Suur Prantsuse kodanlik revolutsioon ja selle mõju Euroopas (3)

Tallinna Kuristiku Gümnaasium
Svetlana Grigorjeva
Suur Prantsuse kodanlik revolutsioon ja selle mõju Euroopas
Tallinnas 2005
Sissejuhatus
Suur Prantsuse revolutsioon , mis kestis ligi 10 aastat, omas ja omab ka praegu tohutut tähtsust maailma ajaloos. Paljude maade ajaloolaste arvates lõppes nende sündmustega uusaeg ja algas uusima aja ajalugu, mida iseloomustavad suured muudatused nii Euroopas kui ka mujal maailmas. Revolutsiooni põhimõtted- vabadus, võrdsus, vendlus- on sügavalt mõjutanud inimeste mõttemaailma. Samal ajal olid tolleaegsed sündmused inimkonnale õppetunniks, kuna nad näitasid selgelt, et ebaõiglust ei saa kaotada, asendades selle uue ebaõiglusega.
Sisukord:
Prantsuse revolutsiooni põhjused............................lk 4
Suur Prantsuse revolutsioon....................................lk 6
Suur Prantsuse revolutsioon ja Euroopa.................lk 10
Suure Prantsuse revolutsiooni mõju Euroopale ......lk 11
Sisukord..................................................................lk 13
Prantsuse Revolutsiooni põhjused
18 sajandi lõpul oli elu Prantsusmaal jõudnud kriisi. Revolutsiooni kutsusid esile pinged , mis olid ühiskonnas kuhjunud. Peapõhjusteks oli vilets majanduslik olukord riigis, vastuolud valitsemiskorras ja ühiskondlikes suhetes. Innustuti valgustajate ideedest ja USA Iseseisvussõja eeskujust.
Ühiskond oli valitseva feodaalkorra tõttu endiselt jagunenud kolmeks seisuseks, kellest kaks olid priviligeeritud. Vaimulikud ja aadlikud ei pidanud maksma makse ja ainult nemad olid kõrgemates ametites. Samas oli neid Prantsusmaa 25-miljonilisest elanikkonnast kokku vaid umbes 2%. Kolmandal seisusel aga, kuhu kuulus ülejäänud 98% Prantsusmaa elanikest, oli mitmesuguseid kohustusi ja peaaegu mitte mingeid õigusi. Nende hulka kuulusid nii vaesed talupojad, keda oli 85% kuningriigi elanikkonnast, kui ka edukad kaupmehed , jõukad käsitöölised, advokaadid, arstid jne. Seetõttu levisid revolutsiooniideed selle elanikekategooria seas kiiresti, kuna jõukas kodanlus soovis endale aadlike ja vaimulikega võrdseid poliitilisi õigusi.
18. sajandi teisel poolel oli Prantsusmaal ikka veel absoluutne monarhia , mis kujunes välja juba Louis XIV ajal. Päikesekuningaks nimetatud Louis XIV kuulub ütlus :”Riik- see olen mina”. Seda joont jätkas ka Louis XV, kellele omistatakse põhimõte:”Pärast mind tulgu või veeuputus ”. 1774 . aastal astus troonile toona 19-aastane Louis XVI, kellel ei olnud mingeid valitsemisoskusi. Koos oma noore naise Marie Antoinette ’ga elasid nad luksuslikku ja priiskavat elu, hoolimata üha kiiremini tühjenevast riigikassast. Sellepärast oli ka rahvas rahulolematu. Kõik see viis selleni , et valitsemist oli vaja reformida. Uus kuningas määras rahanduse peakontrolöriks valgustusideoloogi ja tuntud majandustegelase Jacques Turgot . Turgot alustas mitmesuguste reformidega, nagu näiteks viljakaubanduse vabakslaskmine ja tsunftisunduse kaotamine. Viljakaubanduse vabakslaskmine valmistas pahameelt rahva hulgas, kes arvas , et kuningas ise spekuleerib viljaga. Tsunftisunduse kaotamine ei meeldinud aga käsitöölistele, kuna käsitööga võisid nüüd tegeleda kõik soovijad, mitte ainult tsunftimeistrid. Kuna reforme ei soosinud ka kuninga lähikondlased, siis saadeti Turgot 1776. aastal erru ja reformid tühistati. Siiski oli kuninga autoriteet kolmanda seisuse hulgas kõvasti langenud.
