Igal lapsel on huvi ja õigus perekonnale (0)

Tallinna Ülikool
Sotsiaaltöö Instituut
Julia Uvarova

Igal lapsel on huvi ja õigus perekonnale

Referaat
Õppejõud
Karin Kuslap
Tallinn 2013

SISUKORD

Igal lapsel on huvi ja õigus perekonnale 1
Sissejuhatus 5
neli arusaama lastest 6
Lapsevanema õigused ja kohustused 7
HOOLDUSÕIGUSED 9
Lastekaitseseadus 12
iga lapsel on õigus perekonnale 13
kokkuvõtte 15
Sissejuhatus 3
neli arusaama lastest 4
Lapsevanema õigused ja kohustused 5
HOOLDUSÕIGUSED 7
Lastekaitseseadus 10
iga lapsel on õigus perekonnale 11
kokkuvõtte 13

Sissejuhatus

Lapsepõlve ja lapsi on hakatud kaasajal käsitlema varasemast teisiti ning sellega seoses pööratakse järjest enam tähelepanu lapse õigustele. Kui traditsiooniline vaade lapsele rõhutab eelkõige lapse ebakompetentsust, ebaküpsust ja sõltuvust täiskasvanust, siis kaasaegsem arusaam lapsest näeb last iseseisva, aktiivse ja kompetentse sotsiaalses elus osalejana . Muutunud on ka arusaam lapse ja täiskasvanu suhetest – täiskasvanu rollina nähakse lisaks lapse kaitsmisele ja õpetamisele ka lapsega dialoogi pidamist ning lapse aktiivsuse toetamist. Lapsi nähakse ühe ühiskonnagrupina, mis tähendab, et lastel on oma arvamused, tundeelu, kogemused ja huvid, mis ei pruugi ühtida täiskasvanute omadega (Näsman ja von Gerber 2002, Prout ja James 2005). Lapsi nähakse indiviididena, kellel on oma õigused nagu täiskasvanutelgi.
Lapse õiguste tagamine ühiskonnas sõltub muuhulgas sellest, milline on elanikkonna nägemus lastest. Arusaam sellest, millised lapsed üldiselt on, määrab, kuidas lastesse suhtutakse, millised võimalused, piirangud ja kohustused neile seatakse ja milline on laste üldine tegevusruum ühiskonnas. Näiteks, kui domineerib hoiak, et lapsed on vastutustundetud ja ebaküpsed , võib see olla takistuseks lapse osaluse, aktiivsuse ja otsustusõigusega seotud õiguste tagamisel .

neli arusaama lastest

Lapsed on ebaküpsed- lapsed on oskamatud, vastutusvõimetud, abitud ( Goldson 1997) Ebaküpset last iseloomustab see, et ta ei suuda vastutada oma tegude eest, ei ole võimeline asjadest aru saama, ei tea, mis on talle kasulik ning ta ei tee pahandusi mitte meelega vaid oskamatusest või teadmatusest. Vaadates laste ja täiskasvanute hinnanguid nendele väidetele on näha vastustes sarnast mustrit , kuid täiskasvanud peavad lapsi üldiselt pisut sagedamini vähekompetentseteks kui lapsed ise. Nii lapsed kui ka täiskasvanud toetavad kõige rohkem väidet „lapsed ei tee pahandusi meelega, vaid oskamatusest või teadmatusest“. (Praxis 2012)
Lapsed on haavatavad- lapsed on süütud, puhtad, rikkumata, haprad , haavatavad ja vajavad pidevat kaitset. Suur osa Eesti täiskasvanud elanikest leiab, et lapsed vajavad kaitset (97% on pigem või täiesti nõus), et lapsed on õrnad ja haavatavad (90%), lapsed on liialt usaldavad ja naiivsed (75%) ning mõnevõrra vähem seda, et lapsed on üdini head ja rikkumata (56% täiesti või pigem nõus) (Praxis 2012)
Lapsed on vastutustundetud- lapsed on vastutustundetud, egoistlikud, ilma karmi distsipliini ja karistusteta väljuvad lapsed kontrolli alt ( Scraton 2005) Vastutustundetu lapse kuvandit iseloomustab arusaam, et lapsed on isekad, nad ei austa täiskasvanuid, et nad lähevad ilma täiskasvanute kontrollita hukka ning teevad meelega pahandust, kui nad jätta järelvalveta.
Kompetentsed lapsed on aktiivsed, iseseisvad ja neil on oma arvamus, huvid ja kogemused, laps on täiskasvanu partner ühiste otsuste tegemisel.

