Punahirv Referaat Asukoht Punahirv (Cervus elaphus ) on maailmas väga laialt levinud liik. Tema looduslik levila hõlmab pea kogu põhjapoolkera. Peale selle on teda introdutseeritud veel ka mitmele poole mujale (N: Austraaliasse, Argentiinasse jne.). Eestis on levinud alamliik Euroopa punahirv. Ta on kogu aeg olnud meie
PÕDER (Alces alces) hirvlaste sugukond, põdra perekond. Põder on suurim hirvlane ja suurim maismaaimetaja Euroopas. Välimus - Põder on pikkade jalgadega ja kõrge turjaga vagur loom. Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg. Pea on pikk ja kitsas. Iseloomulik on pikk ülamokk, mistõttu nina näib olevat kongus. Lõua all ripub karvadega kaetud nahavolt – „habe”. Isasloomadel võib olla see kuni poole meetri pikkune, emasloomadel väiksem. Kõrvad on põdral suured, pikliku kujuga. Saba on nii lühike, et seda on raske silmaga eristada. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas. Sarved - Sarved on ainult pullidel. Sarvede suurus sõltub elukohast. Euroopa põtrade omad on keskmiselt 10 kg. Suurus sõltub muidugi ka toitumisest ja isendite vanusest. Mullikatel on ühe- või kaheharulised sarved, ka
Toitumine Ääretult nõudlik oma toidu suhtes – saab söönuks ainult valgurikast ja energiarikast toitu süües. Suvekuudel toitub liblikõielistest ja lehtpuude lehtedest, pungadest ja võrsetest. Talvekuudel hakkab eelistama puhmarinde taimi (mustikaid, pohli, kuid jätkab ka lehtepuudevõrsete, kui ka okaspuude võrsete söömist). Lumerohketel talvedel sööb otra ja rapsi. Hirv (Cervus, aga pole ainuke) Punahirv Punahirv jaguneb paljudeks alaliikideks. Kõige seksapiilsem loom meie looduses. Seda looma on maailmas levitatud rohkem kui ühtegi teist imetajaliiki. Eluiga on 14-15 aastat. Üliväärtuslik jahiuluk. Temaga samaväärne on karu. Välimus Moodustunud sarvekroon. Sp on ta paljudes keeltes õilishirv. Sooline dimofism – isasloomad on emastest oluliselt suuremad. Isaslooma kaal: 200-300kg, emasloom ei kaalu üle 100kg. See on seotud
Mandrile arvatavasti 1980 Lätist. Ondatra 1947 Emajõkke ja Vooremaa järvedesse Ameerika naarits enne II maailmasõda toodi karusnahakasvandustesse, pääses puurist loodusesse. Venemaal lasti neid niisama ka loodusesse lahti niiet mõned tulid meile ka üle piiri Kobras 1957 Jägala jõkke Halljänes mõisnike poolt 19.saj ULUKIKAHJUSTUSED metsas ja nende vähendamise võimalused. Suurimad kahjutekitajad metsas: põder, kobras, jänes, metskits, punahirv, hiired (uruhiir). Põder ohustab männi- ja haavanoorendikke ning keskealisi kuusikuid, vähem kasenoorendikke. Ka saare- ja tammeuuendust võivad põdrad oluliselt kahjustada. Kärbib võrseid, murrab latvu, koorib puu. Ja nii kõik 3 sõraliste liiki meil siin! Kobras ujutab üle veekogude läheduses olevad metsaalad. Tekib liigniiskus, puud kuivavad ning puistu tootlikkus väheneb. Jänes närib puukoort ning ka puud. Näksib ka võrseid. Puud kahjustuvad, kuivavad.
Sissejuhatus Läänemeri ehk Baltimeri on maakera üks suuremaid sisemeresid kogupindalaga 373 tuhat km2. Samas on Läänemeri võrreldes teiste sisemeredega ka erakordselt madal, keskmise sügavusega 52 meetrit. Läänemeri on madala soolsusega, umbes 8...10 promilli (mere keskmine soolsus on 35). Vee pinnatemperatuur on talvel mere keskosas 23 C, lahtedes veidi alla 9 C, suvel lõunaosas 1618 C, Põhjalahes 1314 °C; põhjakihtide temperatuur on umbes 5 °C. Talvel jäätuvad Põhja-, Soome ja Liivi laht peaaegu üleni. Botnia lahe põhjasopis püsib jää üle poole aasta, Eesti lääneranniku lahtedes 45 kuud. Läänemere veereziimi kujundavad läbi Taani väinade toimuv veevahetus ja mageda vee juurdevool jõgedest (440 km3 aastas). Kuna Taani väinad on kitsad ja madalad, siis saab Läänemeri soolast ja seega raskemat ookeanivett vähe. Selle tulemusena toimub veevahetus väga aeglaselt. Vaid tugevate ja kestvate läänetormide ajal jõuab Läänemerre suurem kogus soola
VEISEKASVATUS SISSEJUHATUS, VEISTE PÕLVNEMINE, VEISED Koduveise ulukeellane on tarvas. Peale veiste kasvatatakse kodustatud pühvleid, jakke, seebusid ja seebulaadseid veiseid, bantenge, gajaale jt. Eksperimendi korras püütakse saada ja kasvatada koduveise ja piisoni ristandeid - bifaloid. Veel eelmisel sajandil olid veised tähtsad töö- ja veoloomad kogu maailmas. Ka tänapäeval kasutatakse veislasi vähemarenenud Aasia ja Aafrika maades tööloomadena. Veised jaotatakse vastavalt tootmissuunale järgmiselt: piimatõud, liha-piimatõud, lihatõud, tööveisetõud. Mitmetest endistest tööveisetõugudest on tänaseks aretatud kaasaegsed lihaveisetõud. Bos primigenius ürgveis ehk Tarvas Vietnami poiss vesipühvliga ratsutamas Tiibeti jakid ratsa-, töö-, villa-, liha- ja piimaloomad Bantengid Birmas riisipõldu harimas ja rohumaal India seebulaadsed veised Aafrikas Beefalo lihaveise pulli poolt paariataud piisonileh
EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi ja
Lihaveiste tõug Aberdiin-angus *Pärineb Sotimaalt Aberdiini-Anguse krahvkonnast. Aretust alustati 18. sajandil. Loomad leplikud, peavad vastu kehvades tingimustes. Sobiv ristamiseks kerge poegimise ja vasikate elujõulisuse tõttu. Keskmise suurusega tõug lehmad 600...700 kg, pullid 1000 kg. Mustad, kuid on ka punakaspruune. Nudid tunnus pärandatakse kindlalt järglastele. Lehmad on küllaldase piimakusega; neil on head emaomadused. Head karjamaa- ja koresöödakasutajad. Pikaealised, taluvad hästi madalaid temperatuure. Nende liha maitseomadusi peetakse parimaks. Aastast 1917 jäi domineerima must karvavärv. Eestisse toodi seda tõugu veised Soomest 1994. Aastal. Limusiin *Pärit Prantsusmaa keskosast Limousini ja Marche`i mägialadelt. Juba 17. sajandil kasutati neid nii veo- kui ka lihaloomadena. Esimene tõuraamat ilmus1886. Aastal. Suuruselt keskmine tõug- lehmad 650...850 kg, pullid 1000...1200 kg. Värvuselt kuld- või helepruunid. Valdavalt sarvedega, kuid leidub k
Kõik kommentaarid