Kuigi kolmas seisus oli maksustatud kõrgete maksudega, ei jätkunud riigil ikka raha. Peale priiskava õukonna kulus raha ka pikaajalistele sõdadele, ning et raha juurde saada, soovitasid riigi rahandustegelased ka vaimuliku ja aadlikud maksustada. Seda ei tohtinud aga teha ilma Generaalstaatide nõusolekuta, kes olid viimati koos käinud 175 aastat tagasi. Uuesti tulid Generaalstaadid kokku 5. mail 1789. Viimasest kooskäimisest saadik oli aga ühiskonnas palju muutunud. Kolmas seisus keeldus kahe teise seisuse privileegidega hääletamisel- nad istusid , kuigi seda polnud neil kui alamal seisusel lubatud teha, ja olid vastu vanale hääletamiskorrale. Vana traditsiooni järgi oli igal seisusel üks hääl, mis andis vaimulikele ja aadelkonnale võimaluse suruda peale oma tahet. Kolmanda seisuse esindajad hakkasid aga nõudma sellist hääletamiskorda, kus igal saadikul oleks üks hääl. Sellega lootsid nad, et osa vaesematest vaimulikest ja alamaadlikest annavad oma hääled kolmanda seisuse otsuseprojektide poolt. Vaidlused kestsid kaua ja umbes kuu aega pidas iga seisus oma istungeid eraldi. Kuna erimeelsused ei lahenenudki, kuulutasid kolmanda seisuse saadikud 1789. aasta juunis ennast Rahvuskoguks, mille otsuseid pole kuningal õigus tühistada. Peale seda, kui osa aadlike ja vaimulike saadikuist ühines Rahvuskoguga, nimetati end ümber Asutavaks Koguks , mis pidi vastu võtma uue põhiseaduse. Seeoli esimene tugev löök vana korra pihta. Revolutsioon polnud enam kaugel.
Suur Prantsuse Revolutsioon
Sõdurid, kes polnud rahul oma väikse palga ja ihunuhtlusega, hakkasid vennastuma rahvaga, kes viimasel ajal oli hakanud huvituma poliitikast ja jälgis huviga Versaille’s toimuvat. Louis XVI oli hädaohtu haistes lasknud Pariisi ümber koondada 20 000 mehest koosneva armee , kellest arvati, et neid kasutatakse Asutava Kogu laialiajamiseks.Esimesed ohvrid nõudis revolutsioon 12. juulil, kui ärritunud rahvahulk hakkas sõjaväge kividega pilduma, mispeale avati tuli. 13. juulil kõlasid Pariisis häirekellad ja algas ülestõus- rahvas hakkas relvi koguma ning loodi Rahvuskaardi salgad, õhtuks oli nende käes suur osa Pariisist. 14. juulil kogunes rahvas ja sellega liitunud kaardivägi vana korra sümboli- Bastille ’ juurde. Mõne tunniga vallutati kindlus , paari päevaga aga lõhuti see maatasa. Seda päeva loetaksegi Suure Prantsuse revolutsiooni alguseks, tänapäeval on 14. juuli Prantsusmaa tähtsaim rahvuspüha.
Peale neid sündmusi toimus ka mitmel pool mujal Prantsusmaal absolutismivastaseid väljaastumisi. Kohkunud kuningas oli sunnitud nõustuma Asutava Kogu poolt vastu võetud seadustega. Enam ei tulnud kõne allagi tagasipöördumine vana korra juurde. Esimeseks muudatuseks sai seisuste eesõiguste likvideerimine, mis tähendas, et kõik pidid võrdselt makse maksma ja neist said võrdsed Prantsusmaa kodanikud. Talupoegadel kaotati teotöö ning kirikumaad natsionaliseeriti. USA Iseseisvusdeklaratsiooni alusel koostati 1789 aasta augustis Inimese ja kodanike õiguste deklaratsioon. Selles leidsid kinnitust valgustusfilosoofide ideed võrdõiguslikkusest ja vabadusest kui õigusest teha kõike, mis ei kahjusta teisi. Ka määrati selle deklaratsiooniga omandiõigus ja rahvas kõrgeima võimu kandjaks .
Sündmused vapustasid kuningat ja ta püüdis 1791. aasta 20. juuni südaööl koos kuninganna Marie-Antoinette’ga Prantsusmaalt põgeneda, kuid ta võeti kinni ja toodi Pariisi tagasi. Samal aastal võttis Asutav Kogu vastu põhiseaduse, millega kehtestati Prantsusmaal konstitutsiooniline monarhia .
