Jahu väljatulek teradest korreleerub paremini 1000 tera massi kui mahumassiga. Rukis Niiskusesisaldus 10- 14% Mahumass. Rukki minimaalne, rahvusvaheliselt vastuvõetavaks tunnistatud mahumass peab olema 690g/l. Optimaalseks peetakse 730g/l. Langemisarv. Rahvusvaheliselt heakskiidetud, leivaküpsetuseks sobiva rukki langemisarvu alampiir on 90s. Optimaalne oleks 120s. Proteiin. Kõige soodsam proteiinisisaldus leivaküpsetamiseks on 12..14%. Eestis on probleemiks rukki madal proteiinisisaldus (9..10%), selle põhjuseks on ilmselt rukki ühekülgne tugev väetamine lämmastikväetisega ja muldade vaesumine teistest toitainetest. 1000 tera mass. Rukki 1000 tera mass peab olema vähemalt 26..28g. Rukki kvaliteedi tagamine 1) Valida kasvatamiseks stabiilse laangemisarvuga sort.
Jäme rukkijahu ehk pudrujahu. Rukki täisterajahu kõige väärtuslikum. Sisaldab palju mineraalaineid ja vitamiine. Sobib leivaküpsetamiseks. Toidurukki kvaliteetnõuded Niiskusesisaldus 1114 % Mahukaal min. 680720 g/l Langemisarv min. 90160 s. Toksilisus ja nakatatus ei ole lubatud. Madalama kvaliteediga vilja puhul võidakse kasutada allahindlust. Toidurukki kvaliteet Talirukki kvaliteedi näitajad: · Langemisarv · Proteiinisisaldus · Seisukindlus · jne Neid omadusi mõjutavad kasvuaegsed ilmastikutingimused, eelkõige soojuse ja sademete vahekord ja eriti sademete jaotuvus vegetatsiooni jooksul. Jahu kvaliteet sõltub: · Veskist · Viljasordist · Kasvutingimustest · Kuivatamisest Muld ja toitained Rukis on mulla suhtes vähenõudlik. Enim sobivad keskmise või kergema
(puhaskülvis 72). Segukülvidest andis usutavalt suurema saagi lutsern põld-raiheinaga. 135 Lutserni segukülvi botaanilise koosseisu mõju rohusööda kvaliteedile Kõrrelise lisamine lutsernile muutis rohusööda keemilist koostist. I niide tehti lutserni õiepungade moodustumise lõppfaasis või õitsemise algul olenevalt kevad- suvisest temperatuurist ja sademetest. Liblikõieliste kõrge proteiinisisaldus ja selle suur lõhustuvus vatsas on probleemiks söötmisel. Hea rohusööda proteiinisisalduse miinimumnõudeks on 15% (Tamm 2005). Kuigi kõrreliste mõjul proteiinisisaldus vähenes ei jäänud see hariliku lutserni segudes heale rohusöödale nõutud tasemest väiksemaks. Kõrreliste liikidest oli tugevama mõjuga ohtetu luste ja nõrgema mõjuga harilik päideroog (tabel 2). Lutserni puhaskülvi toorproteiinisisaldus I, II, III niites oli 193-233 g kg-1 KA.
vatsas erineva kiirusega. Rohusööda proteiin on vatsas kergesti lõhustuv ja selle täielikuks ärakasutamiseks seedeprotsessis ei jätku energiat. Fermentatsiooni käigus vabanenud aminohappeid ja ammoniaaki kasutab vatsa mikrofloora mikroobse valgu sünteesiks, mille seeduvus on kuni 70%. Mittelahustuv proteiin lõhustub 2-4 korda aeglasemalt kui lahustuv proteiin. Liblikõieliste proteiini kasutamise efektiivsus on kõrreliste proteiini kasutamisest väiksem. Tabel 3. Keskmine proteiinisisaldus g kg-1 KA (2006-2008). Liik Arengufaasid kõrsumine/ loomise algus/ loomine/ varsumine nuppumine õitsemine Põldtimut 179 148 116 Har. aruhein 180 154 124 Karj. raihein 205 161 133 Lutsern 230 201 163 Pun. Ristik 212 183 145
Nii saadakse õlleodra idanevusprotsent. Heal õlleodral peavad idanemisenergia, idanevus ja eluvõime olema lähedased. Kui idanemisenergia ja idanevus on eluvõimest palju väiksemad, ei ole 4 seemned veel täiesti järelvalminud ja soojendamise ning õhustamisega saab nende idanevust suurendada. Eluvõimet ei ole võimalik suurendada. Proteiini hulk ja kvaliteet. Hea õlleodra proteiinisisaldus on väike. Suure proteiinisisaldusega oder on vähem ekstraktiivne, väheneb õlle säilivus ja läbipaistvus. Proteiinisisaldus oleneb eelkõige kasvutingimistest, sordist, väetise normidest, lämmastikuga väetamisest , mulla viljakusest. Kasvutingimustes on esi kohal sademed ja temperatuur. Väiksemat mõju avaldavad eelvili ja agrotehnilised Sõklasus. Odraterad on kaetud sõkaldega. Sõklasus näitab sõkalde massi protsentides kogu tera massist