Lapsevanema õigused ja kohustused

Lapsevanemale tähendab lapse kasvatamine , tema eest hoolitsemine, tema esindamine ning temaga suhtlemine õigusi ja kohustusi, mis omakorda põimuvad lapse õiguste ning kohustustega. Näiteks, lapse õigus kaitsele tähendab vanema seisukohast kohustust lapse järele valvata ja hoida teda ohtude eest. Vanema õigus abile tähendab, et lapsel on kohustus abistada vanemaid perekonna ühistes tegevustes ja igapäevatöödes. Olgu lisatud, et vanem saab abi ja osalemist oodata lapse vanust arvesse võttes. Pangem siinjuures tähele, et lapsele peab jääma piisavalt aega mängimiseks ja puhkamiseks. 
Eestis reguleerivad laste ja vanemate suhteid põhiseadus (PS) ja perekonnaseadus (PKS), mis kehtib alates 1995.a. Lisaks peavad omavahelises suhtluses lapsed ja vanemad lähtuma lapse õiguste konventsioonist (LÕK) ja lastekaitseseadusest.
 
Lapse õiguste konventsioon sisaldab rahvusvaheliselt tunnustatud laste õigusi. Konventsiooni kehtestamisega sooviti rõhutada, et laps on inimene ja tal on samasugused õigused, kohustused, huvid ja vajadused nagu täiskasvanul. Eesöeldut kipuvad täiskasvanud pahatihti unustama. Konventsioon mõistab last õigussubjektina, mis teisisõnu tähendab, et laps on õiguste omaja . Kokkuvõtvalt, laps on indiviid, lapsele kehtivad inimõigused ning lapse üle ei ole kellelgi omanikuõigusi, ka vanemal mitte.
 Lapse võime õigusi teostada ja valikute ning tegude eest vastutada kasvab koos arenguga. Sellest lähtub ka lapse õiguste konventsioon, kui seob lapse õiguse ise oma õigusi teostada ja kohustusi kanda vanuse ning arengutasemega. Tähendab, lapse arenedes kasvab tema iseotsustamise õigus. Seni, kui laps ei ole võimeline oma õigusi teostama , teevad seda tema eest vanemad või eestkostjad. Sealjuures tuleb lapse huvide teostamisel lähtuda alati lapse huvidest.
 Kuna lapsed ei suuda oma õiguste ja huvide eest alati ise seista, vajavad nad täiskasvanute abi ning kaitset. Lapse esmased abistajad ja kaitsjad on tema vanemad. Last tuleb kaitsta vaimse ja füüsilise vägivalla, ülekohtu, hooletussejätmise, ärakasutamise, seksuaalse kuritarvitamise ning muude ohtude eest. Lisaks kaitsele peavad vanemad tagama lastele eluks vajaliku ning looma sobivad tingimused, et laste anded ja huvid saaksid areneda.
Põhiseadus (PS) kehtestab vanemate õiguse ja kohustuse oma lapsi kasvatada ning nende eest hoolitseda. Lapse õiguste konventsioon (LÕK) ütleb, et vanemad vastutavad lapse eest ühiselt ning et esmane vastutus lapse kasvatamisel ja arendamisel lasub vanematel. Vanema ja lapse vahelised õigused ning kohustused tekivad ka lapsendamisega. Kui vanem ei kasvata oma last ega hoolitse tema eest, võidakse vanema õigusi piirata, kuna ta ei täida vanema kohustusi.
ast ei või eraldada vanematest vastu tema tahtmist, välja arvatud juhul, kui pädevad ametivõimud otsustavad kooskõlas seadusega, et eraldamine on lapse huvides. Huvisid kaaludes omistab Euroopa Inimõiguste Kohus erilise tähtsuse lapse parimatele huvidele, mis võivad iseloomu ja mõju tõttu lapsevanema õiguse perekonnaelule üles kaaluda.
Vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest - seadus sätestab vanemate ja laste kaitse. See säte puudutab nii perekonna seesmist kaitset kui ka laste kaitset, kui vanemad ei hoolitse nende eest, või kohtlevad neid halvasti. Samuti peab seadus kaitsma ka vanemaid. Lastekaitse on antud linna- ja vallavalitsuse pädevusse. Igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Perekonnaelu puutumatust võib riivata lapse äravõtmine vanemalt, samuti vanema õiguste äravõtmine. Perekonnaseadus näeb ette, et vanema õiguseid ära võtta, last ära võtta või lapsele eestkostjat määrata võib ainult kohus. Vanema õiguste äravõtmine peab olema põhjalik ja põhistatud tegevus. Põhiseaduse sätestab, et riik soodustab vabatahtlikku ja omavalitsuse hoolekannet. Riik võib vabatahtlike tegevust soodustada eelkõige rahalise toetuse abil, kuid võib soodustada selliste organisatsioonide loomist ning aidata nende tegevusele kaasa muude vahenditega.

