Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "REFERAAT-Andrus Saareste". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
saareste, sõnaraamat, atlas, 2019, erelt, raag, keelekorraldus, köide, 2017, trüki, koostaja, käesolev, ugri, tunnet, arengusse, väljendid, vanasõnu, helsingis, katkes, ilmumine, valter, kaardist, üldistav, omakeel, adolfi, velling, juhendaja, katre, lambot, keeleteadlane, kuulnud, milega, kustas, koolitee, kodumaale, töökogemus, seminariMorfoloogiaosa alguses esitab ta sõnatuletuletusvõimalusi koos tuletusalustega. Käändeid 5 (nominatiiv, genitiiv, akusatiiv, daativ, ablatiiv), käänamisreeglid vastavad üsna hästi tegelikule keelekasutusele. Esitab 9 käändsõnatüüpi, kuigi väidab ühe deklinatsiooni olemasolu. Ka eitavad vormid. Pigem deskriptiivne, kui õpik Salomo Vestring: põhjaeesti murdeline eesti-saksa sõnastik, käsikiri. Aluseks kõigile 18.saj trükist tulnud eesti sõnastikele. Esimene eesti-saksa sõnaraamat. Anton Thor Helle ,,Kurzgefaszte Anweisung zur Ehstnischen Sprache" (,,Lühike eesti keele õpetus"): eesti keele käsiraamat, sisaldab lugemisharjutustena 525 vanasõna, 135 mõistatust ja 10 saksakeelse tõlkega varustatud dialoogi. Selles raamatus on esimene eesti keele oskussõnastik taimenimetused eesti, saksa ja ladina keeles, valik Põhja-Eesti kohanimesid jm. August Wilhem Hupel ,,Ehsnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte den revalischen und den dörptschen"
Ühendtegusõnade kokku- ja lahkukirjutamine (ära võtma), genitiiviga liitsõnade tähenduserinevus (tuuleveski - venna raamat). Sõnavara rikastamine: alaealine, sõnastik, laevastik. 9. Karl August Hermann. 1884 ,,Eesti keele grammatika" 1896 ,,Eesti keele lause-õpetus" (II) Esimene eestikeelne grammatika. Õpik, käsiraamat, normatiivne. Eestikeelne terminoloogia: sh käänete nimetused. 10. Johannes Voldemar Veski ja keelekorraldus. Eestikeelse terminoloogia arendamine, kirjakeele korraldamine. Ajakirjade Eesti Kirjandus ja Eesti Keel toimetaja. Nõuded kirjakeelele: rahvapärasus, loogiline selgus, arusaadavus. 1913 ,,Eesti kirjakeele edasiarendamise teedest" Keel kui elusolend: tärkab, areneb, kasvab, varistab jääke maha, suureneb, tiheneb. Rändab, kuni teda vajatakse. · Sõnavara rikastamine · Keele arendamise alused keeles endas · Sõnamoodustus reeglipäraseks (nt line- ja lik-tuletised)
Ferdinand Johann Wiedemann; 3) kirjakeele arendamine - Jakob Hurt, Karl August Hermann, Jaan Jõgever. 5. Ferdinand Johann Wiedemann. 1805 1887 Uurimusi ja ülevaateid paljudest soome-ugri keeltest. Peterburi teaduste akadeemia akadeemik. Paul Ariste: üks kuuest soome-ugri keeleteaduse rajajast XIX sajandil (Reguly, Hunfalvy, Budenz Ungarist, Sjögren, Castrén Soomest, Wiedemann Eestist) Keeleuurijana kavandas sarja : 1) Sõnaraamat 2) Grammatika (põhjaeesti) 3) Etnograafilis folkloristlik ülevaade. 1869 "Ehstnisch-deutsches Wörterbuch von F.J. Wiedemann". Materjal: senised sõnaraamatud ja materjalikogud, W. enda kogutud materjal. Foneetiline kirjaviis, märkis palatalisatsiooni. Kordustrükid 1893 (täiendanud Hurt) 1875 "Grammatik der ehstnischen Sprache" Põhja-Eesti keskmurde kirjeldus. Osad: sissejuhatus, häälikustruktuur, sõnamoodustus, vormiõpetus, lauseõpetus. Wiedemanni grammatikast :
