II Maailmasõja Lahingumoona Analüüs (0)

Sisukord

Sisukord 1
sissejuhatus 3
1 II maailmasõjast pärit lahingumoon eestis 4
2 II maailmasõja-aegsete lõhkekehade lühitutvustus 6
2.1 Käsigranaadid 6
2.2 Miinipildujate miinid 8
2.3 Maamiinid 11
2.4 Püssigranaadid 13
3 Eriti ohtlikud lõhkekehad 15
KOKKUVÕTE 16
Kasutatud allikad 17
Lisa 1 Stielhandgranate 18
Lisa 2 Nipolit handgranate 19
Lisa 3 Nebelkerze 39B 20
Lisa 4 NebelEihandgranate 42 21
Lisa 5 RG-42 22
Lisa 6 RGD-33 23
Lisa 7 RPG-43 24
Lisa 8 Panzerwurfmine 25
Lisa 9 Tellermine-29 26
Lisa 10 Tellermine-43 27
Lisa 11 TM-35 28
Lisa 12 PMK-40 29
Lisa 13 TM-41 30
Lisa 14 POMZ-2 31
Lisa 15 PM-41 ja PM-40 32
Lisa 16 FAB-250 33
Lisa 17 FAB-500 34
Lisa 18 GG/P 40 püssgranaat 35
Lisa 19 Gew.Pz.Gr.46 ja Gew.Pz.Gr.61 püssgranaadid 36
Lisa 20 GewehrSprenggranate 30 37

sissejuhatus

Valisin antud teema sellepärast, et tekkis huvi meie maapõues peituva möödunud sõdade aegadest pärit lahingumoona vastu. Lahingumoona leitakse veel praegugi üsna palju ja inimesed, mina kaasa arvatud peaksid olema kursis võimalikult hästi ohtlike lõhkekehadega, et ära hoida õnnetusi.
Lahingumoon on lahingurelvastuse osa, mida tarvitatakse vahetult vastase elavjõu ja sõjatehnika hävitamiseks, kaitse- ja muude rajatiste purustamiseks või eriülesannete täitmiseks (valgustamiseks, suitsukatte tegemiseks). Lahingumoona hulka kuuluvad näiteks granaadid, maa- ja meremiinid, pommid , raketid ja torpeedod. Tulirelvade lahingumoona (mürsud, padrunid , miinipildujamiinid) nimetatakse ka laskemoonaks. ( http://mt.legaltext.ee/esterm/concept.asp?conceptID=2758&term=lahingumoon 1.20.2010)
Töös on uuritud, milline on eriti ohtlik lahingumoon, ning milliseid nendest on Eesti aladelt leitud. Ühendust on võetud demineerijaga ning tehtud küsitlus lahingumoonade leiust Põltsamaa piirkondades. Uuring tugines põhiliselt demineerija intervjuule ning interneti allikatele. Uuritud on ka vastavasisulist kirjandust , et asjale täpsemalt läheneda. Demineerija Mati Mullas väitis, et ei saa otseselt püstitada küsimust, milline II maailmasõjaaegne lahingumoon on eriti ohtlik. Uurimise käigus tahetaksegi jõuda selleni , et välja selgitada selle argumendi paikapidavust.
Uurimistöö koosneb kolmest peatükist ja lisadest.
Esimene peatükk annab ülevaate sellest, millist II maailmasõja aegset lahingumoona on leitud Eestist ja Jõgevamaalt. Käsitletakse veel, millises maakonnas leitakse lahingumoona kõige rohkem ning kus ja millal hakkasid demineerijad oma tööd Eestis tegema esmajärjekorras.
Teine peatükk annab ülevaate, milline oli sellel ajal kasutusel olnud lahingumoon.
Uurimistöö kolmas peatükk kirjeldab eriti ohtlikke lahingumoonasid ning millistest teguritest sõltub lahingumoona ohtlikkus.
Uurimistöö lisades on ära toodud pildid, enamkasutatavast lahingumoonast, mida kasutasid Nõukogude Liidu ja Saksamaa armeedes II maailmasõja aegadel.

