Metsmaasikas Eluslooduse süstemaatika Jt. LIIK Metsmaasikas (Fragaria vesca) Metsmaasikas on 6...20 cm kõrgune pikkade sõlmedest juurduvate võsunditega mitmeaastane rohttaim. Metsmaasikas on levinud Euroopas ja KeskAasias. Kasvab meil peaaegu kõikjal: kuivadel puisniitudel, loodudel, raiesmikel, teeservadel, põllupeenardel, metsades. Õied valged, väheseõielises õisikus. Õieraod siidiläikeliselt karvased. Õitseb mai lõpul ja juunis. Metsmaasikal on koguviljad, mis on kirgaspunased, munajad kuni peaaegu kerajad, pinnal asetsevate seemnistega, aromaatsed. Valmivad juunis. Kasutatud allikad http://bio.edu.ee/taimed/general/systeem.htm http://et.wikipedia.org/wiki/Roosilaadsed http://et.wikipedia.org/wiki/Metsmaasikas
1. Välimus ja erilised tunnused. Suur ritsikas, isane on 21-28 mm pikk, emane 26-45 mm pikk. Värvus on väga muutlik, kuid sagedamine roheline tumedate laikudega. Tundlad on umbes kehapikused. Siristamine meenutab õmblusmasina heli. Laul on kõige aktiivsem hommikul ja päeval, õhtuks vaibub. 2. Elupaik ja levik. Heinaritsikas on levinud kõikjal Eestis see ritsikaline on arvukas puisniitudel, vanadel kesapõldudel metsa lähedal, kasevõsades, noortel ristikupõldudel, metsaservadel, raiesmikel, üksikult ka madalsoodel ja rabadel. 3. Arengutüüp. Heinaritsikas areneb vaegmoondega see tähendab,et munast kasvab vastne ja vastsest kasvab mõne aja pärast täiskasvanu. 4. Toitumine Heinaritsikad söövad peamiselt putukaid kuid võivad süüa ka taimi. 5. Sarnased liigid. Heinaritsikaga sarnased liigid on lauluritsikas,rohutirts,harilik niiduritsikas,männiritsikas ning teised ritsikalised. 6. Tähtsus looduses ja inimese elus.
koguluuvili, mis eraldub kergesti õiepõhjast, söödav mahlane & väga maitsev. VAARIKATEST TEHAKSE: · HOIDISEID · TEED · KOMMI · NÄTSU · JÄÄTIST · KOOKI · RAVIMEID · KOSMEETIKAT · KUIVATATAKSE MÕISTATUSED · Must mulk, punane kopp? · Punane karp & valge pulk? · Punane mütsike, valge pääke? KASVUKOHAD: · METSAS · METSASERVAS · RAIESMIKEL · TEE ÄÄRES · AIAS JUULI Leelo Tungal Maasikatest, vaarikatest keediseid teeb tädi Juuli, ühtelugu vaaritades moosivahust võru huulil. Mee- ja marjalõhna õhkub tädi Juuli kirjust kleidist. Miks ta tõsines, kui õhtul puu alt puraviku leidis? Mitu tundi mõtlik oli, lausus, silmitsedes kaugust: "Hommikuks ma ära kolin - homme saabub onu August!" VAARIKATE TOOTMINE MAAILMAS 2001. AASTAL
Juurmised lehed on kolmetised ja asuvad pikkadel karvastel leherootsudel. Õied on valget värvi, kuni 17 mm läbimõõduga ja asuvad väheseõielises õisikus. Õieraod on siidiläikeliselt liduskarvased. Tupplehed on tagasi käändunud ja ei ümbritse marja. Metsmaasika viljad ei ole marjad, vaid koguviljad, mida nimetatakse maasikateks. Need on kirgaspunased, munajad kuni peaaegu kerajad, pinnal asetsevate seemnistega ja aromaatsed. Ta kasvab kuivadel puisniitudel, loodudel, raiesmikel, teeservadel, põllupeenardel. Levila põhjaosas, sealhulgas Eestis, eelistab ta kuivi päikesepaistelisi kohti ega talu varju. Seevastu levila lõunaosas eelistab ta kasvada varjus, sest päike on seal tema jaoks liiga ere. Metsmaasikas talub kerget tulekahju ja taastub pärast põlengut kiiresti. Kuulub katteseemnetaimete hulka. Metsmaasikat kasutatakse ka ravimtaimena. Kasutatakse põhiliselt kuivatatud vilju, harvem õisi.
19.00 11,6 12,1 20.00 10,1 11,3 21.00 6,9 10,1 22.00 6,1 8,8 23.00 4,1 7,1 24.00 2,1 5,2 Temperatuuri ööpäevane käik metsas on väiksema amplituudiga kui lagedal, sest võrastik takistab ühelt poolt päikesekiirguse jõudmist maapinnale, teiselt poolt ka soojuse tagasi kiirgumist maapinnalt. Mets uueneb väikestel raiesmikel ja vana metsa läheduses paremini, sest kui raiesmiku või häilu läbimõõt on väiksem kui metsa kahekordne kõrgus ja metsaserv ei ole tihe, sarnanevad temperatuurid raiesmikel tingimustega metsa all, sest metsa ja lageda ala vahel toimub õhuvahetus Vana metsa turbe all kasvavatel kuuskedel esineb hiliskülmakahjustusi harvem, kui raiesmikel kasvavatel kuuskedel, sest kuusiku puistus on temperatuur stabiilsem ning seega kevadel on temperatuur ka kõrgem.