Viidi ellu võimude lahususe teooria. Põhiseaduse järgi seadusandlik võim kuulus Seadusandlikule Korpuselele, täidesaatev- kuningale , kellele allusid ministrid . Kohtuvõimu teostasid valitud kohtunikud . Põhiseadus kaotas sisetollid ja tsunftid . Põhiseaduse vastuvõtmine lõpetas Asutava Kogu tegevuse. Uueks keskseks riigivõimuorganiks sai Seadusandlik Korpus, kuhu valiti kokku 745 saadikut. Seal olid kaheks äärmuslikuks poliitiliseks jõuks konstitutsioonilise monarhia pooldajad ning saadikud, kes nõudsid kuningavõimu kukutamist. Revolutsiooni süvendamist pooldavaid saadikuid hakati nende kogunemiskoha- Püha Jakobi kloostri- järgi nimetama jakobiinideks. Nende hulgas olid esialgu kõige mõjukamateks žirondiinid (Girondi maakonna järgi). Nad kaitsesid maakondade huve, olles tugeva keskvõimu vastu. Samas toetasid nad Pariisi kodanlust, kes ei soovinud revolutsiooni süvenemist, vaid pooldasid maa rahustamist. Žirondiinid kuulusid revolutsiooni algaastatel veel Jakobiinide Klubisse. Peagi lahkusid nad sisemiste vastuolude tõttu ja asusid tegutsema eraldi. Jakobiinide radikaalse suuna juhid olid M. Robespierre , G. Danton ja J.P. Marat . Seadusandliku Korpuse enamus (345 saadikut) ei suutnud aga end poliitiliselt määratleda, kaldudes hääletamisel kord ühte, kord teise äärmusse, teenides sellega endile nimetuse „Soo”. Revolutsiooni edasi arenedes süvenesid monarhiavastased meeleolud, eriti, kui avalikkuse ette jõudsid teated kuningakoja sidemetest Euroopa feodaalriikide ja Prantsusmaalt põgenenud aadliringkondadega. Jakobiinid tegid aktiivset kuningavastast kihutustööd, mille tagajärjel puhkes Pariisis 1792. aasta augustis väljaastumine. Selle käigus vallutasid ligi 20 000 relvastatud pariislast kuningalossi. Seadusandlik Korpus võttis Louis XVI-lt õiguse välja anda seadusi, valitseja arreteeriti ning suleti koos perekonnaga vangikongi. Nende sündmustega kukutati Prantsusmaal kuningavõim.
Kuningavõimu kukutamise järel hakati ette valmistama uue rahva esinduskogu- Rahvuskonvendi- kokkukutsumist, et koostada uus põhiseadus. Enamik Rahvuskonvendi saadikutest pärines kodanluse hulgast.
22. septembril 1792 kuulutati Prantsusmaa vabariigiks. Sellega polnud veel aga segadused lõppenud. Kuna ka Rahvuskonvendis oli liikmeteks nii jakobiine kui žirondiine, oli nende hulgas palju vaidlusi. Peamiseks probleemiks peeti kuninga küsimust. Jakobiinid nõudsid kuninga kui reeturi hukkamist. 1793. aasta jaanuaris algaski avalik kohtupidamine kuninga saatuse üle. Peale pikki vaidlusi mõisteti kuningas ühe häälega surma. 21. jaanuaril 1793. aastal viidi kohtuotsus Pariisi Revolutsiooni väljakul täide.
1793. aastal toimus Prantsusmaa lääneosas kuningavõimu pooldajate mäss. Keeruline oli ka välispoliitiline olukord. Sama aasta aprilli alguses loodi Rahvuskonvendi eestvedamisel Rahvapäästekomitee, mille ülesandeks sai riigikaitse korraldamine. Komitee tegelikuks juhiks oli Danton. Samal ajal said prantslased Austria vägedelt lüüa, kellega nad olid sõdinud juba aastast 1791. Kuna sõjaline olukord oli äärmiselt raske, pidid žirondiinid alustama rahuläbirääkimisi. Ebaedu sõjarinnetel õõnestas tugevasti žirondiinide mõju, kuna rahva silmis olid just nemad selle eest vastutavad. Ühiskonnas kasvas poolehoid jakobiinide vastu. Viimased kasutasid selle ära ja kutsusid rahvast žirondiinide vastu välja astuma . 1793. aasta mai lõpul ja juuni alguses kukutati žirondiinid võimult. Algas jakobiinide võimuaeg.
