Rohumaad kui kohaliku söödatootmise põhilüli (0)

Rohumaad kui kohaliku söödatootmise põhilüli
Uno Tamm Silvi Tamm
Rohumaade klassifikatsioonis on tehtud pidevalt muudatusi. Viimased muutused viidi sisse 2007. aastal. Statistikaameti andmetel käsitletakse rohumaadena söödakultuure põllumaal (külvikordade süsteemis kuni 5 aastat karjatamiseks, heinaks või siloks kasvatatavad heintaimed ) ja püsirohumaid (külvikorras mitteolev maa, mida kasutatakse haljasmassi või heina tootmiseks või karjatamiseks või mida säilitatakse heades põllumajandus– ja keskkonnatingimustes). Püsirohumaadeks loetakse mitmeaastaste heintaimede pinda, mida on kasutatud 5 aastat või kauem (pikaajalised rohumaad ja poollooduslikud kooslused ).
Poolloodusliku koosluse ehk pärandkoosluse all mõeldakse inimese poolt ümber kujundatud looduslikku kooslust, mis sellisena püsib mõõduka inimmõju, eeskätt niitmise ja karjatamise abil. Poolloodusliku kooslusena mõistetakse puisniitu, puiskarjamaad, rannaniitu, lamminiitu, soostunud - ja sooniitu, loopealset, kadastikku, nõmme või aruniitu.
Kuni 20. sajandi keskpaigani toodeti taludes põhiline rohusööt poollooduslikelt rohumaadelt. 1939. aasta põllumajandusloenduse andmetel oli kultuurrohumaid vaid 3,4% kogu rohumaa pindalast. Mehaniseeritud tootmisele üleminekuga kaasnes madalama tootlikkusega rohumaade kasutamata jätmine ja seetõttu on viimase poole sajandi jooksul poollooduslike koosluste pindala oluliselt kahanenud. Puisniitude pindala on viimase 70 aasta jooksul vähenenud ligi sada korda, praegu on Eestis niidetavaid puisniite u 1500 ha. Eestis on heas seisukorras loopealseid 9000, hooldatavaid luhtasid u 15000, puiskarjamaid 3000 ha.
2007. aasta põllumajandusstatistika järgi kasvatati söödakultuure põllumaal 221,8 tuh ha ja püsirohumaid viljeldi 273,4 tuh ha, seega oli rohumaid Eestis kokku 495,2 tuh ha.
Heintaimed segukülvides
Ajalooliselt kõige varem tehti segukülve põllukülvikorras, sellest ajast ristikurohke põldhein on tänapäevani põlluviljakuse hoidja ja väärtusliku loomasööda tootja. Kaasajal on Euroopa Liidu ühise põllumajanduspolitiika rakendamise seaduse järgi lühiajaliste rohumaade (1-4 aastat vana taimik ) toetused poole suuremad vanemate taimikute kasvatamise toetustest. See kiirendab heintaimekülvide uuendamist ja tõstab viljeluskultuuri. Lühiajalistel rohumaadel kasvatatakse kiirema algarenguga ja lühema kestusega heintaimi. Seemnesegudesse võetakse 2-3 liiki, mis arengukiiruselt oluliselt ei erine. Rohumaad, millel karjatatakse võivad olla liigirikkamad (3-6 liiki) kui niidutüübilised.
Liikide valikul lähtume kasvukoha tingimustest ja rohumaa kasutusotstarbest. Rohumaad rajatakse tihti piiratud kasutussobivusega alale , seetõttu sõltub rohumaade majandamise tulemuslikkus liikide ja sortide valiku oskusest. Kasvukeskkonna suhtes on nõudlikumad liblikõielised heintaimed.
Liblikõieliste ja kõrreliste iseloomustamiseks ning valikuks potentsiaalse rohusöödana on vaja analüüsida nende morfoloogilisi erinevusi arengufaasides, hinnata erinevate koristusaegade mõju lehtede ja varte keemilisele koostisele ning toiteväärtusele ja kuivaine –(KA) saagi suurusele. Täisväärtuslik rohusööt piimakarja ratsioonis peab olema hea söömuse, kõrge seeduvuse ja mõõduka proteiinisisaldusega.
Rohusööt ja ilmastik
Rohusööda kvaliteeti mõjutab kõige enam heintaimede niiteaeg, kuid ühesuguses vanuses taimiku olulised mõjurid on ka keskkond - temperatuur ja sademed. Temperatuuri tõusuga langeb lehtede ja varte seeduvus, eriti kiiresti areneb taimik kevad-suvisel perioodil ilma järsul soojenemisel. Katsed Sakus on näidanud, et aastate keskmisest erinev kevadine niiskus- ja temperatuurireziim mõjutab taimiku kasvu tugevamini kui agrofoon. Kevadised madalad temperatuurid koos vähese niiskusega aeglustavad taime arengut, pidurdavad kasvu, millega kaasneb kõrgem lehtede/varte suhe. Vegetatsiooni algusest kogunenud efektiivsete temperatuuride summa (temperatuurid >5 kraadi) on tihedas seoses heintaimede kasvu ja toiteväärtusega (joonis 1). Efektiivsete temperatuuride summa on positiivses korrelatsioonis liblikõieliste ja kõrreliste esimese niite KA saagiga (r=0,73, r=0,75, r=0,86, P 50
> 60
ADF,% liblikõielised
ADF,% kõrrelised
32-37
33-40
> 37
> 40
Seeduvus,%
> 65
55-65
ME MJ/kg
> 9,5
8-9,5
Põldtimuti optimaalne koristusaeg saabub juba kõrsumise lõpus, kui kevad on külm ja põuane, siis nihkub see loomise algusfaasi. Timutist hiljem (loomise algul) saab niita harilikku aruheina ja karjamaa raiheina. Karjamaa raiheina areng on aeglasem ja liigi toiteväärtus säilib suurem ka loomisfaasis.
Varase punase ristiku KA kogusaak oli, võrreldes lutserniga, kõikides arengufaasides leherikkam (9, 5, 3% lehti rohkem vastavalt varsumine, nuppumine, õitsemine). Taime küpsusega koondub vaadeldaval arenguperioodil biomass vartesse ( varsi koos õisikutega 61 ja 64% vastavalt ristik ning lutsern ).
Majanduslikult on oluline leida optimaalne suhe KA saagi suurenemise ja rohusööda toiteväärtuse vähenemise vahel. Varase punase ristiku puuduseks on väike kuivainesisaldus , (ristikul 13, 16, 17%, lutsernil 16, 18, 23% vastavalt varsumise lõpp, nuppumine, õitsemine), seetõttu oli lutserni KA kogusaak punase ristiku KA saagist suurem kõiges kolmes arengufaasis. Ka lutserni seeduva kuivaine hektarisaak oli punase ristiku saagist kõrsumine-õitsemise faasis kõrgem, aga alates täisõitsemisest lutserni seeduva KA juurdekasv aeglustub. Lutserni KA seeduvus püsib hea rohusööda nõuete tasemel veel õitsemise algul, ristiku seeduvus vastab etalonväärtusele ka õitsemisel (tabel 2).
Katseandmetel on positiivne seos I niite KA saagi ja neutraalkiu (NDF) vahel (r=0,60, r=0,64, r=0,77, P