Torukeste värv varieerub vastavalt selle vanusele, vanemal seenel muutuvad need kollakaks ja lõpuks oliiviroheliseks .Hariliku kivipuraviku jalg on paks, mõnikord vahelt isegi tünnisarnane ja selle helepruunikal pinnal on habras valge võrgustik. Hariliku kivipuraviku viljaliha on valge, kübarnaha all aga pruunikas. Maitselt on see seen mahe. Hariliku kivipuraviku levik Harilik kivipuravik kasvab noortes okaspuumetsades ja lehtpuumetsades. Väga hästi kasvab ka valgusküllastel raiesmikel ja metsaservadel. Kõige kõrgem saagikus on enamasti sügisel, mõnikord esineb juba juuli lõpust. Uuemate hinnangute kohaselt on harilikud kivipuravikud hoopis hulk üksteisele lähedasi liike, millel lisaks ehituslikele omadustele on erinevusi ka kasvukoha eelistuses. Need kõik on head söögiseened. Hariliku kivipuraviku kasutamine Harilik kivipuravik on üks maitsvamaid ja populaarsemaid seeni . Kõige parem ja kõige maitsvam on noore ja sitke seene viljaliha
Torukeste värv varieerub vastavalt selle vanusele, vanemal seenel muutuvad need kollakaks ja lõpuks oliiviroheliseks. Hariliku kivipuraka jalg on paks, mõnikord vahelt isegi tünnisarnane ja selle helepruunikal pinnal on habras valge võrgustik. Hariliku kivipuraka viljaliha on valge, kübarnaha all aga pruunikas. Maitselt on see seen mahe. Harilik kivipuravik kasvab noortes okaspuumetsades ja lehtpuumetsades. Väga hästi kasvab ka valgusküllastel raiesmikel ja metsaservadel. Harilik kivipuravik esineb väga hästi. Kõige kõrgem saagikus on enamasti sügisel, mõnikord esineb juba juuli lõpust. Uuemate hinnangute kohaselt on harilikud kivipuravikud hoopis hulk üksteisele lähedasi liike, millel lisaks ehituslikele omadustele on erinevusi ka kasvukoha eelistuses. Need kõik on head söögiseened. Harilik kivipuravik on üks maitsvamaid ja populaarsemaid seeni. Kõige paremad ja kõige maitsvamad on noore ja sitke seene viljaliha
Põõsarinne - Paakspuu rohkesti haruneva võraga madal puu või põõsas kasvab enamasti 1-7 m kõrguseks terveservalised lihtlehed õitseb kaks korda aastas marjad on väga mürgised, toorelt rohekas-punased, küpselt mustad külma- ja põuakindel, mullastiku suhtes vähenõudlik kasvab kõigis sookooslustes, niitudel, eelkõige laanemetsas Punmarinne - Kanarbik kasvab 10-60 cm kõrguseks, võib saada 20-22 a vanaks kasvab liivase pinnaga raiesmikel, männimetsades, rabades väikesed lillakasroosad õied longus, tihedas ühekülgses õisikus ravimtaimena kasutatakse lehti ja õisi, omab rahustavat, röga lahtistavat, põletikuvastast toimet, laialt tuntud meetaim Rohurinne - Pikalehine huulhein putuktoiduline kasvab kuni 25 cm kõrguseks lehe pind on kaetud kleepuva limaga eelistab kasvada soostunud pinnases, eriti madalsoos taimel on kaks vormi: turbas kasvav ja vees kasvav
Põõsarinne - Paakspuu rohkesti haruneva võraga madal puu või põõsas kasvab enamasti 1-7 m kõrguseks terveservalised lihtlehed õitseb kaks korda aastas marjad on väga mürgised, toorelt rohekas-punased, küpselt mustad külma- ja põuakindel, mullastiku suhtes vähenõudlik kasvab kõigis sookooslustes, niitudel, eelkõige laanemetsas Punmarinne - Kanarbik kasvab 10-60 cm kõrguseks, võib saada 20-22 a vanaks kasvab liivase pinnaga raiesmikel, männimetsades, rabades väikesed lillakasroosad õied longus, tihedas ühekülgses õisikus ravimtaimena kasutatakse lehti ja õisi, omab rahustavat, röga lahtistavat, põletikuvastast toimet, laialt tuntud meetaim Rohurinne - Pikalehine huulhein putuktoiduline kasvab kuni 25 cm kõrguseks lehe pind on kaetud kleepuva limaga eelistab kasvada soostunud pinnases, eriti madalsoos taimel on kaks vormi: turbas kasvav ja vees kasvav
Põõsarinne - Paakspuu rohkesti haruneva võraga madal puu või põõsas kasvab enamasti 1-7 m kõrguseks terveservalised lihtlehed õitseb kaks korda aastas marjad on väga mürgised, toorelt rohekas-punased, küpselt mustad külma- ja põuakindel, mullastiku suhtes vähenõudlik kasvab kõigis sookooslustes, niitudel, eelkõige laanemetsas Punmarinne - Kanarbik kasvab 10-60 cm kõrguseks, võib saada 20-22 a vanaks kasvab liivase pinnaga raiesmikel, männimetsades, rabades väikesed lillakasroosad õied longus, tihedas ühekülgses õisikus ravimtaimena kasutatakse lehti ja õisi, omab rahustavat, röga lahtistavat, põletikuvastast toimet, laialt tuntud meetaim Rohurinne - Pikalehine huulhein putuktoiduline kasvab kuni 25 cm kõrguseks lehe pind on kaetud kleepuva limaga eelistab kasvada soostunud pinnases, eriti madalsoos taimel on kaks vormi: turbas kasvav ja vees kasvav on kasutatud rahvameditsiinis paljude haiguste
Torukeste värv varieerub vastavalt selle vanusele, vanemal seenel muutuvad need kollakaks ja lõpuks oliiviroheliseks. Hariliku kivipuraka jalg on paks, mõnikord vahelt isegi tünnisarnane ja selle helepruunikal pinnal on habras valge võrgustik. Hariliku kivipuraka viljaliha on valge, kübarnaha all aga pruunikas. Maitselt on see seen mahe. Hariliku kivipuraviku levik Harilik kivipuravik kasvab noortes okaspuumetsades ja lehtpuumetsades. Väga hästi kasvab ka valgusküllastel raiesmikel ja metsaservadel. Harilik kivipuravik esineb väga hästi. Kõige kõrgem saagikus on enamasti sügisel, mõnikord esineb juba juuli lõpust. Uuemate hinnangute kohaselt on harilikud kivipuravikud hoopis hulk üksteisele lähedasi liike, millel lisaks ehituslikele omadustele on erinevusi ka kasvukoha eelistuses. Need kõik on head söögiseened. Hariliku kivipuraka plussid ja miinused + Rahvusvaheliselt hinnatud kaubaartikkel + Väga maitsev ja toitev + Kohati kõrge saagikusega
Suur sirmik Harilik murumuna Macrolepiota procera Lycoperdon perlatun Kasvukohad: Rohtunud valgusküllased kasvukohad: Kasvab üksikult või väikeste männikuservad, metsalagentikud, teeääred ja rühmadena metsades ja raiesmikel maantevallid. Tundemärgid: Hariliku murumuna viljakeha on Tundemärgid: Kübar 10- 30cm läbimõõdus, pirnikujuline, seene pinnal kergesti lahti tulevad noorelt munajas, hiljem kellukjas- sirmjas laia teravad körbud. Noore seene sisemus on valge, madala kühmuga, lõpuks lame. Jalg 15- 20cm vanemal seenel sisemus koltub, muutub kõrge, 1,5- 2cm läbimõõdus, silindriline, kiuline, rohekaks ja lõpuks pruuniks tolmuks
poolt tekitavate seenhaiguste käest ja nende puit on madalama kvaliteediga. Üldiselt tuleks eelistada seemne tekkelisi puid, erandiks on sanglepp ja saar. Metsauuenemine. Istutus ja külv kui metsakultiveerimise meetodid Metsa uuendamisvõtete rakendamine on kohustuslik kõikides metsatüüpides, välja arvatud sinika, karusambla, siirdesoo, madalsoo, raba, lubikaloo, osja, tarna, sõnajala jne kasvukohe tüüpide puistute raiesmikel ja hukkunud metsaosades. Metsa uuendamise võtted on: maapinna ettevalmistamine puuseemete külvamise ja puude istutamise võimaldamiseks või loodusliku uuenduse tekkele kaasaaitamiseks, puuseemnete külvamine, puude istutamine, metsakultuuri hooldamine, loodusliku uuenduse tekke ja arengu soodustamine muul viisil. Metsa loetakse uuenenuks, kui alal kasvan metsakasvukohatüübile sobiva liigi puid, mille mõõtmed ja kogus tagavad uue metsapõlve tekke.