II maailmasõjast pärit lahingumoon eestis

Alljärgnev tekst on koostatud Riigi Tuletõrje- ja Päästeameti peaspetsialisti Mati Mullase intervjuu põhjal. (Mullas, 8.15.2009)
Päästeameti demineerimiskeskuse arvestuses kuulub lõhkekehade hulka lahingumoon, milleks on kõikvõimalikud lennukipommid, süvaveepommid, meremiinid, suurtükimürsud, reaktiivmürsud, rakettide ja torpeedode lõhkepead, miinipildujamiinid, jalaväemiinid, granaadid jne. Lõhkekehade hulka ei kuulu demineerimiskeskuse arvestuses kõikvõimalikud laskurrelvade padrunid ja lõhkeaine. Nende üle peetakse eraldi arvestust .
Päästeameti demineerijad on Eesti mandri osas varasemate aastate demineerimistööde jätkajad ja töö lõppu ei ole näha. Kuid saartel eriti Pakri saartel ja Osmussaarel olid Päästeameti demineerijad esimesed selle töö tegijad. Pakri saartel toimus demineerijatel intensiivne töö aastatel 1993-1996 kõikidel suvekuudel alalise laagrina nädalaringselt, samuti ka puhkepäevadel. Päästemetil olid oma väeosad - päästekompaniid. Demineerimiskeskusel oli kolm päästekompaniid ja igas päästekompaniis oli väljaõpetatud demineerimisgrupp. See tulenes asjaolust, et NSV Liidu ajal olid need saared suletud piirkonnad ja eestlased pääsesid sinna alles peale Eesti taasiseseisvumist. Pakri saari, eriti tervet Suur- Pakri saart , kasutas NSV Liidu lennuvägi polügoonina kahe sõja lõpust alates ja järelikult pärinesid osad leiud juba sõjajärgsest ajast. Põhiliselt olid need lennukipommid, ka rakettide lõhkepead, tankivastased miinid, kobarpommid jne, kus kasutusel olid juba erinevad tugevajõulised lõhkeained ja uued tehnilised lahendused. Kasutati ka nn harjutuspomme, mis olid ilma lõhkeaineta, kuid langevarjuga eraldatava signaalelemendiga. Suur-Pakri saarele tehtud polügoonile oli sihtmärkidena paigutatud hulgaliselt vana sõjatehnikat: autosid, lennukeid, soomusmasinaid, rakette ning nende makette jne. Lennuväe juhtimiskeskus asus Väike-Pakril, kus oli ühes osas ka väikene polügoon. Pakri saartel toimus pärast seda aastaid igal suvel demineerijate poolt vähemalt ühenädalane järelkontroll. Praegu sõidetakse Pakrile välja tavaliselt väljakutse korral.
Osmussaarel tegid demineerijad kahjutuks180 mm kaliibriliste rannakaitse suurtükipatareide maa-aluse lahingumoona rajatise laod aastatel 1996 - 1997.
Eestist on leitud kõige enam vene ja saksa lahingumoona kõiki liike, mida kasutati II Maailmasõjas. Vähemal määral on leitud ka mõne teise riigi lahingumoona, näiteks inglise käsigranaate.
Demineerimiskeskus peab arvestust lõhkekehade leiukohtade kaupa, seda maakondade piires. Põltsamaa asub Jõgevamaal ja sellesse maakonda on 2009. aastal demineerijatel olnud 20. augusti seisuga 32 väljakutset, mille käigus tehti kahjutuks 23 mitmesugust lõhkekeha (mitte alati ei osutu leid lõhkekehaks). Kõige rohkem leitakse lõhkekehi nendes piirkondades, kus viimase sõja ajal toimusid kõige intensiivsemad lahingud (Kirde-Eesti, eriti Sinimäed, Narva jõe joon, Lõuna-Eestis niinimetatud Emajõe joon, Lääne-Eestis Saaremaal, eriti Sõrve säär). Võrreldes nende piirkondadega on Jõgevamaal leide vähem, kuid siiski arvestatavalt .