o Lühikese silbi järgne konsonant: CC (temma, werri) o Konsonant pärast pikka silpi ja sõna lõpus: C (wina, lep, püs) Johann Hornung 1693 põhjaeesti grammatika: · Hea eesti keele tundmine · Ortograafiareformi ei esita (diplomaatiliselt), vaid kasutab. · 5 käänet (N, G, Acc, D, Abl). Käänamisreeglid vastavuses tegeliku keelekasutusega. G praegusel kujul, Acc= partitiiv Salomo Heinrich Vestring 1710-1720 sõnaraamat · Esimene sõnaraamat, kus eesti keel on esimesel kohal · Käsikiri, eesti-saksa sõnastik, esimene eestis. 8000-9000 sõna. Järgmiste sõnastike aluseks. · Esitab põhivormi (N), genitiivi lõppsilbi või vormi, näitab tüvevokaali · Kasutusnäiteid, selgitusi, paralleelvorme, liitsõnu. Anton Thor Helle 1732 · Käsiraamat: grammatika, eesti-saksa sõnastik (7000 sõna), tekstid (vanasõnad, mõistatused, dialoogid koos saksa
Allikad: Ehala M. 2001 Eesti keele struktuur. Tallinn Erelt M.1997 Eesti keele käsiraamat. Tallinn ENSV TA Keele ja kirjanduse instituut 1988 Eesti kirjakeele seletussõnaraamat. 1.Köide 4.vihik, 3.Köide 1.vihik. Tallinn Raun A. 1982 Eesti keele etümoloogiline teatmik Maarjamaa kirjastus Vainola K 2003 Eesti slängi sõnaraamat Tallinn Õim A. 1993 Fraseoloogiasõnaraamat" Tallinn Leksikograafia. Eesti keele sõnastikud. Leksikograafia on sõnaraamatute tegemise õpetus. Eesti leksikograafia sai alguse 17. sajandil - 1637. aastal ilmus Heinrich Stahli ,,Anführung zu der Estnischen Sprach" . See on saksakeelne eesti keele käsiraamat, mis sisaldab saksa-eesti sõnastik( M.Erelt 1997:569). Sõnastik on sõnavarakogum, mis on vormistatud sõnaraamatuna. Kuna keeles on alati sõnu, mida osa
lähitulevikuks............................................................................................... 5.Kokkuvõtte................................................................................................ 6.Kirjandus................................................................................................... Sissejuhatus Murdeuurimine oli 20. sajandil eesti keeleteaduse keskseid alasid. 1920. 30. aastatel oli Tartu Ülikooli eesti keele professori Andrus Saareste peamiseks uurimisalaks eesti murded. Saareste juhendamisel tegid ka paljud selleaegsed eesti keele üliõpilased väli- ja uurimistöid murretest. Akadeemiline Emakeele Selts pani tollal oma tegevusega aluse eesti murrete andmekogudele. Oluline on, et esimese Eesti riigi ajal valitud murdeuurimise teoreetilised suunad jäid mitmeti valitsevaks ka 20. sajandi teisel poolel. Selle mõistmine, mis on eesti murded ja mida tähendab eesti murdeuurimine, pärineb tänapäevalgi suuresti Saareste 1930
vahekordadest eesti murretes I. Analüüs 60 kaardi ja 1 skeemiga", mis oli esimene põhjalik uurimus eesti murrete sõnade päritolust. Tegeleti veel Eesti murdealade piiritlemisega, murdeatlase ja mõistelise sõnaraamatuga. Sõnavara ajalugu uuris Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professor Julius Mägiste. Kirjakeele ajaloo uurimise alla käisid vormistik, sõnavara, eri tekstide ja perioodide keel, murdejooned, laenud. Selle kõigega tegelesid Saareste, Ariste ja Mägiste. Cederbergi tähtsaim publikatsioon on Albert Saarestega ühiselt koostatud ,,Valik eesti kirjakeele vanemaid mälestisi 15241739". 1936. aastal ilmus Mägiste ,,Eesti saama-futuuri algupärast ja tarvitamiskõlblikkusest". Üheks grammatikauurijaks oli Lauri Kettunen, kes kirjutas ,,Lauseliikmed eesti keeles" aastal 1924. Uurimiskeskusi. Tartu Riiklik Ülikool. Pärast sõda: Paul Ariste, J. V. Veski, Arnold Kask
