Johannes Aavik (0)

Lilleküla Gümnaasium Johannes Aavik Referaat Koostaja: Madis Karu Tallinn 2019


Sissejuhatus Johannes Aavik on justkui esimene Eesti keeletehnoloog ja seega eesti keele arengus  väga oluline inimene. Selle referaadi eesmärgiks on tutvustada Johannes Aavikut ja  uurida rohkem tema tööst. Lisaks saada teada, kuidas ta mõjutas eesti keelt ja millega  ta täpsemalt oma elu jooksul tegeles. 


Elulugu Johannes Aavik on sündinud 8. detsembril 1880 Randvere külas, Saaremaal. Ta suri  18. märtsil 1973 Stockholmis ja maeti sealsele metsakalmistule . Aavik oli eesti  keeleteadlane, tõlkija ja esseist. Kuressaares õppis ta mitmes koolis ja tema huvi  emakeele vastu sai alguse Kuressaare gümnaasiumis. Keeleõpinguid jätkas ta Tartu  Ülikoolis, Nežini Ajaloo- ja Filoloogiainstituudis ja Helsingi ülikoolis, ning viimase  lõpetas filoloogiakandidaadi kraadiga.  “Aavik oli läbinisti filoloog, aga mitte eesti filoloog (milleks tollal veel õppida ei  saanud), vaid eelkõige romaani ja soome filoloog. Ta oli armunud keeltesse:  gümnaasiumi ajal ladina keelesse, pärast prantsuse ja soome keelesse, olemata  ükskõikne ka saksa, inglise ja vene keele vastu.1 Ta nautis eri keelte omapärasusi,  väärtust ja ilu. Olles aastail 1900-1920 eriliselt meeldunud prantsuse keelde, kirjutas  ta selles omaseks saanud keeles isegi osa oma keelelistest kirjutistest ja tõlkis need  siis eesti keel- de. “ (Erelt, 2000) " Töötanud Jaltas ja Kuressaares õpetajana, olnud 1912–1914 Tartus Postimehe  toimetuses, 1912–1919 Tartu Kommertsgümnaasiumi õpetaja ja 1919–1926 eesti ja  ladina keele õpetaja Kuressaares. 1926–1934 oli Tartu Ülikooli eesti keele lektor ja  õpetas Tartu koolides, 1934–1940 oli Tallinnas koolide peainspektor. 1944. aastal  põgenes Rootsi, töötas Uppsala Ülikoolis ja Stokholmis Ungari Instituudis. 1947.  aastast pensionär, suri 1973 ja on maetud Stokholmi. Eestis tegutseb Helgi Vihma  juhtimisel Johannes Aaviku Selts. " (Olesk, i.a)


Tegevus Aaviku elutööks ja kireks olid keeleuuendused, ning nende läbi viimine eesti keeles.  Keeleuuendusliikumise kõrgperioodil (1912-1926) esitas ta oma põhilised  ettepanekud eesti keele struktuuri uuendamiseks ja sõnavara rikastamiseks. Aavik  jätkas oma keeleuuenduslikku tegevust ka kui kõrgaeg oli möödas. Aavik kuulus Noor-Eesti tuumikusse ja avaldas Noor-Eesti väljaannetes olulisi töid  keeleuuenduse tutvustuseks ja kaitseks, aga ka kirjandusarvustusi ja esseid. “Aavik propageeris aktiivselt oma ettepanekuid brošüürides ja artiklites, loengute ja  ettekannetega, kasutas uusi sõnu ja vorme ilukirjanduslikes tõlgetes soome, prantsuse  ja inglise keelest (Juhani Aho, Guy de Maupassant, Paul Bourget, Edgar Allan Poe jt). Ta toimetas ajakirju Keeleline Kuukiri (1914–1916) ja Keeleuuendus (1925–1926),  avaldas "Uute sõnade sõnastiku" (1919), "Uute ja vähem tuntud sõnade sõnastiku"  (1921), "Keeleuuenduse äärmised võimalused" (1924), ning "Eesti õigekeelsuse õpiku ja grammatika" (1936). Ta oli Noor-Eesti üks aktiivsemaid liikmeid, selle rühmituse  albumites ilmusid tema keele- ja kirjandusartiklid, tõlked, värsikatsetused ja 1909.  aastal estetistliku programmiga esseelaadne jutustus "Ruth" (varjunime all J.  Randvere). Ta on avaldanud kriitilis-poleemilised tööd "Eesti luule viletsused" (1915), "Puudused uuemas eesti luules" (1922), saatesõnu tõlketeostele ja  käsitlusi rahvaluulest. Välismaal tõlkis ta peamiselt soome (Aino Kallas) ja vene (Ivan Turgenev) kirjandust.” (Jänes, 1951)