Jakobiinid said võimule pärast źirondiinide kukutamist 1793.a. kevadel. Selleks ajaks oli suurem enamus rahvast revolutsioonilise Prantsusmaa vastu. Et tõmmata rahvast revolutsiooni poolele, tuli jakobiinidel rakendada otsustavaid abinõusid.Juba mõni päev peale võimu haaramist kehtestasid jakobiinid dekreedi emigrantide maamüügi kohta, sellega seoses läksid oksjonil müügiks kõigi nende aadlike maad, kes olid revolutsiooni eest välismaale põgenenud. Maad sai osta 10-aastase järelmaksuga.Järgmine dekreet puudutas kogukonna ühismaade jagamist: kogukonna maad jagati vastavalt perekonna suurusele kogukonna elanike vahel. See oli kasulik vaesematele, kes said maaomanikeks, kahjulik aga jõukamatele talupoegadele, kellel oli ühiskarjamaadel rohkem kariloomi.
Kõige tähtsam jakobiinide ajal vastu võetud seadustest oli dekreet kõigi feodaalkohustuste kaotamisest, millega talupojad vabanesid kõigist maksudest ja rentidest, mis olid seotud maade kasutamisega. See tähendas feodaalsuhete täielikku ja lõplikku hävitamist. Jakobiinide agraarseadusandlus andis prantsuse talupoegadele käegakatsutavat kasu ja aitas jakobiinidel saada võitu mässajatest.
Revolutsiooni päästmise vahendina nägid jakobiinid piiramatu ja vägivaldse võimu ehk diktatuuri kehtestamist.
1793. aasta juulis tapeti revolutsiooni üks populaarsemaid juhte Jean Paul Marat. Tema mõrva kasutasid jakobiinid ära, kutsudes oma poolehoidjaid üles kätte maksma. Revolutsioonilise valitsuse kohuseid hakkas täitma Rahvapäästekomitee, mille juhiks sai kõigi vastu sallimatu M. Robespierre. Tema koondas enda kätte koos paari lähima abilisega piiramatu võimu. Algas poliitiliste vastaste sihikindel karistamine ning hävitamine. Rahvuskonvendis võeti vastu ka eraldi otsus, millega kuulutati kahtlaseks kõik, kes ei ole tõestanud oma ustavust revolutsioonile.
Jakobiinide diktatuuri ajal hukati üle 40 000 inimese. Enamik terrori ohvritest pärines aga lihtrahva hulgast. 1793. aasta oktoobris hukati ka kuninganna Marie Antoniette.Terrori poliitika teostamisel ilmnesid peagi jakobiinide endi seas vastuolud.Robespierre tembeldas temaga mittenõustuvad kaaslased samuti revolutsiooni vaenlasteks ning saatis nad giljotiini alla. 1794.aasta aprillis ütles Danton enne hukkamist: “Robespierre, sa tuled mulle järele!”Need sõnad osutusid prohvetlikuks. Rahvuskonvendis ja kogu riigis süvenes vastasseis Robespierre’i hirmuvalitsusele. Pealegi oli Prantsusmaa välispoliitiline olukord paranenud ning karmikäeline poliitika tundus paljudele üleliigsena. Rahvas tundis, et jakobiinide valitsemine ei olnud neile kergendust toonud . 1794. aasta juulis arreteeriti Robespierre ja tema lähimad kaaslased ning hukati järgmisel päeval. Nii kukutati jakobiinide diktatuur.
Pärast Robespierre’i ja tema poolehoidjate hukkamist algas revolutsiooni taandumine. Konvendis pääsesid võimule jakobiinidevastased rühmitused. Ellujäänud žirondiinidest saadikud kutsuti tagasi, Jakobiinide Klubi saadeti laiali. Rahvuskonvendi otsusega tühistati 1793. aasta põhiseadus. Samaaegselt tegutses Konvent ka rojalistide vastu. Olid ju suurem osa Konvendi liikmetest nn. uusrikkad . Rahva majanduslik olukord aga ei paranenud ja seepärast algasid Pariisis 1795. aasta kevadel uued rahutused. 1795. aasta 22. augustil võttis Konvent vastu uue põhiseaduse. Konstitutsioon kinnitas riigis vabariikliku korra, kuid valimisõiguse said ainult maksumaksjad. Seadusi pidi välja töötama Seadusandlik Korpus, kes valis viieliikmelikse Direktooriumi ehk valitsuse. Alanud oli Direktooriumi aeg.