Uus ajajärk eesti keele grammatikate ajaloos. Hääldamine põhjalik, usaldusväärne; ortograafia soovitab soomepärast; morfoloogia; süntaks süstemaatiline ja põhjalik; etümoloogiline sõnaloend soome-eesti ühine sõnavara; murded loetleb murdenähtusi, mis ei sobi kirjakeelde. 5. Ferdinand Johann Wiedemann. (1805-1887) Üks kuuest soome-ugri keeleteaduse rajajast 19. sajandil. 1869 "Ehstnisch-deutsches Wörterbuch von F.J. Wiedemann" saksa-eesti sõnaraamat. Kogus ise materjali, kasutas ära ka kõik olemasolevad materjalid, tahtis sinna panna kogu sõnavara, mis selleks ajaks olema soli. 1875 ,,Grammatik der ehstnischen Sprache" 700 lk eesti keele grammatika. See oli eesti keele uurimise suursaavutus. See oli teaduslik ja püsis üle 120 aasta. Grammatikal on neli osa: häälikuõpetus, tuletusõpetus, vormiõpetus ja lauseõpetus. Ta oli viimane kuid teenekaim saksasest eesti keele uurija. Algselt õppis õigusteadust, kuid
hävisid ülikooli peahoone põlengus. Sõnade päritolu uurimises on tähtis roll ka Lauri Kettunenil, kes oma doktoriväitekirjas Kodavere murraku häälikuloost ja eesti keele häälikuloo trükistes on esitanud mitmeid sõnade päritolu seletusi. Ta on koostanud ka liivi sõnaraamatu, mis ilmus 1938. Aastal. Selles leidub viiteid eesti ja liivi ühissõnavarale ja alamsaksa laenudele eesti keeles. Suure osa oma elust pühendas Andrus Saareste eesti murrete sõnavara kogumisele ja uurimisele. Tema esitas esimesena oma käsiraamatutes ülevaate eesti sõnavara rühmitumisesr päritolu alusel. Seevastu Julius Mägiste lisas omapoolset vene laenude uurimisse, läänemeresoome volga keelte leksikaalsete suhete selgitamisse ja eesti keele vanemate kirjalike mälestiste sõnavara analüüsi. Veel tuleks mainida Julius Margi tööd eesti sõnade etümologiseerimisel ehk sõnade päritolu ja sugulussuhete uurimisel, eriti
ka Tallinna ülikoolis. Tehti ka uurimusi, kus pöörati tähelepanu peamiselt õpilas -ja üliõpilas slängile. 1990-ndatel aastatel on slängiuurimine erinevatest keeltest aktuaalsemaks saanud. Kõigepealt, töö materjal kuulub suulise kõne uurimise valdkonda.VAADATA ESA nr 48 Siinjuures on kasutatud kirjandus, mis kajastub slängi teemat 1991. a ,, Esimene Eesti Slängi Sõnaraamat", 2003. a ,, Trellide ja luku taga" ja 2003. a ,,Eesti Slängi sõnaraamat, nendes raamatutes on antud põhjalik ülevaade vene laenude esinemisest eesti keele slängis. Samas on ka lühike tutvustus, mis on släng ja kuidas see on keelde tulnud. ,,Esimene Eesti Slängi Sõnaraamat". Kus on esitatud põhjalik ülevaade slängi päritolust. Samuti on lühike tutvustus slängi kasutusest ning suur laenude loend, mis on käibele tulnud viimaste aastate jooksul. ,,Trellide ja luku taga" See raamat on eelkõige tuntud oma autorite poolest Tõnu
kohanimede ja süntaksi uurimisel ning keelekorralduses. Juba algusest peale arvati Emakeele Seltsi põhiõlesandeks äratada huvi eesti keele tundmise, arendamise ja uurimise vastu. Peamise suunandadena nähti murdeainese kogumist ja uurimist, keeleajalooliste nähtuste selgitamist ning kaasaegse kirjakeele õigekeelsust. Sisuline töö on Emakeele Seltsis jagatud erinevate toimkondade vahel. 1920.1930. aastail oli kõige tegusam murdetoimkond, kus Andres Saareste juhtimisel pandi põhirõhk eesti murrete süstemaatilisele kogumisele. Kümne tegevusaasta jooksul jõuti plaanitud 30 keskesest kihelkonnast küsitlemisega lõpuni 24s ning selle keeleainese alusel võid Andrus Saareste 1932. aastal esitada Eesti keeleala murdelise liigenduse, mis üldjuhul kehtib tänapäevani. Lisaks murdetoimkonnale tegutses väga tulemuslikult ka nimede eestistamise toimkond, mis andis asjatundlikku nõu nimede eestipärastamiseks. Nimede
