Tehnilised uuendused ja keskaja sõjandus. (1)

Tehnilised uuendused ja keskaja sõjandus.
Keskaja inimesed vaatlesid keskaega kui ajastut , mil kõik oli juba olemas, mitte midagi uut ei olnud enam võimalik leiutata. Olemasolevaid leiutisi oli võimlik ainult täiustada, samuti on võimalik taaselustada antiikaegseid leiutisi ja neile vajalikke modifikatsioone teha – „keskaja kõige revolutsioonilisemad leiutised“ pärinevadki just antiigist .
11. sajandil hakkavad ilmnema ja arenema tähtsad tehnilised uuendused, kuid üldiselt leiutatakse siiski vähe. Tähtsamad leiutised, mida ajaloolased omistavad keskajale pärinevad tegelikkuses juba varemast ajajärgust.
Siinkohal võib näitena tuua vesiveski , mis arvatavasti pärineb 2. sajandist eKr Illüüriast ja mida roomlased suuresti täiustasid, asendades horisontaalsed rattad vertikaalsetega ja ühendades ülekande abil rataste horisontaalse telje veskikivide vertikaalse teljega. Kuid määravaks jääb siiski käsikivi, mida käitasid orjad või loomad.
Selliste vesiveskite esiletõus paigutub 11. ja 14. sajandi vahele. Vesiveskit koos moodsa puidust rakendiga võibki pidada keskaja põhiliseks tehniliseks saavutuseks. Moodne vesiveski võimaldas metallimaake, millest keskajal oli väga suur puudus, sügavamalt maapõuest kaevandada, kuna selle abil suudeti vesi kaevandusest välja pumbata . Samuti võimaldas see sulatusahju ja sepalõõtsa abil rauasulatuse viia uuele tasemele – rauamaak suudeti muuta täiesti vedelaks, ühendades pealevooluvesiratta sepalõõtsiga võimaldades seeläbi saavutada senisest kõrgemat temperatuuri – sellega sai Euroopas alguse malmivalamine. Väntvõlli kasutuselevõtt lihtsa hammasratastiku ja vedru süsteemi asemel, koostöös vesiveskiga võimaldab aga käivitada löögiriistu, näiteks sepikoja mehhaanilist haamrit. Kuid see ei tekita siiski kohe revolutsiooni metallurgias.
Metallurgia ja ballistika progressi toob kaasa just sõjakunsti areng. Ajajärku 950 – 1350 iseloomustab raskeratsaväe esilekerkimine, vibu – ja eriti ammuküttide kasvav osatähtsus. Ratsavägi moodustas militaarse eliidi. Rüütel, kelle varustusse kuulus: kooniline kiiver , rõngassärk ja suur kilp; ründerelvadest: oda, mõõk ja sõjanui ning sõjaratsu – destrier oli selle perioodi „võimsaim relv“. Nagu eelpool mainitud kasvas ka vibu- ja ammuküttide osatähtsus. Keskajal kasutati kolme tüüpi vibusid: lühike vibu, pikk vibu ning vibupüss e. amb, millest viimast võib pidada sõjalise arengu üheks tähtsamaks saavutuseks tol perioodil, tänu oma ülisuurele löögijõule, millele ei pidanud toonased peakaitsmed vastu. Samuti tõi vibupüsside levik kaasa uute professionaalsete väekoondiste moodustamise, kes olid väga hinnatud.
Kuid lisaks vibupüssile pärineb sellest perioodist veel teinegi ja veel tähtsam sõjaline saavutus – uut tüüpi kindlusehitiste väljakujunemine ja edasiarendamine. Euroopa katmine linnustega leidis aset 10. ja 13. sajandi vahel. Need uut tüüpi linnused olid väikesed ja kõrged ning neid pidi saama kaitsta väheste meestega – sinna ei pidanud saama varjule tulla terve ümbritseva maa rahvas. Üldiselt ehitati linnuseid mäenukkidele või mägede peale, kui kõrgendikku ei olnud võtta, kuhjati see ise kokku, kindluse tipuks alati torn. Kui rääkida linnuste ehitusstiilist, siis kivilinnused olid olemas juba 10. sajandil kuid kuni 12. sajandini jäid need suhteliselt harvaks nähtuseks. Nimelt olid keskajal nii puit kui kivi baasmaterjalid kuid võrreldes puiduga oli kivi pikka aega tõsine luksus . Kivist maja või linnus oli tõeline rikkuse märk.
Kuid kindluste arengu vastukaaluks toimus ka jõuline areng piiramistehnikas, kuna kivilinnust enam tormijooksuga ära ei võtnud, tänu kindluse kontsentriliste müüride vööndile, keerulise ehitusega väravatornidele ning komplitseeritud kaitserajatistele. 10. - 11. sajandil põhinesid heitemasinad, mis tegelikult olid hiiglaslikud katapuldid või vibud pingeenergial, kuid seadmete täiustamisel hakkasid nad töötama vastukaaluenergial – siinkohal võib näiteks tuua paterellid.