VIKK ISELOOMUSTUS Liblikõieliste sugukonnast hiireherne perekonnast Eestis kasvatatakse peamiselt suvivikki ehk kurehernest (Vicia sativa), vähem talivikki ehk põld-hiirehernest (V. villosa), harilikult segatises Loomad ei söö vikki nii meelsasti kui hernest, sest vikk sisaldab vitsianiini, mis on mõru maitsega ja loomadele suures koguses isegi mürgine SUVIVIKK ISELOOMUSTUS Üheaastane liblikõieline söödakultuur Proteiinisisaldus ligikaudu 30% Noored tõusmed taluvad 5-6 kraadi külma Soojuse ja valguse suhtes ei ole nõudlik Õitseb juunis-juulis EHITUS Vars esialgu püstine, hiljem roomav Liitlehed sulgjad, lõpevad köitraokestega Õied ühe- või kahekaupa lehekaenlas 30-60 cm pikk KASVUTINGIMUSED Muld- liivsavimullad Väetamine- orgaaniline väetis Külvivorm- külvatakse 3-4 cm sügavusele, seemet külvatakse 35...70 kg/ha, sõltuvalt seemne suurusest KASUTAMINE
3,5 t/ha. 3 Kasutamine/iseärasused • Nii tali- kui suvivormid. • Kasutatakse söödaviljana ( asendamatud aminohapped ja hea pealeminek loomadele, hoiab ära kõhulahtisuse). • Söögiviljana ( nuudlid, küpsised ja pudrud). • Pea on tihe ja tugevate ohetega. • Kahe sordi omapärased tugevused said kokku- nisult kõrge saagipotensiaal ja hea kvaliteet ning rukkilt vähenõudlikuse kasvutingimustes ja hea haiguskindluse. • Suur proteiinisisaldus (kuivaines 14% ). 4 Kasvatamine • Omalaadsed iseärasused. • Vähem talvekindel (võrsumine ka väike) • Õitsemine keskmisena ( talirukki-ja nisu vahepeal). • Terade pead kipuvad kasvama (niiske ja palju sademeid). • Koristusküpsust raskem määrata (valmib suuremate niiskussisalduse tingimustes). • Koristus kipub jääma augusti l (olenevalt aastat) 5
Kleepvalgu kvaliteedi iseloomustus Kleepvalk peab olema elastne, vetruv ja keskmise venitatavusega Jahu veesidumisvõime ja taigna stabiilsus on otseses sõltuvuses märja kleepvalgu kogusest ja gluteenindeksist Nisu Langemisarv: optimaalne jahul 220- 250 sek. Saiaküpsetamiseks ei sobi jahu, millel on alla 160 sek. Kleepvalgu sisadus: minimaalne kvaliteetsel toidunisul 23%, optimaalne 25% või rohkem Proteiinisisaldus vähemalt üle 11% http://siitnurgastjasealtnurgast.blogspot.com/2010/05/ciabatta-seekord-durumjahuga.html http://paleo.ee/ Rukis Langemisarv: alampiir 90 sek. ja optimaalne 120 sek. Proteiin: kõige soodsam leivaküpsetuseks 12- 14% http://liisil.blogspot.com/2010/04/omakupsetatud-leib.html http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Ear_of_rye.jpg Oder
39,8 MJ soojust e. energiat 1 kg toorkiu põlemisel vabaneb 4,79 Mcal e. 20,1 MJ soojust e. energiat 1 kg N-ta e.a.põlemisel vabaneb 4,17 Mcal e. 17,5 MJ soojust e. energiat Toitaine soojusväärtuste arvude järgi koostatud võrrandi kohaselt võrdub sööda energiasisaldus: KE = (23,9 Z + 39,8 Z + 20,1 Z + 17,5 Z) : 100, kus KE - koguenergia (MJ/kg) Z - proteiinisisaldus (%) Z - toorrasvasisaldus (%) Z - toorkiusisaldus (%) Z - lämmastikuvabade ekstraktiivainete sisaldus (%). Sööda koguenergiasisaldus oleneb rasvasisaldusest. Mida rohkem on söödas rasva, seda suurem on selle sööda koguenergiasisaldus. Sööda väärtust iseloomustab aga mitte niivõrd see, kui palju ükd või teine sööt koguenergiat sisaldab, vaid see kui palju loomorganism sellest energiast ära kasutab s.t. omastab. Energia omastamist näitab seeduvate toitainete
ülesöötmine ei ole loomadele tervislik ega majanduslikult kasulik. Liigse proteiini omastamine koormab looma ainevahetust, üle tarbe antud kallist söödaproteiini ei kasuta organism mitte valkude ainevahetuses, vaid süsivesikute ja rasvade asendamiseks, sellejuures osa energiast ja valgu lämmastikust läheb ainevahetuse käigus kaduma ning võib sattuda väljaheidete näol keskkonda. Söötade proteiinisisaldus. Söötade proteiinisisaldus varieerub suuresti. Üldiselt on taimsed söödad proteiinivaesed, sisaldades rohkesti süsivesikuid - tärklist, suhkruid, toorkiudu. Proteiinirikkad on kaunviljad, liblikõielised ja enamus loomsetest söötadest. Söötade hindamisel proteiinisisalduse järgi tuleks lähtuda loomade keskmisest proteiinitarbest. Keskmise looma proteiinitarve saab kaetud kui sööda kuivaines on 15% või rohkem proteiini. Mäletsejate seede
mittemõjutatavateks. Viimaste alla kuuluvad geneetilised faktorid. Mõjutatavateks teguriteks, mis põhjustavad luude hõrenemist ehk osteoporoosi, on : · D- vitamiini puudus, millest on saanud ülemaailmne probleem · Suitsetamine, mis pidurdab osteoblastide aktiivsust · Alatoitlus- madal magneesiumi, kaltsiumi, fosfori, tsingi, raua, vase, A,K,E,C (D vitamiin seal ,kus ei ole piisavalt päikesevalgust) põhjustab luude hõrenemist · Kõrge toidu proteiinisisaldus · Kehakaal ja kehaline inaktiivsus- Luukoe arengut teismelises eas stimuleerivad kehalised harjutused. Täiskasvanu eas füüsiline aktiivsus aitab säilitada luude massi või tõsta seda 1-2%. Vastupidiselt füüsiline passiivsus viib märgatava luukoe taandarenguni (kaasaarvatud osteoporoos ülekaalulistel) · Raskemetallid nagu kaadmium ja plii põhjustavad luukoe kahjustusi · Gaseeritud magusate jookide joomine (millest paljud sisaldavad
