Punane ristik (0)

PUNANE RISTIK
(Trifolium pratense)
RED CLOVER
(Trifolium pratense)
Referaat
Tartu 2017

Sisukord

Sissejuhatus 3
Punase ristiku ajalugu 3
Punase ristiku kasutusala 4
Punase ristiku sordid 5
Saagikus Eestis 7
Kasutatud allikad 9

Sissejuhatus

Ristikute perekonda kuulub väga palju liike – 342 liiki. Põllumajanduses omab neist tähtsust vaid 20 liiki. Eestis on peamisteks liikideks punane, roosa ja valge ristik . (Tamm, 2007)
Punane ristik on üks tähtsaim liblikõieline niidutüübiline heintaim Eestis. Teda kasvatatakse kahte tüüpi: hilist ehk üheniitelist ja varast ehk kaheniitelist. (Tamm, 2007)
Punasel ristikul on kaks sorditüüpi: diploidne ja tetraploidne . Tetraploidsed punase ristiku taimed on kasvu poolest võimsamad, kui diploidsed taimed. Nende varred on jämedamad ning lehed ja õienutt suuremad. Seepärast on tetraploidsete haljasmassisaak oluliselt suurem diploidsete taimede omast. Erinevus on väiksem kuivainesaagi osas, kuna samas arengufaasis koristades on tetraploidsetel taimedel kuivainesisaldus väiksem, aga proteiinisisaldus ja saak suurem. (Tamm, 2007)
Punase ristiku külvisenorm on puhaskülvis 15 kg ha-1. (Tamm, 2007)

Punase ristiku ajalugu

Arvatakse, et punase ristiku algkoduks on Iraan, kust see Vahemere-äärsete riikide kaudu on levinud Lääne- Euroopasse, Põhja- Aafrikasse ja Aasiasse. Samuti on jõudnud inimtegevuse tõttu Kaug-Itta, Austraaliasse ning Ameerikasse. Liigile on omane ökoloogiline plastilisus ja morfoloogiline muutlikkus, mis on kõigi taimeosade mõõtmete, õite, õisikute, liitlehe lehekeste kuju, õite värvuse jm varieerumine. Tänapäeval on väga ulatuslik punase ristiku liigi looduslik levik ja tema kasutamine kultuurtaimena ja selle põhjus on lai ökoloogiline amplituud . Ka Eestis võib neid näha nii looduslikult kasvamas kui ka põllule külvatuna. ( Bender , 2011)
Punase ristiku kultuurtaimena kasutamisel on nii pikk ajalugu, et kirjalike allikate vähesuse või puudumise tõttu pole algus enam täpselt tuvastatav. Tsaari-Venemaal, kuhu kuulus ka Eesti ala, sai dokumenteeritud kasvatamine ja levik alguse Itaaliast , Hollandist ja Inglismaalt sisse toodud seemnetega 19. sajandi algul. Säilinud materjali edasi paljundades toimusid muutused, millega toimus talveõrnate isendite kadumine ning alles jäid kasvukoha tingimustega kohastunud vormid. Suunatud inimtegevuse ja kestva looduliku valiku tingimustes kujunesid aastakümnete jooksul välja nn punase ristiku kohalikud sordid. (Bender, 2011)
Sortide kujunemisel on rolli mänginud kohalikud ristikud . Nõukogude Liidus domineerisid punase ristiku sordid üsna hilise ajani. Pärast Teist maailmasõda kasvatati Eestis kohalikke sorte veel kümmekond aastat ning siis loovutasid nad koha aretussortidele. (Bender, 2011)
Punase ristiku kasvatamise ajalugu meie mõjupiirkonnas uurinud teadlased jagunevad kaheks. Ühed on kindlad, et kunagisel Venemaal kasutusel olnud kohalikud sordid põhinevad oma ajaloolises tekkes Lääne-Euroopa taimmaterjalil, mis on kujunemisel risttolmelnud kohalike looduslike punase ristiku populatsioonidega ja saanud sellelt materjalilt hea talvekindluse ning taimiku kestvuse. Teised teadlased väidavad, et kunagi Venemaal kasutusel olnud punase ristiku kohalikud sordid on aretamise tulemusel tekkinud seal kasvanud looduslikest punase ristiku vormidest. Omal ajal olid Venemaal, kuhu kuulus ka Eesti, levinud just hilise punase ristiku kohalikud sordid. Sõltumata sellest, kas kummalgi osapoolel või mõlemal on õigus tunnistavad teadlased, et nende sortide kujunemisel on suurt rolli mänginud kohalikud looduslikud ristikud. (Bender, 2011)