II maailmasõja-aegsete lõhkekehade lühitutvustus

Käsigranaadid

Käsigranaat (Lisa 1-8) on jalaväe lähivõitluse relv. Granaat võib olla täidetud lõhkeaine, süütesegu, suitsutekitava segu, mürkgaasi või mingi muu keemiliste ainete seguga (vastavalt vajadusele). Käsigranaadid erinevad nii vormi, mõõtmete, massi kui ka konstruktsiooniliste lahenduste poolest. ( Paks, 1996)
Käsigranaat RKG on Nõukogude päritoluga granaat. Kui kaitse nõel tõmmatakse ja granaat visatakse, siis avaneb nelja paneeliline langevari . See langevari stabiliseerib granaadi lennu ja tagab selle, et granaat tabab sihtmärki 90 kraadise nurga all.
Tankitõrjegranaat RPG-43 (Lisa 7) oli käeshoitav granaat, mis oli tugev lõhkelaeng ja, mida kasutas Nõukogude Liit II maailmasõja ajal. Seda granaati hakati kasutama 1943. aastal. RPG-43 vahetas välja varem valmistatud mudeli RPG-40. RPG-43 läbistamisvõime oli umbes 75 mm kui tabas 90 kraadise nurga all. Sõja-aastail mudelit uuendati ja temast sai RPG-6.
Käsigranaat F1 on samuti Nõukogude Liidu päritoluga. Selle granaadi hüüdnimi oli limonka (sidrun granaat). F1 on elavjõu-vastane kildkaitsegranaat. See on prantslaste F1-le põhinev granaat ja see sisaldab 60 grammist lõhkelaengut (TNT). Kogu granaadi kaal koos sütikuga on umbes 600 grammi. UZRGM on universaalne vene päritoluga sütik. Sellist sütikut kasutati veel RG-41, RG-42 ja RGD-5 granaatides. Standardne ajaviivitus sellele sütikule on 3.5 kuni 4 sekundit.
F1-l on väline teraskest, millele on sälgud sisse tehtud, mis põhjustab plahvatusel kildude lendamise suurel kiirusel ning takistab libisemist käes hoidmisel. Viskamiskauguseks loetakse umbes 30-45 meetrit. Killud võivad lennata kuni 200 meetri kaugusele, aga efektiivne raadius on umbes 30 meetrit.
Kildgranaat RGD-33 (Lisa 6) on Nõukogude Liidu päritoluga elavjõu-vastane varrega granaat, mis valmis aastal 1933. RGD-33 oli mõeldud vananeva Model 1914 asendamiseks ja seda kasutati II maailmasõja ajal. Enne heitmist tuli lukustav konks varrel vabastada ja sütik, mis töötas umbes 4 sekundit, asetati purgi peale. Hea vise võis saata selle granaadi 30 kuni 40 meetri kaugusele. Peale plahvatust kest lagunes , saates laiali ristküliku-kujulised õhukesed plekist killud õhku laiali. Kuna surmav raadius on väike, siis see granaat on rünnaku tüüpi. Kildude surmav raadius koos varrukaga oli umbes 15 meetrit ja 10 meetrit ilma varrukata. Selle ajastu granaatidega oli potentsiaali kildude kaugele laiali paiskeks kaugemale, kui vise ulatus.
Nimetatud granaat oli ebatavaline , aga mitte unikaalne. Sellele vaatamata oli granaadile võimalus panna killuvöö ümber, mis oli tehtud paksust metallist, mis kaalus 270 grammi. Killuvöö suurendas surmavat raadiust tekitades palju teemanti-kujulisi raskemaid kilde. Kui killuvöö oli ümber paigutatud, siis granaat oli kaitseolekus.
Seda granaati oli raske kasutada ja toota. Pärast saksalaste invasiooni Nõukogude liidule tehti lihtsam ja julmem variant RG-42, et vana mudelit asendada .
Kleepuvgranaat Stielhandgranate (Lisa 1) oli täiesti tehtud nipoliidist (kõva plastikust lõhkeaine, mille sakslased töötasid sõja käigus välja). Isegi vars oli tehtud sellest lõhkeainest, mida oli kerge vormida igasuguseks kujuks. Ainus metallist osa oli sütik. Seda granaati kasutati soomus masinate ja ehitiste vastu, kuna see andis suurima plahvatuse efekti. Selle granaadi pikkus oli 263 mm ja kõrgus 62 mm. ( http://www.inert-ord.net/index.html 8.15.2009)
Saksa käsigranaat Eihandgranate oli munakujuline granaat, mis koosnes nipoliidist. Kesti oli kahes erinevas suuruses. Ainsad metallist jupid oli sütiku komponendid. ( http://www.inert-ord.net/index.html 8.15.2009)
Käsigranaat Nipolit handgranate (Lisa 2) oli sarnane teiste nipoliidist valmistatud granaatidega, kuna oli tehtud ainult Nipoliidist. Sellel granaadil oli ümmargune kest, millel oli 4 õõnsust külgedel. Neli auku läks kestast läbi. Selle granaadi sütik oli ka hõõrde sütik nagu muna- granaadilgi. ( http://www.inert-ord.net/index.html 8.15.2009)
Saksa suitsu granaat Nebelkerze 39B (Lisa 3) kest oli tehtud õhukesest teras-lehest. See oleks hakkanud kohe tossama, kui sütik oleks lahti tõmmatud oleks pidanud seda viskama või maha panema , kui seda süüdati. ( http://www.inert-ord.net/ger03a/gerrg2/mod30/index.html , 8.15.2009)
Saksa käsigranaat NebelEihandgranate 42 (Lisa 4) oli tehtud kahest teras lehest, millel olid avad külgedel ja need olid suletud paber-ketastega. Sellele granaadile oli pandud rõngas põhja külge, sest siis oli hea kanda granaati mundri küljes. ( http://www.inert-ord.net/ger03a/gerrg2/mod30/index.html , 8.15.2009)