Selleks tuleb kursis olla õigete nippidega, kuidas käituda salvata saanud inimesega. Esmaabi rästiku hammustuse korral Rästiku tunneb ära tema suhteliselt lühikesest, kuid jämedast kehaehitusest. Tema üldine pikkus võib olla kuni 80 cm., kuigi erand korras võib leiduda ka pikemaid. Enamasti on nende värvuseks hallikas-pruun toon ja keha katab siksakiline muster. Sellised roomajad elutsevad tavaliselt niisketes segametsades, metsaservades, raiesmikel, soodes, jõgede ja järvede kallastel. Üldjuhul rästik niisama inimest ründama ei kipu ja just põgeneb, kui kuuleb et lähenemas on mingi suurem elusolend. Kuid võib juhtuda, et rästik ei tee sellest välja või magab ja inimene astub talle kogemata peale. Sellega vigastatakse madu ja ta tunnetab ohtu. Roomaja kaitseb ennast ja ründab teda vigastanud isikut. Muidugi on olnud ka olukordi, kus inimene isegi ei tea, et ta on salvata saanud.
maadel poolmetsiku jahilinnuna. 2. Leviala. Põhiline leviala on Kesk- Ida ja Kagu Aasia, Hiina ja Jaapan, kuid inimene on aidanud faasanitel levida kõkidesse maailmajagudesse. Nad on pelglikud ja elutsevad raskesti ligipääsetavates kohtades, põhiliselt dšunglites ja mägistel aladel, kuid nad ei talu karmi talve ja sügavat lund. Jahifaasan on kohastunud elama ka inimese poolt loodud maastikel. Birma faasan paikneb põhiliselt tamme-männimetsade ja kasegametsade raiesmikel, mis paiknevad mägistel aladel ja veekogude lähedal, kuid mitte kõrgemal kui 2500 meetrit merepinnast 3. Liigi kirjeldus, toitumine ja pesitsemine. Isaslinnu kõrgus on kuni 90 cm ja kaal on vahemikus 975 - 1080 grammi, emaslinnul kõrgus kuni 60 cm ja kaal vahemikus 650 – 850 grammi. Emaslind kasutab enda varjamiseks ümbrusega kokkusulavat sulestikku, kuid isaslind on väga kirju sulestikuga ja omab jalgadel teravaid kannuseid, mida kasutab
iseloomulik valkjas vahakirme. ning puhmjalt alla rippuv saba, Sinika rahvapärane nimetus vanalinnul peas paiknev joovikas on tulnud sellest, et punane laik. Sookured marjade liigne söömine võib elutsevad tavaliselt Viru raba esile kutsuda joobe tunde. soostuvatel raiesmikel. Veel võib Viru rabas kohata ka Kas teadsid, et Viru rabas Talvel võib märgata põtra, kes kaljukotkaid. võivad jahti pidamas käia karu jätab endast lumme sügavaid ja hunt, vahel ka ilves. puhkeasemeid. Tihemini on näha rebast. Sügiseti võib Viru rabas kohata Kährikut võib Viru rabas tuhkhalli sulestikuga sookurgi,
rahvapäraseid nimesid: prääks, krääk, präägutaja, räägulind jt. Teda on kutsutud ka kõhurääkijaks lindude seas. Arvatakse, et just rukkiräägu häälitsusest on tulnud eesti keelde ka väga harilikuks saanud sõna "rääkima". Rukkirääk on rästast veidi suurem pruunides toonides lind. Suurema osa oma elust veedab ta maapinnal kõrges taimestikus vilja- ja ristikupõldudel, niisketel niitudel, põõsastunud luhtadel ja raiesmikel. Pesitsemise ajaks moodustub paar, muidu elab ja ka rändab lõunasse üksinda. Isaslinnu hääle eesmärgiks on emane kohale kutsuda (emane häält ei tee). Oma territooriumi kaitseb isaslind hoolega. Pesa kujutab endast kõrte ja samblaga ääristatud lohku. Selles tuleb ilmavalgele tavaliselt 9...10 poega, kes on mõne tunni pärast valmis ringi uitama ning kes peagi iseseisvuvad. Ilmselt esineb rukkiräägul kaks kurna aastas, sest munadega pesi võib leida suvi läbi
Noorte sokkude päid kaunistavad haprad pulksarved, vanad ja väsinud sokud kannavad puseriti ja ebaühtlaselt kasvanud sarvenässakaid. Oktoobrist detsembrini võib metsades leida äsja maha aetud sokusarvi. 5. Metskitsed talvel Suurtes laantes metskits eriti elada ei armasta. Metsamassiividele eelistab ta eriilmelisi kultuurmaastikke, kus põllud ja heinamaad vahelduvad pisemate metsatukkadega. Ka puisniitudel, raiesmikel ja metsaservades tunneb kits ennast hästi. Nagu suuremate imetajate puhul tavaline, hoiab isasloom rohkem omaette ja emasloom veedab suurema osa ajast talledega. Lume mahatulekul kogunevad kitsed aga sageli kuni paarikümnepealistesse karjadesse. Loomad koonduvad paremate toidupaikade, näiteks orasepõldude lähedusse. Hulgakesi koos olles on kergem ka sügavasse lumme radasid tallata. Metsas aitavad karja tugevamad loomad nõrgematel paksu lume alt pohla- ja mustikavarsi kraapida.