Punase ristiku kasutusala

Punase ristiku kasutusala on laialdane. Kasutatakse peamiselt loomasöödana, väetisena, aga ka ravimtaimena.
Kuna taim on valgurikas, kasutatakse teda loomasöödana. Punane ristik annab suurt niitesaaki. Mitmeaastased heintaimed annavad loomadele sööta varakevadest hilissügiseni. Lammaste toitmisel tuleb aga olla ettevaatlik, kuna liiga suures koguses võib tekkida ebasoovitavaid kõrvalmõjusid. Punane ristik võib tekitada lammastel sigimishäireid, kuna taim sisaldab ainet mis matkib organismis emassuguhormoonide toimet. ( Kuks )
Punast ristikut kasutatakse haljasväetisena. Liblikaõielised haljasväetised rikastavad mulda peamiselt lämmastikuga ja ka teiste mineraalsete toiteelementidega. Lämmastikku taimed seovad mügarbakterite kaasabil atmosfäärist, heades kasvuoludes umbes 250-300 kg ha-1. Erinevaid toiteelemente nagu naiteks fosforit , kaaliumi ka kaltsiumit taim transpordib sügavamatest mullakihtidest künnikihti. Liblikõielised haljasväetised elavdavad ka mulla mokroobilist tegevust. Sügavamaid mullakihte juurtega kobestades soodustub järgnevate kultuuride juurte tungimine sügavamale mulda. Liblikaõielistel haljasväetistel on ka suur mõju mulla huumusesisalduse tõusule. Huumusesisalduse tõusuga on seotud mulla struktuuri paranemine ja üldlämmastikusisalduse tõus. Märgatavalt paraneb ka muldade vee-ja neelamismahutavus. Haljasväetiste toimel paraneb ka veeläbilaskvus, intensiivistub toitainete bioloogiline neeldumine , väheneb savimuldade sidusus, ning suureneb liivmuldade sidusus. See kõik siis pidurdab orgaanilise aine mineraliseerumisprotsessis vabanevate toitainete väljaleostumist. Liblikaõieliste haljasväetiste mõju võib kesta mitmeid aastaid, kuna need avaldavad mõju kõigile olulisematele mulla füüsikalis-keemilistele omadustele. Kõige vajalikum on siis liblikaõieliste kasvatamine puuduliku mikrobiloogile tegevusega ja huumusvaestel muldadel (Viil, Võsa, 2005)
Sajandeid on Punast ristikut kasutatud ka ravimtaimena ja kõige enam kasutatakse seda Euroopas. Taime kasutuskestvus on suhteliselt lühiajaline. Ravimtaimena võib kasutada ristiku kogu maapealset osa, eriti väärtuslikud on ristiku õisikud. Viimased sisaldavad eeterlikke õlisid, parkaineid , kumariinhapet, C-vitamiini ja karotiini. Õisi tuleks koguda taime õitsemise algul ja neid tuleks kuivatada 60-70 kraadi juures. Vältida tuleks ülekuivatamist, sest muidu kaotab taim enda ravitoime. Taimel on erinevaid raviomadusi. Punane ristik on rögalahtistav, kuse- ja sapieritust ergutav, põletiku-ja kasvajavastane, verejooksu peatav, valuvaigistav ning ristikul on ka haavu parandav toime. Vanasti Eesti rahvameditsiinis kasutati punase ristiku lehti koos keedetud sibulaga nahapõletike ehk nn roosi raviks (Gorbunova, 1998).
Mesilastele ja kimalastele on punane ristik suurepärane korjetaim. Punase ristiku õied eritavad kuni 120 kg suhkrut hektari kohta. Õiekarikas on 6-10 mm sügav ja mesilastele ei ole sügava õiekarika tõttu nektar täielikult kätte saadav (Eesti põhilised korjetaimed, 13.10.2010) Kättesaadavaks koguseks on umbes (6-12 kg/ha. Soodsates tingimustes, hea agrofooni ja küllaldase niiskuse korral aga nektsarivoolus õites tõuseb ja mesilastele kättesaadav osa on suurem. (Riis, Karise , 2015)