See grammatika kujundas ka eestikeelse grammatikaterminoloogia. Enamik Hermanni loodud grammatikatermineid on tänaseni käibel (nt käänete nimetused ja terminid kääne, käänamine, pööre, pööramine, ainsus, mitmus, häälik jne). Puristlike vaadetega Hermann on rikastanud ka muude erialade sõnavara. Sajandilõpu teine eesti kirjakeele sõnavara rikastaja oli Ado Grenzstein, kes publitseeris 1884. a uudissõnade kogu „Eesti Sõnaraamat, 1600 uut sõna“. 1880. aastate keskel alanud venestusajal, mil suleti eesti kultuuriseltsid ja muudeti koolid venekeelseks, vähenes ka keelekorralduse aktiivsus. • Eesti kirjameeste selts (1872), juhtkujuks J.Hurt (esimene keelekorraldusjuht). Eesti kirjakeele kujundamisel on seltsi otsustel suurem kaal kui üksikisiku ettepanekutel, seepärast viis ta oma mõtted seltsi koosoleku ette. Nende alusel tegi EKS esimesed tähtsad
· D leidis, et tegelik keel on väga varieeruv ja muutused pole reeglipärased · D eraldus kiiresti võrdlev-ajaloolisest lingvistikast ja hakkas liikuma omaenese teed mööda. · D tippaeg 20. sajandi esimesel poolel. Seejärel keskenduti linnadialektoloogiale ja sotsiolektidele. Julés Gilliéron, kogus 18961901 uuris viisil, mis sai pikaks ajaks valdavaks (Murde atlas) = dialektoloogia alus 19021910 Prants. Eestis Andrus Saareste alustas D, mis valitses Eestis 19201990. Keskne organiseerija Emakeele Selts. Meetodid: · D keeleanalüüsi meetodid on sarnased keeleuurimise muude empiiriliste meetoditega · murdeline varieerumine on seotud ka keeleliste uuendustega, mis liiguvad mööda regiooni, siis on oluline ka ajaline dimensioon, mis on võrdlev-ajaloolise keeleteaduse valdkond · Seetõttu tihti kombineeritud D+VA · D eripära: Informantide valik, Küsimustik, Keelekaardid Informantide valik:
JA Ka on kiiresti globaliseeruvas maailmas USA mõju paljudes eluvaldkondades väga tugev. KUNA Austraalia ja Kanada standard said eluõiguse üsna hiljuti ning SEEGA tõenäoliselt kuuleme lähiaastatel veel teistestki elujõulistest inglise keele standarditest. Kes kehtestab normid? Eespool oli juttu, et inglise keele puhul puudub riiklik keelekorraldus. AGA Samas oleks naiivne arvata, et puuduksid jõud, kes mõjutavad keelenorme. SEEGA Arvesse tulevad üksikisikud, sotsiaalsed grupid, kirjastused, ajalehtede, ajakirjade, raadiojaamade ja televõrkude toimetused, teadusühingud, suurfirmad (nt Microsoft) jne. SIISKI Alati on leidunud ka radikaalseid keelereformijaid, AGA
mida ma täna teame, on umbes 500-800 aastat vana. Eesti keele arenemine toimus uuenduste läbi, sh lõpukadu, sisekadu, laadivahelduse ja vältevahelduse teke. Uurali → soome-ugri → läänemeresoome keeled. Kujunes 13.–16. sajanditel läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teistest hõimumurretest ristumise tulemusel. 2. Eesti keele ajaloo periodiseeringud. Mitmed keeleteadlased on teinud oma periodiseeringud. Andrus Saareste jagas 1952. aastal eesti keele periodiseeringu neljaks: ... – 1200 13. – 15. sajand 16. – 18. sajand 19. – 20. sajand Saareste ei ütle, miks just niimoodi on jaotatud, kuid kirjeldab nii keelesüsteemi muutusi kui ka keele sotsiaalset positsiooni. Kask on periodiseerinud eesti kirjakeele. Ta kritiseerib ühiskondlike muutuste sidumist periodiseeringuga, kuid lähtub ka ise periodiseerimisel kirjakeele