[6]Ohuteguriteks on ka metsamajanduslik tegevus, kaevandamine (sh. Liiva ja savi kaevandamine, kivimurrud jms.), häirimine ja liiklus, ehitustegevus (sh. Teede, mänguplatside jne. rajamine) [3]. 1998 aastal kuulus kivisisalik kolmandasse kategooriasse, kuid nüüdseks (aastaks 2011) kuulub kivisialik Eestis teise kategooriasse. See näitab, et Eestis on kahanenud liigi arvukus kümne aasta jooksul. [9] Arusisalikud elavad niisketes paikades: soometsades, turbarabades, kinnikasvavatel raiesmikel, metsaservadel ja -sihtidel, istandustes, põõsastikku kasvanud oja- ja kraavikallastel ning muudes sellistes kohtades. Mägedes elab ta kuni 2500 meetri kõrgusel. Raiesmikel ja metsaservadel elab ta kõige meelsamini kändude ja mahalangenud puude juures, põõsaste ääres ja puujuurte vahel. Toidu olemasolu- arusisalik toitub putukatest, ämblikest, limustest ja ussidest, püüdes neid maapinnal, rohttaimedel ja puutüvedel. [2]Nii Eestis kui ka Soomes on arusisalik looduskaitse all.
meeldivalt lõhnav ja maitsev. Taimel on kolmetised liitlehed. Lehed on hambulise serva ja lidus karvadega, pealt tumerohelised, alt sinakad. Ülemised varrelehed harilikult hambulised lihtlehed. Vars püstine või tõusev. Risoom on lühike, horisontaalne või viltune, tihedalt kaetud vanade lehtede ja abilehtede jäänustega. Rohkete lisajuurtega. Koht ökosüsteemis Metsmaasikas kasvab sega- ja lehtmetsades, raiesmikel, rohtunud nõlvadel, põõsastikes, kraavi- ja teepervedel sagedamini puisniidul, loometsas ja -niidul, laanemetsas. Eelistab poolvarju. Ei taha liiga märga või liivast pinnast. Taimi tolmeldavad putukad. Marjad on söögiks mitmetele loomadele, kes levitavad ka seemneid, kuid ka nälkjatele. Kasutamine Metsmaasikad on väga head söögimarjad. Kuivatatult kasutatakse meditsiinis, peamiselt teena. Tarvitatakse kogu taime maapealset osa.
Eestis tagavad looduslikud korjemaad 80% korjest, millest omakorda 50% pärineb metsast. Siit järeldub rändmesinduse korraldamise vajadus metsade läheduses. Varakevadise korje annavad aprillis-mais pajud, mis kasvavad loo-, osja- ja madalsoometsades. Suvise meekorje annavad sinika- ja jänesekapsa-, pohla- ja mustikametsad, kus taimed õitsevad juunis-juulis. Juulis tagavad hea korje pajulille ning ahtalehise põdrakanepi õitsemine raiesmikel ja metsa ääres, augustis aga kanarbik metsas. Meetoodang võib kanarbikumetsas olla 4044 kg/ha, rabametsas ja siirdesoos 30 36 kg/ha, pohlametsas kuni 24 kg/ha, mustikametsas 1518 kg/ha. Metsades on korjet peamiselt juunis-juulis, juulis tuleks kolida raiesmikele, kus õitsevad vaarikas, ahtalehine põdrakanep jt. Kuna looduslike meetaimede õitsemise ajas on juulis-augustis vaheaeg, tuleb ühtlase korje saamiseks meetaimi külvata. Vaid ühe liigi külvamine ei taga veel head
ning mulla ülaossa tekib tuhkjashall toitaine vaene leedehorisont ehk niinimetatud väljauhthorisont. Selle alla kujuneb tumedat värvi sisseuhtehorisont, kuhu jäävad pidama pealmistest kihtidest ärakantud ained. Okasmetsade loomastik ei ole eriti liigirikas. Pesitseda ja varjuda on tihedas hämaras metsas lihtne, kuid toitu leidub napilt. Okasmetsade loomad saavad söönuks okastest, seemnetest või puukoorest. Raiesmikel ja lagendikel on elamistingimused paremad. Olulisel kohal on ka siin veel rändlinnud ja loomad. Kevadel, kui voolama hakkavad sulaveed, alustavad paljunemist putukad lindude pidulaud on kaetud. Sel ajal on taigas väga palju linde, kes on siia pesitsema tulnud. Ka põhjapõdrad rändavad vastavalt aastaajale kas põhja- või lõunasuunas. Talvel on siingi vaikne nagu tundras üksikud loomad on endale kasvatanud paksu kasuka ja paljud on talveunne suikunud
Ta on levinud umbrohi aedades ja põldudel. Kosmopoliitse levikuga, puudub vaid kohati Austraalias, troopikas ja külmas Arktikas ning Antarktikas. Eestis tavaline. Paljuneb peamiselt vegetatiivselt maa-aluste roomavate võsunditega, vähem ka seemnetega. Seemned idanevad aeglaselt, kuid võivad mullas püsida idanemisvõimelistena rohkem kui 20 aastat. Kasvab umbrohuna savikal pinnasel aias ja põldudel, ka liivastel nõlvadel, teede ääres, raiesmikel, prahipaikadel. Vars, leht, vili , maa-alune osa VARS - Varred kasvavad rosetina, lamavad või väänduvad, harunevad, peened. Kaetud väheste karvadega või on paljad. LEHT - Piklikud, kolmnurksed või ovaalsed enamasti noolja või südaja alusega terveservalised lihtlehed. Pikkus 2¼6 cm ja laius 1¼4 cm, tipul väiksemad. Asetsevad varrel vahelduvalt. VILI - Korrapäratult avanev ümar kuni munajas umbes 6 mm pikkune ja 5¼8 mm
pikaajaliselt kuivendatud mitmesuguse tüsedusega hästi lagunenud madal- ja siirdesoomuldadel (boniteediklass I...III) kasvavad kuusikud ja segametsad. Sinika kkt-tasastel, erilise languseta aladel, mullad on tugevalt leetunud, soostunud, boniteediklass IV...V. Eranditult männikud. Raba kkt-happelised ja liigniisked mullad, hästi väljakujunenud puhmasrinne, milles on rohkesti turba- ja karusammalt, boniteediklass III...Va. Männi külv: Lapikülvi kasutatakse lappidena ettevalmistatud raiesmikel või kevadel vahetult enne külvi tehtavatele lappidele II...IV boniteedi liivmullaga männiraiesmikel, kus raiejäätmed on korralikult koristatud või põletatud. Lappe tehakse viimasel juhul maakirve, kõpla või tugeva rehaga suurusega 30*30....50*50, kusjuures taimevarred kood metsakõdu pealmise kihiga tõmmatakse lapi lõunaservale varjuks päikese eest, lagunenud metsakõdu segatakse liivaga segamini ja tallatakse kinni. Kui