Koostis oleneb: teravilja keemilisest koostisest, sordist, kasvutingimustest jne. Jahu koostis ühtlustatakse veskis, kui jahu jahvatatakse. Jahutüüpidel on erinev keemiline koostis ja struktuur, mis mõjutab jahu kvaliteeti. Euroopas mõeldakse jahust kõneledes siiski enamasti nisujahust, kuigi jahu tehakse ükskõik millistest söödavatest teradest jahvatatud pulbrist. Sortide erinevus tuleneb sellest, milline on jahu proteiinisisaldus, kuid peale selle on veel olemas pleegitatud, bromaadiga töödeldud, vitamiinidega rikastatud, ning muid erinevaid tüüpe jahusorte ja segusid. Nisutoodete puhul on jahu keemilises koostises olev vees lahustumatu valk ja tärklis pagaritoodete tehnoloogiliseks aluseks. Rukkitoodetel on seevastu tähtsal kohal tärklise ja pentosaanide gruppi kuuluv limaaine. Nisujahu keemiline koostis Nisujahu keemiline koostis on üks keerukamatest.
(Tamm, 2007) Punasel ristikul on kaks sorditüüpi: diploidne ja tetraploidne. Tetraploidsed punase ristiku taimed on kasvu poolest võimsamad, kui diploidsed taimed. Nende varred on jämedamad ning lehed ja õienutt suuremad. Seepärast on tetraploidsete haljasmassisaak oluliselt suurem diploidsete taimede omast. Erinevus on väiksem kuivainesaagi osas, kuna samas arengufaasis koristades on tetraploidsetel taimedel kuivainesisaldus väiksem, aga proteiinisisaldus ja saak suurem. (Tamm, 2007) Punase ristiku külvisenorm on puhaskülvis 15 kg ha-1. (Tamm, 2007) Punase ristiku ajalugu Arvatakse, et punase ristiku algkoduks on Iraan, kust see Vahemere-äärsete riikide kaudu on levinud Lääne- Euroopasse, Põhja- Aafrikasse ja Aasiasse. Samuti on jõudnud inimtegevuse tõttu Kaug-Itta, Austraaliasse ning Ameerikasse. Liigile on omane ökoloogiline plastilisus ja
- kõrget ekstraktisaaki, - head ensüümide sünteesimise võimet. 23 Õlleodra agrotehnika · Eelvili kartul ja teised rühvelkultuurid, raps, rüps, talirukis. · Külv võimalikult varajane. Seeme enne külvi puhtida. Pärast külvi põld rullida. · Kasvuaegne hooldamine keemiline umbrohutõrje (2 4 lehe faasis). · Väetamine muld peab olema viljakas, lämmastikku 50 60 kg/ha, õlleodra terade proteiinisisaldus ei tohi ületada 12%. 24 · Koristamine täisküpsuse saabudes (vijapead longus, kõrs pole hakanud murduma). Koristamise käigus ei tohi teri vigastada. · Kuivatamine kohe pärast koristamist, et idanevus ei kahjustuks. Kuivatama peaks 13%-lise niiskuseni temperatuuril 33 - 40°C. · Sorteerimine et saada suured ja hästi idanevad terad. Sorteerimisel sorteeritakse välja 25 30% teri. 25
välimuselt oaga Suurimad maapähkli tootjad on Hiina ja India. Maapähklid sisaldavad rohkesti kaltsiumi, magneesiumi ja rauda, samuti eeterlikke õlisid. Sisaldab 60% õli, 25%35% valku, süsivesikuid, B rühma vitamiine (tiamiin, riboflaviin, niatsiin). Maapähkleid süüakse toorelt või röstitult, neist valmistatakse õli, margariini, halvaad, maapähklivõid ja neid lisatakse muidugi ka kondiitritoodetele. Maapähklite proteiinisisaldus on suurem kui piimatoodetes, munas, kalas. Maapähklites sisalduv biotiin vastutab ilu eest. 100 g maapähkleid sisaldab 31 mg biotiini. Maapähklites sisalduv mangaan reguleerib organismi kolesteroolitaset. Kalorijälgijatele sobivad maapähklid kõige paremini just seetõttu, et nende rasvasisaldus on teiste pähklitega võrreldes madalam. PARAPÄHKEL Parapähkel ehk Brasiilia pähkel on parapähklipuu seeme
kuni 1,08 4,0 üle 1,08 kuni 1,30 5,0 üle 1,30 kuni 1,40 6,0 üle 1,40 kuni 1,48 7,0 üle 1,48 kuni 1,60 8,0 Söödad talvel: hein, kaer, ekselpõhk, aganad. Suvel: rohi ja hein. Hobust tuleb sööta vähemalt kolm korda päevas ning söötmiskorrad jagada võimalikult ühtlaselt kogu päeva peale. Päeval peaks söötmisvahe olema 6-7 tundi ja öine vahe kõige rohkem 10-12 tundi. Kõrreliste hein, proteiinisisaldus peab olema kontrolli alla, seega ristikut ettevaatlikult.( Ees-ja Kesk Aasias on põhitoidus lutsern.) Kõrreline hein tagab seedearengu ja kõhu täituvuse .Sporthobune-rohukuivis j kopli pinda on vaja 0,5ha. Silo: kuivsilo-hobune pelgab silolõhu 6-12kg (rohu või maisisilo) Rühvelviljad-praktikas vähe. Juurviju 30kg s.h. suguloomadele porgandit 5kg.
