Katari usk (0)

Nimi Katarism anti kristlikule sektile, millel olid gnostilised ja
dualistilised tunnused. Katarismi sünnikohaks võib lugeda Languedoci maakonda Prantsusmaal 11. sajandil. Liikumise tippaeg oli 12. ja 13. sajandil.
Nagu paljudele religioossetele liikumistele omane, oli ka kataritel mõtlemise- ja praktikakoole. Ühed olid dualistilised, teised gnostilised, mõned olid lähemal ortodoksile, samal ajal aga hoiduti vastu võtmast katolikuõpetusest.
Kuigi dualistiline teoloogia oli kõige domineerivam, eksisteeris selles armastuse ja võimu kokkusobimatus. Katarid ei uskunud ühte kõikvõimsasse jumalasse, vaid kahte, kes mõlemad olid staatuselt samaväärsed. Nad uskusid, et füüsiline maailm on kuri ja Rex Mundi poolt loodud, kes ümbritses kõike, mis oli materiaalne, kaootiline ja võimukas. Teine jumal, keda nad kummardasid, oli kehatu: puhta hinge ja rüvetamata mateeria puhas hing või seaduspärasus. Ta oli armastuse-, rahu- ja korrajumal.
Katarite järgi oli inimese elueesmärk Maal ületada mateeria piir, keelduda igaveseks kõigest, mis oli seotud võimupõhimõtetega ja seeläbi saavutada ühendus armastuse põhimõtetega. Teine mõte oli, et inimese eesmärk peaks olema mateeria lunastamine või tagasiküsimine, hingestamine ja muutmine.
See õpetus viis katarid vastuollu katolikukirikuga mateeria loomise üle, mille nimel Jeesus arvatavasti surigi, olles sisimas õel ja andes mõista, et jumal oli anastaja, kelle sõna oli maailma loonud. Veel enam, katarid nägid mateeriat sisimas kurjana, nad eitasid, et Jeesus kehastununa, saab ikka jumala poeg olla. Katarid salgasid kirglikult maha risti ja ristilöömise tähtsuse. Õigupoolest katarite arvates oli Rooma varakas ja luksuslik kirik Rex Mundi ülemvõimu ilmne kehastus ning ilming.
Katolik kirik suhtus katarite sekti kui ohtlikult ketserlikku. Kuna katarite õpetus levis kiiresti Languedoci maakonnas ja rahulikud usupööramise katsed dominiiklaste poolt ebaõnnestusid, alustas kirik nende liikumise peatamiseks ristisõja.
Päritolu
Arvatakse, et katarite uskumused on alguse saanud Ida-Euroopast ning levinud lääne poole kaubateede kaudu. Neid on kutsutud ka albilasteks, mis viitab Albi linnale Prantsusmaal.
Enamus teave katarite kohta pärineb nende vastastelt. Enamus katarite kirjutisi on hävinud, sest need tekitasid näiliselt ohtu kristlikele põhimõtetele. Sellepärast ei olegi väga põhjalikku infot nende uskumuse kohta, mis on väga omane ketserlike liikumiste puhul. Siiski on mõned Katarite tekstid nende vastaste poolt säilitatud. Need annavad küll lakoonilise ülevaate nende sisemisest usust, kuid siiski jätavad palju küsimusi vastuseta . ’’Kahe põhimõtte raamat’’ on suurim tekst, mis on säilinud. See täpsustab dualistilise teooria põhialuseid Katarite enda poolt.
Õpetus
Üldiselt moodustasid Katarid mittepreesterliku pooldajaskonna, kes seisid vastu katolikule kirikule, protesteerides hingelise, moraalse ja poliitilise kiriku korruptsiooni vastu. Nad nägid, et Rooma on reetnud ja korrumpeerinud apostliku pärimisõiguse originaalse idee, iseäranis pärast seda, kui paavst Sylvester II võttis vastu Konstatinoopoli annetuse.
Inimese tingimused
Katarid uskusid, et inimkonnas eksisteerib jumaliku valguse säde. See valgus või vaim, on langenud kõlvatuse kuningriigi lõksu, mis on füüsiline keha ja maailm. See kuulub selgelt klassikalisse gnostitismi. Ka uskusid nad, et maailm on loodud vähem jumaliku poolt, mida kutsutakse klassikalistes gnostilistes müütides Demiurgiks. Seda loovat jõudu samastati saatanaga. Hing, inimlikkuse kõige tähtsam olemus, oli seega lõksus rüvetatud maailmas , mis on loodud anastaja jumala poolt ja juhitud tema korrumpeerunud käsilaste poolt.