Uueneb ka vegetatiivselt kännuvõsust, juurevõsust ja maha painutatud ning mullaga kaetud okstest. Võimalik paljundada ka pistokstest. Levik ja ohtrus Levinud Kesk- ja Lõuna-Euroopas. Tavaline kogu Eestis, enam Lääne- ja Põhja-Eestis. Kasvab põõsarindes ja alumises puurindes sega- ja lehtmetsas ja kaldavõsastikus ning raiesmikul, loometsas, salumetsas, looniidul, puisniidul, pärisniidul. Varjutaluv, kasvab Kasvukoht hästi ka raiesmikel. Eelistab värsket viljakat huumuse- ja lubjarikast mulda. Liigniiskes ei kasva. Üldiselt külmakindel, kuid karmimatel talvedel võivad kahjustuda viimase aasta võrsed. Koht Parandab pinnast, sest lehed kõdunevad kiiresti. Viljad on söögiks loomadele, eelkõige ökosüsteemis oravatele ja hiirtele. Pähkleid hävitab pähklikärsakas. Kaitse Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
lind. Selja- ja tiivasulestik on pruun ning heinamaadel, tumedamate pruunide tähnidega. samuti kuivadel Päranipuala on roostepruun, alakehal raiesmikel. on märgatavad pikitriibud. Emas- ja noorlindude sulestik on tuhmim ja selgemate pikitriipudega. Talvesulestikus isaslinnul on tume
Silmade kohalt kuni nokani on selgelt väljajoonistuvad kulmud / hele triip. Nokk on suhteliselt pikk ja sirge, otsast tumedat tooni, tüviku osa heledam. Jalad on suhteliselt lühikesed ning roheka varjundiga. Pesitsusperioodil on metstildri sulestik tumedam kui puhkeperioodil. Metstildrit võib tihti kohata metsades lompide läheduses. Ta on üsna levinud lind niiskete ja soiste metsade servades ja rabades. Avamaastikele satub ta harva. . Metstilder pesitseb soistel metsaservadel ja raiesmikel, mis külgnevad veekogudega ja/või pikemat aega püsivate veelompidega. Metstilder on üsnagi häälekas lind. Oma kohalolekust annab ta märku valju ja meloodilise "tlüü-tlüi" hüüuga. Seevastu oma käitumiselt on ta tildrite hulgas pigem rahulik ja tema liigutused on aeglasemad. Üldjuhul pesitseb ta üksikute paaridena. Väga toidurohketel aladel võivad tekkida ka väiksed seltsingud, kuhu koguneb rohkem linde. Metstilder toitub
Maksimaalse suuruse saavutavad augustis või septembris. Selleks ajaks on sarved luustunud ning nahk hakkab maha pudenema. Põdrapullid kasutavad oma sarvi eelkõige selleks, et põdralehmadele ja rivaalidele muljet avaldada. Pilt 2. Põdrapullid võitluses Elupaik ja eluviis Põtrade elupaikadeks on jõe-, järve- ja soorikkad suuremad metsaalad. Samuti noorendikud ja võsastikud. Põder vahetab sessoonselt elupaika. Suvel võib kohata teda peaaegu kõikides metsatüüpides. Näiteks raiesmikel, veekogude ääres, sooveerel ja mujal. Talvel koonduvad põdrad paikadesse, kus leidub kergesti kättesaadavat toitu: männinoorendikesse, pajustikesse. Enamasti elavad põdrad üksikuna või väikestes rühmades. Talvel võivad koonduda väikestesse karjadesse. Toitumine Põder sööb puude ja põõsaste võrseid, lehti, okkaid ja koort. Leningradi oblastis läbi viidud uurimus näitas, et põder tarbib toiduks 30 puu- ja põõsaliiki ning 60–70 rohttaimeliiki. Põhitoiduks on neist
kolmetipulised ja annavad käbile omapärase välimuse. Eestisse on ebatsuugat sisse toodud pargipuuks. Okasmetsades elavad loomad Okasmetsade loomastik ei ole eriti liigirikas. Pesitseda ja varjuda on tihedas hämaras metsas lihtne, kuid toitu leidub napilt. Okasmetsade loomad saavad söönuks okastest, seemnetest või puukoorest. Raiesmikel ja lagendikel on elamistingimused paremad. Olulisel kohal on ka siin veel rändlinnud ja loomad. Kevadel, kui voolama hakkavad sulaveed, alustavad paljunemist putukad lindude pidulaud on kaetud. Sel ajal on taigas väga palju linde, kes on siia pesitsema tulnud. Ka põhjapõdrad rändavad vastavalt aastaajale kas põhja- või lõunasuunas. Talvel on siingi vaikne nagu tundras üksikud loomad on endale kasvatanud paksu kasuka ja paljud on talveunne suikunud.
rahvapäraseid nimesid: prääks, krääk, präägutaja, räägulind jt. Teda on kutsutud ka kõhurääkijaks lindude seas. Arvatakse, et just rukkiräägu häälitsusest on tulnud eesti keelde ka väga harilikuks saanud sõna "rääkima". Rukkirääk on rästast veidi suurem pruunides toonides lind. Suurema osa oma elust veedab ta maapinnal kõrges taimestikus vilja- ja ristikupõldudel, niisketel niitudel, põõsastunud luhtadel ja raiesmikel. Pesitsemise ajaks moodustub paar, muidu elab ja ka rändab lõunasse üksinda. Isaslinnu hääle eesmärgiks on emane kohale kutsuda (emane häält ei tee). Oma territooriumi kaitseb isaslind hoolega. Pesa kujutab endast kõrte ja samblaga ääristatud lohku. Selles tuleb ilmavalgele tavaliselt 9...10 poega, kes on mõne tunni pärast valmis ringi uitama ning kes peagi iseseisvuvad. Ilmselt esineb rukkiräägul kaks kurna aastas, sest munadega pesi võib leida suvi läbi
10 Küsimused ja vastused: a) Miks on temperatuuri ööpäevane käik metsas väiksema amplituudiga kui lagedal? Temperatuuri ööpäevane käik on metsas väiksema amplituudiga kui lagedal kuna mets n-ö silub temperatuuri käiku nii aasta kui ka päeva lõikes. Põhjused on sarnased temperatuuri mõjule aasta lõikes (vt.ülesanne 3 vastus a). b) Miks uueneb mets väikestel raiesmikel ja vana metsa läheduses paremini? Mets uueneb väikestel raiesmikel ja vana metsa läheduses paremini, kuna sellisel juhul on metsapiir lähedal ning seetõttu levivad seemned kiiremini (tuule mõjul näiteks). Lisaks generatiivsele paljunemisele levivad osad puud ka vegetatiivsel teel (näiteks juurevõsust). c) Miks esineb vana metsa turbe all kasvavatel kuuskedel hiliskülmakahjustusi harvem, kui raiesmikul kasvavatel kuuskedel