Terade keemiline koostis sõltub teravilja: 1. Liigist; 2. Sordist; 3. Taimede toitumistingimustest; 4. Kasvukoha ilmastikust. Peamiseks varutoitaineks on tärklis , mis ladestub endospermis. Igal teraviljaliigil on tärkliseterad iseloomuliku kujuga. Niiskes, merelises kliimas on teraviljal tärklisesisaldus suurem kui kuivas kliimas kasvanud teraviljadel. Peale tärklise on terades roosuhkrut (kuni 1,5% tera massist), mis paikneb peamiselt idus. Toorproteiini on terades 6...22%. Suur proteiinisisaldus tõstab terde väärtust, kuna neis sisaldub siis rohkesti asendamatuid aminohappeid (valgud). Proteiinisisalduse suurenedes süsivesikute hulk väheneb seega ei ole suur proteiinisisaldus soovitatav õlle-, piirituse-ja tärklisetööstusele kasvatatavate sortide juures. Kõige proteiinirikkamad on kõvanisu terad, aga on aretatud ka suure proteiinisisaldusega odra-, maisi-ja kaeravorme. Toorproteiini väärtus oleneb valkude koostisest
2,9 g; vitamiine: 4,15 mg; Energeetiline väärtus: 572 kcal/2,420 kJ. Maapähkel Maapähklil on mitu nime: Arahhiis, Hiina pähkel. Maapähkel ei olegi tegelikult pähkel, vaid hoopis kaunvili, mis valmib mullas. Pärit on see Aasiast. Sisaldab 60% õli, 25%-35% valku, süsivesikuid, B rühma vitamiine (tiamiin, riboflaviin, niatsiin). Samuti on maapähklites märkimisväärne hulk kaltsiumi, fosforit, kaaliumi, rauda ja magneesiumi. Maapähklite proteiinisisaldus on suurem kui piimatoodetes, munas, kalas. Maapähklites sisalduv biotiin vastutab ilu eest. 100 g maapähkleid sisaldab 31 mg biotiini Maapähklites sisalduv mangaan reguleerib organismi kolesteroolitaset. Kalorijälgijatele sobivad maapähklid kõige paremini just 5 seetõttu, et nende rasvasisaldus on teiste pähklitega võrreldes madalam. Mandel
6 · 140cm 30 000 20.5 · 60 000 24.2 » Kasvuaegne hooldamine · Peamise kasvuaegsed hooldustööd: · Mehaaniline umbrohutõrje - äestamine, muldamine; · Keemiline umbrohutõrje herbitsiidid, · Haiguste tõrje lehemädaniku tõrje, · Kahjurite tõrje lehetäid, kartulimardikas Väetamine ja saagi kvaliteet · Lämmastik (N) · Iga 45 kg N-i pikendab kasvuperioodi 7-10 päeva võrra. · Suureneb: saak, proteiinisisaldus, C- vitamiinisisaldus, mugulate tumenemine, mugulate veesisaldus. Väetamine ja saagi kvaliteet Väheneb, halveneb: tärklisesisaldus, maitse, muredus, vastupidavus mehaanilistele vigastustele. Fosfor · Oluline juurte kasvu alguses. · Mõju positiivne: · Suureneb saak ning pareneb maitse, · Koor tugevneb, · Vastupidavam kärntõvele ning viirushaigustele, · Kuivaine- ning tärklisesisaldus suurenevad, Fosfor · Paraneb lämmastiku omastatavus
Suurimad maapähkli tootjad on Hiina ja India. Maapähklid sisaldavad rohkesti kaltsiumi, magneesiumi ja rauda, samuti eeterlikke õlisid. Sisaldab 60% õli, 25%-35% valku, süsivesikuid, B rühma vitamiine (tiamiin, riboflaviin, niatsiin). Maapähkleid süüakse toorelt või röstitult, neist valmistatakse õli, margariini, halvaad, maapähklivõid ja neid lisatakse muidugi ka kondiitritoodetele. Maapähklite proteiinisisaldus on suurem kui piimatoodetes, munas, kalas. Maapähklites sisalduv biotiin vastutab ilu eest. 100 g maapähkleid sisaldab 31 mg biotiini. Maapähklites sisalduv mangaan reguleerib organismi kolesteroolitaset. India pähkel India pähkel ehk nakar ehk kasupähkel on lääneanakardi ehk india nakrapuu seeme. India pähkli kodumaa, nagu nimigi ütleb, on India. Seda nimetatakse akazuuõunaks ehk kasuõunaks.
