PRANTSUSE REVOLUTSIOON (0)

RIIK JA ÜHISKOND PRANTSUSMAAL SUURE REVOLUTSIOONI AJAL
Suure Prantsuse revolutsiooni põhjustasid kokkuvõttes mitmed tegurid. Neist tugevaimad ja mõjukamad olid Ameerika iseseisvusõja mõju, majandusraskused riigis ning laialdane valgustusideede levik.
5. mail 1789 kutsus kuningas kokku generaalstaadid, mis olid viimati koos olnud 1614. Seda selleks, et vaigistada rahva rahulolematust ja otsida teid riigi finantskriisi lahendamiseks. Generaalstaatides oli esimesel ja teisel seisusel võrdselt mõlemal 300 esindajat, kolmandal seisusel oli 600 esindajat. Kokkuvõttes ei omanud need numbrid siiski mingit tähtsust, sest hääletama valmistuti seisuste kaupa. 17. juunil 1789 kuulutas kolmas seisus end Rahvuskoguks ja andis vande mitte minna laiali enne, kui on koostatud ja vastu võetud konstitutsioon . 9. juulil 1789, kui Rahvuskoguga on liitunud osa aadlikke ja vaimulikke, nimetab see end ümber Asutavaks Koguks (koos 9. juuli 1789 – 30. september 1791). Asutava Kogu otsused: kaotatakse seisuslikud eesõigused (põhimõtteliselt kadus feodaalkord ), võetakse vastu “Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon ”, kaotatakse aadli seisus, provintside asemele uued haldusüksused departemangud (kokku riigis 83). 3. septembril 1791 võetakse vastu konstitutsioon, millega kehtestati Prantsusmaal konstitutsiooniline monarhia .
Nüüd pisut ajas tagasi. 13. juulil 1789 kõlasid Pariisis häirekellad ja algas ülestõus (hullem peksmine ja lakkumine). Veel samal päeval loodi kodanike relvastatud organisatsioon Rahvuskaart . 14. juulil 1789 vallutati Bastille ’ kindlusvangla, kuningavõimu viimane tugipunkt on langenud. Moodustatakse kohalikud haldusorganid – munitsipaliteedid, millest tähtsam oli Pariisi Kommuun .
21. juunil 1791 üritab Prantsusmaalt põgeneda kuningas Louis XVI, kuid ebaõnnestunult (mõnus koba ).
Pärast põhiseaduse vastuvõtmist läks Asutav Kogu laiali. Järgmise seadusandliku võimuorganina tuli kokku Seadusandlik Kogu (koos 1. oktoober 1791 – 21. september 1792), mille koosoleku ajal oli Prantsusmaal konstitutsiooniline monarhia. Kuna vastavalt põhiseadusele ei saanud Seadusandlikusse Kogusse kandideerida Asutava Kogu liikmed, siis puudusid seal silmapaistvad poliitikud (mingid uued, vä?). Parempoolsed saadikud pooldasid kuningavõimu säilitamist konstitutsioonilise monarhiana. Vasakpoolsed , kelle seas moodustasid enamuse žirondiinid taotlesid vabariiki, terrorit ja revolutsiooni jätkamist nad ei pooldanud, enamuse tõttu moodustasid nad ka valitsuse. Nende toetajaskonna moodustasid haritlased, rikas kodanlus , kapitalistliku majandussüsteemi pooldajad . Vasakpoolsed olid ka montanjaarid.
Valitsus kuulutab ennetavalt sõja Austriale ja teistele Euroopa riikidele, kes temaga liitusid. 10. augustil 1792 algas Pariisis taas ülestõus, vallutati kuningaloss ja kuningas ise vangistati. Kuningast oli saanud kodanik nimega Louis Capet (mingi Bock ). Veel samal õhtul kutsus Seadusandlik Kogu kokku uue rahvaesinduse – Konvendi. 22. septembril 1792 kuulutatakse välja vabariik. Konvent pidi otsustama kuninga surmanuhtluse küsimuse. Iga saadik pidi isiklikult ja avalikult oma arvamuse välja ütlema. Otsus: kuningas tuleb hukata, seda ka tehti 21. jaanuaril 1793.
