Polaaralad (0)

Mina valisin oma refraadi teemaks polaaralad . Nende soojenemine mõjutab kogu maailma rahvaid, sealhulgas ka eestlasi. Olgugi, et polaaralad on kauged, külmad ja inimtühad, mõjutavad nad siiski maakera ja selle kliimasüsteemi. Seetõttu on polaaralad pakkunud palju kõneainet nii teadlastele, kui ka erinevatele riikidele. Ma pean seda teemat tähtsaks, kuna polaaralad on nagu külmkambrid, kus hoitakse magevee varusid. Peale selle elab seal ka ohustatud loomaliike .
Polaaralasid ei saa käsitleda isoleeritud piirkonnana. Neil on väga oluline osa kogu maailma, ennekõike suurte ja keskmiste laiuskraadide kliima- ning ökosüsteemis. Ega ilmaasjata nimeta teadlased polaaralasid kliima köögiks. Seega võrdlemisi suurel laiuskraadil paiknev Eesti on samuti Arktika kliimasüsteemi ja selles aset leidvate võimalike muutuste mõjualal. Kuid ka teine ulatuslik polaarala – Antarktika – mõjutab kogu globaalset kliimasüsteemi, sealhulgas kaudselt meiegi ilmastikku.
Polaaralasid on uurinud nii NASA kui ka ÜRO valitsusvahelise kliimaseadmete töörühm IPCC . Teadlased on ümberlükkmatult tõestanud, et inimesel on oma roll kliima soojenemisel. NASA teadlased heitsid kosmosesse sateliidi, mille abil jälgitakse, kuidas maapind muutub. Paljud teadlased arvavad , et nii Artika kui ka Antarktika päästmiseks ei ole veel hilja. Kuid selleks tuleks aeglustada CO2 emissioone juba sellel kümmnendil.
NASA andmed näitavad, et Arktika igijää, mis tavaliselt elab üle suvise sulaaja, on 2004–2005 järsku 14% võrra vähenenud. Aruanne teatab : “Igijää paksus võib ulatuda üle kolme meetri. Selle asemele on tulnud uus, hooajaline jää, mis on vaid 30 sentimeetri kuni kahe meetri paksune ning sulab suvel kergemini.”
Arktika jää kadumine, liustike taandumine Himaalajast Peruuni, varajasemad kevaded ning soojemad suved – seda kõike on kliimateadlased viimastel aastatel täheldanud. Need muutused annavad ainest Al Gore’i kliimasoojenemist käsitlevale filmile, milles USA endine asepresident kirjeldab hiiglaslike jäämägede lagunemist, liustike äkilist merre kukkumist ja jääkarude uppumist, sest nad ei saa enam varasemal kombel jääpankade vahel ujuda.
Isegi need, kes kahtlevad, kas soojenemist põhjustab fossiilkütuste kasutamine, nõustuvad, et maakera temperatuur on kerkinud , ja et tõus näib jätkuvat. Gore’i film, mida USA-s näidatakse maikuust saadik on tõstnud ameeriklaste teadlikkust kliimasoojenemise suhtes. USA föderaalvalitsus aga seisab vastu Kyoto protokollile, mis seda pidurdada püüab.
Kasvav hulk teadlasi arvab , et maailma ei oota ees mitte temperatuuri kümnenditepikkune aeglane tõus, vaid metsik teekond kliimakaosesse. Mõni temperatuuritõusust tingitud nähtus loob tagasisideefekti. Süsinikdioksiidi kasvav hulk lükkab atmosfääris tagasisideefektide abil maailma kliima üle hulga piirjoonte või murdepunktide, mis ähvardavad kaasa tuua kataklüsmilisi tagajärgi. Nende sekka kuuluvad arktilise jää või Gröönimaa jääkihi prognoositust nobedam sulamine , igikeltsa kiirenev sulamine, India monsuuni lakkamine , Amazonase vihmametsade hukk ja Euroopasse sooja ilma tuua aitavate merehoovuste peatumine.