Keeleuuendused  “Aavik väitis, et kui mingi uuendusega saab keelt ilusamaks teha, siis on see vaev,  mida uuenduse äraõppimine nõuab, rikkalikult tasutud. Ilu all mõistis ta häälikulist  kõlavust (mida segasid liiga sagedad s ja t, ainult esisilbil olev rõhk), lühemust (mis  teeb keele energilisemaks, rütmika- maks) ning stiililis-psühholoogilist ilu, s.o  sõnavara rikkust, süntaksi painduvust. Ilu põhimõtte domineerimine tegi Aaviku  tegevuse kergesti kritiseeritavaks, sest ilu peetakse enamasti subjektiivseks.” (Erelt,  2000) Aavik rikastas eesti sõnavara paljude soome laenude, tule-  tiste (us-, ng- ja mus-liitelised nimisõnad, u-liitelised enesekohased tegusõnad) ja  murdesõnadega. Viimaste näiteid on almus, kihk, kääbus, liud, lõust, läte, menu, perv, leebe, too, hajuma, kaikuma. Kodumurdest tutvustas ta eesti rahvale sönu: abajas,  imal, jõhker, kipakas, rehala, tarima, ülle, üll, ült. Tema loodud 200 tehistüvest on  praegu kasutusel üle 40. Aaviku soovitusel on kasutusele võetud ülivõrre ja maks- vorm, laiendatud mitmuse, lühikese mitmuse osastava, lühi- kese ainsuse sisseütleva  ja nimetavalise liitumise kasutamist, muudetud sõnajärge. “Oli siiski nii, et Aavik ei mõjutanud mitte üksi eesti keele arengut, vaid ka üldist  keelekorraldusteooriat ja isegi üldkeeleteadust.12 Valter Tauli, kes viis Aaviku teooria  laia maailma, on öelnud: „Aavik oli suur ennast ohverdav idealist, kelle kirglikuks  sooviks oli teha eesti keel pare- maks ja ilusamaks ning võrdseks Euroopa vanade  kultuurkeeltega." Selle heaks suutiski ta ise palju teha ning mis veel tähtsam -  innustada keele- arenduseks ka järeltulevaid põlvi.” (Tauli, 1982) 


Johannes Aaviku selts Johannes Aaviku Selts on aastal 1992 asutatud organisatsioon, mis ühendab eesti  keele ja kirjanduse huvilisi. Selts peab oma ülesandeks koguda ja uurida Johannes  Aaviku pärandit, teda tutvustada, kaasa aidata eesti keele ja kirjakultuuri arendamisele ning kaitsmisele. Seltsil on 93 liiget.  “Johannes Aaviku seltsi asutamise koosolek peeti Tallinnas 26. septembril 1992.  Asuta- jaliikmeid oli 20, nende hulgas Antoine Chalvin Prantsusmaalt, Lorence  Kitching Kanadast, Claudia Steinhardt Saksamaalt, Raimo Raag ja Robert Rebas  Rootsist ning Anneli Kalajoki Soomest.  Juhatuse esimesse koosseisu valiti Helgi Vihma, Robert Rebas ja Merle Lindma. Seltsi esimeheks sai Helgi Vihma, kes täidab  neid ülesandeid tänini.  Seltsi tegevusvaldkonnad sõnastab põhikiri. Selle järgi on seltsi eesmärk taaselustada  Johannes Aaviku rahvuskultuuri- ja keeleuuendusideid; selgitada Aaviku osa eesti  kultuuris, tema ainulaadse keele- reformi olemust; aidata harida eesti kirjakeelt,  edendada keelekultuuri; tutvustada Aavikut keeleteoreetiku, keelereformaatori, keele-  korraldaja, kirjaniku, publitsisti, kriitiku, tõlkija, kirjastaja, seltsite- gelase, pedagoogi  ja kultuuriloojana. Seltsil on õigus kirjastada kogu Aaviku loomingut, kaasa arvatud  Eestis asuvaid käsikirju, päevikuid, kirjavahetust jm.” (Vihma, 1994)


Johannes Aavik


Kokkuvõte Sain teada palju uut eesti keele muutumise ja keeleuuenduste kohta. See teema on  minu arvates huvitav ning ma polnud varem sellest eriti kuulnud. Arvan, et Johannes  Aaviku elutöö on väga oluline ja see on muutnud eesti keelt väga palju. 


Kasutatud kirjandus 1. http://krzwlive.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid? item_id=301&table=Persons 2. http://www.emakeeleselts.ee/omakeel/2000_1/OK_2000-1_12.pdf
3. http://www.emakeeleselts.ee/omakeel/2006_1/OK_2006-1_08.pdf
4. http://www.wikiwand.com/et/Johannes_Aavik
5. https://et.wikipedia.org/wiki/Johannes_Aavik