Konventi kuulusid parempoolsed žirondiinid, kes ei pooldanud revolutsiooni jätkamist, vasakpoolsed jakobiinid , kes pooldasid revolutsiooni jätkamist ja soo, kellel polnud kindlaid poliitilisi seisukohti. Prantsusmaal tekkisid suured majandusraskused, sest samal ajal peeti sõdu Austria, Preisi, Inglismaa, Hispaania , Itaalia riikidega ja Saksa riikidega. Aprillis 1793 leiti, et žirondiinid ei saa valitsemisega hakkama. Loodi Rahvapäästekomitee, mille liikmed kuulusid kõik jakobiinide hulka (juhtivad tegelased algul Georges Jacques Danton, hiljem Maximilien Robespierre ). Konvendis hakkas soo hääletama jakobiinide poolt ja nii saavutasid jakobiinid Konvendis enamuse. Lõplikult kõrvaldati žirondiinid võimult 2. juunil 1793. Jakobiinid olid võimul kuni 27. juulini 1794. Jakobiinide poolt vastu võetud seadused: dekreet emigrantide maa müümise kohta, otsus kogukonna ühismaade jagamise kohta (vastavalt perekonna suurusele), kõikide feodaalkohustuste kaotamine, septembris 1793 kehtestati maksimumhinnad kõikidele toiduainetele ja laiatarbekaupadele, võeti vastu uus kostitutsioon, mille elluviimise lükkasid jakobiinid aga edasi põhjendusega, et sõja ja mässude ajal vajatakse karmi valitseja kätt, loodi ka Ühiskondliku Julgeoleku Komitee, mis koondas enda kätte politsei ülesanded (KGB rulez). Pärast revolutsiooni ühe juhi Jean Paul Marat ’ tapmist 13. juuli 1793 läksid jakobiinid üle üleüldisele terrorile, mille käigus tapeti umbes 40 000 inimest.
Edu sõjarindel tõi aga varsti kaasa rahulolematuse Robespierre’i diktatuuriga, sest langes ära vajadus tugeva võimu järele. Vastupidiselt sellele süvenes aga diktatuur pidevalt. Küpsemas oli hea viljasaak , kuid talupoegade meelehärmiks see sundvõõrandati (ikkagi ikaldus , lootusetu!). Konvendis ja Rahvapäästekomitees kujunes jakobiinide diktatuuri vastu opositsioon ja 9. termidooril (27. juulil 1794) viiski see opositsioon läbi sõjalise riigipöörde. Konvent võttis vastu otsuse Robespierre’i ja ta kaaslaste vahistamise kohta ( kuked koju!). Järgmisel päeval nad giljotineeriti (põhimõtteliselt nagu pea maha, täiega!). Neile järgnes Pariisi Kommuuni 70 liiget, kes olid 9. termidooril üritanud osutada vastupanu (kõigil pead lendasid, suure kaarega!).
Vabariigi kindlustamiseks võttis Konvent 1795 vastu uue konstitutsiooni . Uus rahvaesindus – Seadusandlik Korpus – koosnes kahest kojast. Alamkoda oli Viiesajanõukogu, ülemkoda – Vanematenõukogu. Vältimaks ainuvõimu kujunemist, anti riigipea ülesanded viieliikmelisele Direktooriumile. Perioodi 1795-1799 nimetataksegi Direktooriumi ajaks.
RELIGIOONI PROBLEEMID SUURE PRANTSUSE REVOLUTSIOONI AJAL
Enne revolutsiooni nautisid vaimulikud elu täiel rinnal: peeti pidusid ja balle, joodi veini ja konjakit (parmud!), eladi koos “majapidajannaga” (sebime mingid eided või midagi) või peeti kõrgest soost armukesi (lühidalt: kepp ka keeks).