Kõige tõenäolisem neist võimendavatest mõjudest asub Arktikas , kus maailma soojenemine on toimunud kiiremini kui mujal maailmas. Kuna erevalge merejää peegeldab tagasi enamiku päikesekiirtest, jahutades nii planeeti. Kuid sulav jää jätab paljaks tumedama mere, millesse imendub rohkem soojust, mis põhjustab jää sulamist, paljastades nii veelgi suurema veepinna – soojenemisspiraal, mis hakkab kiiresti toimima iseenesest.
NASA raport näib seda tagasisideahelat kinnitavat. Selgem kinnitus avaldati USA ajakirja Science augustinumbris ilmunud uuringus , mille järgi on Gröönimaa jääkihi sulamise kiirus kasvanud viimasel kahel aastal viie varasemaga võrreldes kolmekordseks.
Nottinghami ülikooli jätkusuutliku energeetika erakorraline professor Peter Smith rääkis septembris British Associationi teadusfestivalil: “Me võime jõuda viimase piirini 15–20 aasta jooksul, mis annaks meile oma planeedi saatuse määramiseks vaid kümme aastat.” Pew’ üleilmse kliimamuutuse keskuse vanemteadur Jay Gulledge ütleb, et klimatoloogid “on tõsiselt alahinnanud kliima vastuvõtlikkust soojenemisele ”.
Maailma praegused püüded piirata emissioone, nagu Kyoto protokoll ning arenenud ja arenevate maade koostööprojekt “ Aasia -Vaikse ookeani puhta arengu ja kliima partnerlus”, eeldavad, et kümnendite vältel aeglustub maailmas kasvuhoonegaaside väljastamine. Kuid Oxfordi ülikoolis töötav Myles Allen, kes oli üks juhte projektis, mis ennustas kliima soojenemist 11 kraadi võrra, ütleb: “Ohutsoon ei ole miski, kuhu me jõuame sajandi keskel. Me juba oleme selles.“ Tagasisideefektid ja murdepunktid on teadlaste seas siiski endiselt vaidlusalused teemad. East Anglia ülikooli lektor Tim Lenton juhib selleteemaliste teadusuuringute revisjoni . Ta nendib: “Selles vallas on üpris palju mulli .” Hirmu kohta, et Siberi igikelts sulab, ütleb ta: “Hulk inimesi väidab, et ilmneb positiivne tagasiside, aga kui tugev see õigupoolest on? Jäetakse mulje, et tugev, kuigi tegelikult on see üpris nõrk.” CO2 [temperatuuri tõstev] kiirgusjõu efekt ei ole lineaarne, vaid logaritmiline. Igal lisanduval [CO2] ühikul on väiksem mõju kui eelmisel. Teisisõnu, CO2 koguse iga kahekordistumise tulemusena tugevneb efekt ühepalju. Murdepunktide idee on aidanud ergutada poliitilist arvamust.
Nagu näib hoogu koguvat kliimamuutus ise, teeb seda ka poliitiline vastus. USA õigusbüroo Latham and Watkins jurist Robert Wyman sõnab, et Gore’i filmil ja hiljutistel sammudel emissioonide piiramiseks osariigi tasemel on suur mõju avalikule arvamusele. Näib, et emissioonide vastu astutakse aina enam samme . Septembri lõpus kinnitas kuberner Arnold Schwarzenegger energiamahukatele tööstussektoritele kohustuslikud emissioonipiirangud, mille kiitsid heaks California seadusandjad. Seitse kirdeosariiki leppisid kokku initsiatiivis saavutada 2009. aastal elektrijaamade emissioonide lagi ning vähendada neid aastaks 2019 kümnendiku võrra. Mõni arvab, et föderaalvalitsus võib olla sunnitud järgnema. Citigroupi analüütik Greg Gordon ütleb: “Poliitiline tahe piirata USA-s CO2 emissioone kogub hoogu. Föderaalseadus tuleb tõenäoliselt mõne lähema aasta jooksul.”