HOOLDUSÕIGUSED

Järgmisena on juttu hooldusõigusest ja selle alaliikidest. Vanemal on õigus ja kohustus hoolitseda oma alaealise lapse eest. See tähendab, et vanemal on hooldusõigus . Hooldusõigus jaguneb isikuhooldusõiguseks ja varahooldusõiguseks.
Isikuhooldusõigus (PKS §-d 124–126) tähendab vanematele kohustust ja õigust last kasvatada, tema järele valvata, määrata tema viibimiskoht ning hoolitseda muul viisil igakülgselt tema heaolu eest. Isikuhooldusõigusega on lapsevanemal keelatud last vääriti kohelda kehaliselt, vaimselt ja hingeliselt ning kasutada tema suhtes teisi alandavaid kasvatusabinõusid. Last ei tohi ühelgi juhul kehaliselt karistada . Hariduse andmisel on vanematel kohustus arvestada eelkõige lapse võimeid ja kalduvusi. Oskamatuse korral on vanematel kohustus küsida abi õpetajalt või teistelt asjatundjatelt. Vanemal on isikuhooldusõigusest tulenevalt õigus määrata kolmandad isikud, kellega laps võib suhelda, ning neile on suhtlemiskeelust kinnipidamine kohustuslik. Suhtlusringi määramise juures tuleb arvestada asjaoluga, et lapsel on lapse õiguste konventsiooni kohaselt õigus privaatsusele, mis tähendab, et laps võib valida sõpru ja suhtlusringi. Eesnimetatud vabadust saab võimaldada seni, kuni see ei pane last ohtu. Kui vanem tahab välja selgitada, kas sõber, suhtlusring või olukord on ohutu, tuleb lapsega saavutada usalduslik suhe ja neil teemadel vestelda . Vanem peab hinnangu andmisel selgitama, miks valik tema meelest sobiv ei ole.
Vanemate ühine hooldusõigus
Perekonnaseadus sätestab, et omavahel abielus olevatel vanematel on oma lapse suhtes ühine hooldusõigus ja seega ka võrdsed õigused ja kohustused. Kui vanemad ei ole lapse sünni hetkel omavahel abielus, on neil ikkagi ühine hooldusõigus juhul, kui nad isaduse omaksvõtu tahteavaldusi esitades (ehk lapse sünni registreerimisel rahvastikuregistris) ei ole väljendanud oma soovi jätta vanema hooldusõigus vaid ühele vanematest.
Vanema ja lapse õigustest olulisima osa moodustab hooldusõigus.
Siinkohal on aga oluline meeles pidada, et vanema õiguste ja kohustuste maht sõltub sellest, kas vanemale kuulub lapse suhtes hooldusõigus või mitte.
Hooldusõigus tähendab seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest. See tähendab hoolitsust lapse isikliku heaolu (isikuhooldus) ja lapse vara (varahooldus) eest. Lisaks annab see vanemale õiguse otsustada lapsega seotud asju (otsustusõigus), samuti on hooldusõiguslik vanem üldjuhul lapse seaduslik esindaja (esindusõigus).
Hooldusõigusliku vanema õigus määrata lapse viibimiskohta ja suhtlusringkonda hõlmab muuhulgas ka vanema õigust määrata, kus ja kellega koos laps elab, ning see loob ühtlasi eeldused lapse kasvatamiseks ja tema eest hoolitsemiseks. Vanema isikuhoolduse õigus hõlmab vanema kohustust ja õigust last kasvatada, tema järele valvata, määrata tema viibimiskohta ja suhtlusringkonda.