Direktooriumi valitsemine tugineski eelkõige uusrikastele. Rahva hulgas puudus Direktooriumil laiem toetajaskond , kuna elanikkonna majanduslik olukord jäi endiselt viletsaks. Uusrikaste võimu üritas 1796. aastal kukutada F.Babeuf, organiseerides nn. võrdsete vandenõu.Välisvaenlastega 1796-1797 aastatel lahingutes edu saavutamisest hoolimata nõrgenes Direktooriumi positsioon üha. Järjest aktiivsemaks muutusid ka rojalistid .
Populaarsust võitis ka juurde noor väejuht Napoleon Bonaparte . 1799. aastal tuli ta pärast sõjakäiku Egiptusesse ja Süüriasse Prantsusmaale tagasi. Teda võeti Pariisis vaimustusega vastu ning temast sai Pariisi garnisoni ülem. Seadusandlik Korpus kartis jakobiinide ülestõusu, sellepärast viidi istungid üle ühte pealinna läänerajooni. 9. novembril 1799. aastal piirasid Bonaparte’ile ustavad väed selle hoone, kus töötas Seadusandlik Korpus, ümber. Napoleon esitas saadikutele nõudmise põhiseaduse muutmise kohta. Seadusandjad lükkasid selle tagasi, mille peale toodi saali sõdurid. Lõpuks võtsid saadikud vastu otsuse Direktooriumi laialisaatmise kohta. Võim anti üle kolmele konsulile, kelleks olid Bonaparte, E.J. Sieyes ja R. Ducos. See riigipööre pani alguse Napoleoni ainuvalitsemise kujunemisele ning seda peetakse tavaliselt Suure Prantsuse revolutsiooni lõpuks.
Suur Prantsuse revolutsioon ja Euroopa
Kogu Euroopa jälgis mure ja hirmuga , mis toimub Prantsusmaal. Eriti mures olid monarhid, levis väljend: „Prantsuse kuninga küsimus on kõikide kuningate küsimus”. Kuna Suur Prantsuse revolutsioon oli suunatud feodaalkorra ja kõikide kuningate vastu, kardeti, et revolutsioon levib ka teistesse maadesse. Samal ajal valgustusideede pooldajad tervitasid Suurt Prantsuse revolutsiooni ja olid vaimustunud revolutsiooni loosungist :”Vabadus, võrdsus, vendlus!”.
Et kaitsta feodaalkorda ja kehtestada Prantsusmaal endine võim, otsustasid Austria ja Preisimaa hakata organiseerima sõda Prantsusmaa vastu. Austria-Preisi piirile hakati vägesid koondama. See omakorda tekitas suurt ärevust Prantsusmaal, nii kuulutas Seadusandlik Korpus 1792. aasta kevadel Austriale ise sõja, esitades rahvale üleskutse „Isamaa on hädaohus!”. Sõja algus oli Prantsusmaale ebaedukas, kuid 20. septembril 1792 võideti Preisi armeed Valmy lahingus. Austerlased sais lüüa mõni nädal hiljem toimunud Jemappes’i lahingus. Vaenlased löödi Prantsusmaalt välja, Prantsuse väed ületasid riigipiirija jätkasid nn. revolutsioonilist sõda. Tungiti Madalmaadesse, Saksamaale ja Itaaliasse. Vallutatud alad liideti Prantsusmaaga . Kõikidel vallutatud aladel kaotati feodaalkord, talupojad vabastati pärisorjusest, kukutati kohalikud valitsejad , kehtestati vabariik. Kuna oli näha, et Austria ja Preisimaa ei suuda revolutsioonilise sõjaväega võidelda, otsustasid ka teised Euroopa riigid astuda sõtta Prantsusmaa vastu. Nad moodustasid Prantsusmaa vastu koalitsiooni. Nende riikide hulka kuulusid Inglismaa, Holland , Hispaania , ning endiselt ka Austria ja Preisimaa. Ometi suutis Prantsusmaa vaenlasele vastu seista. Vaenlased löödi Prantsuse piiridest kaugele, kuid sellega muutus ka sõja iseloom- revolutsiooniline sõda muutus vallutussõjaks. Nüüd sai nende eesmärgiks uute maade vallutamine ja Prantsuse ülemvõimu kehtestamine. Kuna Prantsusmaa muutus Euroopale tõeliselt ohtlikuks, astusid Prantsusmaa vastu ka kaks Euroopa suurimat riiki- Venemaa ja Türgi. 19. sajandi alguseks oli kogu Euroopa haaratud sõdadest.