Ka väljaspool USA-d tugevneb surve tänu murele murdepunktide pärast. Novembris kogunevad Keenia pealinnas Nairobis ÜRO kliimamuutuse raamkonventsioonile – Kyoto protokolli emalepingule – allakirjutanud. Neid asuvad ründama valitsusvälised organisatsioonid, kes kutsuvad üles tõsisematele tegudele emissioonide vastu pärast protokolli praeguste tingimuste aegumist aastal 2012.
Üks mitteametlike vestluste teemasid saab kokkusaamisel olema valitsustevahelise kliimamuutuste komisjoni neljas hindamisraport, mis peaks valmima järgmisel aastal. Aruande tööversioon viitab , et murdepunktide ja positiivse tagasiside ideed mängivad selles väikest rolli. Tõenäoliselt prognoosib see aastaks 2100 keskmist üleilmset soojenemist kolme kraadi võrra.
Kuigi mõni hoiatab tagasisideefekti ja murdepunktide peatse saabumise ületähtsustamise eest, nõustub enamik kliimateadlasi, et kliima võib muutuda järsku, mitte tasapisi. Paraku ei võeta seda piisavalt arvesse poliitika kõrgematel astmetel. Lenton, kes peab seda tõsiseks veaks, ütleb, et kliima muutub “väga mittelineaarselt”.
Ta selgitab: “Teisisõnu, joon ei ole sirge. Kuid tavapärane majanduslik lähenemine kasutab sirgeid jooni. Kui poliitikategijad suudaksid mõista seda kontseptuaalset nihet sirgest joonest astmelise tõusuni, võiks see muuta meie mõtlemist asjast.”
Arktika jääkilbi pindala sulas tänavu rekordiliselt väikeseks. Sulaperioodi viimasel päeval, 16. septembril oli jääkilbi pindala 4,13 miljonit km². Teadlased ootavad nüüd talve saabumist, et näha kui suures ulatuses Arktika jää taastuda suudab. Eelmine rekord saavutati 2005. aastal, mil jääkilbi pindala oli 5,32 miljonit km².
Tänu jää sulamisele on avatud ka Kanda põhjrannikut mööda kulgev laevatee . 2006. aastal teatasid USA teadlased, et Arktika võib aastaks 2040 täiesti jäävaba olla. Kuid nüüd kardetakse tagasisidemehhanismide mõju suurenemist , mille tagajärjel võib jää veel kiiremini ära kaduda. Kõige suurema mõjuga tagasisidemehhanism Arktikas on järgnev: jää, mis peegeldab tagasi ligi 90% sellele langevast valgusest, sulab soojenemise tagajärjel. Vesi, mis on tume neelab aga hoopis rohkem (ligi 90%) valgust ning soojendab veelgi vees hulpivat jääd. Selline mehhanism taastoodab enda tekitatud tagajärgi.
Mullu 1. märtsil välja kuulutatud rahvusvaheline polaaraasta (2007–2008) on sedapuhku juba neljas. Tegu on hiiglasliku teadusprogrammiga, mis keskendub Arktika ja Antarktika tavapärasest põhjalikumale ning ulatuslikumale uurimisele ning vältab ametlikult kuni 2009. aastani. Rahvusvahelise polaaraasta korraldajad on rahvusvaheline teadusnõukogu (ICSU) ja ülemaailmne meteoroloogiaorganisatsioon (WMO).
Polaaraastate ajalugu ulatub tagasi 19. sajandisse, 1882. aastasse , kui algas esimene nendele aladele pühendatud aasta (1882–1883). Järgmine polaaraasta korraldati 1932–1933; kolmas sama laadi üritus oli aga juba aastail 1957–1958. See kandis rööpnimetust rahvusvaheline geofüüsika aasta ning ühtlasi oli esimene Antarktikat käsitlev polaaraasta.
Praegune, neljas hõlmab mõlemat poolusala, koondab tuhandeid teadlasi rohkem kui kuuekümnest riigist ja ühendab üle kahesaja teadusprojekti füüsika, bioloogia, sotsiaal- ja majandusteaduste alal. Ent polaaraastal on palju laiem tähendus kui ainult teadusuuringud: see tähendab ka riikidevahelist igakülgset koostööd, sellega püütakse juhtida üldsuse tähelepanu polaaraladega seotud probleemidele ja muutustele ning algatada ulatuslik debatt nende alade tuleviku teemal.