Miinipildujate miinid

Miinipildujast tulistatakse kild - või eriotstarbeliste miinidega. Kildmiini hävitusjõud peitub peamiselt miini korpuse purunemisel laialipaiskuvates kildudes. Samal miinil võib teatud tingimustes olla ka fugasstoime.
Kildmiin (Joonis 6) koosneb lõhkelaengut sisaldavast teraskorpusest, sütikust, detonaatorist, sabasektsioonist, aluslaengust ja lisalaengust.
Eriotstarbelised miinid on valgustusmiinid (Joonis 3), suitsumiinid, süüte-suitsumiinid.
Valgustusmiine (Joonis 5) kasutatakse lahinguvälja ja sihtmärkide valgustamiseks, suitsumiine suitsukatte tegemiseks, varjamaks oma vägede tegevust või raskendamaks vastasel vaatlust; süüte-suitsumiine kasutatakse peale selle ka sihtmärkide süütamiseks. ( Peets , A. Tiidolepp ,K. 1996)
Lasukomplekt on suurtükkide, miinipildujate või reaktiivseadmete lahingumoon. Lasukomplekt koosneb mürsust (Joonis 1, 2, 4), püssirohulaengust ja süütekapslist. Mürsk võib olla koos kestaga, milles on püssirohulaeng ja süütekapsel. (Paks, K.1996)
Mürsu ehitus
Joonis 1
Mürsu ja miinipilduja miini põhimõtteline ehitus
Joonis 2
Eriotstarbelised mürsud
Joonis 3
Siledaraudsete suurtükkide lahingumoon
Joonis 4
Valgustusmiin
Joonis 5
Kildmiin
Joonis 6