Punase ristiku sordid

Eesti Vabariigi Sordilehel on 2013. Aastal 12 sorti, neist 7 on varajased („ Atlantis “, „Harmonie“, „Jõgeva 433“, „ Maro “, „ Mars “, „ Varte “, „Vesna““ ja 5 hilist („ Ilte “, „Jõgeva 205“, „Rajah“, „SW Ares “, „Vivi“) (Sordileht seisuga 8. Jaanuar 2013). Jõgeval on neist aretatud sordid: „Jõgeva 433“ (diploidne), „Jõgeva 205“ (diploidne) ja „Varte“ (tetraploidne) ja „Ilte“ (tetraploidne) (Tamm, 2007).
Tetraploidse punase ristiku sordi aretustöö algas Jõgeva Sordiaretuse Instituudis 1972. aastal (Kotkas, 1990). Aretuse lähtematerjalina kasutati sorte ‘Jõgeva 433’ ja ‘Jõgeva 205’, kuna need on kohaliku kliimaga väga hästi adapteerunud. Aretustöös liiguti seemnesaagi suurendamise, haiguskindluse tõstmise õitsemisaja ühtlustamise suunas. 1989. aastal anti riiklikku sordikatsetusse hiline tetraploidne punase ristiku sort „Ilte“ ja 1991. aastal varane tetraploidne punase ristiku sort „Varte“. (Bender, 1996)
Eestis kasvatatakse varajast ja hilist punase ristiku sorte. Hilised sordid õitsevad juuni lõpust kuni juuli teise dekaani lõpuni ning valmib alates augusti teisest poolest. Nad on suurema võrsumisvõimega ning nende varte arv on suurem, nad pikemad ja rohkem harunenud, mis tagab suurema saagi võrreldes varajasemaga. Pikkade varte puuduseks on, et nad lamanduvad kergemini lopsaka kasvu korral ning nende söödaväärtus alaneb just alumiste lehtede varisemise ja mädanemise tõttu. See omakorda raskendab mehhaniseeritud koristamist. (Parol, Keres , 2014)
Varajased sordid õitsevad juuni keskpaigast juuli esimese dekaani lõpuni ning valmivad augusti esimesel poolel. Varajastel sortidel on kiire kasv. Katteviljata külvi ja kattevilja alla külvamise korral hakkavad nad esimesel aastal moodustama varsi ja õisi. Sellest tulenevalt võib varajane sort anda saaki juba esimesel aastal 10t haljasmassi. Varajaste sortid on ka tavaliselt põuakindlamad kui hilised, sest nad hakkavad juba kevadel kiiremini areneva ja kasutavad rohkem ära kevadist mullavett. (Parol, Keres, 2014)
Eestis aretatud sordid on „Jõgeva 205“, „Jõgeva 433“, „Ilte“ ja „Varte“ (Parol, A., Keres, I. 2014). Eestis kasvatakse veel ka teisi sorte, nagu „Atlantis“, „Harmonie“, „Maro“, „Rajah“, „SW Ares“ ja „Vesna“ (Põllumajandusamet, 21.10.2017).

• „Jõgeva 205“ on aretatud Jõgeva Sordiaretuse Instituudis. Selle sordiaretajaks on Jaan Mets. Sordileht on aastast 1952. Tegemist on diploidse hilise sordiga , millel on hea talvekindlus ja püsivus kuni 2aastat. Ta on keskmiselt vastupidav ristikuvähile. Soovitatatakse niiteliseks kasutamiseks. (Eesti Taimekasvatuse Instituut, 21.10.2017)
  
• „Jõgeva 433“ on ka aretatud Jõgeva Sordiaretuse Instituudis. Aretajaks on Heiti Kotkas ning sordileht on aastast 1960. Tegemist on varajase diploidse sordiga, millel on hea talvekindlus ning püsivus kuni 2 kasutusaastat. Ta on samuti keskmiselt vastupidav ristikuvähile. Soovitatakse niiteliselt kasutatavas põldheina segus kasvatada. ( Eesti Taimekasvatuse Instituut, 21.10.2017)
  
• „Ilte“ on samuti aretatud Jõgeva Sordiaretuse Instituudis. Aretajaks on Heiti Kotkas. Sordileht on aastast 1993. Tegemist on hilise tetraploidse sordiga, millel on väga hea talvekindlus ning ületab püsivuselt „Jõgeva 205“ sorti. Samuti on ta vastupidavam ristikuvähi suhtes võrreldes sordiga „Jõgeva 205“ . Soovitatakse niiteliseks kasutamiseks ning karjamaasegudesse lisada. (Eesti Taimekasvatuse Instituut, 21.10.2017)
  