Paraku tuleb nüüdsele polaaraastale tagasi vaadates tõdeda, et teaduslikest eesmärkidest ja koostööst on tihtipeale kõrgemale seatud riikide majanduslik- poliitilised huvid ning arukast diskussioonist näiteks Arktika teemadel on kujunemas pigem tuline võimuvõitlus. Põhjus on ikka veel seni hõivamata rikkalikes loodusvarades (peamiselt nafta), mis on kergitanud päevakorda Arktika territoriaalse jagamise . Siinkohal on paslik tagasihoidliku irooniaga meelde tuletada, et just samalaadsest polaaraastaga kaasnevast koostööst sündis 1961. aastal Antarktika leping, millega lõunamandrist sai rahumeelne rahvusvahelise teaduskoostöö piirkond.
Vajaduse kuulutada mullu taas välja polaaraasta tingisid ennekõike globaalse kliima soojenemisega kaasnenud ulatuslikud ja kiired muutused polaaraladel. Jää- ja lumikatte kahanemine viimastel aastakümnetel on olnud märkimisväärne ja murettekitav. Alates 1979. aastast, kui satelliitide abiga hakati tegema Põhja-Jäämere jääkatte monitooringut, on olnud märgata suvise jääkatte ulatuse selget kahanemist.
Teadlastele on Arktika huvitav tööpõld. Meie teadmisi Arktika regiooni kliimasüsteemist peetakse praegusajal üsna tagasihoidlikuks võrreldes muu maailma osadega. Ühest küljest on polaaralade põhjalikku uurimist takistanud võrdlemisi keeruline ligipääs ja sealsed karmid olud, teisest küljest tuleb arvestada aluspinna (jää ja lumi) eripära. Jää toimib ookeani ja atmosfääri vahel kui isolaator , mis kiirgab tagasi suurema osa aluspinnale jõudvast päikesekiirgusest ning takistab merevee soojenemist. Suure albeedo väärtusega jääl ja lumel on sulamisprotsessis positiivne tagasisidemehhanism. Mida enam jääd sulab, seda rohkem tekib tumedamat vabaveepinda ja seda enam kiirgust neeldub, tõuseb temperatuur, ning seeläbi kiireneb kogu sulamine veelgi. Seepärast on kiirgusbilansi muutusi Arktikas, kus jääkate pole ka lausaline ning triivi tõttu pidevalt muutuv, üsna raske uurida ja hinnata.
Nüüdisaja võimalused ning arenenud kõrgtehnoloogia annavad siiski palju eeliseid seesuguste keerukate piirkondade uurimiseks. Ka Damoclese uurimistöödel on rakendatud palju moodsat teadusaparatuuri. Nii nende arvukate automaatseadmetega kui ka traditsiooniliste välitöödega kogunenud andmed aitavad teha selgemaid järeldusi Arktika ja globaalse kliimasüsteemi vastastikuste seoste kohta, ühtlasi parandavad pikaajalist ilmaprognoosimist ning kindlasti ka keerukate atmosfääri-ookeani tsirkulatsioonimudelite täpsust.
Tulles tagasi Tara jäätriivi juurde – kogu teadustöö laeva pardal ning jääl kuulub Euroopa Liidus 6. raamprogrammist rahastatava Damoclese (Developing Arctic Modelling and Observing Capabilities for Long-term Environmental Studies) teadusprojekti alla. See on ELi peamine panus rahvusvahelisse polaaraastasse ning käsitleb kompleksselt nii mere-, jää- kui ka atmosfääriuuringuid ja ühtlasi on tegu läbi aegade ühe ulatuslikuma ning pikaajalisema Arktika uurimisprojektiga. Tara on küll üks peamisi, kuid mitte ainus Damoclese projekti väljund. Peale selle ekspeditsiooni tehakse vaatlusi ning paigaldatakse mõõtmisseadmeid muudeski välijaamades, triivjaamades ja jäälõhkujatel ühtekokku nelja aasta jooksul. Taral tehtav on vaid osa teadustööst Arktikas rahvusvahelise polaaraasta raames.