Pärast revolutsiooni läks nende elu aga keeruliseks. Generaalstaatide ja edaspidiste kogude koosseisus pidid just vaimulikud võtma vastu otsuseid, mis neile endile polnud soodsad, kuid selle abil näidati rahvale, et tõepoolest tegeletakse jumala teenimise, mitte millegi muuga. Näiteks oldi sunnitud loobuma kõigist kiriku maadest ja varandusest, millest said nn riiklikud varandused.
Kõik vaimulikud ei läinud aga revolutsiooniaegsete uuendustega kaasa ja nad arvati vaimulikkonna seast välja. Nii oli tihti paljudel kogudustel kaks vaimulikku – üks n-ö seaduslik ja teine mitte. Tavaliselt suutis aga see mitteseaduslik rahvale paremini ligi saada (jess!).
Riigivõim leidis, et rahva seast oleks vaja kristlus välja juurida. Vaimulikud said käsu abielluda ja lapsendada laps. Rahvale aga ei meeldinud see, et usku pole. Selle asemele pakuti Mõistuse kultust, mis pidi põhinema valgustuse põhimõtetel. See osutus aga läbikukkunuks.
Poliitikud taipasid, et sunniviisiline dekristianiseerimine on poliitiliselt ohtlik ja kahjulik. Pakuti välja uus Kõrgema Olevuse kultus , mis pidi koosnema ühelt poolt puhastatud kristlusest, teiselt poolt aga andumusest vabariigile ja voorusele. Vaatamata hiilgavale algusele, kõiksugu kampaaniad ja esinemised , uus kultus rahva seas siiski ei juurdunud.
SUUR PRANTSUSE REVOLUTSIOON JA KULTUUR
Revolutsiooniga kaasnes suur vaen igasuguste kiriklike varanduste ja monumentide suhtes. Mõne arvates tuli need kohe hävitada. Siiski loodi selle üle otsustama Monumentide Komisjon , mille tegevust jätkas hiljem Kunstide Ajutine Komisjon. Need organisatsioonid siiski soodustasid kunstiväärtuste hävitamist ja aeg-ajalt toimus mõni selline hävitustöö (lihtsalt peksti kõik puruks). Varsti siiski taibati, et kõigel vanal on ka oma väärtus ja loodi riiklikud arhiivid, kuhu hakati koguma vanu materjale.
Revolutsiooni käigus muutus ka suuresti prantsuse moemaailm. Kui enne olid tooni andnud kõrgaadel ja kõrged daamid , siis nüüd sai valitsevaks lihtrahva rõivamood. Eriti hullusti tabas selline kannapööre parukate tootjaid, sest neist loobuti täielikult. Ka juuksurid hakkasid tegema uut laadi lõikusi ning kõik uhkeldav kadus.
Tähtsaks peeti voorust. Selle all mõisteti kõrgemat moraali, mis teeks lõpu vana korra aegsetele kergetele kommetele ja liiderdamisele. Teiseks vooruse aspektiks peeti aatelisi ideaale, eriti rõhutati patriotismi.
Kasutusele tulid uued mõõtühikud. Pikkusühikuks otsustati võtta Pariisi läbiva veerandmeridiaani kümnemiljondik osa, mida hakati nimetama meetriks. Kümnendkordsuse abil loodi meetermõõdustik. Raskusühikuks võeti üks kilogramm – kuupsentimeetri puhta vee mass. Kümnendsüsteemi rakendati ka kellaaja arvestuses. Nüüd oli päevas 10 tundi, tunnis 100 minutit ja minutis 100 sekundit.
Loodi ka uus kalender – revolutsioonikalender. Ajaarvamise alguseks võeti Prantsuse vabariigi keshtestamise päev – 22. september 1792. Kuude nimed olid tuletatud loodusest. Aasta jagunes 12 kuuks, iga ühes 30 päeva, ja kolmeks 10-päevaseks dekaadiks.