Elu ei kulgenud siiski ainult raamatute keskel, üheks ühisharrastuseks oli näiteks lillede kasvatamine nii korteris kui ka aias. Alver mõistis lillede hingeelu ja mitmes luuletuses, ka Jõgevaga seotud ,,Jõgeva ja Pedja vahel", ,,Kotuse lilles" saab lillekujund salapäraselt mitmetähenduslikuks ja kandvaks. Loomingulises plaanis oli Alverit alati paelunud töö eesti keele sõnavaraga. See algas juba enne sõda Widemanni sõnaraamatuga ja jätkus hiljem kuuekümnendail Andrus Saareste mõistelise sõnaraamatuga. Luuletaja tegi ohtralt väljakirjutusi, eesmärgiga kasutada eesti keele sõnavara eri kihistusi ja rikkust oma luules. Kokku on kirjandusmuuseumis sõnavaralisi otsinguid 2110 lehel. 1971. aastal ilmus uus luulekogu ,,Eluhelbed", mis ühendab eaka kirjaniku uusloomingut hoopis teises võtmes sündinud noorusluulega. Iseloomulik on sõnaline küllus ja mängud omamütoloogiaga. Kandvad põhitõed ja eluhoiakud on osavalt kodeeritud ja põimunud
EESTI KIRJAKEELE AJALOO EKSAMI KORDAMISKÜSIMUSED 1. Kirjakeele ajaloo uurimisobjekt. Olulisemad uurijad Uurimisobjektid: kirjalikud (trükitud+käsikirjad) tekstid, kirjakeele teadlikku kujundamist-korraldust puudutavad seisukohad. Olulisemad uurijad: Saareste (vanade kirjakeeletekstide iseloomustamine murrete põhjal) ja Mägiste (tekstide viimine soomeugrilisele taustale, püüdes tuvastada omasõnu laensõnadest). Hiljem on kirjakeele ajaloo probleemidega põhjalikumalt tegelenud Kask (periodiseering, ülevaade olulisematest autoritest ja sõnavarauurimused), Ariste (ülem- ja alamsaksa laenud, sõnavarauurimused), Valmet (mitmuse osastav, allikatutvustused nt Helle kohta), Alvre (sõnavara ja morfoloogia
defineeritud ja praktilises kasutuses pigem intuitiivsed. Enim kasutatud mõisted on ilmselt murre ehk dialekt, kirjakeel ja släng. Kõige tavalisem on, et eesti keel jagatakse esmalt kaheks: murdekeel/kohamurre kui territoriaalselt kitsalt levinud allkeelte kogum, mille vastandiks on mingi laialt levinud all- keelte kogum, mida nimetatakse kirjakeeleks või ühiskeeleks. Sellel poolel on mitmeid eri liigendusi (vt ülevaadet Hennoste 2000), millest tavalisemad on kaks. Erelt jt ning ENE nimetavad kogu seda keelt kirjakeeleks, mis on norminguline keel, mis jaguneb erinevateks stiilideks, mida on eristatud eeskätt kasutussituatsiooni ja normingute järgimise järjekindluse alusel. Stiilide seas on ka argikeel. Karl Pajusalu nimetab kogu selle osa ühiskeeleks ning jagab selle norminguliseks kirjakeeleks ja muuks. Rein Kull nimetab kogu murdevälise keeleosa kirjakeeleks ja jagab selle kaheks: normikeeleks ehk
Lilleküla Gümnaasium Johannes Aavik Referaat Koostaja: Madis Karu Tallinn 2019 Sissejuhatus Johannes Aavik on justkui esimene Eesti keeletehnoloog ja seega eesti keele arengus väga oluline inimene. Selle referaadi eesmärgiks on tutvustada Johannes Aavikut ja uurida rohkem tema tööst. Lisaks saada teada, kuidas ta mõjutas eesti keelt ja millega ta täpsemalt oma elu jooksul tegeles. Elulugu Johannes Aavik on sündinud 8. detsembril 1880 Randvere külas, Saaremaal. Ta suri 18. märtsil 1973 Stockholmis ja maeti sealsele metsakalmistule . Aavik oli eesti
Eve Alender, Kairit Henno, Annika Hussar, Peeter Päll, Evar Saar NIMEKORRALDUSE ANALÜÜS Haridusministeeriumi ja Eesti Keele Instituudi koostööleping 10-10/346 (2002) Eesti Keele Instituut Tallinn 2002 SISUKORD 1 Sissejuhatus ............................................................................................... 3 2 Nimekorraldusest üldiselt ......................................................................... 4 3 Isikunimed ................................................................................................. 6 3.1 Isikunimede kujunemine ........................................................................... 6 3.2 Isikunimekorralduse areng ........................................................................ 7 3.2.1 Isikunimekorraldus 1917. aastani ..................................................