Uus-Siberi saartest põhjas oleva Arktika jäävälja serva ääres kusagil 78. laius- ja 141. pikkuskraadil seisis 2006. aasta 4. septembri õhtul jää külge vaierdatult kahemastiline prantsuse kuunar Tara. Temast vaid mõnisada meetrit eemal, samuti jäävälja küljes kinni, oli vene diiseljäälõhkuja Kapitan Dranitsõn. Algab ekspeditsioon Tara jäätriiv üle Põhja-Jäämere. Kogu selle ajooksul tehti arvukalt välitöid mahuka teadusprojekti Damocles jaoks; ühtlasi on see ettevõtmine pühendatud neljandale rahvusvahelisele polaaraastale.
Tara ekspeditsiooni eestvedajad said inspiratsiooni kuulsalt Norra polaaruurijalt Fridtjof Nansenilt, kes oma laevaga Fram ja kaheteistkümne kaaslasega sai sellise triiviga esimest korda hakkama üle sajandi tagasi. Tollal tundus Nanseni idee transpolaarsest jäätriivist ning võimalikkusest spetsiaalselt konstrueeritud laevaga see teekond läbi triivida paljudele hullumeelsena, rohkem oli neid, kes Nansenit hukka mõistsid. Tugeva kriitika kiuste saavutas tema meeskond edu, Fram triivis läbi Põhja-Jäämere kolme aastaga: 1893–1896.
Nansen tõi teadusmaailmale rohkelt uut teavet Arktika looduskeskkonna, sealsete jääolude, jäävälja liikumise, transpolaarse jäätriivi jpm. kohta. Paljud tol korral tehtud avastused on praegusajal Arktika teadusuuringute alustaladeks, ehk on need isegi andnud tõuke uurida seda piirkonda veelgi põhjalikumalt.
Tänini oli Frami jäätriiv ainuke sellelaadne edukalt lõppenud üritus. 2006. aasta sügisel peaaegu samast kohast triivi alustanud kahemastiline kuunar Tara püüab seda seiklust korrata ja samamoodi kui Fram täiendada meie teadmisi Arktika keskkonna, kliimasüsteemi ning selle muutumise kohta.
Soome meteoroloogia instituudi kaudu, mõneti juhuste tõttu, kaasati eestlased ka Damoclese projekti. Kogu koostöö sai alguse Eestit mõjutavate põhjapoolkera tsüklonite uurimisest, seda teeb Mait Sepp TÜ geograafia osakonnast. Seejärel liituti Arktika tsüklonite uurimisrühmaga, mille kaudu jõutigi “Damoclese” projektini. Triiviva kuunari Tara juures jäid Tartu ülikooli väikesel töörühmal korraldada atmosfääriuuringud: 2006 septembris tuli paigaldada merejääle mõõteseadmed ja 2007 aprillist kuni septembrini teha seal välitöid. Eestis koordineerib projekti Tartu ülikooli geograafia osakonna professor Jaak Jaagus.
Kohapeal tehti mõõtmisi, paigaldati suveks jääle uut aparatuuri, anti laevameeskonnale juhiseid, kuidas teadusprogrammis osaleda; samuti vajasid parandamist või asendamist talvel kannatada saanud mõõteseadmed. Atmosfääri piirikihi uurimine Arktikas on väga oluline. See näitab meile mõndagi aluspinna (jää ja lumi või vaba merepind) muutuste kohta, sest jää ja lume omaduste (suur peegeldusvõime, intensiivne jahtumine) tõttu on jäämere kohal püsiv õhu kihistumine . Muutused piirikihis kajastavad ka muutusi jääkattega ala ulatuses ning lausalisuses. Atmosfääriuuringutel oli kasutusel ka eespool mainitud automaatilmajaam, millel temperatuuri ja tuulekiiruse sensorid 1, 2, 5 ja 10 meetri kõrgusel; tuule suunda mõõtis see 10 meetri, õhurõhku ja suhtelist õhuniiskust 2 meetri kõrguselt.