Revolutsiooniaastatetel tõusid esiplaanile sankülotid – lihtrahvas , keda väliselt võis ära tunda sellest, et nad ei kandnud põlvpükse ja siidsukki, vaid pikki pükse (lihtsalt polnud mingid pedekad).
Juhtivat osa revolutsiooniaegsete poliitikute hulgas etendasid siiski kodanlased ja eriti haritlaskond, kes oli kujunenud juba vana korra päevil, kuid olnud aadliga võrreldes tõrjutud.
Ühiskonnas tekkis aga uus hulk inimesi – uusrikkad . Nemad olid saanud rikkaks toiduainete äritsemise, sõjaväe varustamise, maadega hangeldamise või mõnel muul viisil. Kui jakobiinide ajal pidi oma jõukust varjama, siis pärast seda tuli seda kõigile näidata.
RIIK JA ÜHISKOND PRANTSUSMAAL KONSULAADI JA ESIMESE KEISRIRIIGI AJAL
Briti laevastiku korraldatud blokaad halvas kaubanduse suurtes Prantsuse sadamates nii, et tööstusettevõtted jäid tooraine ja müügiturgude puudumisel seisma. Kujunes arvamus, et Direktoorium ei valitse küllalt efektiivselt, ning kõlapinda leidis sisukoht, et täidesaatvat võimu on vaja tugevdada. Selline suhtumine levis eriti sõjaväelaste hulgas.
Ka rahvas hakkas nõudma tugevamat võimu. Kuni otsiti sobivat kandidaati, viis kindral Napoleon Bonaparte , kes oli tuntuks saanud oma sõjakäikudega Itaaliasse ja Egiptusesse 18. brümääril (9. novembril 1799) läbi sõjalise riigipöörde. Ametlikult säilis vabariik. Viiesajanõukogu aeti laiali (molli, noh!), siis aga aeti uuesti kokku (nats veel molli), et saadikud võtaksid vastu dekreedi võimu üleandmise kohta kolmele konsulile, kellest esimene pidi olema Napoleon Bonaparte. Sellega püüti anda riigipöördele seaduslikku ilmet , kuid tegelikult tähistas 18. brümäär Suure Prantsuse revolutsiooni lõppu.
Võim vabariigis läks niisiis üle kolmele konsulile, kellest tuntud on Emmanuel Joseph Sieyes ja mainitud Bonaparte. Sieyes leidis, et uue valitsuse eesotsas peaks seisma tema kui kogenud poliitik. Ometigi läks tegelik võim sõjajõude käsutava kindral Bonaparte’i kätte (üllatus-üllatus).
1799. aasta lõpul hakkas kehtima uus konstitutsioon, mille Bonaparte oli isiklikult dikteerinud mõne päeva jooksul (kiire vana). Tegu oli juba neljanda põhiseadusega alates aastast 1791. Säilis vabariik, seadusandlik võim jaotus mitme asutuse vahel, kuid tegelikult kontrollis seda ikkagi Bonaparte. Täidesaatev võim pidi kuuluma kolmele kümneks aastaks valitud konsulile. Esimene konsul oli Bonaparte ja talle kuulus tegelik võim riigis. Teistel konsulitel oli ainult nõuandev hääl (mää!). Esimese konsuli positsiooni kindlustas ka tema otsustav roll kohalikus halduses. Säilitati revolutsiooniaegne maa jagunemine departemangudeks, mille eesotsas seisvad perfektid määras esimene konsul.
Esimese konsulina püüdis Bonaparte saavutada leppimust. Ta kuulutas välja amnestia emigrantidele, et need kodumaale tagasi pöörduksid. Enamik kasutas ka seda võimalust. Leppimust taotles ka 1801 paavstiga sõlmitud konkoraat, millega katoliiklus tunnistati enamiku prantslaste usuks, kuid kindlustati sallivus ka hugenottide suhtes. Vaimulikud määras ametisse riigivõim, kui kinnitas paavst.