varred kõtrade raskuse all vilti vajuvad. Raps on täisküps kui põld muutub pruunhalliks. Kahjurid on hiilamardikad, ristikõieliste maakirbud ja valgemädanik. 7. SEEMNE EHITUS / TERAD Seeme koosneb järgnevatest osadest: Kest – Koosneb mitmest kihist. Kõige välimine on viljakest, mis kujuneb sigimiku seinast. Moodustab teramassist ligikaudu 6%. Endosperm – Koosneb pikkadest rakkudest, mis on täidetud ümarate tärklise teradega. Proteiinisisaldus on suurem väljaspool. Idu – Asub tera alusel viltuselt. Idus on arenenud üks või mitu idujuure alget. Idu osakaal terast on väga väike (rukkil, nisul oral 1,5-3%; kaeral 3-4% ja maisil 10-12%). Aleuroonkiht – Asub seemnekesta ja endospermi vahel. See on proteiinirikas. Kilbike – Asub endospermi ja idu vahel. Terade keemilne koostis: Tärklis – Peamine varutoitaine. Roosuhkur – Peamiselt idus (1,5% teramassist). Toorproteiin – Sisaldub terades 6-22%.
05.2012 Piimajõudlus Pühvlid on maailmas teisel kohal piimatootmises. 2004. Aasta andmetetel, FAO statistikajärgselt, oli pühvlite piimatoodang 75,8 miljonit tonni. Piimatootmise trendi kohaselt on viie aasta jooksul kuni 2004. a pühvlipiima tootmine tõusnud umbes kolm protsenti aastas. Samal ajal, kui lehmapiim on 84% kogupiimatoodangust, ning selle keskmine rasvasisaldus on 4% ning proteiinisisaldus 3,5%, on pühvlipiim keskmiselt 7 kuni 8% rasvasisaldusega ja proteiini on 4,2 kuni 4,5%. Sellest lähtuvalt on pühvlipiim suurema energiasisaldusega ning annab suurema panuse selle tarbimisele. India on suurim pühvlipiima tootja, ent erinevalt teistest piima tootvatest maadest, toodetakse seal paljude farmerite poolt ( u 70 milj), kes asuvad ligikaudu 500 000 eemalasuvates külades. Kuna sealsed farmerid on suhtleiselt
Oder on isetolmlev kultuur ja seetõttu ei avane õied tavaliselt õitsemise ajal. Avatud õitsemine võib esineda siis, kui õhutemperatuur on kõrge, loomine kiire ja mullas on piisavalt niiskust. Õitsemine algab pea keskosast ja terve pea õitsemine kestab 3...4 päeva. Otra kasutatakse toiduviljana (jahu, tangud) ning õlle valmistamisel; suurem osa odratoodangust läheb loomasöödaks; odrapõhk on meil tavalisim sööda- ja allapanupõhk. Odra terade proteiinisisaldus on tavaliselt 9...13 (20) %; terades esineb lisaks kiudaineid 3...4%, rasva ~2% ja süsivesikuid 60...70%. Madalamat proteiinisisaldust, mis vastaks õlleodra nõuetele, soodustab pikk küpsemisperiood, jahe öö, mõõdukas temperatuur päeval, mõõdukas väetamine ja madal taimehaigustesse nakatumise tase. Talioder on tänuväärne kultuur oma varajase küpsemise poolest, mistõttu sobiks ta hästi koristuskonveierisse. Negatiivseks omaduseks on teistest taliviljadest tunduvalt nõrgem
0,5 ; pleuravedeliku ja seerumi laktaadi dehüdrogenaasi (LDH) aktiivsuste suhe on suurem kui 0,6; pleuravedeliku LDH aktiivsus tase on kõrgem kui kaks kolmandiku seerumi laktaadi dehüdrogenaasi referentsväärtuse ülempiirist (200 U/l). Light kriteerium ei võimalda alati eristada transudaati ja eksudaati, seda juhul kui südamepuudulikkusega haige on saanud eelnevalt diureetikume. Näiteks võib südamepuudulikkusega patsiendil transudatsiooni käigus kogunenud pleuravedeliku proteiinisisaldus diureetilise ravi foonil tõusta eksudaadile sobivate väärtusteni. See võib omakorda viia olukorrani, kus patsiendile tehakse ebavajalikke uuringuid. Niisugustes ja analoogilistes piirsituatsioonides tuleb diagnostikas juhinduda pigem kliinilisest haiguspildist. Seega Light kriteeriumi peamine puudus on transudaatide klassifitseerimine eksudaatidena. 11 Seerumi ja pleuravedeliku albumiini gradient