Peale atmosfääri omadusi mõõtvate seadmete oli Tara juures palju muud aparatuuri okeanograafia - ja jääuuringuteks. Terasliini külge kinnitatava CTD- (conductivity, temperature and depth) sensoriga koguti andmeid ookeanivee kohta: seadeldis mõõdab vee temperatuuri ning juhtivust, need omakorda aitavad määrata soolsust. CTD-sensori sai okeanograafia vintsi abil lasta kuni nelja kilomeetri sügavusele. Sedalaadi mõõtmisi, kuid väiksema sügavusulatusega teevad veel mitu Arktikas triivivat analoogse seadmega poid, mis satelliitside kaudu edastavad andmed otse laborisse. Nanseni batomeetrite abil korjasime aga merevee proove eri sügavustelt vee keemiliste ja bioloogiliste analüüside tarvis.
Kuid jääuuringute jaoks oli ümber laeva jääle paigutatud mitu seismoloogias kasutatavat instrumenti. Need registreerivad pisimadki muutused ja deformatsioonid jääkatte liikumises ning seega aitavad selgitada jää dünaamilisust ja lagunemisprotsessi. Kompleksset jääuuringut teeb jääle paigutatud automaatne IMB (ice mass balance) poi. Sellega uuritakse jääkatte paksuse muutumist ajas ning jäämassi bilanssi . Meil oli tarvitusel veel teinegi jääkatte paksust registreeriv mõõteriist: radarseade EM-31, mida veeti kelgu järel mööda määratud transekti. Jääuuringute raames kasutasime ka temperatuuri profiili märkivaid termistore ning võtsime jääpuursüdamikke.
Välitöödel mõõdeti ka regulaarselt lumikatte paksust ja määrati selle kihilisus , eri kihtide tihedus, temperatuur ning soolsus . Kogu triivi jooksul jälgiti kajaloodiga mere sügavuse muutust.
Me ei saa rääkida veel tõsistest teaduslikest järeldustest, kuid uuringutes kasutatud satelliitide ning automaatjaamade andmetele tuginedes on välja toodud hulga tähelepanekuid. Neist kõige enam kõneainet on tekitanud jääga kaetud ala ulatus: septembrikuuks oli see kahanenud hämmastavalt, viimaste aastakümnete kohta lausa rekordiliselt väikeseks. Kui 2005. aastal oli jääkatte minimaalne ulatus Arktikas 5,6 miljonit ruutkilomeetrit, siis 2007. aasta suve lõpus oli see vaid 4,3 miljonit ruutkilomeetrit – 23% vähem kui senine 2005. aasta miinimum! See on niivõrd ekstreemne kahanemine, et 2007. aasta suve lõpus oli loodeväil täiesti ja kirdeväil peaaegu. Satelliidipiltidele tuginedes on välja toodud, et viimase kümne aastaga on jääkate Arktikas vähenenud keskmiselt 100 000 km² võrra aastas.
2007. aasta jääkatte ulatuse vähenemist peetakse siiski pigem erandlikuks, nagu ka 2005. aastal, mitte kliima soojenemise järsuks hüppeks.
Mõnevõrra üllatuslik oli ka ala, mille arvelt jääkate Arktikas kahanes. Võiks eeldada, et suveperioodi intensiivse sulamise all kannatab pigem Euroopa-poolne ala, kuna sealt poolt avaldab mõju soe Põhja-Atlandi hoovus, samuti kanduvad üle Barentsi mere soojad õhuvoolud. Ent mullu vabanes suur ala jääst hoopis Põhja-Jäämere idasektoris Siberist põhjas ja Beauforti merel. Niisugust drastilist kahanemist Arktika idaosast on seletatud tavapärasemast tugevama meridionaalse sooja õhu sissevooluga Vaikselt ookeanilt ja Beringi merelt. Tugevate tuultega kuhjati tavapärasemast rohkem jääd ka Gröönimaa põhjarannikule. Viimase kinnituseks on paljud teised ekspeditsioonid andnud teada tavapärasest raskematest jääoludest Gröönimaa rannikul.