• „Varte“ on ka aretatud Jõgeva Sordiaretuse Instituudis. Aretajaks on Heiti Kotkas. Sordileht on aastast 1995. Tegemist on tetraploidse varajase sordiga, millel on väga hea talvekindlus ning ta ületab püsivuselt sorti „Jõgeva 433“. Ristikuvähi suhtes on samuti vastupidavam kui sort „Jõgeva 433“. Soovitatakse niiteliseks kasutamiseks ning karjamaasegudesse lisada. (Eesti Taimekasvatuse Instituut, 21.10.2017)
  
• „Harmonie“ on aretatud Saksamaal. Aretajaks on Norddeutsche Pflanzenzucht H.-G. Lembke KGh. Sordina registreeriti esmakordselt 2005. aastal. Eesti sordilehes registreeriti see sort esmakordselt 2009. aastal. Tegemist on keskmise kuni hilise õitsemisajaga diploidse sordiga. Tal on kõrge vastupidavus ristikuvähi kui ka lumiseene suhtes. Talvekindlus on teisel aastal keskpärane. Tal on ka kõrge söödaväärtus ning teda võib kasuatada ka maheviljeluses. Soovitatakse kasutada koos hariliku aruheinaga, karjamaa raiheinaga. (OlderGrupp OÜ, 21.10.2017)
  
• „Atlantis“ on samuti aretatud Saksamaal. Aretajaks Norddeutsche Pflanzenzucht H.-G. Lembke KG. Sordina registreeriti esmakordselt 2005. aastal. Eesti sordilehes on alates 2009. aastast. Tegemist on tetraploidse sordiga. Ta on hea konkurentsivõimeline sort, millel on väga hea talve- ja haiguskindlus. Puuduseks võib pidada ebaühtlast kuivamist ning kõrget veesisaldust taimedes. Külvisegudesse sobivad põldtimut, harilik aruhein , ohtetu luste ning põldraihein. (OlderGrupp OÜ, 21.10.2017)
  
• „Maro“ on aretatud Saksamaal ja on Eesti sordilehes alates 2005. aastast (Sordiregistri avalikud ..., 21.10.2017).
  
• „SW Ares“ on aretatud Rootsis. Aretajaks on Lantmännen ek för . Eesti sordilehes on ta alates 2004. aastast. (OlderGrupp OÜ, 21.10.2017)
  
• „Vesna“ ja „Rajah“ on aretatud Taanis . Aretajaks on DLF-Trifolium A/S. Eesti sordilehes on ta alates 1998. aastast. (OlderGrupp OÜ, 21.10.2017)
  

Saagikus Eestis

Aastatel 1993…1995 Jõgeval läbiviidud viie katse keskmisena (kaheniiteline kasutamine kahel kasutusaastal) on sort ‘Ilte’ ületanud diploidset standardsorti ‘Jõgeva 205’ haljasmassisaagilt 21,3 % (saagid vastavalt 65,4 t ha-1 ja 53,9 t ha-1) ning heinasaagilt 8,3 % (10,92 ja 10,08 t ha-1) (joon. 1). Saagi kuivaine proteiinisisaldus oli sordil ‘Ilte’ 17,7 %, sordil ‘Jõgeva 205’ 16,4 %. Kahe katseaasta (1988…1989) keskmine seemnesaak oli sordil ‘Ilte’ 326 kg ha-1, standardsordil ‘Jõgeva 205’ aga 234 kg ha-1. (Bender, 1996)
Joonis 1 Jõgeval aretatud tetra- ja diploidse punase ristiku sortide saagikus
Aastatel 2001…2002 Jõgeval läbi viidud põldkatses uuriti üheksast Euroopa riigist pärinevate punase ristiku tetraploidsete sortide saagivõimet. Kokku oli katses 24 erinevat sorti, nendest 16 varajast ja 8 keskvalmivat või hilist sorti. (Tamm, Bender, 2006) (tabel 1).
Katses olnud punase ristiku tetraploidsetest sortidest suurima kuivaine- ja toorproteiinisaagiga oli varajastest sortidest „Varte“ (Eesti) ja „ Sprint “ (Tšehhi), hilistest „Vivi“ (Rootsi) ja „Ilte“ (Eesti). Seemnesaagilt ei ületanud katseaastate keskmisena ükski katses olnud sort Eestis aretatud sorte. Küll ületasid mõlemal saagiaastal hilised sordid seemnesaagilt varajasi sorte. Kohalikes tingimustes aretatud tetraploidsed sordid „Varte“ ja „Ilte“ olid mõlemas katsetsüklis hea saagivõimega. Mujal Euroopas aretatud tetraploidsed sordid Eesti tingimustes oma paremust ei tõestanud. (Tamm, Bender, 2006) (Tabel 1).
Tabel 1 Punase ristiku tetraploidsete sortide saagikus 2002…2004
Sort
Päritolu
Kuivaine saak,
t ha-1
Toorproteiini saak,
Kg ha-1
Seemne saak,
kg ha-1
T. pratense subvar. praecox
„Varte“
EST
12,14
2220
218
„Markus“
DEU
9,67
1770
208
„Mars“
DEU
9,61
1870
196
„ Vulkan
CZE
10,16
1940
154
„Sprint“
CZE
11,67
2190
141
„ Dolly “
CZE
10,12
1800
136
„Vyliai“
LTU
9,96
1900
127
„Radyka“
POL
8,95
1620
125
„ Kvarta “
CZE
8,61
1650
124
„Cyklon“
CZE
10,29
1830
123
„Skriveru tetra“
LAT
9,94
1910
120
„ Tempus “
CZE
8.92
1680
117
„ Titus “
DEU
7,28
1410
115
„Vesna“
CZE
9,36
1700
101
„Barfiola“
NED
8,22
1580
96
„Temara“
DEU
10,07
1870
73
Keskmine
9,69
1809
136
T. pratense subvar. serotina
„Ilte“
EST
12,05
1940
225
„Sara“
SWE
9,86
1690
153
„Vivi“
SWE
12,03
2010
188
„Fanny“
SWE
11,56
1930
175
„ Nancy “
SWE
10,95
1900
144
„Kiršinai“
LTU
10,20
1760
126
„Divaja“
LAT
10,86
1780
186
„Kolpo“
NOR
11,55
1770
181
Keskmine
11,00
1847
172