seisukohalt on äärmiselt oluline silo kvaliteet. Eelkõige selle toiteväärtus ja silo proteiini sisaldus. Näidisratsioonide koostamisel on valitud hea toiteväärtusega ja keskpärase, rahuldava proteiini sisaldusega põldheina silo, (metaboliseeruva energiat 9,9 MJ/kg, proteiini sisaldus 12,5% kuivaines). Sellise silo kasutamisel on proteiinitarbe rahuldamiseks vaja lakteerivate kitsede ratsioonidesse lülitada kaerajahu kõrval ka hernejahu (tabel 3). Kui aga silo proteiinisisaldus ulatub 16 % piiresse, siis rahuldataks proteiini tarbe ka vaid kaerajahu või odrajahuga. Heinatüübilise söötmise puhul on lisaks heinale ja teraviljajahule (meie näidetes kaerajahule) vajalik suurematoodanguliste kitsede ratsioonidesse lisada hernejahu (mahetootjad) või mõnda muud proteiinisööta. Mahetootjatel sobib proteiinisöödaks kasutada hernejahu, sest alates 2008. ndast aastast peavad mahetootjad kasutama 100% ulatuses vaid mahedalt toodetud söötasid
1.osa Teraviljad Ökoteraviljad Kõvateraline nisu *Proteiinisisaldus 10-14% *Sisaldab rohkesti gluteeni (teravilja valgusegu) *Kasvab soojas kliimas *Sobilik paremini pärmitaignast toodete küpsetamiseks Durumnisu - kõvanisu eriliik *Sisaldab rohkesti gluteeni, kuid küpsetamiseks ei sobi *Jahvatatakse jahu nimega semolina, mida kasutatakse pastatoodete valmistamiseks (tähendab itaalia
Kuigi täppisviljeluse eesmärgiks on tootmiskulude vähendamine, saagi kvaliteedi tõstmine ja kasumi suurendamine, on tema tasuvus problemaatiline, kuna vastavad masinda, seadmed ja mõõtetehnika kasutamine eeldab suurt investeeringut. Uuringud on näidanud et säästlik tehnoloogia tagab : väetiste kokkuhoiu, taimekaitsevahendite kokkuhoiu, seemnete kokkuhoiu, teravilja ja rapsi tootmiskukud ja omahind väheneb , suureneb teravilja proteiinisisaldus. Täppisviljelus on perspektiivikas suurtes tootmisüksustes, kus on vahelduv mullastik, samas ei ole ka seadmete ost jõukohane alla 500ha suurusele põllumajandusettevõttele. Tavaviljelus Arvestab nii intensiivtehnoloogia , säästliku tehnoloogia kui ka mahetehnoloogias kasutatavaid agrotehnoloogilisi võtteid. Maheviljelus Ehk ökoloogiline põllumajandus on tasakaalustatud toiteringel ja suures osas kohalikel taastuvate ressursside kasutamisel põhinev looduslik tootmisviis.
moodustavad harilikult valgud ja väiksema osa lämmastikku sisaldavad mittevalgulised ühendid (üksikud vabad aminohapped ja nende amiidid, lämmastikku sisaldavad glükosiidid, nitraadid, nitritid jt.). Proteiini määramine põhineb lämmastikuhulga kindlakstegemisel söödas või looma kehas. Et enamik valke sisaldab 16 % lämmastikku, siis korrutatakse lämmastikusisaldus söödas 6,25-ga (100:16=6,25), saadakse proteiinisisaldus. Rohke proteiini sisaldusega söödad: Verejahus 85%,kalajahus 70%, lihakondijahu 50%, sojasrott 50%, maapähklisrott 48%, rapsisrott 40%, puuviljasrott 40%, söödapärm 48%; kaunviljad ja nende jahud: vikk 35%, hernes 26-28%, uba 26-28%, lõssipulber 36% keskmise proteiini sisaldusega söödad: hea karjamaarohi 16-20%, heina silod 15-22%, ristik ja lutsernhein 16-11%, kapsas ja juurviljapealsed 15-20%, nisuterad 15,5%, nisukliid 17,5%, oder rukis kaer mais 10-13%
· Sugukond sarapuulised (Betulaceae) o Perekond sarapuu (Corylus) sarapuupähkel o Perekond valgepöök (Carpinus) o MAAPÄHKEL ehk HIINA PÄHKEL Maapähkel ei olegi tegelikult pähkel, vaid hoopis kaunvili, mis valmib mullas. Pärit on see Aasiast. Sisaldab 60% õli, 25%-35% valku, süsivesikuid, B rühma vitamiine (tiamiin, riboflaviin, niatsiin). Samuti on maapähklites märkimisväärne hulk kaltsiumi, fosforit, kaaliumi, rauda ja magneesiumi. Maapähklite proteiinisisaldus on suurem kui piimatoodetes, munas, kalas. Väidetavalt annavad klaasitäis piima ja kaks maapähklivõi võileiba 83% kasvava lapse päevasest valguvajadusest. Maapähklites sisalduv biotiin vastutab ilu eest. 100 g maapähkleid sisaldab 31 mg biotiini. Maapähklites sisalduv mangaan reguleerib organismi kolesteroolitaset. Kalorijälgijatele sobivad maapähklid kõige paremini just seetõttu, et nende rasvasisaldus on teiste pähklitega võrreldes madalam.