Maamiinid

Maamiinid (Lisa 9-14) on põhimõtteliselt plahvatus- seadmed , mis on disainitud plahvatama, kui tekib piisav surve on miini-rõhkplaadile. Sellised seadmed on tavaliselt maa peal või natuke maa sisse kaevatud. Miinide mõte oli kahjutuks teha, kas inimene või sõiduk, mis saavutab kontakti miiniga. Kui kontakt oli saavutatud, siis miin teeb kahjutuks inimese või sõiduki kas plahvatades või saates laiali suurtel kiirustel liikuvaid kilde.
Sütik paneb miini plahvatama. Sütikutüübist olenevalt toimub plahvatus, kas kokkupuutehetkel maapinnaga, mingi muu takistusega või siis õhus. Oma ehituse poolest jagunevad sütikud löök-, aeg- ja raadiosütikuiks. (Peets, A. Tiidolepp. 1996)
Sakslaste S-miin on nn hüppava miin. Kui need miinid tööle hakkavad, siis nad lendavad umbes vöö kõrgusele õhku ja plahvatavad. Plahvatus paiskab laiali surmava koguse teras-kuulikesi- ja kilde igas suunas. S-miin oli elavjõu vastane maamiin. Tehtud sakslaste poolt 1930-ndatel aastatel ja seda kasutati massiivselt saksa vägede poolt II maailmasõjas . Seda miini oli mõeldud kasutamiseks avatud aladel kaitseta jalaväe ründamiseks. S-miin läks tootmisse aastal 1935 ja omas lahinguväljadel olulist tähtsust. Tootmine lõppes sakslaste lüüasaamisega aastal 1945, Saksamaa oli tootnud üle 1.93 miljoni S-miini. Nimetatud miini konstruktsioon oli väga õnnestunud ja oli üheks tunnustatumaks relvaks II maailmasõjas, eriti lahingutes Saksamaa pinnal 1945. ( http://www.germanmilitaria.co.uk/index2.ht m, 8.15.2009)
Tankitõrjemiin Tellermine 29 (Lisa 9) on ümar metallkestaga Saksa maamiin. Aastal 1937 hakati kasutama seda miini õppustel. Suurem osa nendest miinidest saadeti lattu, sest siis tuli kasutusele Tellermine 35. Tellermine 29 kasutati II maailmasõjas piiratud aega. ( http://www.germanmilitaria.co.uk/index2.ht m, 8.15.2009)
Tankitõrjemiin Tellermine 35 oli sakslaste teras kestaga miin, mida kasutati laialdaselt II maailmasõjas. Miini kest oli tehtud teras plaadist ja selle miini rõhkplaat on natuke kumer. Rõhkplaat asus miini peal, mille all oli sütik. Seda miini sai kasutada ka randadel ja vee all. Miin paigaldati spetsiaalselt disainitud savinõusse või betoonist potti, mis töötas kui veekindel mantel miini jaoks. 180 kg surve miini keskele või 90 kg surve miini servale moonutas rõhkplaadi, mis surus alla vedru, ja viimane omakorda surus alla lööknõela. Kui lööknõel oli lahti pääsenud, siis see juhiti tongini, mis süütas detonaatori ja selle järel plahvatas võimendatud laeng ja siis põhilaeng.
Tankitõrjemiin Tellermine 42 oli sakslaste teras kestaga miin, mida kasutati II maailmasõjas. See miin loodi Tellermine 35-st, mida oli täiustatud, et see osutus suuremat vastupanu plahvatusele. Miin koosneb ringikujulisest pressitud teras kestast, millel oli keskel suur rõhkplaat. Rõhkplaat on väiksem kui Tellermine 35-l, mis suurendab miini vastupanu plahvatusele. Miinil oli kandmise käepide. ( http://www.germanmilitaria.co.uk/index2.ht m, 8.15.2009)
Tankitõrjemiin Tellermine 43 (Lisa 10) oli sakslaste ringikujuline teras kestaga miin, mida kasutati II Maailmasõjas. See on lihtsustatud versioon Tellermine 42-st, mis võimaldas lihtsamat tootmise tehnoloogiat. 1943. a. märtsi ja sõja lõpu vahepeal toodeti üle 3.6 miljoni Tellermine 43 Saksamaa poolt. Miini kuju on ümmargune, mille keskel on suur lame rõhkplaat. Ristküliku-kujuline käepide oli paigaldatud miini külge, mis võimaldas miini hästi kanda. Rõhkplaadi all asub sütik. Sütiku all on võimendatud laeng, mis on ümbritsetud sõõriku- kujulise TNT laenguga. Sellel miinil oli kaks sütikut. Miin töötas nii, et kui rõhkplaati tõsteti, siis miin plahvatas. ( http://en.wikipedia.org/wiki/Main_Page , 3.16.2010)