Kui Arktikas on talvel üsna tavaline temperatuuri inversioon (temperatuur kõrgusega tõuseb) ja õhu püsiv kihistumine jäävälja kohal, siis suvel on pigem iseloomulik temperatuuri suur vertikaalne gradient , kus aluspind ja selle kohal olev õhk on soojenenud ning temperatuur kõrgusega kahaneb. Nõnda on loodud soodsad olud tõusvate õhuvoolude (konvektsiooni) tekkeks ja udu ning pilvisuse arenguks. Võrdlemisi sooja õhutemperatuuri ja sulamise tõttu oligi suveilm meie jäälaagris sageli pilves, udune ja niiske: pilved püsisid umbes 200–300 meetri kõrgusel ja õhuniiskus küündis enamjaolt üle 95%.
Globaalne kliima soojenemine on tänapäeval üks teravaim keskkonnaprobleem ja enim vaidlusi tekitanud teema. Tuhanded teadlased töötavad selle nimel, et aset leidvaid sündmusi selgitada, muutusi mõista ning tulevikku ette näha.
Üsna üksmeelselt on tõdetud, et polaaralad, iseäranis Arktika, on muutuste suhtes kõige tundlikumad piirkonnad, kliimamuutuste võtmealad. Seal toimuv võib tekitada veelgi ulatuslikumaid muutusi. Jääkate, mis ookeani isoleerib ja kiirguse tagasi atmosfääri peegeldab, toimib kui jahuti . Kui see kaob, võib kaasneda veelgi hoogsam soojenemine.
Palju on räägitud Arktika jääkatte ulatuse vähenemisest, kuid peale selle on jõudsalt kahanenud ka paakjää paksus. Ameeriklaste allveelaevadel tehtud uurimuse tulemused on küllaltki jahmatamapanevad: kui satelliidifotod on viimase kolmekümne aasta jooksul näidanud jääkattega ala kahanemist 8–10%, siis paakjää paksus on vähenenud lausa 40% võrra.
On avaldatud arvamust, et Arktika jääkate võib kaduda märksa kiiremini, kui ennustavad kõige julgemad mudelid. Satelliidipiltide põhjal koostatud mudelid pakuvad, et selline olukord võib saabuda aastail 2070.– 2080 , mõnede hinnangute järgi aga veelgi varem: juba viieteist- või kahekümne aasta pärast.
Mina pean Eestit põhjamaaks nii kliima- kui ka loodusolude poolest, seepärast ka üsna lähedaselt seotuks arktilise looduskeskkonnaga. Pealegi on ju kõik kõigega kuigivõrd seotud, ühes suures sünergias, üks osa tervikust. Nõnda on ka mõlemad polaaralad olulised kogu globaalses kliimasüsteemis.
See maailm on väga habras ja ilmselt kujuneb nüüdne sajand polaaralade jaoks suurte muutuste ajastuks. Õigupoolest on neid muutusi juba mõnda aega jälgitud. Mõnekümne aasta pärast võib Põhja-Jäämeri olla jäävaba. Tundub lausa uskumatuna, et avaneb ajaloos kaua ja suurte kaotuste hinnaga otsitud meretee. Seda, mismoodi mõjutab jäise maailma kadumine inimkonna tulevikku, ei oska keegi täpselt öelda. Kuid kindlasti on meil midagi kaotada, midagi meie planeedi looduse mitmekesisuse palgest
Kasutatud kirjandus
1. Nabamaadele pühendatud aasta, Eesti Loodus, http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel2193_2191.html
2. Olli, Kalle 2002. Uurimislaevaga Põhja-Jäämerel ja põhjapoolusel. – Eesti Loodus 53 (4): 180–185.
3. Läheb kuumaks: üleilmne kliimasoojenemine võib põhjustada järsu katastroofi, Eesti Päevaleht,(0) http://www.epl.ee/artikkel/357288

4. 22. sajandiks võib Arktika jää inimeste süül kaduda, Postimees , http://www.postimees.ee/091007/lisad/teadus/203608.php

- 9 -