Kui nälg käes, võib rästik süüa ära ka mõne oma väiksema liigikaaslase. Nad peavad jahti öösel ja saaklooma tapmiseks kasutavad oma mürkhambaid. Kõigepealt rästik salvab ohvrit, siis laseb tal tarduda ja ootab veidi. Kui loom on surnud, läheb rästik ta juurde ja sööb ta ära. Rästik neelab oma saagi tervelt alla. Väikesed rästikud söövad tigusid, putukaid ja teisi väiksemaid selgrootuid, keda aga kätte saavad. Elupaik Rästikud elavad tavaliselt raiesmikel, soodes, rohustes metsades, metsaservades, järvede ja jõgede kallastel ning mõnikord ka niitudel ja männimetsades. Eestis on rästikuid peaaegu kõikjal. Rästikud elavad tavaliselt kogu oma elu ühes ja samas kohas, see tähendab, et nad on väga paiksed loomad. Nad elavad mahajäetud urgudes, igasugustes pragudes ja vanades kändudes. Päeval nad sealt tavaliselt ei lahku ja on väga loiud. Selliseid kohti, kus elab koos palju rästikuid, nimetatakse maokolleteks. Talveuni
Lehis on omapärane okaspuu, mis ei ole igihaljas, vaid langetab talveks oma okkad. Selliselt on ta pakase ja veekao vastu veel paremini kaitstud. LOOMASTIK Click icon to add picture Click icon to add picture LOOMASTIK Okasmetsade loomastik ei ole eriti liigirikas. Pesitseda ja varjuda on tihedas hämaras metsas lihtne, kuid toitu leidub napilt. Okasmetsade taimtoidulised loomad saavad söönuks okastest, seemnetest või puukoorest. Raiesmikel ja lagendikel on elamistingimused paremad. Iseloomulikumad asukad on paksu karvkattega kiskjad (pruunkaru, hunt), kes jahivad suuri ja väikesi taimetoidulisi imetajaid. Metsas elab erineva suurusega röövloomi, alates karihiirtest ja lõpetades ilvestega. Veekogude ääres elavad koprad, kes langetavad suuri puid, paisutavad jõgesid ja muudavad ühtlasi suurte maaalade veereziimi. Talviti on röövloomadel raske saaki leida, sest taimtoidulised loomad elavad siis üksi
kõige vähenõudlikumad- kased, lepad, pihlakad jt. Paika kus on viljakam muld ja kus kasvavad ülekaalus kuused ja nulud nim. tumetaigaks. Paika kus on vähemviljakad mullad ja kus on ülekaalus männid ja lehised nim. heletaigaks. Väga huvitavad on Põhja-Ameerikas Vaikse ookeani rannikualadel kasvavad okasmetsad. Loomad Okasmetsad ei ole väga liigirikkad. Kuigi varjuda ja pesitseda on pimedas metsas lihtne siis toitu napib. Okasmetsa loomad saavad söönuks okastest ja puukoortest. Raiesmikel ja lagendikel on elutingimused paremad. Olulisel kohal on ka siin rändlinnud ja loomad. Kevadel, kui sulaveed voolama hakkavad, hakkavad ka putukad paljunema ning lindudel on palju süüa. Sel ajal on taigas palju linde. Ka põhjapõdrad liiguvad vastavalt aastaajale kas põhja- või lõunasuunas. Talves on tundras vaikne nagu tundraski, sest vaid üksikud loomad on kasvatanud endale paksu kasuka ja paljud on talveunne jäänud.
pizza, seene-, juustu-, muna- ja kartulitoitude maitsestamisel. Lisaks veel soojades ja külmades kastmetes, tomati- ja kapsasalatis, seeneroogades, köögivilja- ja makaronisalatites. Harilik pune: Harilik pune (Origanum vulgare) on kasvab looduslikult peaaegu kogu Euroopas, Euraasias ja Põhja-Aafrikas. Vahemeremaades ja Mehhikos eriti armastatud ürt. Kasvab vabalt kuivades metsades ja võsastikes, teeservadel, puis- ja aruniitudel, metsaseljakutel ning raiesmikel. Paljundatakse seemnete ja põõsa jagamise teel. Eelistab päikesepaistelist kasvupaika ja kuiva, neutraalset kasvupinnast. Tarvitatakse lahustit, leotist või taimeteed rahustava vahendina külmetushaiguste puhul või antibakteriaalse ravivahendina. Köögis tarvitatakse harilikku punet maitseainena. Sobib pitsadesse, taimetoitudesse, suppidesse, salatitesse ja risotodesse aga ka kala ja liha maitsestamiseks. Kokkuvõte:
kärsakate kõrge arvukuse korral võib ka nende kahjustused olla küllalt suured. Eriti suur on kärsakakahjustuste oht just kuivematel ja parasniisketel värsketel kuuse- ning männiraiesmikel. Putukatele on atraktiivne värskete kändude ja okste lõhn, mis meelitab nad kohale. Noormardikad (järgmine põlvkond) ilmub järgmise aasta suve teisel poolel ja toituvad samal raiesmikul, põhjustades uusi kahjustusi. Tõrje ja profülaktika. Kuna kärsakakahjustusi esineb vaid värsketel raiesmikel, tuleks teatud kasvukohtades (kuivad, parasniisked männikud, kuusikud) hoiduda metsauuendamisest vahetult peale raiet, 2-3-aasta vanustel raiesmikel on kärsakakahjustuste oht tunduvalt väiksem kui värsketel raiesmikel. Nende putukate arvukus tõuseb kiiresti piirkondades, kus lähestikku paiknevad 2-3 aastaste vaheaegadega rajatud okaspuuraiesmikud. Seepärast tuleb vältida taoliste suurte raiealade teket. Vanasti
Värskelt on võilillemesi helekollane või tumeda merevaigukollase värvuse ning mõrk-ja võilillmaitsega.Seda mett hinnatakse suhteliselt kõrge raua-ja kaltsiumisisalduse tõttu.Kuna võilill on ravimtaim,võib tema mett kasutada söögiisu parandamiseks ja kõhukinnisuse leevendamiseks. Suvised korjetaimed: Harilik vaarikas Roosõieliste sugukonda kuuluvat väheharunevate vartega 1,5-2 m kõrgust põõsast viljeldakse kultuurtaimena,ent ta kasvab ka looduslikult raiesmikel ja metsaservadel.Kuni 1cm läbimõõduga valged viietised õied on koondunud väheõielistesse õisikutesse.Õitseb juuni keskpaigast alates 15-20 päeva.Valkjashall õietolm on suure niiskusesisaldusega,mida tuleks õietolmu kogumisel ja kuivatamisel silmas pidada.Vaarikalt õietolmu kogumisel oleks otstarbekas tühjendada kogurid vastkogutud tolmust kaks korda päevas.Mõned sordid õitsevad vähesel määral kogu suve,põhiline korje saadakse õitsemise haripunktis umbes viis