Kasutatud allikad

Bender, A. Jõgeval aretatud punase ristiku tetraploidsed sordid „Varte“ ja „Ilte“ ning nende kasutamise iseärasusi. - Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi Toimetised, nr. 1, lk. 10…13, 1996.
Bender, A. Lääne- ja Loode-Eesti punase ristiku looduslike populatsioonide aretuslik väärtus. – Agraarteadus, nr 22, lk 3…9, 2011.
Gorbunova, T. (1998). Ravimtaimed koduapteegis. Tallinna Raamatutrükikoda. 3 lk.
Kuks, A. Lammaste söötmine. [ veebiallikas ] http://www.maavillane.ee/?43 (31.10.2017).
Parol, A., Keres, I. (2014). Enamlevinud liblikõieliste heintaimede liigid. [veebiallikas] http://www.pikk.ee/valdkonnad/taimekasvatus/rohumaaviljelus-uus/heintaimed/liblikoielised-heintaimed/enamlevinud-liblikoieliste-heintaimede-liigid (21.10.2017).
Punane ristik (Atlantis). Saku: OlderGrupp OÜ. http://www.oldergrupp.ee/sordid/plant/punane-ristik-atlantis (21.10.2017).
Punane ristik (Harmonie). Saku: OlderGrupp OÜ. http://www.oldergrupp.ee/sordid/plant/punane-ristik-harmone (21.10.2017).
Punane ristik. Jõgeva: Eesti Taimekasvatuse Instituut. http://www.etki.ee/index.php/92-sortide-kirjeldused-alam/104-punane-ristik?showall=1 (21.10.2017).
Punane ristik. Saku: Põllumajandusamet. http://www.pma.agri.ee/index.php?id=104&sub=130&sub2=862&sub3=880&sub4=897 (21.10.2017).
Riis, M., Karise, R. (2015). Mesilaste korjetaimed ja taimede tolmendamine mesilaste abil. Tallinn: Eesti Mesinike Liit. 59 lk.
Sordileht seisuga 8. Jaanuar 2013. - http://www.pma.agri.ee/download.php?getfile2=3724 (30.10.2017).
Sordiregistri avalikud päringud. Saku: Põllumajandusamet. http://jis.agri.ee:22008/ReportPages/sl_eesti_sordileht.aspx (21.10.2017).
Tamm, S. Erinevad ristikuliigid maheviljeluses ja nende seemnekasvatus . – Põllukultuuride ja nende sortide sobivus maheviljeluseks, lk. 48…54, 2007.
Tamm, S., Bender, A. Erineva päritoluga punase ristiku tetraploidsete sortide saagivõime. – Agronoomia 2006, lk. 136…140, 2006
Viil, P., Võsa T. (2005). Liblikõielised haljasväetised. – EMVI Infoleht . Nr. 148. [e-infoleht] http://www.veed.ee/failid/file/infoleht_148.pdf (31.10.2017).