Kui vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus, peavad nad last ka koos kasvatama (ehk teostama lapse suhtes hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles), pidades silmas lapse igakülgset heaolu.
Kui vanemad ei jõua lapse kasvatamise osas omavahel kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale, piirates vajadusel tema otsustusõiguse teostamist või pannes talle lisakohustusi. Kohus peab lapsi puudutavates vaidlustes otsustust tehes lähtuma üksnes lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Samal põhimõttel toimib ka lastekaitseseadus.
Ühine hooldusõigus säilib ka eraldi elades
Seaduse järgi säilib vanemate ühine hooldusõigus ka siis, kui vanemad asuvad eraldi elama. Üldjuhul otsustavad lahus elavad vanemad lapsega seotud olulisi asju ikkagi ühiselt ning lapse igapäevaelu küsimusi otsustab see vanem, kelle juures laps parasjagu viibib. Kui vanemad säärases olukorras kokkuleppele ei jõua, saab üks vanem nõuda, et kohus annaks konkreetses küsimuses talle ainuotsustusõiguse, säilitades muus osas ühise hooldusõiguse.
Seega tuleb vanemate lahuselu korral muuta hooldusõiguse kuuluvust vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab. Otsust tehes tuleb arvestada, milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse.
Selleks on kummalgi hooldusõigust omaval vanemal õigus taotleda lahuselu korral kohtult hagita menetluses, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Sel juhul otsustab lapsesse puutuvaid küsimusi ainuisikuliselt vanem, kellele hooldusõigus on üle antud. Otsustuste maht oleneb aga sellest, kas talle on üle antud ainuhooldusõigus või teatud otsustusõigused.
Hooldusõiguse osalise või täieliku üleandmise puhul säilib aga teise, lahuselava vanema suhtlusõigus ehk lapsel on õigus isiklikult suhelda oma lahuselava vanemaga. Lahuselaval vanemal kellel ei ole enam hooldusõigust, on siiski õigus otsustada lapse igapäevaelu puudutavate küsimuste üle ajal, mil laps teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel tema juures viibib.
Riigikohus on selgitanud, et vanem ei pea siiski nõudma tingimata ühise hooldusõiguse täielikku lõpetamist. Vanemate lahuselu korral võivad vanemad ühise lapse suhtes ühise hooldusõiguse osaliselt säilitada ning kohus võib anda ühele vanemale ainuhooldusõiguse üksnes osaliselt. Teisisõnu osas, milles vanemad ei suuda ühist hooldusõigus üksmeeles lapse huvides teostada.
Kui vanemad ei jõua kokkuleppele, kumma vanema juures laps vanemate lahuselu korral elab, võib kohus viidatud sätte alusel säilitada vanemate ühise hooldusõiguse, kuid anda ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise küsimuses ainuotsustusõiguse.