Eshatoloogia
Katari eshatoloogia mõte oli pääseda füüsilise eksisteerimise riigist. Vabastamise teekonna alguses pidi toimuma ärkamine sisemiselt keskaegsetest dogmadest. Kui inimene sai teadlikuks karmist inimese eksisteerimise reaalsusest, sai hingelise vabanemise teekond selgeks: mateeria orjastavad köidikud tuli katki rebida. Iga inimene pidi tegema seda samm-sammult omal viisil. Katarid aksepteerisid taaskehastumise ideed. Need, kes ei suutnud vabanemist saavutada praeguses surelikus elus, said tagasi tulla mingil teisel ajal ja jätkata võitlust täiuslikkuse nimel. Seega peab aru saama, et taaskehastumine ei olnud ei esmavajalik ega ka ihaldusväärne sündmus, vaid tagajärg sellest, et kõik inimesed ei ole võimelised murdma ühe eluajaga mateeria paeluvaid ahelaid.
Vaimu ristimine
Katarite ühiskond oli jagatud kahte põhilisse gategooriasse: Täiuslikud ja Usklikud. Täiuslikud moodustasid katarite tuumiku, kuigi nende tegelik arv ühiskonnas oli suhteliselt väike, umbes tuhande ringis ühe korraga. Hoolimata nende vähesusest, nad esindasid katarite traditsioonide säilitavat südant, ´´tõelist ristiusu kirikut’’, nagu nad ennast nimetasid.
Inimene sai astuda katari usku läbi consolamentumi rituaali(vaimu ristimine). Läbi selle rituaali pidi inimene saama lunastatud ja pääsema siit maailmast ning saama kirikuteenriks või vaimulikuks, aga mitte preestriks, sest katarid eitasid vaimulikkonna seisust . Consolamentum oli Püha Vaimu ristimine, ristimise taassünd, pattude andeksandmine ning ametisseõnnistamine üheaegselt. Katari täiuslikuks saades pidi oma maised varad kogukonnale annetama, riietuma musta või sinisesse köisvööga rüüsse ning kohustuma elada nagu tegid seda kristus ja tema apostlid - pidevalt rännakupeal olev elu, pühendununa rikkumatusele, palvetamisele, jutlustamisele ning heategevuslikule tööle. Kuid mis kõige peamine, katari täiuslikud pühendusid sellele, et aidata teistel inimestel leida tee pimedast ning süngest maailmast, mida juhtis tume isand , valguse riiki, mida nad uskusid olevat inimkonna alus ja viimne lõpp.
Kui katari täiuslikud tõotasid elada askeetlikku, lihtsalt elu, siis katari usklikud ei pidanud vastu võtma sama elustiili. Katari usklikud pidid hoiduma söömast liha ja piimatooteid ning tapmisest. Kaheteistkümnenda sajandi lõpus oli katarism populaarne usk ning Languedoci regioonis oli palju aadliperekondi, kes pidasid ennast katari usklikeks samal ajal juues alkoholi, liha süües ja normaalset keskaegset elu elades - mis oli vastuolus täiuslike elustiiliga, keda nad austasid .
Paljud usklikud võtsid vastu consolamentumi surma läheduses. Nad viisid selle rituaali läbi siis kui täiuslikelt nõutavaid raskeid eeskujulikkuse kohustusi oli jäänud kanda vähest aega. Mõned, kes läbisid rituaali oma surivoodil, eemaldusid söögist ja joogist et kiirendada surma saabumist. Seda kutsutakse enduraks. Katarismi vastased kutsusid seda näljutamist enesetapuks, mida katarid sooritasid, et kiiremini pääseda siit maailmast. Consolamentum oli ühekordne sakrament. Kord juba omandatud, surmaga võitlevat inimest lämmatati mõnikord padjaga, et kindlustada tema pääsemine.
Inimsuhted
Katarid pidasid vannete andmist valeks. Vande andmine tähendas, et sa nõustusid Demiurgi ja maailma domineerimisega. Seetõttu peeti vannete tagasi lükkamist anarhiliseks keskkonnas, kus kirjaoskamatus oli laialt levinud ning kõik äritehingud ja truudusvanded põhinesid vannetele.
Seksuaalne läbikäimine ja sigimine propageeris hinge orjastatust kehasse, mistõttu seksuaalvahekord oli soovimatu. Vabasid suhteid peeti abielust etemaks. Täiuslikud pidid elama täielikus tsölibaadis, ja need kes sai katari täiuslikeks pidid oma abikaasadest lahkuma . Katarite usklikele oli seksuaalvahekord küll lubatud, kuid laste tegemine ei olnud heakskiidetav, seda peeti lausa seksuaalseks perversuseks.