ning asetatakse lapi lõunaservale tärkavatele taimedele kaitseks. Istikute istutamisel valmistatakse maapind ette labidaaukudega. Suure rohukasvuga aladel valmistatakse eelnevalt ette lapid ning alles seejärel kaevatakse istutusauk. Optimaalne istutuskohtade arv hektari kohta on 3000- 3500, istutuskohtade vahekaugus üksteisest jäägu vahemikku 1,5-2 m. 6. 1)Külv Külvi eeliseks istutamise ees on lihtsus ja odavus. Külvi rajamine on otstarbekas keskmise viljakusega värsketel raiesmikel kuni rohttaimestiku tekkimiseni, samuti kivistel ning kruusastel muldadel, kus istutamine on raskendatud. Külvidega tehakse algust varakevadel, esmalt külvatakse kuivematele kasvukohtadele. Niiskematele kasvukohtadele rajatakse külvid viimases järjekorras. Lapile külvatakse 15-20 männiseemet või 20-30 kuuseseemet. Külvatud seemned kaetakse 1-1,5 cm paksuse kihiga. 2)Istutamine Istutamine on küll kulukam ja vaevarikkam metsauuenduse viis kui
Järvseljal [1]. Arukask on levinud peaaegu kogu Euroopas (Euroopa lõunaosas ainult mägedes) ja Aasia edelaosas. Idas ulatub leviala Siberi lääneosani. Tavaliselt kasvab arukask puurindes puisniitudel, sega- ja lehtmetsades, peaaegu kõikides kooslustes. Arukask on külmakindel ja mullaviljakuse suhtes vähenõudlik. Ta eelistab kergemaid liivsavi- või saviliivmuldi, väga kuivadel muldadel (näiteks nõmmemetsades) kiratseb põõsana. Arukask on väga valgusenõudlik. Raiesmikel ja põlendikeskasvab ta kiiresti, kuid varjus hukkub peagi, mistõttu viljakal pinnasel vahetub sageli kuusega. Harilik Tamm Foto 8 Page 11 of 14 Tallinna Ehituskool Harilik tamm (Quercus robur L.) on pöögiliste sugukonda tamme perekonda kuuluv puu. Harilik tamm kasvab suuremas osas Euroopast,
võivad kahjustuda viimase aasta võrsed ning isasõisikud. Kiiresti kõdunevate lehtede tõttu parandab ta mullaviljakust. Sarapuu armastab värskeid viljakaid sügavapõhjalisi parasniiskeid huumus- ja lubjarikkaid muldi. Kasvab ka kruusase aluspinnnasel, kuid soostuvatel ja liigniisketel kasvukohtadel sarapuud ei leia. Suhteliselt varjutaluv liik. Sarapuid leiab tihti nii tee- ja metsaservadel, metsahäiludes kui ka lagendikel-raiesmikel, kus ta kasvab jõudsalt ning viljub rikkalikult. Niisugustes kasvukohtades võib ta muutuda ka valitsevaks liigiks ja saada ebasobivaks konkurendiks metsa peapuuliikidele. Varjulistes kuuse- laialehiste puistute alusmetsas on sarapuu aga väikese viljakandvusega Sarapuud on tuultolmlejad taimed, kes õitsevad varakevadel, enne lehtimist. Isasõied asuvad ilma õiekatteta kattesoomuste hõlmas rippuvates urbades.
keskealiste kuusemetsade kahjureid! Männikärsakad talvitumiskohast väljumine algab tavaliselt mai esimesel poolel. Mai keskpaigast juuni keskpaigani toimub eriti intensiivne lendlus, sel ajal toimub küpsussööm okaspuutaimede tüvekestel ja okstel. Haude rajab männikärsakas eelmise aasta kuuse- ja männikändude pindmistele juurtele. Põlvkond kahe aastane. Reeglina näritakse istutatud taimede (mänd, kuusk) koort, vanuses 2-6 aastat. Kärsakakahjustusi esineb vaid värsketel raiesmikel, siis seega tuleks hoiduda metsauuendamisest vahetult peale raiet. 2.3 Ulukikahjustused metsas 5 Kõige ulatuslikumaid ulukikahjustusi Eesti metsades võib põhjustada harilik põder. Noortel mändidel söövad ladvad ja võrsed. Väga noori kuuski ei kahjusta, küll aga koorivad nad latiealisi (20-40a) puid. Tekkinud koorevigastuste kaudu nakatuvad puud erinevate
perekonda pihlakas. Harilik pihlakas levib nii Euroopas kui ka Siberis. Eestis esineb teda sageli. Kasvukohtadeks võib lugeda montaanset ja subalpiinset astet. Tasandikel kasvab kultiveerituna. Harilikku pihlakat leiab ka hõredates kuuse-, lehtpuu- ja seedermännimetsades, väludel, rohelise lepa ja mägimänni-põõsastikes, kaljustel küngastel, metsaservadel mõõdukalt kuivadel kuni niiskeil huumuslikel, enamasti happelistel muldadel. (Godet 2000: 68) Lisaks kasvab ta raiesmikel (Leht 1999: 163) Eluvormina on pihlakas mitmeaastane heitlehine lehtpuu, Vahel kasvab ka põõsana. Harilik pihlakas on ühekojaline taim. Keskmiseks kõrguseksloetakse puul 10-15 (20) m. 4 ja keskmiseks tüve läbimõõduks on kuni 30¼40 (50) cm. Taimel on maapinnalähedane sammasjuurestik. Hariliku pihlaka tüvi on nooremalt kooniline ja hiljem laiuv. Tüvekoor on sile ja hallikas, vanemas eas tekib pikipragudega korp. Noored võrdsed on alguses
Põdrakanepid ulatuvad tavaliselt täiskasvanud mehele rinnuni. Taim paljuneb seemnetega. Paikselt laieneb vegetatiivselt rohkete juurevõsudega. Põdrakanep kasvab kuivades metsades (sagedamini laane- ja palumetsas), metsaservadel, lagendikel ja kuivadel rabadel. Ta on üks esimesi taimi raiesmikel ja põlendikel, kus moodustab läbipääsmatuid tihnikuid. Mesilased saavad sellelt taimelt rikkalikult nektarit, seda armastavad ka põdrad. Kuid ka inimesed on põdrakanepist nii mõndagi kasu saanud. Tema noored mahlakad lehed on sisaldavad rikkalikult vitamiini C ja sobivad salatite valmistamiseks, kuid kuivatatult ka india tee asemel. Omapärase magusa maitsega on tema suured ja küllaltki jämedad juured. Neid on jahvatatult segatud leivajahu hulka ja valmistatud ka maitsvat vägijooki.