Lastekaitseseadus

Kehtiv lastekaitseseadus ütleb, et „lastekaitse põhimõtteks on alati ja igal pool seada esikohale lapse huvid. Lubamatu on lapse alavääristamine , hirmutamine või karistamine viisil, mis valmistab talle piina, tekitab talle kehalisi kahjustusi või ohustab kuidagi teisiti tema vaimset või kehalist tervist.” (§31/1). Seadus ise tundub olevat lapsesõbralik keelates laste füüsilise karistamise , mis aga ei tähenda, et seaduse täitmisega on lood sama head. Uskuda , et seadus muudab ühiskonna väärtushinnanguid ja norme on ilus, aga kas seadus ka tegelikult nii toimib? Praegusel juhul on juttu sõnalisest täpsustusest, täiendatud seadusepügal näeks välja nii: „Keelatud on lapse alavääristamine, hirmutamine ja kehaline karistamine ning karistamine viisil, mis valmistab talle piina või ohustab tema vaimset, emotsionaalset või füüsilist tervist.” Põhimõtteliselt on see olemasoleva punkti ümbersõnastamine . Kui täiendada , siis võiks seaduses öeldud olla ka see, milline karistus on lubatud ning millal läheb vanem liiale. See oleks vanemale abiks, kuid samas võiks tekitada pahameelt, et riik kirjutab ette, kuidas last tuleb kasvatada. Teisalt, seda võiks pidada iseenesest mõistetavaks, et last lüüa ei tohi ning tuleb otsida alternatiivseid variante , mis on kooskõlas lapse isikupäraga. Nagu ütleb minister Lukas : „Me ei tohiks hakata asju nägema niimoodi, et kõik mis on keelatud, on keelatud ainult siis, kui see on seadusega keelatud.” Kui need väidetavad 47% eestlastest peavad füüsilist karistamist õigustatuks, siis tundub, et ühiskond on ikkagi sellises arengujärgus, kus on vaja seaduses öelda, mida ei või, ning tagada seaduse täitmine. Kuidas aga tagada reaalne olukord, kus ükski vanem oma lapsele kätt külge ei pane? Kas kõik märkavad (tahavad märgata) oma naabri laste kannatusi? Naabrivalve oleks abiks küll, lisaks vanemate informeerimisele uutest kasvatusviisidest.
Laps peab aru saama, et kodus ja koolis kehtivad reeglid, mida täitmata jättes järgneb karistus. Kui laps seda ei mõista, siis saavutab ta võimu vanemate ning õpetajate üle – see on paljude vanemate jaoks argument füüsilise karistuse pooldamiseks. Ideaalis peab laps aru saama sõnast „Ei!” ning sellele järgnevast vanema poolt esitatud põhjendusest. Mida teha aga siis, kui laps ei kuuletu põhjalikele selgitustele? Laps ei pruugi varases arengufaasis mõista vanema selgitusi ning vajab arusaamiseks välist stiimulit – kiitust või laitust. Milline on õiglane karistus?