Tapmine oli katarite jaoks vastumeelne ning põlastav, nii ka suguühe, mis põhjustas orjastumist mateeriasse. Selle tõttu hoidustid katari täiuslikud kõigest loomsest toidust peale kala. Täisulikud ei söönud midagi, mis pärines suguühtest, kaasa arvatud munad, juust, piim ja või. Nad mõistsid hukka ka sõda ning surmanuhtlust, mis oli ebaloomulik keskaja kohta. Kuna nad pidasid vannete andmist valeks, keeldusid nad ka abieluvannete andmisest. 13. saj oli situatsioon selline, et kui inimene saadeti inkvisitsiooni kohtusse süüdistusega ketserluses, pidi ta ainult tõestama, et ta on abielus, siis lasti ta vabaks.
Reaktsioon katarlusele
Katarite ideed tekitasid paljudes kiriklikes ja ilmalikes juhtides muret, sest need destabiliseerisid ühiskondlikku korda ja õõnestasid kiriku õpetust ja mõjuvõimu.
Mitmed kirikukogud mõistsid katarluse hukka, kuid katarlust toetas suur osa Lõuna-Prantsusmaa aadlist. Paavst Innocentius III otsustas katarid hävitada. Selleks alustas ta ristisõda. Sõda lõppes 1229 lõuna vürstide allutamisega, kuid katarlust ei õnnestunud nende seas läbi viidud massilisele veresaunale vaatamatult lõplikult maapinnalt pühkida.
Pärast ristisõja lõppu, kui enamik katari täiuslikke oli tapetud , ei kadunud katarlus ikkagi, vaid jäi talupoegade seas püsima, küll aga mugandasid talupojad seda oma äranägemise järgi. Hiliskatarluses näiteks loobuti mõttest, et kogu maailm on saatanast, ja väideti, et maailma on loonud Jumal ja Saatan koos, kusjuures head asjad on Jumala loodud.
Katarlastest talupoegade hävitamiseks korraldati veel ristisõdu.
Katarluse likvideerimiseks asutati 1229 inkvisitsioon . Aastal 1244 hukati palju katarite olulisi liidreid ning põletati nad tuleriidal. Nende toetajaid ähvardati karmida karistustega, nad pidid põgenema ja ennast varjama.
Pärast 1330. aastat katarite tegevuse kohta teateid praktiliselt pole. Katarlus on mõjutanud tugevalt Lõuna-Prantsusmaa rahvapärimust.
Oma arvamus
Kokkuvõttes nautisin ma selle raamatu lugemist ning see meeldis mulle väga. Sõjastseenid jätsin ma küll vahele, aga ma usun, et ma ei jäänud millestki ilma. Enne raamatu lugemist, ei olnud mul õrnemat aimugi, kes on katarid ja millal nad tegutsesid ning tänu sellele raamatule on mul ka eluks ajaks meeles, millal ristisõjad olid.
Kuna raamatus ei antudki nii palju teavet katarite usu kohta, siis otsustasin nende kohta rohkem uurida ja tõlke teha. See aitas mul ka kindlasti paremini raamatut mõista.
Raamatu juures meeldis, see kuidas katarite saatus oli põimitud Maarja Magdaleenast pärineva naiste elu ja tegemiste kohta. Ma küll ei usu, et neil oli üleloomulikke või tervendavaid võimeid, kuid ikkagi on huvitav lugeda, kuidas Magda keeras munk Bernardi viha ta enda vastu, ja selleläbi tappis munk enda, mitte Magda. Huvitav oli ka see, kuidas põimusid ja ristusid inimeste teed läbi kokkusattumuste ja õnnetute juhuste. Näiteks see, et Claire oli nii Guillaume kui ka Dominicu ema. See näitab, kuidas kõik Bridgetil oli kõik ette kavandatud, et ta saaks oma sugu jätkata. Kuid ma arvangi, et elus on kõik ettemääratud.
Igatahes on mul hea meel, et me peame selliseid silmaringi laiendavaid raamatuid lugema ning olgugi, et ma jään alati lugemistööde esitamisega hiljaks , ei tähenda see, et ma seda vähem hea meelega teen.
Elizabeth Chadwick
’’ Saatuse lapsed’’
Laura Vana
11C
Tallinna 21.kool
25.05.08