Elavjõu-vastane Saksa miin DM-39 on silindri kujuline plastikust tehtud miin, mis oli mõeldud paigutamiseks tanki vastase miini alla.
elavjõu vastane Schu -mine 42 on Saksa maamiin, mida kasutati II maailmasõja ajal. Miin koosnes lihtsast puidust karbist, millel oli hingedega luuk ja miini sees oli 200 g TNT lõhkelaengut. Seda miini oli odav toota ja selle puidust kest tegi varajastel metallidetektoritel miini ülesleidmise raskeks. ( http://members.multimania.nl/lexpev/studies.html , 8.15.2009)
Tankitõrjemiin TM-35 (Lisa 11) oli ristkülikukujuline Nõukogude Liidu miin, mida kasutati II maailmasõja ajal. Miinil oli metallist kest. Miini kest oli ristkülikukujuline, millel oli kandmise käepide küljel ja suur kõrgendatud rõhkplaat keskel. Piisav surve rõhkplaadi keskele surub alla ühe otsa kiigelaua taolise hoova , mis eemaldab kaitsenõela MUV sütikust, mis vabastab lööknõela ja mis omakorda paneb miini plahvatama. Miini põhilaeng koosnes 200 g TNT, mis oli pakitud metallist kesta sisse. ( http://en.wikipedia.org/wiki/Main_Page , 3.16.2010)
Tankitõrjemiinid TMD-44 ja TMD-B on lihtsad ristküliku kujulised Nõukogude Liidu puidust kestaga miinid. Neid mõlemaid miine kasutati II maailmasõjas. Mõlemad miinid on ehituselt üsna sarnased, ainus erinevus oli sütiku mehhanism. Mõlema miini puidust ehitus tegi ettearvamatuks, kui palju survet on vaja, et miini plahvataks: puit mädaneb ja putukad võivad puidust kesta ära süüa, mis vähendab vajalikku survet miini plahvatamiseks kuni 3 kg-ni. TMD-B miin sai valmis enne II maailmasõja algust. Miin kujutab endast lihtsalt puidust kesta, mis on täidetud lõhkeainega. Puidust kesta peal oli kolm kõrgendatud tahvlit , mis piisava surve all varisesid kokku, mille tagajärjel MV-5 detonaator plahvatas, ja mis siis pani miini plahvatama. Riidest kandmise käepide paigaldati miini küljele. Käepide oli tavaliselt värvitud roheliseks, halliks või valgeks. Probleemiks oli et, kui miin sai märjaks, siis hakkasid puidust tahvlid paisuma, see asjaolu tegi miini kahjutuks tegemise väga keeruliseks. Probleem lahendati TMD-44 miiniga. TMD-44 oli põhiliselt TMD-B miin, millel oli välja vahetatud keskmine puidust tahvel sütiku korgiga. Kahjutuks tegemise probleem lahenes TMD-B mudeliga . ( http://en.wikipedia.org/wiki/Main_Page , 3.16.2010)
Kildmiin PMK-40 (Lisa 12) on väike, ümmargune papist korpusega miin, mis meenutab kinga määrde karpi nii kujult kui ka suuruselt. Miini sütik on lihtne mehhaaniline seade, mis hakkab tööle siis, kui kaane peal on surve. See põhjustab hoova pöörlemise, mis vabastab vedruga laetud lööknõela. See miin ei olnud mõeldud tapma, vaid vigastama või sandistama inimesi. Miin oli konstrueeritud kildmiiniks, mis pandi tankitõrje miiniväljade ette. Neid miine pandi veel radadele või tee äärsetesse kraavidesse. PMK-40 miini kasutati esmakordselt sakslaste vastu 1941. aastal. ( http://en.wikipedia.org/wiki/Main_Page , 3.16.2010)
Elavjõu vastased miinid PMD-6, PMD-7 ja PMD-7ts on tehtud puidust. Need miinid on konstruktsioonilt samad, erinevad ainult detailide ja suuruse poolest. PMD-6 on suurem miin, aga PMD-7ts on sama suur kui PMD-7. Miinide korpused on tehtud ainsast puidutükist. Nendel miinidel oli MUV sütik.