Mittehappelisel mullal sobib selleks valge mesikas. söödana) Seemnesegud: 1) punane ristik ja põldtimut Silo liigid: pallsilo, märgsilo, kuivsilo, närbsilo. 2) roosa ristik ja põldtimut Silo on parem sööt, sest tema proteiinisisaldus on suurem kui heinal. 3) itaalia raihein (on vaja käsutada rohkesti lämmastikväetist) 5) kultuurrohuniaadel kasvalatavale liblikõieliste taimede kasv ja areng 4)valge mesika
voolata. Süstimine kõhuõõnde on levinuim põrsastele ja kesikutele ravimite manustamise viis. Kõhuõõnde süstimisel hoitakse põrsad ja kesikud tagaj asemest rippu, pea allapoole. Pärast süstekoha desinfitseerimist viiakse nõel lühikese torkega häbemeluu ja naba vahe keskkohalt (tagapool naba) 1-2 cm kaugusel keskjoonest läbi kõhuseina ning tehakse süste. 35. Söötmisvigadest põhjustatud probleemid seakasvatuses (mineraalelementide sisaldus ratsioonis, ratsiooni suur proteiinisisaldus, ebaõige ingredientide sisaldus ratsioonis jt). SÖÖTMISVIGADEST PÕHJUSTATUD PROBLEEMID KÕHULAHTISUS 1. Mineraalelementide sisadlus ratsioonis Suur sööda kaalimusisaldus üle 1,2 % (sigade söötmiseks kasutatakse melassi, ratsioonis palju sojasrotti). Liiga suured kaltsiumikogused (põrsastel üle 1 %, kesikutel ja nuumikutel rohkem kui 1,2 %). 2. Ratsiooni suur proteiinisisaldus Mida suurem sööda proetiinisisaldus, seda suurem kõhulahtisuse tekkimise oht. 3
kiudaine, suhkrud), kuna neid leidub söötades koguseliselt kõige rohkem. Teatud koguse ka rasvast ja proteiinist. Kuigi rasv on kõige energiarikkam toitaine, leidub seda taimsetes söötades vähe ning see ei mõjuta sööda energiasisaldust. 8) Energia kategooriad. Kogu- ehk brutoenergia (ka põlemissoojus) – mõõdetav soojusega, mis eraldub sööda täielikul põlemisel. Brutoenergia sõltub orgaanilistest ainetest. koguenergia = (23,9 proteiinisisaldus (%) + 39,8 toorrasvasisaldus (%) + 20,1 toorkiusisaldus (%) + + 17,5 lämmastikuta ekstraktiivainete sisaldus (%) : 100 Seeduv energia – seedunud orgaanilistes ainetes sisalduv energia. seeduv energia = koguenergia – rooja energia Metaboliseeruv ehk ainevahetuslik energia – näitab tegelikult söödast imendunud toitainete energiat. metaboliseeruv energia = seeduv energia – (uriini energia + gaaside energia)
Mõnede taimtoiduliste loomade organismis (eeskätt mäletsejate nagu veise vatsas) elavad bakterid, kes on suutelised sünteesima söötades leiduvaid lämmastikku kasutades aminohappeid ja bakterivalku. See lagundatakse peremeeslooma seedekulglas uuesti aminohapeteks, mis imenduvad verre ja kasutatakse peremeeslooma valgu sünteesimisel. Järelikult ei ole nende loomade puhul otstarbekas arvutada välja sööda valgusisaldust, vaid leitakse proteiinisisaldus. Arvutatakse välja lämmastikusisaldus söödas ja lähtudes sellest, et keskmiselt sisaldab valk 16% lämmastikku, leitakse lämmastikule vastav valgu kogus. SÜSIVESIKUD - energiakandjad põhiliselt taimsetes söötades (harva ka loomsetes N: glükogeen maksas, laktoos piimas jne). Neist saavad taimtoidulised loomad põhiosa eluks vajaminevast energiast ja neist moodustuvad keha- ning piimarasv ja piimasuhkur 3
on 98%). Sojaõlis sisalduv naatriumsool tugevdab organismi vastupanuvõimet tuberkuloosile, aitab vältida hüpertooniatõbe, ateroskleroosi. Sojaubadel on palavikku alandav ja põletikuvastane toime (sojatooteid kasutatakse külmetushaiguste raviks, peavalu vastu). Sojapiim ja sellest valmistatud tooted on olulised lastele, kes kannatavad diateesi all, on allergilised loomsetele valkudele. Sojaubadel on märgatavalt kõrgem proteiinisisaldus kui lahjal loomalihal. Tänaseks on soja ülemaailmselt kasutatav põhitoiduaine. KASUTAMINE: Õli ja tärklist sisaldavaid seemneid (sojaube) kasutatakse väga erinevate toiduainete valmistamisel (nt. sojaõli, sojapiim, sojajogurt, tofu jne.). Sojatooteid peetakse paljudest loomsetest analoogidest tervislikumaks, samas on need küllalt sageli allergiatekitajaks. Arvestatav osa maailmas kasvatatavast sojaoast on geneetiliselt modifitseeritud
suvirapsi. Suviraps on talirapsist kuivaine rikkam, alates õitsemisest väheneb haljasmassi toorproteiini sisaldus kiiresti. Taliraps annab rohkem haljasmassi. Kasvatus kahel viisil, sügisel külvates saadakse halajsmass kevadel. Võib ka kevadel küslvata, nii saab haljasmassi suvel ja sügisel. Võrreldes suvirapsiga on kevadel külvatud talirapsi haljasmass pikema aja vältel kõrge kvaliteedi ja koristusaeg ei ole piiratud. Söödakapsas Kasutatakse põhiliselt siirdesöödana, suure proteiinisisaldus ja kõrge saagikus. Võib kasutada silokultuurina. On lisaks kõrgele seeduva proteiinile, mineraalainete ja vitamiinidele ka suhkruid 6-8%. Soodustab haljasmassi sileerimist, kiiresti tõuseb happesus. Sirdesöödaks kasutamist õigustab suur külmakindlus sügisel. Stabiiselt suure saagiga. Söödakapsas on lehtkapsa teisend, kuulub ristõieliste teisend. Kuulub ristõieliste sugukonda. Kaheaastane taim , risttolmleja, kasvuaeg 140- 160 päeva ja teisel 120- 130 päeva