Samal ajal hakati üha enam linnusemüüride lammutamiseks kasutama sapööre ja insenere . Levivad ka kõikvõimalikud piiramisseadeldised – piiramine muutus teaduseks.
Nagu eelpool mainitud olid kivi ja puit keskaja baasmaterjalid, rauda ei saa sinna hulka lisada, kuna raud oli keskajal tõeliseks harulduseks ja seda kasutati ühe peamise väljaveoartiklina itta. Kuna raud oli haruldus siis läheb keskaja rauatoodang peamiselt relvastuseks ja sõjaliseks otstarbeks, rauast tööriistade hulgas domineerivad väikeste mõõtmete – ja efektiivsusega instrumendid . Näiteks sirpide, vikatite, sahkade ja teiste tööriistade olulisemad osad.
Vaatamata keskaja energiamajanduses toimunud suurele edasiminekule, vee ja tuuleenergia kasutamise arengule 12. – 13. sajandil tuleb siiski põhiline osa energiast inimestelt ja loomadelt. Kuid siingi vallas toimub teatud edasiminek - „moodne rakend “ võimaldas loomade veojõudu suurendada ning suurendada töö tootlikust. Moodne rakend kandis veojõu looma kõrilt õlgadele, mis võimaldas loomal korralikult hingata ning ei väsitanud teda nii kiiresti ära. Samuti hakatakse künni ja veoloomana rohkem kasutama hobust kuna viimane on härjast kärmem. Kuid hobuse, kes hakkas tasapisi härga kui peamist töölooma välja vahetama , kõrval ei saa mainimata jätta ka Vahemere piirkonnas põllutöödel laialdaselt kasutatavat väärtuslikku töölooma - eeslit.
Kui 13. sajandil olid raskeltrelvastatud rüütlid Euroopa eliitväeks, siis püssirohu arenguga hakkab nende tähtsus vähenema. Kuna tulirelvi said kasutada ka jalamehed, siis hakkas kasvama jalaväe tähtsus. Jalameeste sekka hakkasid ilmuma hellebardid ning piigid, millega oli võimalik rüütlite ratsaväe rünnakule vastu seista. Nii hakkaski ratsavägi järk-järgult oma tähtsust kaotama, samuti ei olnud feodaalide linnusedki enam vallutamatud – need võis lihtsalt suurtükkidega puruks lasta. Kuid 14. sajandi esimesel poolel kasutusele võetud vanemate suurtükkide lasketäpsus jättis soovida ning nad külvasid vastaste hulgas müraga pigem hirmu, kui et kujutasid reaalset ohtu. Sellele vaatamata hakkasid kahurid juba varsti kiviheitemasinaid välja tõrjuma.
Keskajal ei peeta tehnilist progressi oluliseks väärtuseks. Keskaja Euroopa elab pidevates piirangutes. Tehnika ja varustuse puudulikkuse tõttu tekivad kitsaskohad, niipea kui olukord hälbib normaalsest . Euroopa on sel perioodil halvasti varustatud, võib öelda, et isegi alavarustatud. Vaatamata uute tehniliste uuenduste kasutuselevõtule jääb siiski ülioluliseks inimenergia kasutamine. „Inimese füüsiline töö jääb põhiliseks energiaallikaks nii maal, käsitöös kui ka laevanduses , kus puri on aerudele vaid nõrgaks abijõuks“ - Jacques Le Goff . Ja seda seepärast, et keskaja masinad olid nõrkustega – madal efektiivsus ning tööriista domineerimine. Samuti ei toimunud terve keskaja vältel mehhanismides peaaegu mitte mingisugust kvalitatiivset progressi. Keskaja säravamateks pärliteks jäävad siiski vesiveski leiutamine ja püssirohu kasutuselevõtt.
Kasutatud kirjandus:

• Keskaja Euroopa kultuur / Jacques Le Goff, Tallinn : Kupar, 2000
  
• Euroopa sünd : vallutused , koloniseerimine ja kultuurivahetus 950-1350 / Robert Bartlett , Tallinn : Kunst , 2001
  
• Guillaume le Maréchal, ehk, Maailma parim rüütel / Georges Duby, Tallinn : Varrak, 2007
  
• Keskaeg . I osa : [ajalooõpik 7. klassile] / Mait Kõiv, Priit Raudkivi, Tallinn : Avita, c2004
  
• http://www.waterhistory.org/histories/waterwheels
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/Watermill
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/Middle_Ages