisega. Seega on mesoliitikum teatud mõttes üleminekuaeg. Dateeringuid on mitmeid, harilikult peetakse selle kestvuseks 10 0008000 Lõuna-Euroopas, 80005000 eKr Põhja-Euroopas. Sel perioodil võeti peamise jahiriistana kasutusele vibu ja nool, need olid küll tulnud juba paleoliitikumis, kuid nüüd nende osakaal suurenes märgatavalt. Samuti täiustati küttimist, kasvas individuaalse jahi osatähtsus. Inimesed mõjutasid oma tegevusega ümbritsevat looduskeskkonda, aktiivsem küttimine soodustas ka algelise karjakasvatamise kujunemist. Ilmselt hakati hoolitsema kergesti kinnipüütavate või noorloomade eest, keda suurenenud
Kokku on seda muistist läbi kaevatud umbes kuuendik. Leitud on enam kui 32 000 savinõukildu. Mis puutub surnutele kalmesse kaasa antud panustesse, siis mandriga võrreldes ilmnevad Eesti saarte leiumaterjalis teatud erinevus. Üldiselt kalmete leiud sel perioodil suurenevad. Eelrooma ehk varase rauaaja esimesest poolest on Eestist leitud aga vähe raudesemeid: üks raudnaaskel, mis võib olla pärit veel pronksiaja lõpust; raudkäevõru; mõõk ja nuga. Need esemed on suure tõenäosusega Eestisse sisse toodud. Niisiis õpiti juba rauaaja alguses Eestis rauda tundma, kuid see ei omanud igapäevaelus veel erilist tähtsust. Küll kadusid eelrooma rauaajal lõplikult kasutusest kivist terariistad. Sõna ,,raud" on läänemeresoome keeltesse laenatud germaani keeltest ilmselt juba pronksiaja lõpus. See viitab sellele, et esimesed kokkupuuted selle metalliga toimusid skandinaavlaste kaudu.
annaabi.ee 