iga lapsel on õigus perekonnale

Igal lapsel on õigus õnnelikule ja turvalisele lapsepõlvele ning perekonnale kui kõige tähtsamale ja paremale kasvukeskkonnale. Igal lapsel on õigus olla kuuldud ja ära kuulatud.
Tugev ja terve, lapsi väärtustav pere ei ole iseenesestmõistetavus. Heade muutuste tekitamiseks on vajalik vanemate hoiakuid ja oskusi suunata moel, mis mõjutaks neid muutma oma käitumist positiivses suunas. Selle nimel on vaja tegutseda nii pereliikmetel endil kui ka kohalikul omavalitsusel ja riigil. Mitmed omavalitsused pakuvad peredele vastavalt oma võimalustele toetavaid teenuseid, paraku on neid selgelt liiga vähe, eriti on puudus ennetavatest tegevustest.
Teadlik, vajalike oskustega, suhteid väärtustav ning lapse vajadustega arvestav vanem on parim võimalus hoida ära laste väärkohtlemist, noorte käitumis-ja toimetulekuprobleeme ning tagada ühiskonna jätkuvus.
Pereterapeut Pille Murrik on öelnud : „Laps on nagu taim, saades sündides kaasa võimed ja eeldused eluks. Nii nagu porgandiseemnest kapsast ei kasvata, ei saa ka lapsest teha kedagi, kelleks tal pole määratud saada. Meie, täiskasvanud oleme aednikud, kelle hooleks on usaldatud kasvatatud inimtaimede eest hoolitsemine, nende vajaduste rahuldamine, nende toetamine ja mõistmine raskustes, nende suunamine inimeseks kasvamise teel.”
Lastekaitsetöötajad ei väsi kordamast, et kõikide oluliste tegemiste kõrvalt on tähtis leida aega oma lapse jaoks. Laste mured vajavad kuulamist ja kõige parem on, kui seda teeb lapsevanem .
Laps iseenesest on ühiskonnaliige, kelle vastutus ja roll selles pidevalt süvenevad. Samuti paneb ühiskondlik elukorraldus vaikimisi paika normatiivid, mis esitavad teatud nõuded selle liikmele. Loomulikult tahab iga lapsevanem oma lapsele head ja muretut lapsepõlve, mis paraku ei tähenda seda, et laps võib täiesti süüdimatult ja vastutustundetult, ilma igasuguste kohustusteta päevad läbi ringi joosta ja mängida.
Ema-isa enda kohustus on last kasvatada ja suunata tema moraali normatiive ning vastutus- ja kohusetunnet, arendada last, anda juhiseid, kuidas tuleks ja kuidas mitte teatud olukordades käituda. Tänapäevases ühiskonnas on lasteaed koht, kuhu laps jätta sellal, kui ise tööl ollakse. laps on siis täiskasvanute järelvalve all ning talle antakse teatud määral arendavat tegevust. See tegevus aga ei asenda mitte mingilgi määral vanemlikku tegevust lastega. Lasteaias antakse ka koduseid tegevusi, mis lapsel tuleks ära teha koos vanemaga.
Paljud lapsed vajavad hädasti vanemate tähelepanu, kuid sageli on vanemad oma töö ja koduste tegemistega nii hõivatud, et kvaliteetaega lastega koos olemiseks ei leitagi. 
Perekond kui kasvukeskkond toimib suhete kaudu. Peresüsteemi sisene tasakaal tuleneb vastastikustest suhetest. Ühelt poolt avaldavad lapsele mõju tema enda suhted teiste pereliikmetega, teiselt poolt mõjutavad teda ka teiste pereliikmete omavahelised suhted.
Kõne abil õpib laps suunama ja reguleerima teiste käitumist ja tegevust, looma suhteid ja neid hoidma. Paraku ei anta suhtlemisoskust sündides kaasa, vaid seda tuleb õppida. Lapse arengukeskkondadeks on üldjuhul perekond, kaaslaste rühm, elukeskkond, sh ka lasteaed ja massikommunikatsioon.
Lapse eneseväärikuse ja –kindluse arendamisel etendab rolli efektiivne suhtlemisoskus. Üsna suure tõenäosusega kujuneb lapsel välja positiivne enesehinnang kui temaga arvestatakse ja küsitakse ka tema arvamust erinevate asjade kohta ning kaasatakse teda otsustamisprotsessi. Kahtlemata võib proovikiviks saada teismeiga , mis võib olla rakse nii lapsele endale kui ka vanematele. Selles vanuses hakkavad noored püüdlema iseseisvuse poole, võtma riske ning eksperimenteerima suhete ning elustiiliga.
Lisaks lapse varajasele arengule saavad hiljem määravaks ka tema elukogemused ja kaaslaste mõju. Tähtis on see, et laps saab perekonnalt kaastunnet ja mõistmist. Samuti tuleb teda õpetada oma tunnetega küpselt hakkama saama. Sellist tuge saanud lapsed on üldjuhul paremini ette valmistatud teistega koostöövaimus ja kaastundlikult lävima. Õpetamine on eluga hästi toime tulevate laste kasvatamise lahutamatu osa.

kokkuvõtte

Igal lapsel on õigus olla omalaadne ja erinev. Lastel on palju, mis on märkamist, kiitmist ja toetamist väärt. Iga areng eeldab ka raskuste ületamist. Raskusteületamiseks tuleb vaeva näha nii vanemal kui ka lapsel endal. Väikesed raskused on vaja ära tunda enne, kui need jõuavad suureks kasvada. Lastele tuleks jätta kindlasti õigus olla laps, tuleb vältida, et väike muretu võsu saaks liiga kiiresti täiskasvanuks. Mudilastel tuleb jääda siiski mudilasteks ja selle eest peavad selle lapse vanemad hea seisma. Hea lapse vanem harib oma last ning aitab tal areneda heaks inimeseks. Ka iseseisvuse peale surumine peaks jääma juba noorukiikka.