Püssigranaadid

Püssigranaat (Lisa 18-20) on granaat, mis tulistatakse välja püssist, et saavutada suuremat tegevuskaugust, kui viskamisel
Saksa püssigranaat GewehrSprenggranate (Lisa 20) on 30 mm diameetriga nagu on ka Schiessbechere. Granaadil on terasest sütik ja korpus. See kasutab AZ5071 PD sütikut, millel on sisemine tagasilöögi ohutus. Gewehrsprenggranate konstruktsioon oli õnnestunud, kuna seda granaati sai kasutada nii tanki kui ka elavjõu vastu. Suur plahvatuslik jõud oli hädavajalik, kuna sõjamasinate soomus täiustus pidevalt.

Eriti ohtlikud lõhkekehad

Kõik avastatud lõhkekehad jaotatakse nende ohtlikkuse järgi kahte kategooriasse. Esimesse kategooriasse kuuluvad lõhkekehad, mis ei plahvata, ilma et neile oleks antud mingi tunduv energiaimpulss. Neid võib transportida kooskõlas lahingumoona transportimise reeglitega. Teise kategooriasse kuuluvad lõhkekehad, mida ei ole võimalik transportida, see tähendab lõhkekehad, mis on tundlikud mehaanilistele mõjutustele, samuti lõhkekehad, millel on tundmatu konstruktsiooniga sütik või mille identifitseerimine tekitab raskusi (Paks, K. 1996)
Leitud lahingumoona ohtlikkus sõltub väga paljudest teguritest. Kõik oleneb sellest, mida selle lahingumoonaga tehakse. Rahulikult maa sees või mere põhjas olev moon reeglina endast ohtu ei kujuta, kui see ei sisalda ründemürke. Lihtsalt ükskord roostetab korpus läbi, pahad ained lagunevad ja peale väikese saastekolde ei jää midagi.
Reeglina on ohtlikum väljatulistatud, kuid lõhkemata lahingumoon. Näiteks väljatulistatud Nõukogude 85 mm ja Saksa 88 mm soomustläbistavad mürsud, samuti Saksa pommid SD 2, võivad plahvatada juba vaid asendi muutusest. Mõned püssigranaadid ja mürsud võivad plahvatada mistahes suunast tulnud (näiteks labida-) löögist, isegi siis, kui löök ei taba sütikut. Mõnikord ei pruugi üliohtlikul moonal sütikut ollagi, kuid lõhkeaine ise on aja jooksul muutunud nii tundlikuks, et piisab sütikupesas urgitsemisest ning juba toimubki plahvatus.
Leidub ka sellist moona , mida kohe ära ei tunta: näiteks lennukipommil(Lisa 16, 17) on stabilisaator hävinud ja pomm meenutab tavalist torujuppi või mingit anumat ( vt Lisa 4 lk 24). Teatud grupi moodustab spetsiaalne sabotaažlahingumoon. Nendeks on taganemisel mahajäetud padrunid, mis tulistamisel plahvatavad ja miinipildujamiinid (Lisa 15), mille spetsiaalne sütik rakendub, kui seda püütakse välja keerata