Kujunevat isikuvõimu iseloomustas hästi kehtestatud tsensuur . 73 ajalehest suleti kohe 60, hiljem jäi alles vaid 4.
1802 kuulutati kodanik Bonaparte eluaegseks konsuliks, ta sai õiguse määrata endale ka järglane. Otsus langetati pärast rahvahääletust, mis põhimõtteliselt näitas rahva 99,9% nõusolekut (petturid!).
1804 avastati rojalistide vandenõu Bonaparte mõrvamiseks ja nii leiti, et tarvis on veel kindlamat võimu. Taas korraldati rahvahääletus ja selle tulemus oli veelgi parem kui eelmisel: vastuhääletajaid oli veelgi vähem kui eelmise korra 8000 . Senat kuulutas Bonaparte prantslaste keisriks Napoleon I nime all. Pidulik kroonimine toimus Pariisis kuhu saabus ka Rooma paavst.
Napoleoni kroonimisega lõppes Prantsuse vabariik. 1808 kaotati revolutsioonikalender ja pöörduti tagasi kristliku ajaarvamise juurde.
Keisririigi valitsemisel loobuti rahvaesindusest, läbi ei viidud ka kohalikke valimisi. Samas rõhutati rahvuse ühtsust. Napoleon oligi ametlikult prantslaste, mitte Prantsusmaa valitseja. Keiser nimetas kohtadel võimu teostavad prefektid ja linnapead. Arendati välja mitmeastmeline politseiaparaat. Loodi hiilgav õukond (keda ta petab ?).
Palju tehti tööd õigusloome vallas. 1802 oli kehtestatud “Tsiviilkoodeks”, mida on nimetatud ka Napoleoni koodeksiks. Keskajaga võrreldes jäeti välja seisused ja kõik kodanikud tunistati juriidiliselt võrdseteks. Võrdsus ei kehtinud siiski mehe ja naise ning isa ja laste suhtes. “Tsiviilkoodeksile” järgnesid “Kommertskoodeks” (1807) ja “ Kriminaalkoodeks ” (1811).
Keisririigi ajal kaotati igasugused majanduspiirangud ja mindi üle vabale turumajandusele. Kodumaise tootmise edendamiseks kehtestati kaitsetollid , veelgi rohlem soodustas Prantsuse tööstuse arengut 1806 Suurbritannia vastu välja kuulutatud kontinentaalblokaad, mis paljudele teistele riikidele tekitas suuri probleeme. Varsti hakkas see siiski mõjutama ka Prantsuse majandust. Kokkuvõttes jätkus uue kodanluse tugevnemine, uusrikkad moodustasid suurima osa ühiskonna tippudest.
Olulist rolli keisririigiaegses ühiskonnas etendas sõjavägi. Suurema osa sõjaväest moodustasid talupojad, kes olid sinna astunud juba revolutsiooni algusaegadel. Nüüdseks oli isu tööd teha läinud ja nad ei mõelnudki sõjaväest lahkumise peale (ainult lakuks!). Sõjaväelased pidasid end tsivilistidest paremateks.
Veel kiiremalt võõrandus ühiskonnast ohvitserkond , kellel oli vaid soov teha karjääri, kirg naudingute järele ja soov sulada uusrikaste seltskonda. Napoleon taastas ka aadlitiitlid ja lõi nende jagamisega ka uue, keisririigi aadli.
Esimene keisririik hävis sõdades Euroopa koalitsioonide vastu. Prantsuse väed said oktoobris 1813 lüüa Leipzigi ehk Rahvastelahingus. 6. aprillil 1814 loobus Napoleon I troonist ja ta saadeti Vahemeres asuvale Elba saarele (shit happens). 1815 pöördus ta troonile tagasi, kuid sai valitseda vaid 100 päeva. 18. juunil 1815 tuli võtta vastu kaotus Waterloo lahingus. Keiser pidi uuesti troonist loobuma (shit happens again ) ja ta saadeti üksildasele St. Helena saarele, kus ta ka 1821 suri.
4