25.10.2013 KiNG 30.10.2012 Üldiseloomustus 20. saj algupoolel eesti kirjakeele kultuurkeeleks kujundamine 1918 – 1939: o arenes teaduskeel, o kujundati teadlikult eri alade terminoloogiat, o mitmefunktsiooniline kirjakeel (ametlik suhtlus, õiguses, majanduses, teadus-, ilukirjandus-, ajakirjandustekstides). Pärast I ms taastati keelekorraldus 1947, kus nõukogude ajal kohustuslikkus keelekorralduses - üks kindel õige variant, tänapäeval – kirjakeelde sobivate variantide paljusus, soovitused üldsusele. Praegu: o sihikindel ja otstarbekohane keelekorraldus, o ulatuslik terminoloogiatöö. korraldatud kirjakeel = ulatuslik ühiskondlik kokkulepe ja ühtse keelenormi aktsepteerimine (normikeel lähtub kokkuleppelistest reeglitest).
algtüvele. Laentüved on teisest keelest laenatud. Etümoloogiateaduse eesmärk on teha kindlaks sõnatüve vasted sugulaskeeltes ja/või laenuallikas. Ühtlasi uurib etümoloogiateadus ühe keele sõnade omavahelisi päritoluseoseid, selgitades välja, missugused sõnad (nt häälikuliselt erinevad tüvekujud, eri tähendusega häälikuliselt sarnased sõnad, tuletised) lähtuvad keeleajalooliselt ühest ja samast tüvest. Etümoloogiasõnaraamat ongi sõnaraamat, mis sisaldab teavet keele sõnatüvede päritolu ja sõnade omavaheliste päritoluseoste kohta. Neist kolmest küsib ka ühe. Need on meetodiküsimused. 5. Milliseid meetodeid kasutab etümoloogiateadus? (Metsmägi 2012; lk 18-20; 23-24) Selleks, et teha kindlaks sõnatüve vasted sugulaskeeltes ja/või laenuallikas, tuleb enesestmõistetavalt erinevate keelte (ja murrete) sõnu omavahel võrrelda
Kasutatud kirjandus……………………………………………………………………… 7 Sissejuhatus Esimesed eesti keele kirjastused ilmuvad esimest korda 13. sajandil. Tekste leidub muukeelsetest kroonikatest ja dokumentidest. Näiteks Henriku Liivimaa kroonika, mis on kirja pandud aastatel 1224–1227. Selles leidub ladinakeelse teksti sees paar eestikeelset sõna- ‘Laula! Laula! Pappi!’ (Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross 2007). Järgmiste sajandite jooksul avaldati veel eesti keelseid tekste. Ei saa mainimata jätta esimest eesti keele käsiraamatut „Anführung zu der Esthnischen Sprach“ (sissejuhatus eesti keelde), mis ilmus Tallinnas 1637. aastal. Raamatu autoriks oli Kadrina pastor Heinrich Stahl ning see kirjeldas põhjaeesti keelt. Ligi kümme aastat möödudes ilmus juba järgmine Eesti kirjakeele
Neile lisandusid ka esimesed eesti soost haritlased, nt K. J. Peterson, Fr. R. Kreutzwald jt. Seda tüüpi keeleartiklid koosnesid enamasti pikkadest sõnade, kõnekäändude ja ka nimede loenditest, harvem selgitati sõnade tähendust või sünonüümide tähenduserinevusi. Suurimad leksikograafilised allikad enne F. J. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatut (1869) olid 18. sajandi alguskümnenditest pärinev Salomo Heinrich Vestringi eesti-saksa sõnaraamat (umbes 7000 märksõna) ning A. W. Hupeli sõnaraamat (I osa 1780, II osa 1818). 19. sajandi kirjakeele variantsust peegeldab ilmekalt sajandi tippteos, F. J. Wiedemanni akadeemiline eesti-saksa sõnaraamat. See oli uus sõna eesti leksikoloogias nii oma mahu (50 000 märksõna) kui ka teadusliku läbitöötatuse poolest. See sisaldas nii põhja- kui ka lõunaeesti keele sõnu, murdevariante, liitsõnu, juhumoodustisi, juhulaene, oskussõnu, nimesid, fraseoloogiat jm
cultural geography, cultural geographies, social and cultural geography. Kultgeo tekste ilmub ka mitmetes teistes inimgeograafia alastes ajakirjades. Eesti andmed ja allikmaterjalid- Eestis saame otsida kultuurigeograafilisi andmeid eelkõige trükikirjandusest kui ka arhiividest. 18-19 saj- andemeid saadi kroonikatest ja üksikallikatest. Esimene põhjalik eesti ala kultuurigeo kirjeldus Hupeli poolt: eesti ja liivima topograafia. Mellini atlas, kus palju eesti kohtasid märgitud peale, see oli pm Hupeli jutt kaardipildis. 19. sajandil Eestimaa tundmaõppimise koha pealt murdeline. 19. Sajandil arvukalt erinevaid uurimistöid. Paljud seotud Tartu Ülikooliga. 1802-Taas avati Tartu Ülikool. Asutati ka erialaseid seltse, nt: 1) Liivimaa üldkasulik ja ökonoomiline sotsiteet(1792) (Kuidas saaks põllumajandust paremini korraldada, tõuaretus) 2)Õpetatud Eesti selts (1838)(Tänaseni