Suure Prantsuse revolutsiooni mõju Euroopale
Suur Prantsuse revolutsioon etendas olulist osa rahvusriikide kujunemisel ja paljude teiste probleemide tõstatamise ja neist mõne lahendamisega viis ka prantsuse rahvuse kujunemisele. Pärast Prantsuse revolutsiooni tõusis rahvusküsimus Euroopas üha enam esiplaanile. See oli probleemiks juba Prantsuse keisririigi ajal, kui Napoleon püüdis luua Euroopa föderatsiooni. Föderatsiooni vastu tekkinud liikumiste seas oli juhtiv saksa rahvuslik liikumine, mille mõju ulatus ka Baltimaile. Prantsuse revolutsiooni, romantismiideede ja end teadvustama asunud saksa rahvusluse mõjul algas 19. sajandi keskel ka eestlaste rahvuslik ärkamine, mis kulges üldjoontes sarnaselt teiste Ida-Euroopa väikerahvastega (tšehhid, soomlased, lätlased jt), kellel puudus kogemus lähemasse ajalukku ulatunud riiklusest.
Suur Prantsuse revolutsioon kaotas feodaaligandid, mis vabastas tee kapitalistlike suhete arengule mitte ainult Prantsusmaal, vaid kogu Euroopas ning sillutas teed tänapäeva turumajandusele. Enam ei piiranud manufaktuuride tekkimist oma aja ära elanud läänisuhted. Suur Prantsuse revolutsioon oli ka poliitiline punkt, millest algas termini kodanik ja kodanikuühiskond teadlik ja eesmärgistatud kasutamine. Mõiste oli varem kasutusele võtnud Jean-Jacques Rousseau „Rahvusliku enesemääramise teoorias .“ Seni oli feodaalühiskonnas valitsenud monarh , kel olid erilised õigused tänu lähedusele jumalaga , tal oli isegi teine veri – sinine. Kodanikuühiskond nõuab teistsugust lähenemist – kodanikupsühholoogiat, mis põhineb vabaduse filosoofial – kõik inimesed on sünnipäraselt võrdselt vabad.
Vabaduse mõiste defineeris Rousseau noorem mõttekaaslane Immanuel Kant : „Olla vaba tähendab käituda väärikalt, mõistlikult ja vastutustundlikult.“
Suur Prantsuse revolutsioon oli tugev raputus monarhiale, eriti absoluutlikule valitsemiskorrale. Selle revolutsiooniga loodi vabariik.
Ka oli uut tüüpi riik esimene ilmalik riik, milles usk oli pagendatud isiklikku sfääri. Kahtlemata tuleb suureks saavutuseks pidada ka üleminekut üldisele sõjaväekohustusele, mis võimaldas luua täiesti uut tüüpi sõjaväe. Meetrisüsteemi, mis samuti võeti kasutusele revolutsiooni aastatel, kasutatakse ka tänapäeval.
Ka sotsioloogia algust võib lugeda Suurest Prantsuse Revolutsioonist , mis oli algtõukeks tohututele sotsiaalsetele ja poliitilistele muutustele Euroopas ja kogu maailmas. Paralleelselt poliitilistele muutustele toimusid ka suured muutused majanduses ( industriaalrevolutsioon , manufaktuuride teke, uued tootmissuhted jms). Maailm muutus ebastabiilseks ja seoses sellega tuli hakata uurima sotsiaalse ebastabiilsuse põhjusi ning leida võimalusi stabiilsuse suurendamiseks .
Nende saavutuste kõrval oli selliseid kunstlikku laadi uuendusi nagu revolutsiooniline kalender, mõistusekultus jne, mis ei jäänud küll pikaks ajaks püsima. Küll aga jäid jõusse revolutsiooni käigus seadustatud ühiskonna arengut soodustavad muudatused.
Lõpptulemusena võib märkida seda, et revolutsioon on avaldanud mõju mitte ainult prantsuse ühiskonnale, vaid kogu maailmale. Vaatamata sellele, et Bourbonide absolutism asendus Napoleoni ainuvalitsemisega, olid revolutsiooni poolt valla päästetud protsessid pöördumatud.
Kasutatud kirjandus:
1)Tanneberg, T; Laur , M; Tarkiainen , Ü; Klaassen, O; Espenberg, A; Abiline , S; Jullinen , T „Uusaeg 8. klassile”
2)Espenberg, A; Liitoja, Ü; Rosenberg, T; Siiroja, M; Tannberg, T; Vahtre , L; Värä, E „Uusaeg 3”
3)www.kooliabi.ee
4)www. hummuli .ee
5)www.ektv.ee
6)www.ria.ee
7)www. estonica .org