KOKKUVÕTE

Käesoleva uurimistöö eesmärgiks oli välja selgitada, milliseid II maailmasõja aegseid lõhkekehasid on leitud Eestis, ning millised neist on eriti ohtlikud.
II maailmasõja-aegsete lõhkekehade peamiste levikupiirkondade väljaselgitamise kohta viidi läbi intervjuu demineerijaga.
Lõhkekehade lühitutvust esitada oli, aga raskem, kuna peaaegu kogu materjal, oli inglise keeles. Eesti keelset materjali oli väga vähe. Lõhkekehadega tutvumise käigus selgus ka, millised lahinguomadused olid Nõukogude Liidu ja Saksamaa sõjaaegsetel lõhkekehadel, näiteks käsigranaatidel. Uurimistöö käigus avaneski rohkem võimalusi põhjalikumaks tutvumiseks just käsigranaatidega ja maamiinidega. Olulisemaks pean just käsigranaatide teemat. Saksa sellealase lahingumoona nomenklatuur oli suurem. Nõukogude Liidu moon oli vast lihtsama ehitusega, kuid oma ülesande täitis. Näitena tõin, et Saksa käsigranaadid tuli visata kohe pärast nöörist tõmbamist, Nõukogude UZRG ja Kovešnikovi sütikuga granaate sai pärast splindi äratõmbamist käes hoida ja valida sobivamat viskemomenti. Muidugi, kui sel ajal sai sõdur haavata ja granaat kukkus käest, siis seal ta ka plahvatas. RGD-33 puhul seda ohtu polnud, kuid lõdva käega visatuna andsid need granaadid tõrke. Pealegi juhtus tihti, et granaadid olid ühte kohta ja eraldi transporditavad sütikud teise kohta sattunud.
Nõukogude Liidu tankitõrjegranaadid olid soomuse vastu ebaefektiivsed, kuid sobisid hästi kindlustuste ja hoonete vastu kasutamiseks. Saksa magnetiga või kleepuvad granaadid olid efektiivsed, kuid need tuli käsitsi soomusele paigaldada. Visatavad kumulatiivgranaadid tulid hiljem, kui olid juba tankirusikad levinud.
Demineerija Mati Mullas ütles küll, et eriti ohtlikke lõhkekehi Eestis üldiselt ei ole, aga uurimuse käigus selgus, et mõned leitud lõhkekehad on ikka teistest tunduvalt ohtlikumad. Tegelikult aga on kõik lõhkekehad ohtlikud neile, kellel puuduvad vajalikud teadmised lõhkekehade valdkonnas.

Kasutatud allikad

• http://www.lexpev.nl/minesandcharges/sovietbalkan/russia/index.html , 8.15.2009
  
• http://www.inert-ord.net/ger03a/gerrg2/mod30/index.html , 8.15.2009
  
• http://www.militaar.net/phpBB2/ , 8.15.2009
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/Main_Page , 3.16.2010
  
• „Demineerimistööd ja Lõhkekehade Hävitamine“ Tallinn 1996 lk 37, 52, 10
  
• „Suurtükiväeõpik“ Tallinn 1996 lk 91
  
• http://members.multimania.nl/lexpev/studies.html , 8.15.2009
  
• http://www.germanmilitaria.co.uk/index2.ht m, 8.15.2009
  
• Mullas, M. 2009. Milliseid II maailmasõja aegseid lahingumoonasid on leitud Eestist. Intervjueeris Kristjan Tero, Põltsamaa, 8.12.2009 (kirjalik küsitlus, autori valduses)
  
• http://mt.legaltext.ee/esterm/concept.asp?conceptID=2758&term=lahingumoon 1.20.2010
  
• ( http://www.inert-ord.net/index.html 8.15.2009)
  

Lisa 1 Stielhandgranate

Lisa 2 Nipolit handgranate

Lisa 3 Nebelkerze 39B

Lisa 4 NebelEihandgranate 42

Lisa 5 RG-42

Lisa 6 RGD-33

Lisa 7 RPG-43

Lisa 8 Panzerwurfmine

Lisa 9 Tellermine-29

Lisa 10 Tellermine-43

Lisa 11 TM-35

Lisa 12 PMK-40

Lisa 13 TM-41

Lisa 14 POMZ-2

Lisa 15 PM-41 ja PM-40

Lisa 16 FAB-250

Lisa 17 FAB-500

Lisa 18 GG/P 40 püssgranaat

Lisa 19 Gew.Pz.Gr.46 ja Gew.Pz.Gr.61 püssgranaadid

Lisa 20 GewehrSprenggranate 30

5