keelekorraldus ning keelehoole (Hennoste, Pajusalu 2013: 19). Keelepoliitika kuulub Eestis Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemislasse. Selle eesmärk on juhtida keelelist arengut ühiskonna tasandil soovitud eesmärkide suunas (Hennoste, Pajusalu 2013: 19). Vastavad eesmärgid püstitatakse Eesti keele arengukavas mitmeks aastaks, mis koostatakse Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Eesti keelenõukogu koostöös. Tiiu Erelti järgi on keelekorraldus teadlik kirjakeele arendamine, rikastamine, püsistamine ja ajakohastamine. Keelekorralduse eesmärk on hoolitseda selle eest, et eesti kirjakeel oleks hea ning kasutajaskonnal oleks võimalik kasutada seda nii oma tunnete väljendamisel kui ka mistahes muul elualal. Keelekorraldusel on justkui kaks erinevat funktsiooni: ühelt poolt ta kiirendab keele muutumist (rikastab sõnavara, eelistab liitsõnamoodustuses s-liitumist) ning teiselt poolt jällegi pidurdab muutumist
loodud sõnadest - Mõned näited: ametnik, omadus, rahvus (esialgu küll rahvaus), voorus, hapnik, mädanik, süsinik, põletik, kuninganna, lauljanna (esialgu kuningana, lauljana), täheldama, tutvustama jpt. ● K. A. Hermann sõnavara rikastajana, lk 102, rohkesti näiteid - nt käänete nimetused ja terminid kääne, käänamine, pööre, pööramine, ainsus, mitmus, häälik jne ● F. J Wiedemanni sõnaraamat 1861 (nimetada aastaarv) Vali järgmistest üks teema 11. J. V. Veski keelekorralduslikud põhimõtted lk 109 – 110 - otstarbekus, süsteemsus, kõik arendamiseks vajalik leidub keeles endas. 12. J. V. Veski sõnavara arendajana - nt soojalembene bioloogias (kr thermophilos), hulktahukas matemaatikas (kr polyedron), käendus (vn порука) õigusteaduses, taandareng (sks Rückbildung) ja kaljukass (norra fjellfross) zooloogias, praegu eelistavad zooloogid sõna ahm). 13
Kordamisküsimused 1. Keele mõiste. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtlemiseks. Märk = vorm + tähendus Märkide liigid: sümbolid (puudub motiveeritud seos vormi ja tähenduse vahel) ikoonid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb sarnasusel) indeksid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb mingit tüüpi järeldusel, osutamisel) Allkeel e erinev keelekuju - mingi eriala, rühma või isiku keel (nt ametikeeled, olukorrast ja eesmärgist tingitud keele variandid ja isikukeeled e idiolektid) Formaalkeel - kunstlikult loodud keeled (tehiskeeled, rahvusvahelised abikeeled). Kasutusalad kitsapiirilised, ei saa kasutada ka tunnete väljendamiseks ega sotsiaalsete suhete loomiseks. Põhisümbolite arv on loomulike keeltega võrreldes väike ja nende väljendite tähendused täpsed. Iga homogeense ühiskonna keel on teatud taseme peegeldus selle rääkijate tegemistest ja maailmapildist. Aga kultuuri ja keele seos ei ole otsene. (Nt USA ja I
NIMEKORRALDUS 06.09.2013 Mis nimi on? Kuidas me nimesid eristame? Õppides õigekirjareegleid, on reegel, et nimed kirjutatakse suure algustähega. Nimeteoorias on see, et mida nimetatakse nimeks ei kattu sellega, mis õigekirjareeglites nimedest rääkida. Lõpuks sõltub kavast ja reeglitest, mitte niivõrd teooria alusest. Sellest hoolimata tuleb seda tunda. Mis on nimi? Esmalt silme ette tüüpilised nimed: isikunimed, kohanimed, planeetide nimed, edasi ilmastikunähtuste nimed, kalliskivide, ordenite nimed, ka raamatutel on nimed (pealkirjad). Onomastika on leksikoloogia haru, oma uurimisobjekti järgi määratletud. Kooliõpikute seletus: nimisõnad jagunevad üldnimedeks ja pärisnimedeks. Üldnimed märgivad olendeid, esemeid, liigi järgi: inimene, klass, olend, mees, puu jne. Pärisnimed on üheainsa olendi nimed Kalevipoeg, Moskva, Kohtla-Järve, ,,Tasuja" jne. Üldnimi ja pärisnimi üldnimi e apellatiiv termini lähe on kreeka keeles kus apellatiivile vastab onoma