tipmistesse päiksepaistelisematesse kambritesse, kus päikese soojuskiirgus aitab hoida haudmele soodsat kõrget temperatuuri. Pesa asukoha mikrokliima ja haudme asukoht kuhilas määravadki ehitajate käitumise. Sipelgad ehitavad pesa nendele eelistatud temperatuuri ja siiskusega piirkonnnas, mis alati langeb kokku haudme asukohaga pesas. Seetõttu kujunevadki metsa varju tingimustes enam- vähem sümmeetrilised tornpesad, valgusrikastel ja soojadel metsaservadel ning raiesmikel ebasümmeetrilised, varju suunas nihutatud tipu ja haudmepiirkonnaga pesad. 2. Metskuklaste seire üldeesmärgid 1. Metsakuklaste kui kaitsealuste sotsiaalsete putukate asurkondade kindlakstegemine, piiritlemine ja ettepanekute tegemine Eesti Looduse Infosüsteemi (EELIS) andmebaaside täiendamiseks, et välistada nende sattumine ulatuslike raielankide või rajatiste alla. 2. Metsakuklaste kui sotsiaalsete putukate ja metsakoosluste väga olulise elemendi ning kaitsealuste
aruhein, punane aruhein, lubikas, keskmine värihein, arukaerand, sinilill, maikelluke, võsaülane, metsülane, kevadine seahernes, verev kurereha, angerpist, vesihaljas tarn. 7 METSKASTIK Nimi: Calamagrostis arundinacea kalamos roog. Agrostis perekond kastehein; arundinacea perkond Arundo taoline. Sugukond kõrrelised. Kasvukoht: kuuse- ja segametsades, raiesmikel, võsastikes. Metskastik on mitmeaastane taim ja moodustab tihedaid mättaid ning lühikesi maa-aluseid võsundeid. Kõrs püstine 60-130 cm kõrge, kahe nähtava sõlmega. Lehed kuni 1 cm laiad, ererohelised, pealmiselt pinnalt tugevalt läikivad, alt tuhmid, longus. Pööris suhteliselt hõre, väga peente harudega, heleroheline või kollakaslilla, 9-15 cm pikk. Pähikutelje karvad lühikesed, umbes 1mm pikad, ohe põlvjas, poole pikem kui sõkal, hästi märgatav
ulatusest. Reeglina näritakse istutatud taimede (mänd, kuusk) koort, vanuses 2-6 aastat. Looduslikku uuendust ja külvi teel tärganud taimi kahjustatakse tavaliselt vähem, kuid kärsakate kõrge arvukuse korral võib ka nende kahjustused olla küllalt suured. Eriti suur on kärsakakahjustuste oht just kuivematel ja parasniisketel värsketel kuuse- ning männiraiesmikel. Putukatele on atraktiivne värskete kändude ja okste lõhn, mis meelitab nad kohale. 2-3-aasta vanustel raiesmikel on kärsakakahjustuste oht tunduvalt väiksem kui värsketel raiesmikel. Nende putukate arvukus tõuseb kiiresti piirkondades, kus lähestikku paiknevad 2-3 aastaste vaheaegadega rajatud okaspuuraiesmikud. Seepärast tuleb vältida taoliste suurte raiealade teket. Varem kasutati kärsakate tõrjeks püüniskraave (25-30 cm sügavused kraavid), millega ümbritseti värsked raiesmikud. Tänapäeval kasutatakse tõrjeks peamiselt keemilisi preparaate (näit. Decis), millesse
kakkudel, silmad kollakas-oranzid ja suured. Lennupildis saab teda kergesti ära tunda tema heleda kõhupoole järgi. Tiivad on laiad ja paindlikud ning sabal on 3-4 tumedat vööti. Saba on kitsa tugeva tagaservaga ja vägagi kokkusurutud. Sageli võib segamini ajada kalakotka või hiireviuga, kuid lähemalt vaatlemisel erinevad. Toitumine Põhitoiduks on roomajad-rästikud ja aurusisalikud. Oma saaki püüab ta avamaastikel- lagerabadel, niitudel, liivikutel, põlendikel, raiesmikel ja luhtadel. Samuti võib madukotkas püüda ka jäneseid. Pesitsemine Erinevalt teistest kotkastest ei pesitse madukotkas mitu aastat ühes pesas. Igal aastal ehitab uue pesa. Tema pesa on väga väike ja esmapilgul sellele peale vaadates ei arvaks, et ükski lind sinna võiks ära mahtuda. Eesti suvi on liiga lühike madukotka edukaks pesitsemiseks, mille tõttu ka madukotkast tihti ei kohta Eestis. Tavaliselt munetakse üks muna ja mai keskel.
Matku võib läbi viia erinevaid radu pidi: 1. Matkarajad on tavaliselt spetsiaalselt selleks rajatud ning neid mööda peab ka liikuma. Rajalt kõrvalekaldumine võib kahjustada taimestikku või võib viia ebameeldivasse olukorda (künkad, püünised jne). 2. Matkad metsikutes kohtades. Neid matku peaks tegema väikese grupiga (mitte rohkem kui 10 inimest). Sellise matka puhul peab grupp liikuma hajutatult, eriti niitudel ja raiesmikel. Isegi 4-5 inimest, kes liiguvad üksteise järel, võivad kahjustada taimi ning põhjustada erosiooni. 3. Liikumist mudastel aladel peaks igati vältima. 4. Rajamärgid. Eriti hoolikas tuleb olla materjali kogumisel, et mitte lõhkuda taimi ning jätta ebasoovitavaid auke maapinda. Kõik märgistused tuleb hiljem kokku korjata ning viia tagasi nende naturaalsesse kooslusesse. (Talvoja et al. 2000)
päraku veenikomude põletiku, rinnanäärmepõletiku, reumatismi, podagra ja põletushaavade puhul. Pärnaõietee pärnaõiemeega on üks paremaid rohuteesid ja ammutuntud rahvaravim. Noori lehti võib kasutada ka kevadiste vitamiinsalatite valmistamiseks, mis on väga kasulik südame isheemiatõve korral. Harilik pune Origanum vulgare Harilik pune kasvab kuivades metsades ja võsastikes, teeservadel, puis-aru- niitudel, metsaseljakutel ning raiesmikel. Paljundatakse seemnete ja põõsa jagamise teel. See on mitmeaastane 20-50 cm kõrgune, tugeva aromaatse lõhnaga rohttaim. Vars on püstine, ruljas, ladvas karvane ja ülalt oksine. Juurikas on roomav ja harunev. Lühikarvased või peaaegu paljad lehed on piklikmunajad, nõrgalt hambulised või terveservalised. Väiksed õied on võidunud-helepunased ja moodustavad pikliku või pealt lameda pöörise. Pune õitseb juulist septembrini. Viljad valmivad augustist oktoobrini.
(varjevärvus). Röövikud nukkuvad rohurindes, aga vaid osa neist talvitub. Väiksel-kapsaliblikal võib suvel olle kuni kolm põlvkonda. Teine ja kolmas põlvkond on enamasti arvukamad kui esimene. (Viidalepp, Remm 1996: 203) Väike-kapsaliblikas 29.06.2013 2.8. Naeriliblikas (Pieris napi) Naeriliblikas on Lääne-Euraasia liik, mis on idas levinud Baikali järveni. Eestis on ta tavaline liik ning levinud kõikjal avamaastikul, hõredates metsades, sihtidel ja raiesmikel. Eelmisel suvel oli naeriliblikaid minu kodukohas rohkelt. Tiibade siruulatus 3,9-4,8 cm. Tiivamuster sarnaneb väiksele-kapsaliblikale. Tagatiibade alakülg on kollakas- või valkjashall. Tiivasooned on laialt 14 hallikalt tolmunud. Tema tiivakiri on hallikam kui väiksel-kapsaliblikal. Naeriliblikal on enamasti kolm põlvkonda. Esimesed liblikad hakkavad lendlema aprillis või mai alguses ja viimaseid võib kohata oktoobri kuuni
annaabi.ee 