moodustavad harilikult valgud ja väiksema osa lämmastikku sisaldavad mittevalgulised ühendid (üksikud vabad aminohapped ja nende amiidid, lämmastikku sisaldavad glükosiidid, nitraadid, nitritid jt.). Proteiini määramine põhineb lämmastikuhulga kindlakstegemisel söödas või looma kehas. Et enamik valke sisaldab 16 % lämmastikku, siis korrutatakse lämmastikusisaldus söödas 6,25ga (100:16=6,25), saadakse proteiinisisaldus. Rohke proteiini sisaldusega söödad: Verejahus 85%,kalajahus 70%, lihakondijahu 50%, sojasrott 50%, maapähklisrott 48%, rapsisrott 40%, puuviljasrott 40%, söödapärm 48%; kaunviljad ja nende jahud: vikk 35%, hernes 2628%, uba 2628%, lõssipulber 36% keskmise proteiini sisaldusega söödad: hea karjamaarohi 1620%, heina silod 1522%, ristik ja
Liblikõieliste ülekaaluga rohumaadel on põhiliseks fosfor- ja kaaliumväetised(PK). Kõrreliste rohumaadel esmatähtsusega lämmastik. Sõltuvalt väetise liigi toimest võib väetised jagada igal aastal ja perioodiliselt kasutatavateks. Igal aastal kindlasti lämmastikväetised ja ka PK väetised. Perioodiliselt antakse orgaanilisi lubi- ja mikroväetisi. Mulla lämmastikuvaru arvelt saab rohumaalt vaid 1,5-2,5 tonni kuivainet hektarilt ja selle proteiinisisaldus on 8-10%. See ei vasta lüpsilehmade vajadusele. Toorproteiinisisaldus peab olema sööda kuivainest vähemalt 14%. Oluline on liblikõieliste heintaimede poolt seotav lämmastik. Meie kliimatingimustes seovad liblikõielised mügarbakterite abiga hektari kohta 90-170 kg lämmastikku. Kõrreliste ristikute niidetavad rohumaad. Esimesel ja teisel kasvatusaastal lämmastiku ei anta. Edaspidi kui ristikute osatähtsus langeb alla 50%, siis antakse lisaks 30-40kg N/ha
0-, 00- ja 000-tüüpi sordid 0-sordid. Seemnete õlis on vähendatud eruukahappe sisaldust endiselt 50 % -lt 0,2...1 %-ni 00-sordid. On alandatud ka glükosinolaatide sisaldust 8 %-lt (kuivaines) kuni 0,2 %- ni · 000-sordid. Seemnete eruukahappe ja glükosinolaatide sisaldus peab vastama 00-sortidelt nõutavale tasemele · Neil sortidel on 3 4 % väiksem kiudainete sisaldus, suurem energeetiline väärtus ja õli (+2,5%) ning proteiinisisaldus (+5%) Rüpsi 000 sordi saak on madalam kui rapsil. Nende sortide puuduseks on nõrgem vastupanu ebasoodsatele idanemistingimustele mullas Mullaharimine · Oluline on kõrrekoorimine ja sellele järgnev korralik tasane sügiskünd 2 -3 nädala pärast · Raps vajab väga head mulla ettevalmistust külviks · Viimasel külvieelsel harimisel peab pinnale jääma 3...5 cm paksune peeneks haritud kobe kiht · Muld peab kindlustama kõigile seemnetele ühtlased idanemistingimused
See moodustab kalkunitel 68...73%. Kõige suurema dieetilise väärtusega on rinnalihas, mille osatähtsus varieerub 23...28% vahel. Kalkuniliha on kõrge dieetilise väärtusega, sest ta sisaldab teiste põllumajandusloomade ja -lindude lihaga võrreldes suhteliselt palju valku ja vähe rasva. Ta on kergesti seeduv ja inimorganismi poolt kergesti omastatav ning rikas B-rühma vitamiinide poolest. Kalkunite vanemaks saades suureneb liha rasvasisaldus ja väheneb proteiinisisaldus ning seega ka dieetiline väärtus. Aminohappeliselt koostiselt sisaldab kalkuniliha kõiki inimesele asendamatuid aminohappeid. Makro- ja mikroelementide sisalduse poolest on eriti väärtuslik maks, milles leidub palju rauda. Üldse on söödavate siseelundite toiteväärtus kõrge. Kalkunimuna 49 KALAKASVATUSE ERIALA
koristusaegsest ilmastikust ning närvutamisperioodi kestusest. · Seetõttu on silo kuivainesisaldus väga varieeruv, ulatudes 1560%. · Selles on 2133% toorkiudu, 612 MJ/kg metaboliseeruvat energiat, 6791 g/kg metaboliseeruvat proteiini. · Lehm suudab päevas süüa kuni 25 kg silo kuivainet. · Silos on rohkesti orgaanilisi happeid, mis tekkivad piimhappelisel, kuid ka muudel käärimistel. · Maisisilo proteiinisisaldus on, võrreldes muude silodega, madalam. · Suure proteiinisisaldusega on liblikõielistest taimedest valmistatud silo. · Silo valmistamiseks paigutatakse algmaterjal õhutihedalt silohoidlasse, pallidesse või auna. · Söödas algab mikroorganismide toimel anaeroobne käärimine, mille käigus tekivad happesust suurendavad orgaanilised happed. · Olenevalt kuivainesisaldusest, peab käärimine toimuma nii, et happesuse kasv
annaabi.ee 