on aja jooksul unustatud ning järgmine põlvkond on kasutusele võtnud hoopis teised sõnad. 19 KASUTATUD KIRJANDUS 20 Eesti Keele Instituut. Külastatud 13.02.2011 aadressil http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?p=6&p1=3&id=516, Hennoste, T. 2000. Allkeeled. Eestikeele allkeeled. Tartu. Kaplinski, L. & Vainola, K. (2003). Eesti slängi sõnaraamat. Tallinn: Aule. Loog, M. (1991). Esimene Eesti Slängi Sõnaraamat. Tallinn: oma kulu ja kirjadega. Munk, M. (2009) ,,Slängi kasutatavus Saaremaa Ühisgümnaasiumi abiturentide seas" Külastatud 18.05.2011 aadressil http://www.syg.edu.ee/oppematerjalid/uurimistood_referaadid/uurimistood_2009/10_2/Mari_ Munk_Sang.pdf Pajula, M. (1998) Noored ei puhasta keelt. Eesti Päevaleht Külastatud 16.05. 2011 aadressil http://www.epl.ee/artikkel/44499 Päll, P. (2011) Kirjakeele mõiste inimeste tavateadvuses hägustub. Õpetajate Leht Külastatud 16.05
SISSEJUHATUS Kuna rahvusvaheline kaubandus ja teaduslik ning poliitiline koostöö tihenevad, teevad akadeemikud, rahvusvahelised organisatsioonid ning koguni rahvad ja valitsused järjest suuremaid pingutusi, et parandada omavahelisi suhtlemisvõimalusi ja dialoogi. Üha enam saab selgeks, et selle eesmärgi saavutamiseks on lisaks võõrkeelte õppimisele senisest märksa laiemas ulatuses soovitatav ka heatahtliku, mõistva suhtumise kujundamine teiste rahvaste tavadesse, nende ühiskonna ja kultuuri eripäradesse. (Lewis, 2003, lk 24) Kuna Eesti ettevõtted on hakanud ja hakkavad tõenäoliselt ka edaspidi järjest rohkem koostööd tegema välismaal asutavate ettevõtetega, siis on töötajatel vaja tundma õppida erinevaid kultuure, kuidas ületada kultuuribarjääre ja kuidas erinevast kultuurist inimestega peaks suhtlema. Ka juhiabi, tase 6 kutsestandardis kutset läbivates kompetentsides on selgelt öeldud, et juhiabi rakendab klienditeeninduse põhimõtteid sise-, välis-, e
. 201 24.9 Tekst ja metatekst . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 201 24.10 Toimetamine tõlketeenuse standardis . . . . . . . . . 202 25 Toimetamise teemad 205 25.1 Muutuste liigid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 205 25.2 Põhjenduste liigid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 209 26 Toimetamise kokkuvõte 214 Sisukord V Keelekorraldus 215 27 Mis on keelekorraldus 217 28 Korraldamise objekt ja põhimõtted 219 28.1 Korraldamise objekt . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 219 28.2 Korraldamise põhimõtted . . . . . . . . . . . . . . . . 221 29 Norm ja norming 226 29.1 Miks võib norm normingust erineda . . . . . .
Õppis Viipuris ja hiljem Turkus. Skütte-nimelise sekretär oli ja see saatis ta Wittenbergi õppima teoloogiat. Ta hakkas piiblit tõlkima. Ta oli väga vaene, aga usin. Ta palus kuningalt abi ja saigi raha. Tagasi tulles hakkas Turu toomkooli rektor ja hiljem sai Turu piiskopiks. Kuna piibli tõlkimine ja kirjutamine oli raske, siis alustas ta hoopis aabitsast ,,Abckiria" u 1542. Kahjuks pole sellest eriti palju säilinud, u 12 lk. Teise trüki kaanel on pöördumine ,,M. A. tervitab kristlasi/Kristjani (oma pega)". 1544 avaldas ta palveraamatu ,,Rukouskirja Bibliasta". Seal olid kirjas ka mitmed nõuanded. 1548 ilmus Uus Testament. Töö oli palju mahukam, kui ta arvas. Seega avaldas ta vaid osa piiblist. Selle lasi ta Stockholmis trükkida, sest Soomes veel ei olnud ühtegi kirjastust. Säilinud on 70 eksemplari 500st. Sel ajal oli 125 kirikut Soomes. U 100 aastat hiljem avaldati kogu piibel.
annaabi.ee 
